KARDO LAPSED SUHETEST

surnud suhted ja elu lasteta – või vastupidi

2. märts 2018

Kõik algas sellest, et ma leidsin lambist pakkumise, et CRU restos saab kuni 7.03ni kaks inimest ühe hinnaga süüa. Küll kindlat menüüd, aga kuna valik mulle ahvatlev tundus ja lisaks mälestus mitme aasta tagusest CRU külastusest väga heana meeles oli, siis tuli mõte minna. Ainuke “mure” oli lapsehoidja leidmine, aga arvestades, et meie eelmise date-nighti järgselt õhkas Maigret meie naasedes: “Mul oli teie lastega niiiiiiiiiii tore, tahan neid täiega veel hoida!”, siis ega ma rohkem kaugemalt uurima hakanudki. Otseloomulikult oli Maigret nõus, ning isegi Harold oli valmis kampa tulema, et kahe lapsega paremini hakkama saada. Siis aga selgus, et mu ema tahab hoopis Mari enda juurde viia ja ainult Lende hoidmiseks ei olnud neil ka mõtet kohale tulla, sest sellega saab ka Lea imehästi hakkama.

Aga nüüd meie väljaskäigust. Kui päris aus olla, siis see lugu oleks pidanud algama sõnadega, et kõik algas sellest, kui ma mõni aeg tagasi avastasi, et 90% meie vestlustest Kardoga hõlmavad argielu, olmekraami ja lapsejuttu. Niisama LOBISEDA ja maast-ilmast rääkida, kahekesti aega veetes … seda aega oli nagu vähe. St neid väikseid hetki oleks nagu leidnud küll, aga kuidagi lambist märkasin ma, et selle asemel, et koos kasvõi filmi vaadata, tegeleme me pidevalt mõlemad enda asjadega ja veedame need hetked, kus lapsed magavad, või ei ole kodus, küll ühe katuse all, aga siiski üsna eraldi. Mina oma asjadega nokitsedes, tema omadega.

Ega midagi hullu nüüd ka ei olnud. Selles suhtes, et nagu ma siin ka maininud olen, siis meil on muidu nagu kõik hästi. Ei tülitse, ei kraakle, viskame nalja, mängime lastega ja laias laastus võibki jääda mulje, et kõik on ju nagu korras, kui PAUH, ühel hetkel on 20 aastat möödas ja sa avastad, et elad viimased aastakümned oma mehega mingit sõbralikku majanaabri elu, kes saavad täiega hästi läbi, kui vestlema satuvad. KUI satuvad!

Et seda vältida, otsustasin ma veebruari alguses meie “hääbuva suhte” kohemaid päästa, alustades sellega, et ma SUNNIN ennast Kardoga aega veetma. Mitte, et see nii tülgastav oleks, et kohe sundima peab :D Aga no, saaate ju aru küll. Okei, võib-olla ilusam sõnastus oleks, et sundisime endid “aega leidma”. Sest noh, nagu näha siis see just oluliselt keeruline ei ole – tee ainult plaan valmis, mine, ole ja lõbutse. Kuigi mul on kodus ka üsna lõbus, siis ma ütlen teile kohe ära, et sellised koos tegemised ja olemised on üldse kogu asja mõnusamaks teinud. Nii lihtne on langeda mingisugusesse “olen ema-teen lastega-lähen tööle-töötlen-teen süüa-koristan-vedelen sest ei suuda enam midagi muud teha – vaatan MKR’i” olekusse. Palju lõbusam on avastada, et oota, mul on siin majas mingi mees kah, kellega saab kahekesti õues käia nagu suured inimesed ja rääkida oma mõtetest ja tulevikuplaanidest ja teha nalja ja ohkida “omg, sa oled nii labane, maivõiiii!”. Ja avastada, et ühel hetkel, selle asemel, et mõlemad oma arvuti taga midagi toksiks, istume hoopis, lapsed süles, diivanil ja vaatame kõik koos multikaid. Ja siis avastada, et te seda tehes HOIATE KÄEST KINNI  nagu mingid 16-aastased, siis võtab küll kihina peale. Nagu, kes me enda arust oleme, mingid ARMUNUD vä?!

Palju suurema lustiga võime pool 11 otsustada, et selle asemel, et lapsi magama peksta, siis tavai, ehitame enne nendega laeni torni, sest vähem on nõrkadele. Ja koos saab ka koristada ja maitseainepurgimajandust ümber teha (mina lõikan, tema kleebib) ja läbi häda on võimalik isegi koos süüa teha, aga see küll toredam pole, sest üks meist (mitte mina) kipub kogu aeg kontrollima ja kamandama ja kaagutama seal kõrval, nii et üksi on lihtsam :D

ma köögis

Aga no kohe kindlasti saab koos külitada ja MKR’i vaadata. Ja ei jookse see elu kuskile ära, kui ma ei vasta kõikidele meilidele kohe, või ei töötle kõiki pilte kohemaid. Vahepeal lihtsalt olla. Mulle meenub kohe keska teatritunnist üks luuletus, Jaan Krossi “Hetk”. Väga diip, aga meil oli teatritunnis värk, et igaühel oli oma luuletus, millega ta hääleharjutusi tegi ja see oli kellegi minu klassikaaslase oma, selle pärast niimoodi pähe jäänud ongi. Aga vot, lihtsalt olla. Kuulatades teineteise südant, kui võib nüüd siin kohe nii peensustesse laskuda :D Tundub ju tegelikult täitsa tobe, et kaks täiskasvanud inimest, kellele on antud nii imeline võimalus väga palju perega koos olla, ei kasuta seda täiel rinnal. Kui palju on paare, kes elavad eri linnades, või isegi riikides? Mida nad annaks, et saaks niimoodi koos olla, eksole. Või kui paljud vanemad ei saa pooltki seda aega, mis meie enda lastega saame. Seda kõike tuleks hinnata ja võtta sellest 10000000% viimast. Sest ühel päeval ongi see 20 aastat möödas, lapsed jeed lasknud ja siis sa pead esiteks lootma, et sa lastega piisavalt mõnus olid, et nad külas ka käima hakkaks. Teiseks tasub loota, et sa nii palju oma suhtele viitsisid panustada, et siis ka veel koos tore oleks. Sest olgem ausad, 48-aastaselt küll lahku minema ei viitsiks hakata.

Ma vist ei oska ikka kohe üldse midagi lühidalt öelda, sest ma alustasin seda postitust mõttega, et minge ka veel CRU restosse, kes sinna kohti saavad, sest toidud olid lihtsalt üli head! Mul oli plaanis nendest pikemalt kirjutada, aga nüüd ma olen siia nii palju suhtejuttu vahele ajanud, et mis ma ikka heietan, panen parem väikse kollaaži piltidest, et te aimu saaks:

Teine asi, millest ma rääkida tahtsin on see, et NIIIII naljakas on ilma lasteta kodus olla. Mari on muidugi enne ka olnud mu ema juures ööseks, aga Lende on vaid ühe korra öösel minust eemal olnud ja see oli nüüd alles, minu sünnal. Siis me jõudsime alles kell 3-4 koju ja loomulikult sai Lende vanaema juures ülihästi hakkama, ning ei paistnud sellest mingit eluaegset traumat saanud olevat, nagu ma miskipärast peljanud olin.

Seega läksime täna julgeks ja kuna Kardo ema mainis, et “te nagunii jõuate hilja, et ma panen siis Lende enda juurde magama” siis kasutasime seda alatult ära ja kuigi me jõudsime üsna vara (enne kümmet), siis vaatasime, et neil on tuled kustus ja ei hakanudki last ära tooma. Olime hoopis kahekesti kodus ja see juhtus vist viimati küll umbes eee… poolteist aastat tagasi? Ühesõnaga me olime nii änksi täis, et käisime mööda maja ja rääkisime hästi kõva häälega, kuigi mõistus ütles, et kle vaata kella, lapsed magavad, mida sa kisad, ja veel ÜLAKORRUSEL, kus on MAGAMISTOAD?! Aga lapsi ju polnud, omg!

