Öeldakse ju nii, et kus on, sinna tuleb juurde. Mul on sama asi, et nagu mingi paha tunde uss on sees ja lihtsalt tasa ja targu sööb mind seest. Selle pärast ma jupp aega kirjutanud ka pole, sest reaalselt, mida mul ikka nii väga öelda. Mulle ei meeldi eriti siin kirjutada, et mul on nadi tuju, sest see on nagu mingisugune sitahais kärbestele. Siis on kohe sada matsi kohal, kes kõik ihust ja hingest endast viimast annavad, et seda tujunatukest veelgi enam ära rikkuda.

Tegelikult ju midagi kohutavat juhtunud ei ole, aga kõik asjad kuidagi nagu suruvad peale. Kõik on sassis, aga jaksu pole, et koristada. Hoian mina küll oma cocadest ja saiadest eemale, aga liialdamata IGA kord kui ma kaalun, olen ma jälle raskem. Ma küll enam mõõtnud pole, aga arvestades, mis suunas asjad liiguvad, siis raudselt olen nelikümmend korda suurem, kui toitumise jälgimisega alustasin.

Ja mis kõige hullem – kõik ajab mind närvi. Lihtsalt… kõik! Tähendab, päris maailmas, kui ma olen omaenda kodus ja mu ümber on minu inimesed, siis nemad ei aja. Aga internett…APPI! Näiteks seesama Teeme Koos 2018 grupp, ma lihtsalt pidin sealt ära tulema, sest ma tundsin, et ma võin muidu kellelegi veel halvasti ütlema hakata. No ma ei saa, iga jumala päev halati, et “Henry pildi all ta ikka motiveerib nii palju ja räägib nii palju, miks sina meid ei motiveeri? Ah?? Järgmine nädal olen RAUDPOLT Henry grupis!”. Nagu oleks enda teadmata kuskile tsirkusesse tööle läinud ja omandanud mingisuse külaklouni, ei, motiveerija ameti. Nüüd ole vait ja motiveeri kurat, muidu ma enam sinu sõber ei ole!

Ma lihtsalt infoks mainin, et tegelikult on meil Henryga samad sihid ja “leerid” on seal rohkem meelelahutusliku võtme pärast. Päris ausalt ei torgata kellegi silmi välja, kui ta loeb Henri motivatsioonijuttu, ilma, et ta seal tiimis oleks. Lisaks ei olnud mu sellega tegelemise alguses üldse aimugi, et ma sääraste jamadega (nagu Mangi asi) tegelema pean ja et see mu motivatsiooni ja tuju nii nulli viib, et karju appi. Ja mul on raske seda tagasi saada, kui keegi minuga kogu aeg näägutab, et noh, koer, MOTIVEERI MIND, muidu ma ei võta alla. Nagu jeesus, motiveeri ise ennast või midagi…

Muidugi jah. Minu motivatsioon on kadunud ja mul on täna viimane hetk, et ennast kätte võtta ja planku tegema hakata, sest muidu ei saa ma pühapäevaks kindlasti viit korda täis. Lihtsalt… nii kopp ees on. Reaalselt. Kõige enam muidugi iseendast ja sellest, et ma lasen suva jamadel ennast niimoodi mõjutada. Kopp on ees sellest, et ma olen natukene kurjust ja kibestumust ja muud sellist sodi täis läinud ja seeõttu ma loodan, et andestate, kui ma natukene eemale tõmbun, sest muidu oleks mu jutt ainult üks suur ving ja hala. Keda see ka ikka huvitaks.

Ahjaa, kuna mul pole MINGIT motivatsiooni ennast liigutada, siis olen ma liikunud edasi punkti, kus ma söön ainult siis, kui keegi mulle midagi ette tõstab, muul ajal mõtlen, et kõht on tühi, aga arvestades kui pekine ma olen, ei tee mulle toidukorra vahele jätmine ka suurt hullu. Kell on 15:08, peaks vist midagi hommikuks sööma, aga no ei viitsi. Suva. Las jääda. Äkki Kardo millalgi viskab mulle miskit ette.

Blaah, kuri vastik ja vihane Mariann. Öäkkkk!

Meenutan helgusega seda, kuidas nädal tagasi oli mu ainukene mure, et Lende ei jää enne 12 öösel magama. Noh, eile jäi näiteks kell kolm? Neli? Ma ei tea, ma mäletan seda, et ma olin lihtsalt kogu aeg üleval.

Ok, rohkem pole midagi öelda, the end.

Jaga: