Ma olen rääkinud, et ma pole üldse hea EI ütleja. Enamasti ma ei näe põhjust ka ei öelda, no näiteks kui me ennist Mariga poes oleme käinud, siis ma võtan talle suht kõike, mida ta tahab. Ega tal üldiselt muid soove polegi, kui need üllatusmunad. Ma ei ole aru saanud, miks, sest seda šokolaadi ta kunagi ei söö ja need üllatused seal sees on ka suht suvalised, aga no las ta siis saab enda mune. Mõnikord tahab lausa mitut, minu poolest võtku, sest ma kodus panen need ülejäänud nagunii kõrvale nendeks puhkudeks, kui on vaja last ära osta.
Ühesõnaga, kuhu ma jõuda tahan on see, et kui ma Mariga poes olen, siis ta on täiesti harjunud sellega, et ta võib lihtsalt näpuga näidata ja valida, mida ta tahab. Ma mäletan, kui ma väike olin, siis ma unistasin sellisest asjast, aga eiiii, mina pidin kogu aeg kuulma: “Ei, ei võta seda!”. “Pane see šokolaad käest ära!” blaablaablaa. Mõni ime, et kui ma hakkasin ise raha teenima, nägi mu ostukorv alati välja, nagu 12-aastane oleks just taskuraha saanud. Ma tahtsin ju ka kõike valida, mis ma tahan!
Õnneks Mari sellest kuidagi “printsessiks” läinud ei ole. Kui ma ikka ütlen, et seda ei saa, siis ta on nagu .. nojah, ok. Küllap ta on aru saanud, et tal millestki puudu nagunii ei tule ja ei viitsi pröökama hakata. Üldse ma pean tunnistama, et kuigi ma olen Mari hoolega hellitanud, siis ta õnneks tõesti selliseks vastikuks nagamanniks muutunud ei ole. Ta harva jonnib, kui ma ütlen, et ei tohi, siis ta lepib sellega ja üldiselt on selline viisakas inimene. Muidugi väikeste eranditega 😀 Ja eks ka mina olen ajaga “paremaks” läinud ja enam valimatult päris KÕIKE ka ei luba teha.
Et kui ma Mariga poes olen, siis ma teadlikult ise pean endale meenutama, et Mariann, sa oled täiskasvanud inimene ja sa ei tohi Marile päris kõike ka lubada, sest muidu ta ei väärtusta midagi ja arvab, et elu käibki nii, et saad muudkui, mida tahad. Seega ma vahepeal keelan talle isegi asju, mille kohta ma mõtlen, et no tegelikult on ju suva, ta võiks ju selle võtta, aga no nii täiskasvanuks olemise nimel keelan talle seda. Minust ongi saanud see vastik täiskasvanu, kelle kohta mina ise lapsena mõtlesin, et no jumala eest, raske osta lapsele v 😀
Ikka veel ma pole jõudnud sinna, kuhu ma tahan…Vot eile ma käisin poes ja lasin lapsel valid ükskõik, mida ta tahab. Ja tundsin NULL süümekat ja tungi käituda nagu täiskasvanud inimene. Nimelt on Facebookis selline grupp, nagu elumuutvad abistajad. Ma ei mäleta absoluutselt, kuidas ma selle grupi leidsin, aga mõnda aega olen ma seal olnud ja suht kasutu olnud. Üleeile aga märkasin, et Tallinnas palub kahe lapse ema toiduabi. Pikemalt mõtlemata palusin adminnilt kontakti ja võtsin neiuga ühendust, et teda toidupoodi viia.