Veel kasutasime juhust ja tulime hoopis üles voodisse MKR’i viimaseid osi vaatama, sest siin on nii palju soojem, aga muidu magab ju siin Lende, seega on see tavaline lõbu, nagu voodis sarjade vaatamine, meile maru keeruline. Aga igatahes seda me tegime ja sõime voodis jäätist (okei, fain, MINA sõin) ja ma isegi seda ei suuda meenutada, et millal ma üldse enne seda enda magamistoas vedeledes midagi söönud oleks?

Naersime Kardoga, et kas ilma lasteta paaride elu ongi selline? Et teevad mis tahavad ja käivad karjudes mööda maja ringi, ilma, et peaksid muretsema laste ärkamise üle. Ja külge keerates ei kardagi, et kellelegi küünarnukiga näkku annad ja mitte keegi ei käi sind varrukast sikutamas, et sa ta tagumenti pühiksid. Ja lähed välja siis kui tahad, mitte ei pea lapsehoidjaid otsima. Ja magad vabadel päevadel nii kaua kuni hing ihaldab, mitte ei pea ärkama selle peale, et üks sulle näppe silmamunasse topib ja teine kõrva sosistab, et “anna jäätist!”. Ja mitte keegi ei hüppa sulle sülle, kui sul on filmis kõige huvitavam koht ja hakka sind musitama. Ja mitte keegi ei taha sind kallistada just siis, kui sa vetsus rahumeeli pissid. Ja mitte keegi ei ütle sulle “Mani ammasta sind!”.

Jõudsime järeledusele, et päris kurb on see ilma lasteta elu vist. Vähemalt endale enam ei igatse, sest noh, meie musirullid noh.

Aga oiii blinn, kuidas me nautisime seda, et sai kahekesti voodis magada, ilma, et üks vend täpselt meie keskel ja veel teki peal, ei lebanud. Muus osas oli ka seekordne väljaskäik meeldivaks vahepalaks argiellu ja eriti see õhtu lasteta meie majas. Tore, aga ma nüüd nii pea seda korrata ei tahaks, sest kuigi see väänik võtab öösel jube palju ruumi (ja teinegi, kui ta juhtub öösi meie voodisse koperdama), siis on nende kaissuhaaramine öösel nii mõnna ja veel ägedam on nendega koos ärgata. Vedeleme siin kõik unesegasena ja üritame silmi lahti saada, ise “tere hommikust” kähisedes. No ei ole parimat asja. Muidugi eriti siis, kui veel kuskile kiire ka ei ole, siis on veel eriline paradiis.

Siia lõppu ei oska ma küll rohkem panna, kui suvalisi pilte mu telefonist, sest kõik need suva väiksed hetked on täiega ägedad. Ole aint inimene, tee silmaaugud lahti ja naudi.

Kuidas teil kodus lood on? Olgem ausad, kas veedate mehega nii palju aega, kui tegelikult võiks? Kui tihti leiate sellist kahekesti aega ja millal viimati mehega niiöelda kohtingul käisite, või koos midagi toredat tegite?

This all stared with me randomly finding a 2 for 1 offer for CRU Restaurant, the offer applies to only a set menu, but since that menu looked appetizing and in addition I had fond memories from when I went there a cople of years ago, I thought we should go. The only “problem” was finding a babysitter, but considering that the last time Maigret babysat she said “I had such a great time with your kids, I wish I could babysit for them again” I didn’t bother looking any further. Of course Maigret agreed immediately and even Harold was willing to join to make handling 2 kids a little easier. But then it turned out my mom wanted to take Mari and Lea could handle only Lende just fine.

But now about our outing. To be perfectly honest, this should start with “It all started a little while ago when I realized 90% of the conversations I have with Kardo are about daily life, home stuff and kids”. Just CHATTING, talking about the world, spend time together… it seemed there is not enough of that. I mean, we could’ve found those moments, but I randomly noticed that instead of even watching a movie together we spend the time, when the kids are asleep, or are not at home at all, under the same roof, but separately. I am working on my stuff and him on his.

It wasn’t all that bad really. I mean, like I have told you before, we are fine. We don’t fight or argue, make jokes, play with the kids and overall it might seem, that everything is fine. and them POOF, it’s 20 years later when you realize you have been living like housemates with your husband for decades, who get a long if they happen to chat, IF they happen to chat!

