Numro – äpp lastele, või vanematele?

Ma ei tea, kui palju mu lugejate hulgas tegelikult lapsevanemaid on. Ma eeldan, et umbes nii pooled? Ja ega ma sedagi täpselt teada saa, kui vanad lapsed mu lugejatel on, aga selles olen ma üsna kindel, et kõik lapsevanemad teavad, et lastele ei tohiks telefoni kunagi kätte anda, sest see on nende arengule hästi halb. Vahet ei ole, kui vanad lapsed siis ka on. Mina ka tean seda ja olen lugenud isegi hunnikut artikleid, mida teeb liigne ekraanide tarbimine laste ajudega ja keskendumisvõimega. See tõesti ei ole kindlasti mitte hea, kuid oleme nüüd korraks ausad. Kui paljud meie seast saavad käsi südamel öelda, et mitte kui kunagi laps telefoni (või ka näiteks tahvelarvutit) kätte ei saa.

Ikka on olukordi, kus on vaja teha või minna või olla, kus annad lapsele telefoni kätte. Mari puhul on veel ka selline variant, et ta lihtsalt ise otsib telefoni üles. Eriti just hommikuti – ärkab üles, otsib vaikselt telefoni üles ja tuleb istub sellega üksinda alla. Kuna Mari on meie peres kõige varasem ärkaja, siis võib ta teinekord lausa tunnikese üksinda passida ja telefonis tsillida.

Ma ei taha siin tegelikult tekitada üldse teemat, et kas ja kui palju võiks laps nutimaailmas olla. Olen ise seisukohal, et kõige parem, on sellest eemale hoida ja pakkuda lapsele muid põnevaid tegevusi, aga no olen ka aus ja ütlen, et päris nutivabana ma lapsi hoida ka ei suuda. Okei, Lendet muidugi suudan, sest ta ei oskaks telefoniga midagi teha, aga Maril on mu telefonis mängud, mis talle meeldivad (mingi kassiga mäng, kus ta jookseb eee.. mööda ronge? ja siis paar puslemängu), aeg-ajalt surfab ta juutuubis ka.

Mida ma olen täheldanud, on see, et kõige hullem “nutiaeg” ongi Maril siis, kui keegi teine teda ei märka. Ehk siis hommikuti, kui teised alles magavad, või siis, kavalal moel, kui mul keegi külas on ja ei ole temaga mahti nii tegeleda ja keelata. Siis mõtlengi, et no okei, las ta siis teeb ja mängib.

Ma usun, et tegelikult mingil määral on see ok, kui mingeid piire pidada ja nii, aga endal on päris õõvastav tegelikult näha, et kui lasta lapsel ollagi nii palju telefonis, kui ta tahab jutti mängida, siis muutub ta tegelikult täiesti apaatseks selle üle, mis ümberringi toimub. No näiteks kui me reisisime, siis lennukis oli Lendega nii palju rohkem jamamist, et Mari sai rahumeeli tunde seal mängida ja jumala tühja pilguga lasi aga näppudel käia.

Üks lahendus on muidugi telefonile lukk peale panna, aga veel parem variant on tõmmata endale Numro app. Ma ei teagi nüüd, kas see on lastele arendamiseks või vanematele väikseks südamerahuks. Igatahes on seda kaht versiooni, Numro lite, mis on tasuta tõmbamiseks ja lihtsalt Numro, mis maksab 1.99€. Minul on hetkel see tasuta variant ja kuni ma ei tunne suurt vajadust tasulise järgi, siis tundub, et saan sellega kenasti hakkama.

Igatahes, mis see app siis on. Esiteks tõmbad sa selle enda, või lapse telefoni, et piirata telefoni kasutamist ja muuta kasutamise aega arendavamaks. Ehk siis minu lemmik omadus on see, et saan telefoni “tuttu” panna. Meil on tihti nii, et kui ma siis avastan selle telefoni Mari käest, siis ta läheb ikka pahaseks, kui ma talt ta mängu ära võtan. Ainukene ratsionaalne seletus talle on see, et aku on tühi. Sellest ta saab aru, et see pole minu kontrolli ja käsutuse all ja ta lepib sellega. Nüüd on veel teine variant, millega ta lepib – telefon tudub!

Sa saad äpist ise valida kellaaja, millal telefon “magab” ja sellisel juhul saab kasutada telefonil ainult helistamise varianti. Kõik “lõbustused” on kinni ja ekraanile tuleb tuduva mõmmi pilt. Seda, mis on lõbustus ja mis ei ole, saab iga vanem ise valida. Automaatselt on lihtsalt valitud hädavajalikud asjad (kõne ja sms) ja ülejäänud liigitab siis app lõbustuseks, aga nagu öeldud, võib seda ise muuta ja valida.

Sellel ajal, kui telefon “ei tudu”, siis saab kõiki teisi äppe kasutada, aga väikse nipiga – iga mõne aja tagant annab telefon lapsele ülesande, olenevalt siis sellest vanusest, mis sa alguses sisestad. Esimesed ülesanded on lihtsad, et ala ekraanile tuleb paar tähekest ja laps peab valima, mitu tähte ta näeb. Kui vastad õigesti, saad edasi mängida. Kui valesti, tuleb uus küsimus. Äpp annab lapsele ka vihjeid, aga suure tõenäosusega juhtub see, et kui laps peab mõtlema, siis tuleb ta oma mängu-apaatiast välja ja aju saab tööd. Nagu öeldud, alguses lihtsamate ülesannetega, aga mida paremini ta neid täidab, seda raskemaks ülesanded lähevad. Lisanduvad ka liitmine ja lahutamine.

Kui ülesanded lähevad lapsele liiga keeruliseks, siis läheb ta samm-sammu haaval kergemate peale tagasi, et lapses mitte ängi tekitada. Põhiline point on see, et ta mõtleks ja kui ei oska, küsiks vanemalt abi. Minule oleks juba sellest abi, kui Mari ei saa hakkama oma tähtede kokku lugemisega ja tuleb kaeblema, et emme, ma ei saa ja ma olen nagu, ahhhaa, sindrinahk, kust ja millal sa üldse mu telefoni leidsid, ah?!

Igatahes on see äpp minu meelest väga äge ja kasulik asi, mis võiks olla iga väikse lapse telefonis, või siis vanema omas, et laps seda “kuritarvitada” ei saaks. Muuseas, eriti kaval nipp on see, et äpp takistab ligipääsu ka seadetesse (ilma koodita), et suurem ja nutitargem laps ei saaks äppi lihtsalt ära kustutada 😀 Kas pole mitte kaval.

Tegime teile Kardoga väikse video ka, kuidas me seda Kardole telefoni laadisime ja sellest juttu rääkisime, ehk on seal vaadates kergemini aru saada, kuidas ja mismoodi see äpi värk käib, aga mina julgustan küll, et proovige ja vaadake, see ju puhta tasuta, saab ära katsetada. Meie soovitame igatahes ja meil on mõlema telefonis olemas.

Andke teada, kes endale ka tõmbab?