Eile, kahe pildistamise vahel, saingi ma temaga kokku. Noor tüdruk, 21-aastane, kahe lapsega, kes minu laste vanused! Vanem tütar oli eriti jutukas ja armas, seega jäi ema vankriga väiksemat lükkama, mina panin preili poekärusse ja lasin tal lihtsalt näidata kõike, mida ta tahab. Ausalt, te oleksite pidanud ta nägu nägema, kui ta aru sai, et ta võib võtta ükskõik mida. Minu Mari on selle koha pealt tuim nagu kivi, aga selle tüdruku silmad särasid ja ta oli niiiiii õnnelik, kui ta mulle dikteeris: “Õuna, apelsini, roosat kala, MUNA!”. Jeesus, mis on lastel nende munadega…
Igatahes jah, ei ole just tervisliku toidu etalon ja hirmus palju sai magusat kraami, aga küllap ema selle kõrvale paneb ja jaopärast kätte annab. Ma kujutan ette, et lapsele oli juba pool rõõmu seda poest valida ja päriselt ise ostukorvi asetada ka. Kuivaineid ja natukene lihalisi soetas neiule üks teine abipakkuja, seega võib öelda, et neil peaks nüüd jupp aega muretu olema.
Aa, poes oli üks moment, kus ma mõtlesin, et omg… ma sureeen! Nimelt, kui see väike tirts jälle millelegi magusale osutas, siis ma rääkisin: “Okei, võtame, aga kodus pead ilusti soolasest kõhu täis sööma ja alles siis tohib magusat peale süüa, eks?”. “Aga meil ei ole kodus eriti midagi soolast ju!” vastas ta mulle rõõmsalt, umbes nagu jah, väga hea, saabki kiiremini magusa kallale asuda. Aga no… niiii kahju!
Tegelikult saab see ema lastega iga kuu hakkama, ta nimelt pakub Tallinnas lapsehoiuteenust ja teenib nipet-näpet juurde, aga sel kuul polnud eriti tööotsi pakkuda ja nõnda juhtuski, et tal oli abi vaja. Muuseas, ainuke, mida ta tegelikult palus, oli paar pakki kuivaineid, et kuu üle elada.
No ja loomulikult tuleb vastata küsimusele, et kust raha sain selliseks arutuks priiskamisest. 50€ sellest arvest tasus muuseas minu klient, kes perega pildistamas käis. Sattusime pereisaga abistamise teemal jutustama ja ma rääkisin talle, et peale nende pildisamist lähen ühele väiksele perele süüa ostma. Selle peale jättis pereisa 50€ ja ütles, et ma seda ka kellegi abistamiseks kasutaksin. See oli lihtsalt niii armas, sest enamasti on inimesed usinad kahtlustama ja süüdistama ja mölisema, aga et keegi päriselt aitaks, seda on vähe. Mul läks kohe süda nii soojaks.
Selle pika heietuse lõpuks tahan ma teile meenutada, et kõik teie, kellel on arved makstud ja toit laual, peaksite väga õnnelikud olema. Mul on lausa nadi tunne mõelda, et elan siin oma tavapärast elu ja samal ajal on kuskil peresid, kes päriselt muretsevad, mida lastele homme toidulauale panna. Ma tean, et selliseid peresid on kahjuks palju ja ega ei saagi kõiki alati aidata, aga kui vähegi võimalik, palun ma silmad lahti hoida ja aidata neid, keda saame. Ühest küljest on nii hea tunne ja teisest küljest tegelikult tekib selline ahastus ka, et no… mida maailma…Tekib lausa süümekas, et mis õigusega mina niimoodi elan, kui teised peavad laste kõhutäite üle muretsema.
Ah, ega ma muud ei saagi vist teha, kui võimaluse korral kedagi aidata ja lihtsalt proovida normaalne inimene olla, kes hädalisele selga ei keera. Olge teie ka sellised, siis me elame varsti juba üli mõnusas maailmas.
I have told you before how I am terrible at saying NO. Mostly I just don’t see a reason to say no, for example when I have taken Mari to the store I let her take whatever she wants. She mostly only wants the Kinder Surprise eggs. I have not figured out why, because she doesn’t like the chocolate and the surprises inside are so random, but well let her have her eggs. Sometimes she wants multiple and I let her, because when we get home I put the rest aside for when I need to bribe her.
Anyway, what I wanted to say was that Mari is used to being able to point and choose what she wants when we are in the store. I remember when I was little and I was dreaming of that, but nooooo, I had to hear “no, you can’t have that” or “Put that chocolate down” bla-bla-bla. No wonder my shopping cart always looked like I was a 12-year-old spending her allowance ever since I started making my own money. I wanted to choose whatever I desired now!
