Ma istun juba mitmendat tundi siin nii, et mul on blogi lahti, aga kirja ei oska midagi panna. Kõik kirjutavad, et noh, mis värk on, kuidas sa ennast tunned, mis nüüd saab. Aus vastus on, et ma ei tea.

Eile oli küll tore naerda siin enda lolluse üle, aga kui summat nägin, mis Ekspress Grupp mult sisse nõuab, siis kadus naerutuju küll ära. Aga nagu ma eile ütlesin: loll pea on ihu nuhtlus. Kuskilt tuleb 6424 eurot välja kraapida ja seda lausa teiseks veebruariks.

Muidu ma nõustun, et ma tegingi valesti, aga no kas just nii suure summa väärtuses? Õnneks on paar inimest mulle abi pakkunud vastulause kirjutamisel, seega loodame, et ehk saab selle summa vähemalt väiksemakski.

Kuskil hakkas ringlema mu kontonumber ja sinna on inimesed praeguseks hetkeks kandnud lausa 900€. Muidugi suured tänud selle eest, aga teisalt on nii vastik. NII vastik. 900€, mille eest saaks aidata kedagi, kellel tõesti hädasti raha vaja on. Inimesed on nälgas ja ei saa endale ravimeidki lubada, neid ei aita keegi nende jamas. Aga mina olen padudebiilik, kopeerin kuradima Mangi horoskoopi ja naks, palun võta see 900€ ja ole muudkui aidatud.

Mitte, et ma ei oleks tänulik neile, kes ülekande teinud on, aga endal on lihtsalt nii sitt. Muidugi, olgem ausad, ega mul ei ole ka kuut ja poolt tonni varnast võtta, et see ise ära maksta ja lihtsalt koolirahaks kirjutada. Aga kui ka oleks, siis tundub see ikka nii naerväärselt suur summa, mida mingile suurkorporatsioonile anda. Nagu neil vähe raha oleks. Ma hea meelega korjaks selle raha kuidagi kokku (ja krabaks jälle endale staarkerjuse tiitli) ja annaks selle hoopis kuskile, kus seda vaja oleks. Muidugi vaevalt, et Ekspress Grupp sellise asjaga nõus oleks. Ma olen ju puhta kriminaal ja see raha peab ikka neile minema. Hoiatuseks teistele ja nii.

Ühesõnaga, nii vastik on olla. Selline segaduses ja väsinud ja pettunud ja no kord minutis mõtlen, et no MIKS ma küll nii lollakas olema pean. Eile oli veel eriti selline tunne, et teate… Lihtsalt ei osanud midagi teha ja kuidagi käituda. Enne juba oli kokku lepitud, et lähen ühe blogilugejaga välja. Mõtlesin, et see on hea viis mõtteid eemale saada, aga muidugi pani veinikene mind veel rohkem selle teema üle kassima ja abi ei olnud ka sellest, et kui ma arvet palusin ja mulle öeldi, et kuule, sul on niigi rasked ajad, me ei anna sulle täna arvet… Vähe ma ei hakanud siis keset Parolet nutta halama.

Ausalt, miks inimesed mu vastu nii armsad ja toredad on? Ah?! See tundub lihtsalt uskumatu. Aga aitäh kõikidele, kes hea sõnaga lohutasid ja kaasa elavad. Nii toredad olete ja soojendate mu südant. Küllap kuidagi selle jama ka ära lahendan ja saab edasi elada. Iga asi on õppetund ja minu omaks pidi vist niimoodi saama, et ei maksa mangi torkida, läheb haisema. :D

Päeva kommentaar: “Mine tööle, lehm!”

Jaga: