0
Uncategorized

õhtused mõtted

15. jaanuar 2018

Ma siin eelmise nädala lõpus halasin, et tuju on sitt ja motivatsiooni pole ja kõik inimesed ajavad närvi ja midagi ma teha ei oska ja üldse oli mu elu üks väärtusetu hunnik sitta. Absoluutselt ei saanud aru, milles asi on ja ma vist hirmutasin lugejad ka oma soigumisega ära, sest ma hakkasin saama kirju, kuidas teraapia ja antideprekad ei ole üldse häbiasi ja ma peaks kiiremas korras neid teenuseid kasutama hakkama.

Nõustun absoluutselt, et muidugi ei ole häbiasi, ma olen ise ka teraapias käinud ja täiega abi saanud. Ravimeid ma võtma pidanud pole, sest õnneks nii hull olukord mul pole olnud, aga midagi “häbistavat” ma nende võtmises tõesõna ei näe. Kui pea valutab, siis võtad ju valuvaigistit ja kui ajukeemia, sindrinahk, paigast läheb, siis tundub loogiline, et võtad selle vastu ka rohtu, kui armas taevaisa sellise kraami juba leiutanud on.

Aga see selleks, minu nadi tuju põhjus sai selgeks see hetk, kui mul sellise pahinaga päevad hakkasid, et mul tekkis korraks hirm, et mul on mingi siseorgan lahti rebenenud. Sorri selle kujutluspildi eest, aga no ma tõesti tavaliselt ei ole täheldanud, et mul enne päevi selline kass peale roniks, aga noh, vb kaasnes haardkoor päevadega haardkoor PMS ka. Jumal seda teab. Muidugi ei saa unustada fakti, et noh, ma siin 6500 trahvi kaela sain ja muud sellised asjad, mis iga siivsa noore daami tuju alla kiskuda võib.

Igatahes ma tahtsin jõuda selleni, et otsustasin mitte oma kassis molutada ja tegin kenasti trenni, jälgisin oma toitumist ilusti edasi ja mu paha tuju kadus väga kiiresti. Muuseas, ma isegi ei mäletanud, mis tunne niimoodi lahinal nutta on. Väga vabastav kuidagi 😀 Vahelduse mõttes käras selline tuju ka, sest praeguseks ei ole nadist tujust midagi alles, olenemata sellest, et ma olen täna pitsa põhja kõrvetanud, oma sõrmed kuuma ahjuplaadiga ära kärsatanud ja olgem ausad, 6500€ trahv kõlgub ikka kuskil tagaplaanil. Või noh, mulle pole nende tähtsad advokaadid mu vastuse peale midagi kostnud, et suurt midagi üle ei jäägi, kui oodata. Rääkimata üldse sellest, et meie kodus on nii külm, et lapsed on kubujussideks riietatud ja mina istun elektrilise teki all, nagu 80 aastane vanamutt.

Oleme siin Kardoga käsikäes lastetuba koristanud ja omavahel arutanud seda tulevast kohtumist asenduperede liidu inimestega. Et mismoodi see protsess käib ja kui pikk see on ja kas me üldse kvalifitseeruks kellelegi pere pakkuma. Ja kui need kõige suuremad küsimused kõrvale heita (et kuiiii palju koolitusi ja loenguid me peame läbima ja kuulama, et mõista, kuidas tegeleda nii väikeste inimeste katkiste hingedega ja kuidas need katkised hinged kohanema hakkaksid ja kuidas meie lapsed uue pereliikmega kohaneksid) siis tulevad pähe hoopis sellised väiksemad mõtted, et huvitav, kui vana see laps on. Huvitav, kus ta elab. Huvitav, mis ta lemmiksöök on. Kas ta on üldse poiss või tüdruk? Mis talle teha meeldib? Kas ta on tagasihoidlik või jutukas?

Ega ma sellest teemast ei oska ka tegelikult rohkem rääkida, kui ainult nii palju, kui netist lugenud olen (ja ega palju infot ei ole), aga see tundubki selline hästi põnev ja natukene hirmutav teema. Ma võin ju oma ilusates unistuses mõelda, et tuleb laps, kes kohe kenasti mõistab, et tema ema ei saa hetkel tema eest hoolitseda ja naeratus suul on nõus meie pereliikmeks saada, aga teisest küjest mõistan ma väga hästi, kui tähtis on lastele olla oma ema-isaga koos. Ja kui suur võib olla selle väikse südamevalu, kui ta seda ei saa.  Öeldakse ju, et isegi kui lapsed tulevad alkohoolikute perest, või vägivaldsest perest, siis nad IKKA tahavad alati emaga olla. Aga no, kuidas see kõik välja kukub ja olema hakkab, ma lihtsalt loodan seda näha. Sest noh, ega me ei pruugi isegi sinna “sobivate” kategooriasse lahterduda.