Luckily Mari has not turned into a “princess”. When I do say No to something, she’s like, oh, OK. I think she had figured out that there isn’t a shortage of anything and doesn’t bother to cause a scene I do have to admit, that although I have spoiled that girl rotten she has not turned into a massive douche baby. She rarely has tantrums, when I tell her she can’t do something she accepts it and she’s an overall decent person. With small exceptions, of course 😀 And I guess I have gotten “better” with time as well and I don’t allow her EVERYTHING.
When I am in a store with Mari I have to consciously remind myself – Mariann you are a grown person and cannot allow Mari everything, because otherwise she will not appreciate anything and thinks life has to always go her way. So sometimes I do say no to her even on things I think it wouldn’t matter, but for the sake of being an adult I say no. I have become that nasty adult I used to see and think – dear god, is it really so difficult to buy that for your child 😀
And I still haven’t gotten to my point.. So yesterday I was at the store and let the child pick whatever she wanted. And I felt ZERO regrets or urge to behave like an adult. There is this groups called “Elumuutvad Abistajad” (life changing helpers) in Facebook. I cannot recall how I found that groups, but anyway I have been a useless member there for a while now. The day before yesterday I noticed a post where a single mom of 2 is in need to groceries in Tallinn. Without a second thought I got her contact and invited her to the store with me.
Yesterday, between two shoots I met up with her. I young girl, only 21, with two kinds who are the same age as my children! The older girl was very chatty and sweet, so the mom stayed behind to take care of the little one and I took the bigger girl to the store with me. I put her in the cart and told her she can have anything she wants. Honestly you should’ve seen her face when she realized I really meant she could have anything. My Mari doesn’t move a muscle to that, but this little girl’s eyes lit up and she was soooo happy while dictating “Apple, orange, pink fish, EGG!” Jesus, what is it with kids and those eggs…
Anyway, I know it’s not the healthiest things in the world and there was a lot of sweets in there, but I am sure mom will put it aside and distribute with care. I think half the child’s joy was picking everything out and putting it in the cart. The mom got rice and macaroni and meats from another helper, so I believe they shouldn’t have any worries for a while now.
Oh and there was a moment in the store, where I thought I was going to die. So the girls was pointing to another sweet thing and I told her that OK, we can take it, but when you get home you first have to fill up on savory things and then you can have candy, OK? “but we don’t have anything savory to eat at home” was her response with such joy, that she can now have the sweets quicker. But that was just sooooo Sad!
Usually the mom can take good care of her kids, because she offers babysitting services and makes some extra here and there, but this month there haven’t been a lot of jobs and so she was asking for help this month. y the way, the only thing she asked for was a couple of packs of rice and macaroni to survive the month.
And of course I have to answer the age old questions of where I got the money for such reckless spending. 50.00€ of this bill was paid by my client who came to a photoshoot with her kids. Me and the dad got to talking about helping people and I mentioned that after their shoot I am going to but some food for a small family. The dad handed me 50 € and said that I should you that to help someone. It was just so sweet, because usually people are suspecting and accuse people and just ramble on, but to have someone actually help, there isn’t a lot of that. It makes my heart warm.
In conclusion after this long ramble, I would like to remind everyone whose bills are paid and you have food on the table – be grateful. I feel so bad, because I live my normal life while there are families out there, who actually have to worry about what they can find to put on the table tomorrow. I know that sadly there are a lot of families like that and you can’t always help everyone, but if you can, please keep your eyes open and help the ones you can. On one side it makes you feel good, but on the other it causes distress like, wtf world, it’s even causes remose, because what right I have to live like this while others have to worry about their kids’ tummies being full.
But I guess there isn’t much more to do than help if you can and just try and be a decent human being and not to turn your back to someone in need. And if you are like that too, then in no time we will be living in a super fine world.
49 kommentaari
Samas on mul kogemus mis tegi teistpidi sõnatuks.
Tuttavate kaudu kuulsin hädas üksikust memmest. Ei ole puid ei ole süüa, külmik on katki ja uuest ei maksa unistadagi. Kiriku kaudu korraldasime talle puid.
Et mul oli just uus külmik ostetud ja vana veel täiesti töö korras siis otsustasin selle talle saata. Leidsin ka auto millega kohale viia . Mõeldud tehtud. Mõned päevad hiljem mõtlesin et jumala nadi kui kapp on aga asju sisse pole panna. Oli kuulõpp ja klapitasime siis selle tuttavaga rahad ning saime kaks kotitäit kraami ja läksime seda ära viima. Tädi polnud kodus aga uks oli lahti. Hüüdsime ja hõikusume ning otsustasime ega tagasi ju ei vii paneme kappi ära ja kirjutame kirjakese. Kui külmiku avasime oli seal sellist manti mida mina oma lastega kuudeviisi polnud näinud lisaks õlled ja köögilaual 2 blokki suitsu. Võite ette kujutada mu päratu suuri silmi ja hämmingut. Vaatasime üksteisele otsa ja olime sõnatud. Siis hakkasime vabandusi leiutama. ET KEEGI veel teadis ja jõudis ette või kadunud poeg ehk leidis tee ema juurde jne. Ei tahtnud uskuda et üks memm võiks niimoodi ära kasutada. Ometi kui teda varsti kohtasime hakkas ta vabandama ja heietama, et vahel ikka võib endale lubada head paremat. Me ju ei küsinud midagi. Olime ise leidnud et küllap sellele on mõistlik seletus. Vaevalt et tal kuulõpus jagus laristamiseks.
Ju siis süütunne sundis teda vabandusi leiutama. Sellised asjad võtavad aitamise isu korraks ära ja teevad ettevaatlikuks.
see ema nõmme sots osakonda pole pöördunud? sealt saaks kindlasti neid kuivineid. no tulevikuski. penskaritele jagatakse koguaeg. kindlasti saaks siis ka kahe lapsega ema. riis, tatar jne kuluvad ikka ära
ta ei ela nõmmel
Selle märkamisega on keeruline. Omal ajal kui sellisesse olukorda ise kukkusin , tegin kõik, et seda varjata. Sellega ajasin end veel suuremasse hädasse. Nii paha või õgemini häbi oli. Tagant järgi ei saa ise ka aru miks häbi? Ju siis olin varem alateadlikult kandnud hinges eelarvamust, et mitte toime tuleja on laisk, saamatu või rumalaid otsuseid teinud ja end ju selliseks ei pidanud. Ei teadnud vist enne et hädad külastavad ka normaalseid isikuid 🙂
Ja kord kui üks võõras naine trammipeatuses kinkis mu lastele suisa 2 tahvlit šokolaadi puhukesin ootamatusest nutma. Ma ei tea miks ta seda tegi. Ma ei arva et mu välimusest seda lugeda sai. Küllap oli ta elukogenud ja oskas silmist lugeda varjatud kurbust.
Nüüd oskan minagi näha inimeste hingel olevat vaeva ja teen rõõmuga teeneid ja üllatusi ning mõistan seda klompi nende kurgus kui nad on veekalkvel silmadega.
Oli juhus kus üks memmeke tuli poodi,oli kassas peale mind.Ostis leiba,võid,piima ja miskit oli veel kuid ma ei mäleta täpselt.Tal jäi 2.20 puudu.Läksin kohe tema juurde ja panin 2.20 juurde.Oli kuu lõpp ja mu rahakotis oli ainult 4€(elada oli vaja veel 8päeva) aga ma ei muretsenud enda pärast.Ma andsin oma viimased sendid selleks et teisele head teha.Ja memmeke puhkes nutma ja tükk aega kallistas mind.Nii hea tunne oli!
Olen isegi kodutule süüa ostnud vabakal ja temaga ühes lauas söönud ja juttu rääkinud.Ei olnud piinlik kuid kõik vahtisid mind nagu opakat.
Lisaks olen isegi inimese autoga koju viinud.Jäi bussis magama ja ärkas vales kohas üles.Olin ainus auto poe ees (bussijaam ja pood üle tee).Rääkis oma mure ja nii me sõitsimegi 60km et ta õnnelikult koju jõuaks.Ei saa lasta ju külmaga tal pärapõrgus olla õhtu hilja.
