Ma küll ei ole suuremat sorti “tähtpäevataja”, aga kuna Mari täna esimest korda üle poole aasta lasteaias käis, siis mõtlesin ma enne Järvelt läbi joostes, et kuna mul kotis veel täpselt parajalt Apollo kinkekaid üle oli, et siis ostaks talle mingi väikse kingituse. (Ahjaa, sellega meenus praegu, et ma pidin ju Väike Jänku aastatellimuse välja loosima ja selle võitis kaunis daame e-mailiga krista86@hot.ee. Pliis kirjuta mulle!).
Raamatuid on tal maa ja ilm, paar lauamängu ka, mis talle eakohased, lisaks oli poes veel palju VÄGA imelikke mänge, mis olid peeru ja sitaga seotud. Lõpus rehmasin käega ja ostsin vana hea plastiliini. Ma ise kujutasin ette, et ma lähen Marile lasteaeda järgi ja ta on oma silmad peast välja nutnud, kargab mulle dramaatiliselt kaela ja nõuab koju viimist, et siis on hea kingitus välja kraamida ja last vähe lohutada.
No vot. Läksin mina kohale, Mari viipas mulle korraks tervituseks ja kadus siis mängutuppa tagasi. Vot sulle itkevat last, tutkit. Lõpuks kulus plastiliinikarp hoopis selleks ära, et teda koju meelitada, niiet asja ette läks ta sellegipoolest. Marile meeldis lasteaias nii väga, et on terve õhtu rääkinud, et “varsti jälle aeda!” ja vaikselt jalanõusid jalga pannud, et äkki ometi viidakse siis.
Valisin talle mingisuguse, mida tal enne polnud. Kalad ja kolm värvi.
Näitasin Marile, kuidas krabitemplit teha. Nagu näha, on Mari amazed 😀
Mul on nende plastiliinidega tegelikult üsna kahetised tunded. Ühest küljest meeldib lastele täiega seda näppida ja see on peenmotoorikale väga hea, eksole. Mis aga ei ole väga hea on see, et isegi kui ma mängin lapsega koos, siis müstilisel viisil suudab ta sekundiga a) kõik värvid kokku pruuniks massiks mökerdada, b) igale poole plastiliini ajada, nii et minu sokitallad ja Lende pihud on seda täis.
Lotte nagu mõtleks: “Issand, kui ta selle vaiba sisse hõõrub, ei saa me seda kunagi välja!”
Lende pingsalt juurdlemas, mis kuramuse mass see on.
Üldse in Play Doh samal pulgal selle kineetilise liivaga – lastel on maru tore ja vanemad lihtsalt kannatavad ja koristavad, kuni enam ei suuda ja selle koristamise käigus kirudes prügikasti loobivad. Kuni jälle uue ostavad, sest noh. Lapsel on ju maru tore…
Kui kellelgi on vihjeid, kuidas tema oma lapsed nende kahe asjaga niimoodi mängima saab, et maa ja ilm pärast igast jama täis ei oleks, siis olen üks suur kõrv!
20 kommentaari
Meil ka PlayDoh üks lemmikuid, ostsin talle soodukaga paki, kus 20 erinevat värvi, seletasin ilusti ära, et värve omavahel ei ole hea segada, et ei tule eriti ilus värv kokku ning peale mängimist tuleb alati kohe tagasi topsi panna, et ära ei kuivaks. Mul 3,5 aastane saab ilusti sellest aru, mängib eri värvidega eraldi ja peale mängimist paneb topsi tagasi. Ja siis kui teised lapsed külla tulevad, siis nemad muidugi plätserdavad kõik kokku ja jätavad laiali jne.. aga muidu see jah hea, et väiksed tükid kuivavad kiirelt ja saab ilusti kokku pühkida või imeda, kui aga mõni talla alla satub, siis on valus küll..
Kuidas Mari oma tukka laseb lõigata? On mõni nipp, või talle lihtsalt meeldib? Lõikate kodus või juuksuris? 🙂
Ma olen ise lõiganud (eriti vildakalt) aga mu ema on temaga juuksuris ka käinud 😀
Kartsin ka alguses, et see playdoh rikub heleda karvase vaiba ära aga millalgi avastasin, et pisikesed tükikesed kuivavad kiirelt kivikõvaks ja lähevad krõbinal tolmuimejasse. Aga iseenesest on selle pudi koristamine igalt poolt jube tüütu küll.
Hehe, keegi soovitas tarka plastiliini 😀 õudne asi, vot see RIKUB!