Igatahes ei ole teil vaja mind hirmutada, et issand, sa ei tea millesse sa ennast segad ja blabla, ma ju tean, et see on kindlasti raske, aga ma tean oma südames seda ka, et iga inimene, kes saab aidata hädas olevat inimest (eriti last), peaks seda tegema. Ja see ei peagi alati olema kerge ja lihtne. Tihtipeale need kõige ägedamad asjad ongi alguses natukene keerulisemad. Mul reaalselt ei ole absoluutselt sellist küsimust ka, et kas ma suudaks võõrast last armastada. Jeerum, ta on ju väike laps, mis temas mitte armastada oleks? Kardo tunneb minuga õnneks samamoodi.

Muidugi ma vahepeal mõtlen, et kui meile öeldaksegi, et kle ei, teie ei sobi. Või kui sobime ja saamegi lapse ja siis kuidas ma suudan ise mitte nutta, kui väike inimene oma emmet tahab. Või mida ma tunneks, kui me saame lapse ja viie aasta pärast otsustab ema, et ta tahab teda ikka tagasi. Oeh, ma ei taha isegi mõelda, aga kõik need (pluss miljon) mõtet keerlevad mu peas. Kas ma saan sellega hakkama? Kas ma olen piisavalt hea ema? Ma nagu ise tunnen, et meil on siin jumala õnnelik perekond, kus kõigil on hea ja lõbus, aga no äkki on kuskil mingid standardid ja nendesse meie perekond ikka ei mahu? Või noh, äkki konkreetselt MINA ei mahu.

Keeruline.

Ma hakkasin isegi ükspäev tegema plusse ja miinuseid iseenda kohta, et äkki keegi küsib mult kunagi, et määrata ära, kas ma oleksin hea ema või mitte. Plussid: 99% ajast heas tujus, suhteliselt paksu nahaga, ei mölise ja karju, hellitan lapsed to the max ära. Miinused: hellitan lapsed to the max ära, mega emotsionaalne, kardan pimedust. Selline imeline list siis 😀

Aga kuulge, kui mul on lugejaid, kellel on kogemusi asendusperedega, siis võite mulle kirjutada. Ma paar kirja olen saanud ja need on tõesti palju mõtteid ja infot andnud, hea meelega loeks veel.

Okei, mu jutud lähevad siin eriti lappama, aga ma just enne rääkisin sellest värgist Kardoga, et selle pärast mul need mõtted peas just olidki ja kuna ma siin vabas vormis jutustan, siis panin oma mõtted kirja ka. Ehk on kunagi põnev lugeda. IGATAHES ma tahtsin tegelikult uhkustada, et ma olen kahe nädalaga kehalt kaotanud 22 sentimeetrit pekki. Win! Ma tunnen ennast nii palju kõhnemana ja ilusamana ja ägedamana ja noh, korraks veel eelmisesse teemasse langedes, nagu oleks rase. Kuigi ma ei ole rase 😀 Aga no, lõpptulemus on ju sama – laps!

Võeh, nii ägeeee-eee-eee!

Ps! Mõnikord ma mõtlen, et issand jumal, ma olen TÄISKASVANU! Et väiksena tundusid täiskasvanuks olemine alati mingi eritiiii kauge asi, mida never ei juhtu. Ja no isegi veel viis aastat tagasi olin ma veel päris lollakas ja puha, aga kujutad ette. Ma olen vahepeal abiellunud ja kaks last saanud (ja nad anti haiglast mulle koju kaasa) ja oma äri püsti pannud ja elan mingi suure inimese elu ja nüüd mõtleme mingile lapsele asenduskodu pakkumist ja see tundub nagu oumaigaad, vaadake, ma olen täiskasvanud inimene.

Ps2! See eelmine lõik vist ei olnud eriti täiskasvanulik 😀

Et postitus ilma pildita ei oleks, siis panen paar pilti sellest, kuidas Kätu oma lastega meil külas käis.

Loe ka neid postitusi!