Minu arvates aitama peab.See tuleb ringiga tagasi!
Tänu sinule saab maailm küll palju,palju paremaks!Nii tore ,et said seda noort ema aidata.
Ma tunnen nyyd end miskipärast halvasti, aga… ma ei tea yhtegi inimest ja pere, kes sellises vaesuses elaks. Mis maailmas ma kyll elan ? Ei tahagi oma roosasid prille vist eest võtta….
Mjah,siin riigis topivad valitsejad ainult eneal taskud täis….sellest sain aru paar aastat tagasi,kui olun esimesi nädalaid lapseootel,ise raske kroonilise haigusega ning ema jäi ootamatult liikumisvõimetuks. Haiglast öeldi-pange,kus tahate,vallast öeldi müüge maja maha(vana talumaja),hooldekodudest öeldi-järjekord on 20 inimest umbes….. Siis sai mul mõõt täis-maksa makse ,nagu loll ja kui hätta satud ,vaata ise,kuidas hakkama saad. Nüüd on ema siiski hooldekodus ,tütreke kasvab,siiani olen hooldekodu maksta jõudnud,aga mis edasi saab,ei teagi,iga aasta tõstavad 70 euri kaupa. Hullumaja
Aita seda naist 🙂
Mariann, aga palun aita seda armsat ja hoolivat ema ka kasvõi paari euriga. Ta tõesti vajab abi ja sul pole seda ju raske teha 🙁
Ma kysin miks sa ise ei aita? paari euroga, usun, et enamuke jaoks see tyhine summa. Kôik tahavad, et aidataks inimesi, aga jummala eest ise midagi tegema ei peA.hea öelda, sulle see tyhine summa?
Inetu on öelda teisele -see on sulle tühine summa.
Mida sina tead tema sissetulekutest või väljaminekutest.
Ja kui isegi teaksid, pole see see põhjus taktituseks ehk nõmetsemiseks.
Kas sa tõesti arvad et aitamiseks peab olema ropp rikas.
Tõeline aitaja on see kes jagab ka oma viimast palukest.
Nii et Liisa kui sa ei soovi aidata ise siis ära enam ka selliseid kohatuid pressinguid postita.
Aidata on tore 🙂
Kunagi tekkis mulle “sõbranna”, meie lapsed olid sama vanad ja jututeemasi jätkus.
Peale paarikuust tihedat suhtlust küsis ta kuu lõpus laenu nii umbes 50 eurot- laenasin, sest neil endal polnud üldse raha.
Nii kestis see umbes aasta, summad muidugi muutusid 50-150 eurot.
Tagasi maksis ka kogu aeg emapalgast.
Mees tal tööl ei käinud, sest ei viitsinud.
Paar viimast korda juba ütlesin neile, väga ei tahaks anda enam laenu, see pole väga okei, et ma teid kuu lõpus sedasi sponsoreerin.
Ja kui siis korra ei andnud, sain selle “sõbranna” mehelt, õelt ja vennalt ja “sõbrannalt” sõimukirju iga päev 2,5 nädalat järjest.
Süüdistati mind selles, kuidas laps nälga sureb ja minu pärast ainult makarone sööb, isegi piima ei saa kõrvale, mees pidi minu pärast suitsetamise maha jätma ja neiu ise ei saanud hambaarsti juurde minnagi.
Siis sain aru, kuidas pea aasta mind lihtsalt ära kasutati.
Hea oli, et oma raha ilusti tagasi sain ?.
Aga pärast seda ka pigem pelgan suvaliselt inimesi aitama.
Tere
Meil oli ka kinder supraisi periood.Kogu aeg oli vaja osta?.Ükskord ostasime 20 euro eest mune ja nii see kinderi vaimustus üle läks?.
Katriin, tean kellest sa räägid. Nägin täna seda nais koos lastega poes. Ostis pätsi saia, lapsed muidugi tahtsid kommi ja kuulsin kuidas üks lastest tal ütles et “emme miks me juba 20 päeva pole ühtegi magusat saanud”
Teine poiss ütles tal kõrval, ca 6 aastane poja “aga venna, me elame nädala pärast puu all kuna emme ei saa onule üüri makstud” “kas sa siis sööd puuoksi?” kurb oli kuulda.. Kuid ise ei saa aidata, kuna ise käisin ka sentidega süüa ostmas.
Minu kogemus on kahjuks selline, et mõni abisaaja hakkab seda abi nii enesestmõistetavalt võtma, et sellest tõuseb hiljem tüli. Inimene lihtsalt hakkab ühendust võtma, et äkki saaks veel ja tal on nüüd neid-ja-neid asju ka vaja ning kui keelduda, siis on tüli ja negatiivseid emotsioone kui palju.
Mina oleks sellise asjaga väga ettevaatlik. Eriti ettevaatlik oleksin sellise asja välja reklaamimisel.
Aga eks ma juba vanem, elu näinum ja küünilisem ka.
Seda võib juhtuda jah, aga ma pigem olen ära kasutatud kui tunnen ennast süüdi, et ei aita hädas inimest 😀
täpselt minu mõte. Tunnen küll mõnda aega end solgiga üle kallatult aga siis vaagin asju ja tean tegelikult on kurb et need inimesed tekitavad endale karmat. Minult pole nad midagi ära võtnud, millel tõeine väärtus on.
Tean mis tunne see on et lapsele pole midagi anda 🙁 tavaliselt veame palgapäevani kuidagi välja ikka,ise sööme kasvõi nädal – kaks praekartulit aga laps ju ei söö niimoodi.aga kui näiteks mees on haige olnud või nüüd olime sunnitud uue külmkapi ostma(kasutatud) ja hetkel ongi arvel 20 eur 8nda märtsini……aga mis ri tapa see teen tugevaks!
Kahjuks tean üht ema kes on tubli, töökas ja hoolas kellel on 3 imearmast last kuid on ka see kuu rahadega halvasti läinud. Kuna alles sai uude kohta tööle ja saab palga järgmine kuu alles. Tal pole leiva kooriku et isegi mitte lauale panna, pluss krt omanikule on ta veel võlgu 170€ muidu on välja tõstmine. Aitaks ise, kuid pole kahjuks võimalusi.
Ma kujutan ette, et tegelikult sellises olukorras kus kolmele lapsele pole grammigi süüa anda, peaks aitama ikkagi omavalitsus ka?
Peaks… Kuid ei aita. Jah kuivaineid ikka sai, mannat ja tatar. Kuid ega korteri võlga omavalitsus ei maksa.
Sellisel juhul on ikka ju midagi lauale panna…Ja ma ei usu ka seda, et lastega pere tänavale tõstetakse?
Tean mitut inimest kest toiduabi koguvad ja siis kui need suuremad kampaaniad olid, iga kord poes käies valisin midagi sellist tervislikumat ja head, et ka midagi kärusse poetada. Nüüd on nii loomulikuks saanud et käingi nendes poodides kus kogumiskastid väljas. Iga kord ikka midagi saab sinna ka pandud, ise neid mõnd eurot ju ei märkagi aga kellegi lapsele või perele võib nii palju tähendada.
Aga nutt tuli peale seda juttu lugedes.. selline abituse tunne.. Ma olen alati riideid pannud selveri kasti ja nüüd tuttava riided pandi paar tundi peale kasti viskamist müüki. Samamoodi toidupangad.. inimesed annetavad aga kas need päriselt ka abivajajateni jõuavad või paremad kraamid saavad vahendajad ja nende sugulased ja makaronid lähevad abivajajeteni… igastahes see, et võtsid konkreetsed inimesed ilma vahendajateta ja ostsid tundub kõige õigem! Ma kahjuks nii julge ei ole 😀 aga samas tahaks samamoodi teha 😀
Miks sa ei julge siis :)?
Meil on välja kujunenud nii et iga kord kui poes käime saab ta valida ühe asja endale(nö nänni) . See võib olla üks kõik mis aga ainult üks. Nii hea on poes käija, kunagi pole ühtegi draamat ega jonnimist sest ta teab et saab oma soovitud asja.
See on hea variant jah 🙂
Meil ka ühe asja poliitika poes 😀 aga laps on hakanud ” see on issile” ka võtma ?
Meil läheb kahe päevaga juba 40-60eur. :/ Teenime mehega mõlemad suht okeilt praegu. Samamoodi väiksena ei saanud ma poest midagi ja nüüd poes ei keela endale midagi ka. Teist last oodates suvel mõtlesin teha säästukuud, et mitte ühtegi valmistoitu. Kõike teeme ise! Küpsiseid, kohupiimapalle.. Muudkui küpsetasin. Jumal, kui kaua võttis aega. Kujutad ette, et päevas küpsetad mitu tundi endale snäkke kaheks päevaks. Nüüd, kui kaks alla 2a last igapäevaselt majas, siis meil ongi pm purgitoidud või kiirtoidud(vinkud, friikad, kalapulgad jms), sest muidu niisama olemiseks aega ei jäägi. Aga tubli ettevõtmine!! Tihti mõtlen isegi, et aina priiskan ja mõni elab pidevalt tühja kõhuga. Eks me ka kuu lõppudes, 😀 aga lastel hoiame ikka kõhud täis. Vahel abi saamine on ju juba suur asi. Mäletan isegi, kui keegi abistas ka meie peret nende Ameerika abi/kingipakkidega, me olime õnne tipus venna ja õega. Saime kingiboxi ainult korra, aga eales ei unusta seda elamust ja millised vahvad asjad olid. 🙂
lugesin ja süda röömustas ,sa Mallukas oled nii vahva!Jätka samas vaimus 😉
On mind aidatud, kui istusin 1 a lapsega reaalselt külmas (10’c omi toas sooja) ja näljas. Käisin naabritel külas ja seal ikka midagi pakuti hamba alla. Ka sõbranna juures sain nädal tol ajal elatud, kuigi ta oli ka üksikema 4 lapsega. Praegu mõtlen hirmuga tagasi, et kuidas ma sellest välja tulin??? Mees läks teise naise juurde ja viis kodust isegi veekeetja jpm kaasa ja ma ei saanud lapsele piimagi teha.Oi jummel… Tänu sellisele kogemusele oma elus aitan nii palju, kui võimalik! Sõbranna helistas, et kassil pole tilkagi süüa… Lastel pole süüa… Lähen ja ostan ja viin. Aitähh Mallukas, et seda emmet märkasid!
Mees läks oma lapse ja naise juurest teise naise juurde ja võttis isegi veekeetja jpm kaasa? Tema enda laps oli see 1-aastane?? Jeesus. Päriselt on selliseid isasid olemas??
Jah:( See oli nii kohutav aeg, sest sel ajal polnud emapalkagi veel. Kõik asjad viis minema ja teda ei huvitanud, et lapsel pole mähkmeid, toitu,sooja tuba-Ta nautis, et sai mulle seda teha aga tegelikkuses tema oma pisike laps kannatas kõige rohkem. Palju nuttsime lapsega koos, kui teised said sünnipäevadeks ikka kalleid asju. Siis lubasin, et talle:”Küll tuleb aeg, kus saad ka ja veel topelt!” Nüüd ongi nii, et ma ei suuda oma 15 aastasele midagi keelata, sest ta on minevikus kõigest ilma jäänud.
Minul on üks töötaja kes on tubli ja hakkaja aga kuna kerge vaimupuudega aga elab omaette siis rahaliselt vahel tuisupea ja ei vea kuu lõpumi välja. Ma ikka aitan teda, viin makarone—liha— õuna jms, et mõned päevad üle elada. See siiras rõõm, mis ta silmis teeb tühiseks need euros mida mina panustan. Suvalisele kerjusele ei anna kuna see läheb alko alla enamasti aga selliseid, kelle puhul tausta tean, aitan meeleldi.
Issand kui tore ettevõtmine ja nii tubli oled.
Siis kui mu kolmene juba aru sai mis see pood tähendab ja sai juba oma käruga käia siis lubasin tal sinna kärru panna kõik mis ta tahab. No muidugi sai see üsna kiiresti täis sh 7 üllatusmuna. Aga nüüd kui poes käime siis niisama ütlen talle magusa vahes et võta üks asi. Ja ta võtabki üllatusmuna. Ja sooja olen mina see kes välja veel korvi midagi paneb et kodus ka miskit oleks ?
Lapsed ja üllatusmunad.. 😀
Sellepärast need poes ongi nii madalale pandud, et kõik pisikesed saaksid esimese asjana selle haarata, nüüd siis tean 😀
Mul oleks just lapsehoidjat vaja. Kui saaks kontakti, pakuks tööd 🙂
ma annan talle sinu e-maili 🙂
Palun mulle kaa! Anmu otsime hoidjat!
Hea meel selle noore ema pärast ! Olen ka ise elus olnud olukorras , kus minu kolmeaastane tütar küsib mulle küllatulnud sõbannalt – ” tädi Ann, kas sa leiba tõid ?” Väga-väga hull tunne oli. Mitte kommi ei küsinud mu laps, vaid LEIBA …. Õnneks on elujärg paranenud, ma pole enam üksik, vaid juba õle 20 aasta on mu kõrval mees , kes lubab mulle kõike ( no loomulikult pole me rikkurid, lihtsalt kunagi ei pea ma oma vajadusi tahaplaanile suruma 🙂 ) , minu tütar on nüüd juba ammu suur ja oma elu peal, aga ta teab, et kui tal on abi vaja, siis tal on , kellelt küsida- alati . Enda selle aasta kingipakkide raha (pereringis täiskasvanute vahel loosipakid) lasime mehega abivajavatega tegelevatele organisatsioonidele kanda, küllap teeme nii ka järgmisel aastal ja salamisi loodame, et osad meie perest selle algatusega veel ühinevad – me oleme täiskasvanud, käime tööl ja suudame endale vajaliku ise osta. (Kuna meie peres on ka traditsioon , et kingipakis peab olema 1 oma kätega valmistatud ese, siis pakita ei jää ikka keegi 😉 ) Samuti olen teinud ühe annetuse püsimaksena. Sutsakaid siia -sinna nagunii. Aga kui näed pea igapäevaselt jälle üleskutseid ja abipalveid, siis tuleb ahastus peale….. Hinges tahaks ju kõiki aidata, aga ka endal on piirid 🙁 Sellepärast ongi eriti tore lugeda kahel päeval järjest , kuidas vähemalt kaks lapseemmet on saanud sellise abi , mis ei sisalda ainult hädavajalikku, vaid tegi ka lastele kõvasti rõõmu 🙂 Eile sai sellist rõõmu üks Tartu pere , keda aitas Ly Heinonen oma grupi ” Kogu pere sahvrike” toel, täna sina. Super !!!!!!!
Ma kujutan ette, et sellisest olukorrast ise välja rabeleda on võimas tunne ja seda enam kindlasti oskate kaasa tunda neile, kes praegu sellises olukorras on. Mul on hea meel, et see teie pere jaoks minevik on ja et nüüd ise võimalusel teisi aitad, nii äge sinust!
Pisar tuleb silma,mõeldes,kui palju väikseid präänikuid Eestis läheb tühja kõhuga magama. ? ise olen kahe lapse ema ja ei kujutaks ette ka,kui poleks mitte midagi lapsele pakkuda … tubli,Mariann,et selliseid heategusid teed! ❤
Kahju mõelda jah 🙁
Lihtsalt nii armas sinust, et teisi aitad ? suure sydamega inimene oled ?
No minu meelest võiks teiste aitamine olla üldine norm, et kes saab, see aitab 🙂
Ma käisin eelmine nv oma emal kûlas. Rongijaamast ema juurde minnes läksime ka maximast läbi et ûhtteist osta. Olime siis kassas, maksin oma asjad ära ja siis tuli úks vanem naisterahvas peale mind kohe. Vois olla ca (65-70). Joudis maksmiseni aga mida polnud, ei olnud pangakaarti. Arve oli 5.44 eurot, aga maksin ise ära. Ta oli nii ônnelik ja rahul. Soovis mulle kõike paremat ja tänas mitu korda. Aga mul oli hea meel ja hea olla, et sain kellegile head teha. 🙂
Nii armas sinust! Viie euriga saad teise nii õnnelikuks teha! 🙂