Aa, plastiliine olen ükshaaval andnud, siis ei segune omavahel
Jaa, ma annaks ka, aga Mari nõuab kõrval erinevaid värve, kuni ma ei suuda enam kuulata ja annan ühe – juba kaks kokku on pläust 😀
Minule meeldib kineetiline liiv rohkem. Tolmuimejasse ja korras. Plastiliin on hiljemalt kolmandaks päevaks kuivanud ja neid tükke leidub veel päris kaua mööda elamist. Ei jaksa osta nii palju, kui laps jaksab kuivatada ? . Kineetilise liivaga mängib tunduvalt kauem.
Liiva sisse jäävad meil TÄIEGA loomade karvad ja see on räme 😀
Haah, mul on omad nipid plastiliini ja kineetilise liivaga mängimise kohta. Vanaema või vanavanaema juurde hoidu läks, pakkisin kõik totsikud kokku ja oi seda tegevust lapsel ja rõõmu. Kodus peitsin kõige kõrgema kapi otsa ?
Mulle kohe üldse see plastiliin ei istu.
Just seepärast, et laps selle üheks suureks junniks kokku keerab ja vsjo- enam pole ilusat sinist või kollast, ainult roheline plönn…. Küll aga on ta ristsõnu lahendanud( loe: minu abiga ofc) ning juba teist korda on võitnud sellesama Play Doh’ i… no pagan võtaks. Midagi teha pole, kui otsida kõige suuremad papilapakad või A3 paberid ning sõnad peale lugeda, et ainult siin peal veeretad palle ja voolid ja jne.
Väiksem nagu neist eriti ei huvitugi, õnneks, talle sobivad niikuinii rebitavad raamatud paremini 😀
Väga lahedalt on kardinad sätitud!
Ma muudkui mässan nendega, sest ometi ei viitsi ma ju neid viia kuskile, et need lühemaks teha, aga muidu käivad vastu maad ja seal ju terrassiuks, kus koer oma mustade jalgadega tuiab 😀
https://www.apollo.ee/veniv-liiv-mad-mattr-roosa.html
Mulle meeldib see Mad Mattr rohkem kui kineetiline liiv, sest see ei pudise nii peeneks laiali, ja rohkem kui PlayDoh, sest see pole nii…kleepuv ?
Hmm… ma soovitaks Tarka Plastiliini. See ei ole küll nagu päris tavaline plastiliin, millega erivärvilisi kujukesi ehitada, samas on sellel igasugu muid vahvaid omadusi (palliks voolitud plastiliin põrkab, mõned helendavad, on ka magnetiliste omadustega variante).
Minu arust igatahes ei ole pärast sellega mänginist vaja koristamisega nii suurt vaeva näha kui tavalise plastiliini puhul.
Meil oli see, Mari unustas selle kotttooli peale ja see “sulas” läbi kanga 😀
Meil oli sama jama, ainult kohaks oli diivan ?
Meil on riiete peale seda “sulanud”. Väikesed tükikesed kipuvad salaja kuhugi ära kaduma ja pärast avastad selle kusagilt kanga seest, kust seda enam välja ei saa. Play Doh pudi näiteks kuivab ära ja pärast saab tolmuimejasse tõmmata, riiete küljest tuleb ära nagu suvaline kuivanud tainas. Tark plastiliin lihtsalt valgub ajaga igale poole sisse ja sinna ta jääb. Ja kui seda venitada, tekivad peened niidikesed, mida kõike ka lapsed kokku korjata ei suuda ning siis hakkavad need jälle oma elu elama. Vahva asi küll, aga omajagu suur nuhtlus ka.
Ha ha, ma just täna muudkui pühkisin ja pühkisin ja veel kord pühkisin seda liiva ning mõtisklesin endamisi et huvitav kauaks seda veel jätkub…?Ja plasteliini ostsin üksvahe lausa iga nädal…☺️
Kusjuures minu 2ne ei sega värve kokku ja noh…väga palju ei pudista ka 😀 mängib põrandal ja ise paneb ühe värvi topsi tagasi enne kui järgmise võtab. See vähene pudi, mis maha jääb, läheb tolmuimejasse
naljaga pooleks minu 2 aastasel lapselapsel oli ise end kokku korjav plastiliin, :), kui oli külas ka 6 aastane lapselaps, korjas see 2-ne vaikselt ja suht kiiresti oma plastiliini kokku ja peitis kappi ära 🙂