22 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Signe 17. jaanuar 2018 at 16:44

    Kus kohas ja kelle juures sa terapeudi juures käisid?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. jaanuar 2018 at 17:49

      ma isegi olen sellest kirjutanud, googelda 🙂

  • Avatar
    Vasta Kiku 17. jaanuar 2018 at 15:13

    Ma mõtlen niiviisii vahest autoroolis olles, et issand ma olen ju täitsa suur inimene ja sõidan autoga, nii äge, alles ma ju istusin tagaistmel kogu aeg. Load 14a juba.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. jaanuar 2018 at 15:17

      haha :D!

  • Avatar
    Vasta Lala 16. jaanuar 2018 at 18:32

    Üks vahvat raamat MTÜ Oma Pere poolt on “Elamiseks mõeldud elu”.

    Kirjas on mitme-mitme asenduspere lood. Lühikesed jutud. Leiab uusi perspektiive ja ikka on hea lugeda teiste kogemusest antud teemal.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 16. jaanuar 2018 at 18:54

      oh äge, praegu apollos 50% ales ka, ostan! aitäh!

  • Avatar
    Vasta Katrin 16. jaanuar 2018 at 16:30

    Sul tundub nii äge pere olevat, et võiksid minu võtta oma lapseks. 22-aastane, aga ärme nüüd vanuse pärast diskrimineeri pls

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 16. jaanuar 2018 at 19:04

      haha 😀

  • Avatar
    Vasta Ch 16. jaanuar 2018 at 11:36

    Mallu kuidas selle blogimisega ja avalikult piltide jms jagamisega on kui peres kasvab lapsendatud laps (või mis iganes vormis teil plaan on) ?
    Kas temaga on kuidagi teisiti kui enda bioloogiliste lastega?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 16. jaanuar 2018 at 12:11

      Ma siin ühele kommentaarile vastasin, et see on kõik väga individuaalne. Hästi palju loeb ka konkreetsest ametnikust, mõni on konservatiivsem, mõni mitte 🙂 Eks aeg näitab

  • Avatar
    Vasta Ellu 16. jaanuar 2018 at 10:13

    Mallu ma väga loodan, et üks hingeke leiab teie juures pelgupaiga.
    Mul on üks üksimus. Kui sulle näiteks öeldakse, et jah, te saate omale lapse, aga palutakse, et sa temast avalikult ei kirjuta, ei tema kohanemisest, ega tegevustest, ei tohi pildile jääda jne, siis kas see võiks sinu jaoks takistuseks saada või oleksid sa nõus jätkama blogiga, lihtsalt uuest lapsest ei räägiks?
    Aitäh kui viitsid vastata!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 16. jaanuar 2018 at 10:57

      Me oleme sellest rääkinud küll ja kui tõesti selline tingimus oleks, siis loomulikult ma seda ei teeks. Küll aga leiaks ma, et see oleks natukene … imelik? Et kui ma tervest perest räägin ja siis ühte last jätan kogu aeg välja, et vb tal endal oleks kunagi kummaline, et näe, õdedest on terve memuaar olemas, igast arenguetapist ja ühistest tegevustest, aga minust ei sõnagi. Et noh, nii palju, kui ma isiklikult rääkinud olen teadjamatega, siis sellist anonüümsust nõutakse väga harvadel juhtudel, kui nt vanemad ei soovi lapsest loobuda, aga peavad (psüühilised haigused, sõltuvused) ja võivad lapsele tema asukohast teada saades ohtlikud olla. Aga õnneks see on nii väike protsent 🙂

      Aga kui Lende või Mari mulle ühel päeval lambist ütleks, et kle emme, ma ei taha, et sa enam minust kirjutaksid, siis ma ütleks ka ok ja ei kõssaks enam neist sõnagi 😀

  • Avatar
    Vasta Marleen 16. jaanuar 2018 at 02:19

    Kas sa sarapuu kirbukas ka veel oma asju müüd? Sa pole sellest ammu kirjutanud, aga just mõtlesin, et tahaks sinna uudistama minna

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 16. jaanuar 2018 at 09:44

      Mkm 🙂

  • Avatar
    Vasta johhi 15. jaanuar 2018 at 23:45

    Sa oled imeline inimene. Ma olen sinuga samavanune, aga ma kolisin teise riiki ja läksin edasi ülikooli, kuid samas endal ka tiksub peas, et kurat – 27, peaks nagu mõtlema, et teeks nüüd äri ja saaks lapse. Aga veel ei ole seal. Kui tuju tuleb, loen su blogi ja saan ka oma koguse perekonnatunnet 🙂 Loodan, et kõik sujub teil asenduspereks olemisega, sest paremat pere – kes tõesti oleks lapsele just nimelt pereks, mina ette ei kujuta.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 16. jaanuar 2018 at 00:41

      no see on küll nii armas kommentaar, et võtab pisara silma! 😀 Aitäh sulle!

  • Avatar
    Vasta väga väga naine 15. jaanuar 2018 at 22:48

    Kui sa sedasi mokaotsast mainisid fb-s ma ei ühendanud ära, et kuulge, päris laps on kõne all ju!!!
    Aga see on niiiiiiiiiiiiiii hea plaan ja niiiiiiiiiiiiiiiiiii mega ja … raske? Muidugi, päris asjad elus ongi vahel rasked ka. Mis siis! päris, ehe ja elus ja armastust täis ja … Oh ma nii loodan teile parimat!

    P.S mul on täiesti kindel värk viimastel aastatel, et kui on meeleheide ja maailm tundub jube, mina veel jubedam ja kõik on halvasti, on kas päev päevadeni või palavik. Ja tegelt oli nii ka varem, ainult noh – vahepeal oli vaheetapp, kus kogu aeg oli maailm jube ja mina ise veel jubedam.

  • Avatar
    Vasta Kätlin 15. jaanuar 2018 at 22:17

    Ma kujutan ette, kui äge Teil seal oleks, kui lapsi veelgi rohkem. Nagu Segasummasuvila, kust kunagi ei puudu nali, naer ja pühapäevased pannkoogid. Lottega saavad õues mürada. Suved on täidetud laste kilgetega hoovis ja issand, kui lahe neil on, kui suuremaks kasvavad ja pea ideid täis, mida ette võtta 😀 Te olete koos Kardoga vahva meeskond ja need lapsed, kes kunagi Teie juurde satuvad on maksimumi hoolitsetud! See on igati tänuväärt ettevõtmine, kuid usun ka, et äärmiselt raske. Raske just emotsionaalse poole pealt. On lapsi, kes on näinud ja kogenud midagi sellist, mida ükski inimene ei tohiks läbi elada. Mina ilmselt ei suudaks (ära iial ütle iial eks :). Ma ei suuda endagi emotsioonidega vahel toime tulla ning kuna olen enamuse ajast ainult lastega kolmekesi, siis keegi neid mulle ka ei annaks 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 15. jaanuar 2018 at 22:20

      Kardo on nii level up vend, et teeb mõnikord Maril enne lasteaeda minekut ka pannkooke 😀 Pole vaid pühapäevane lõbu meie majas. Aga kõik see nagu sa seda kirjeldasid, umbes sedasi ma seda ise ka ette kujutan. Sest ma kunagi tahaks ju veel ise ka rase olla ka pesamuna saada ja.. Okei, ma torman ikka väga ette oma mõtete ja asjadega, aga no hetkel mõtlen igatahes nii :))

      See emotsionaalsuse värk, sama olen ma ise ka mõelnud. Et kas ma suudan seda üle elada, aga siis mõtlesin, et kui laps peab seda LÄBI elanud olema, siis suudan mina täiskasvanud inimesena ka sellega hakkama saada, sest ma ei saa ainult SELLE pärast ju jätta seda kõike tegemata. See oleks lausa tobe.

  • Avatar
    Vasta Evelin 15. jaanuar 2018 at 22:13

    Mina täiega kiidan heaks, et tahate ühele vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele peret pakkuda:)
    Töötan ise juba üle 10 aasta asenduskodus (lastekodus) ja võin öelda, et kuigi nende lastega on vahel päris keeruline, siis mingit kolli karta pole küll mõtet. Minul on ikka neid positiivseid hetki tunduvalt rohkem, kui negatiivseid.
    Hoolduspereks saamine võib vahel olla päris pikk protsess, sest koolituste kohad on piiratud ja järjekorrad tahtjatest pikad, aga võib ka juhtuda, et asjad hakkavad väga kiiresti liikuma.
    Enda kindel soov ja valmisolek just selline laps oma perre võtta on ikka kõige tähtsamad ja ma ei näe küll põhjust, miks te ei peaks kvalifitseeruma.
    Hoian pöialt!:)

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 15. jaanuar 2018 at 22:27

      Äge, ma kirjutasin sulle meilile!

  • Avatar
    Vasta K 15. jaanuar 2018 at 22:01

    Töötan ise asenduskodus, kui on küsimusi siis võid lahkelt esitada ja üritan vastata nii kuidas suudan:)