So I decided to save our “fading” relationship starting with FORCING myself to spend time with Kardo. Not that it’s so disgusting that I have to force myself :D But you know what I mean. Okei, maybe it would be nicer to say that we force ourselves to “find time”. Because, clearly, it’s not that difficult – make a plan go, be and have fun. Although I would have fun at home too, I will tell you right now, doing things together and being together make things a lot better. It’s so easy to fall into the “I’m a mom-dealing with the kids-go to work-edit-cook-clean-lay down, because I cannot do anything else anymore-watch My Kitchen Rules” routine. It’s a lot of fun to discover this man in the house, who I can go out with like adults and talk about our thoughts and future plans and make jokes and grunt “OMG you’re so vulgar, I just can’t”. And to discover that instead of working on our separate laptops we are sitting with our kids in our laps on the couch watching cartoons. And then to discover that while doing it WE ARE HOLDING HANDS like 16-year old kids, it makes me giggle. Like, who do we think we are, some people IN LOVE or something?!

Its a lot more fun to decide that instead of forcing our kids to go to bed at 10:30 PM we can build a tower all the way to the ceiling with them ,because anything lower is for losers. And we can also clean together or re-organize the spice rack (I cut he pastes) and with some trouble we can also cook together, but that’s not the most fun activity, because one of us (not me) tends to control and boss me around and nag, so that’s easier by myself :D

 But for sure we can eat and watch MKR together. And life does not end if I don’t answer all the emails right away or don’t edit all the photos right this second. To just be for a change. This reminds me of this high school drama class poem, Jaan Kross’ “Moment”. It’s very deep, but we had this thing in drama class, where everyone has their own poem to do vocal exercises with and that was one of my classmate’s poem’s that’s why I remember it so clearly. But yes, just be. Listening to each other’s hearts, if we go into details :D It seems so silly for two people who have this amazing opportunity to spend a lot of time with their family don’t use it to the fullest. How many couples don’t live in the same city or in the same country even? What would they give to be  together like that. Or when half the parents don’t even get half the time with their kids we do. It should all be appreciated and take  10000000% from it. Because one day it will be 20 years later and the kids are gone and then you first have to hope that the kids had enough fun, so they’d want to visit. Secondly you have to hope that you want to put enough effort into your relationship that you could still have a good time with each other. Because, lets be honest, who wants to break up when they are 48?

I guess I just can’t write short posts, because I started this post with the idea to tell you to go to CRP restaurant, if you are in the area, because the food is amazing. I had a plan to write a longer post about them, but I have added so much relationship talk to this, that I better just post some pictured from there so you would get an idea.

Second thing I wanted to talk about was how funny it is to be home withourt the kids. Mari has, of course, spent night at my mom’s before, but Lende has spent just one night away from me and that was now, when I had my Birthday party. We got home at 3 or 4 and of course Lender was absolutely fine at grandma’s place and didn’t seem to have any life long traumas like had originally feared.

So we were brave and since Kardo’s mom said “You will be home late, so Lende will just sleep at my place” then we used the opportunity and although we got home pretty early (before 10), then we saw their lights were out and we didn’t bother them. The two of just stayed at home alone and the last time that happened was like…umm… a year and a half ago? Anyway, we were hyped up, we went around the house talking loudly, although our brains were like – what are you doing, look at the time, the kids are asleep and you are yelling and doing it UPSTAIRS where the bedrooms are?! But the kids weren’t there, were they, OMG!

We also took this opportunity to watch the last episodes of MKR in bed, because it’s so much warmer up here, but usually Lende sleeps here, so this simple joy, watching TV in bed, is usually very complicated for us. But anyway, that’s what we did and ate ice cream in bed (Ok, fine, I ate) and I can’t even remember the last time I just hung out in the bedroom and ate something?

 Me and Kardo were laughing, is this the life of childless couples? They do what they want and walk around the house yelling, without having to worry about waking any kids. And not be afraid to hit someone in the face with your elbow while turning over and no ones comes around tugging on your sleeve asking you to wipe their ass. And go out when you want not having to worry about a babysitter. And sleep in as long as you want on your day off and not to wake up to someone poking you in the eyeball and another one whispering “give me ice cream” in your ear. And no one jumps in your lap during the most intense scene in the movie to give you kisses. And no one has the sudden urge to hug you right when you are in the bathroom peeing. And no one to say “I love you!”

We came to the conclusion that it would be a sad life without the kids. At least I don’t miss that life, because cutiepies.

But gosh, we enjoyed sleeping in our bed, just the two of us, without having someone right in the middle of us and on top of the covers. Otherwise this outing was a great change and especially the night in our childless home. It was nice, but I wouldn’t want to do it again any time soon, although this little one takes up a lot of space during the night (and another one too, if she happens to stumble into our bed at night) then cuddling them in the middle of the night is so sweet and even cooler is waking up with them. Laying here together, all of just still half-asleep and trying to open our eyes, saying “good morning”. There is nothing better. Of course especially when we are in no hurry, then it’s just heaven.

I don’t know what else to add at the end of this but random pics from my phone, because all these random little moments are totally cool. Just open you eyes and enjoy.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

51 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Katrin 4. märts 2018 at 23:31

    Minul hoopis niipidi, et meil juba päris pikk kooselu tõusude ja mõõnadega loomulikult ning oleme juba üsna noorest peale suht kokku kasvanud. Lapsi ei ole ja niipea ei taha ka ning nende kommentaaride lugemine andis mõista, et tõesti parem mitte. Kuna meil on üsna kangekaelsed iseloomud, siis laps annaks igasugu tülideks palju põhjuseid ja nii see suhe läheks. Ei ole ka meie ninnunännu paar, eks see suur algusefaas on möödas ka ning ka meil on argipäev ja siis midagi koos tegemise ajad, aga kõrvalt vaadates neid kellel lapsed ja kui palju nad kurdavad,et oeh ja aeh kui raske või pole hoidjat, siis endale sellest elu küll veel ei tahaks. Ma ikka mõtlen, et jube halb on ju hakata kedagi hoidma paluma ja siis ma mõtlen, et milleks ma seda tüli endale ikka vajan. Pigem naudime aastaid kuniks saame ja siis vaatame edasi kas ja kuidas seda lisa vaja on :D

  • Reply I. 3. märts 2018 at 22:56

    Meil mehega polnud võimalust kuskil käia. 3 last korraga ei tahtnud keegi väga hoida, aga eraldi polnud ka kuhugi jätta. Poes vahest saime koos käia, aga see oli ka kõik. Mina olin lastega kodus. Tema tegi tööd. Ta oli olemas.. Aga samas nagu polnud ka. Lõpuks olid tunded nii jahtunud, et magasime lausa eraldi juba. Omavahel rääkimist väga polnud..
    Ja otsustasime lahku minna. Nüüd olen 3 lapsega üksi. Tunnen küll et tahaks enda kõrvale kedagi, aga samas ehk pole õige aeg selleks. Keskendun hetkel sellele, et saaks lapsed suureks kasvatatud, töö leida ja ka oma elamine. Iga päevaga läheb asi raskemaks, sest tähtajad muudkui taovad jalaga pe**e, aga peab hakkama saama. :)

  • Reply Seidi 3. märts 2018 at 21:24

    Vot sinu postituse peale tuli küll suur igatsus käia mehega kuskil kahekesi :). Ei tea, millal see küll võimalikuks saab..
    Meil beebi varsti aastane ja pole kordagi teda kellegi hoolde jätnud. Tavaliselt oleme oma tegemised saanud nii ära teha, et keegi vanaemadest beebi uneajal temaga vankris jalutab vms. Nt enda juuksuri ja muud hooldused olen planeerinud alati puhkepäevadeks kui mees kodus, et ta saaks lapsega ise olla. Meil tegelt polegi neid hoidjaid varnast võtta. Üks vanaema on suht tööga hõivatud, teine elab kaguel. Kui väga vaja on, siis keegi neist ikka saaks ma arvan, aga laps veel liiga väike, et nii teda jätta kauemaks ja veel magama kineku ajaks. Ja ta saab veel rinda ka.
    Aga teil vast natuke teine olukord ka..ma olen aru saanud, et Lea elab kuskil teiega koos vms)? Et Lende on temag harjunud.. meil ei näe laps oma vanavanemaid just tihti ja võõrastab neid alguses.. seega jah, tuleb veel natuke oodata. Aga tuhin tuli peale küll.. lausa uskumatuna tundub selline õhtu..kahekesi mehega..mõelda vaid :D!!!

  • Reply Inga 3. märts 2018 at 21:18

    Meil beebi 3 kuune ja nüüd lähinädalatel plaanime esimest korda peale lapse sündi minna kinno ja restorani. Enne lapse sündi käisime tihti, mitu korda kuus, koos oleme olnud 4 aastat. On küll igatsus juba välja saada ja mehega lihtsalt kahekesi olla ning maast ja ilmast rääkida. Edaspidi üritan organiseerida paar korda kuus väljaskäimisi mehega, arvan, et beebi küllalt suur juba ?, pean väga oluliseks veeta aega kahekesi, juba annab veidi tunda, et pole ammu väljas käinud.

  • Reply Lyna. 3. märts 2018 at 13:19

    Ütlen ausalt et ei mäleta millal viimati.Koos 14a ja lapsed 12a poiss ja kohe 8 a saav preili

  • Reply Ene 2. märts 2018 at 21:34

    Meil phmts sama vanad lapsed nagu teil ja vanavanematega kokkulepe, et iga nädal saame korra deidile- kinno v kontserdile vms. Nad tulevad siis meie juurde 3-4ks tunniks lapsi valvama. Ööseks võtavad nad lapsed enda juurde umbes kord kahe kuu jooksul. Siis saame mehega pikemalt linnapeal käia ja teoorias hommikul magada ka (mul läheb juba harjumusest kell 8 uni ära, ei jõua ennast ära kiruda!!).

  • Reply Katrin 2. märts 2018 at 20:26

    Oma mehe/elukaaslase/laste isaga oleme koos olnud 14 aastat ning alles hiljuti ma samastusin sinuga ning andsin lubaduse et hakkame samuti neid kohtingu õhtuid tegema. Mehed ise on sellised tuimikud ning nendele ju võib selline stabiilne ja rutiinne perega vegeteerimine sobida aga mulle juba ammu mitte. Just sellepärast, et tunnen nagu elaks koos lihtsalt korteri naabriga. Oleme nüüd käinud ka bowlingut mängimas , koos söömas, kinos ja suurte inimestega double datemas. Talle endalegi meeldib see.. ainult välja mõtlema, et mida koos teha.. ta väga ei viitsi.

  • Reply Elina 2. märts 2018 at 18:16

    Ma vaatan, et niii paljud kurdavad, et pole hoidjat võtta, et natukese oma aega saada..Tartu inimesed, tooge oma lapsed minu juurde, ma väikse tasu eest (tudengielu hehe) olen valmis teile oma aega andma, sest ma arrrrrmastan lapsi (endal veel pole :(((( )

  • Reply elen 2. märts 2018 at 15:27

    Ohhh.. vist käisime millalgi kuu-kaks tagasi päevasel ajal kinos multikat vaatamas.
    Pole lähedasi lapsehoidjaid võtta, suuremale veel (2,3a), aga väiksem (1a) nii võõrastab kõiki. Mu ema ka käib vaid kuus ehk korra külas, elab Soomes.. seega jahh.. varsti veel kolmas ka tulemas ?
    Suvel tahaks proovida kuskile küll minna, näis kas saame lapsehoidja ka ?

  • Reply KL 2. märts 2018 at 14:47

    sellist sõna pole olemas nagu “kahekesti”, ütles õpetaja…

  • Reply T. 2. märts 2018 at 14:11

    Mul mees ise meist ära võõrdunud. Olen tekitanud hetki küll, et kui lapsed magavad, siis istume ja oleme ja räägime niisama omavahel ka. Ta ei tule kaasa sellega. Või kiu tuleb, siis ta ei kavatsegi varjata, et see on mingi poolsunnitud olemine tal ja ma ei suuda ka teda sellest välja tirida. Olengi leppinud, et ju ta ei tahagi enam……. Lähme ära laiali, kui ma kunagi omale mõnda elamispinda võimaldan, sest.. üksluine ja raske on mul ilma mehetagi, koos mehega eeldaks ikka, et on vähe rõõmsam.

    • Reply Helina 2. märts 2018 at 23:23

      Äkki annab ikka midagi päästa? Soovitan aru saada, mis ta armastusekeel on, siis teha selle järgi ja ehk muutub ka rõõmsamaks. See küll hetkel nii Rahva Raamatust kui ka Apollost välja müüdud, aga ehk annab laenutada ja mingitki šnitti võtta.

      https://www.apollo.ee/armastuse-viis-keelt.html

      • Reply Biku 3. märts 2018 at 16:49

        Mees ei taha oma naisega normaalselt kahekesi omavahel aega veeta ja peab ennast selleks sundima et üldse mingit huvitatust näidata? Ja keegi tuleb rääkima, et äkki ta armastuse keel on teistsugune? Jumal anna kannatust…..
        Äkki küsiks mehelt otse et mis värk on, rääkida asjad selgeks, kas on mõtet kokku jääda, kas tunded on veel alles ja mida mees üldse nendest asjadest mõtleb? Ma ei saa nagu aru miks inimesed ei võiks lihtsalt rääkida selgeks asju nagu täiskasvanud, ilma et peaks mingeid huinamuina loogikaid ja vingerpusse kasutama ja omaette nurgas mõtlema mingite raamatute toel mis seis on? Kui ikka on tunne, et ega siin higimull otsa ees pingutamine ka ei aita siis milleks üldse enam edasi vegeteerida selles suhtes kus teine peab ennast millekski sundima??

  • Reply Jane 2. märts 2018 at 13:51

    Meie oma elu ilma lasteta ette ei kujuta. Igav on.
    Nüüd on plika suurem ja meil aega teineteisele. Seda luksust pole, et kahekesi kodus olla (või voodis vedeleda). Käime koos trennis, õhtuti ennem magama jäämist jutustame kõikidest maailma asjadest. Elukaga koos olles ei tunne ma end kunagi üksikuna. Isegi siis, kui me vaikides istume.

  • Reply Heini 2. märts 2018 at 13:30

    Ei teegi midagi koos, mis on kurb :(
    Ma tahaks koguaeg mehega kusagile minna ja teha midagi lahedat, kuid alati segab tal töö või perekonnast tal vajab keegi abi jne. Tavaliselt pean olema mina see, kes ootama peab. Alati.
    Õhtuti, kui lapsed magavad ja ta lubab, et oleme õhtul koos, siis lõpeb see sellega, et 20-30min hiljem ta juba magab. Eile õhtul oli täpselt selline seis nagu iga kord.
    Tunnen isegi, et oleme nii võõrdunud teineteisest, aga tema vist päris veel ei mõista. 10 aastat koos olnud, kuid nagu sa kirjutasid, siis tõesti vahel tundub, et oleksime nagu head majanaabrid, kes omavahel hästi läbi saavad :D
    Aga tore on lugeda, kui inimesed üritavad aega leida ka teineteise jaoks :)
    Tublid!

  • Reply Maakas 2. märts 2018 at 12:39

    Laps on meil nüüd 10 aastane ja viimati mehega kahekesi sai oldud umbes 8 aastat tagasi. Tahaks väga mehega kahekesi midagi teha aga oleme jõudnud punkti kus me ei oska enam olla kahekesi. Mõned korrad oleme mõelnud nüüd lähiajal, et läheks välja kuid, kuhu ja mida tegema? Ei oska….

  • Reply E 2. märts 2018 at 12:24

    Kas sa inglisekeelse osa kirjutad ise?

  • Reply e 2. märts 2018 at 12:20

    Ma pole 6 aastaga suutnud meest leida seega suht null see armuelu. Laps ees ja taga aga praegu sunniviisiliselt proovin endas naist näha ja emarollist väljas korraks käia.

  • Reply Lisbet 2. märts 2018 at 12:10

    Kui nüüd aus olla,siis mina tegelen kodus lapsega ja kõige muuga ja mees istub oma toas arvutis. Sellepärast on niipalju tülisid olnud,et ma tahan lahutust.
    Ses mõttes on mul ka keeruline,et mul pole nö lapsehoidjat-mu enda ema on hooldekodus,ämm hoiab lihtsalt eemale ja ega ses vanuses inimese hoolde ma nii väikest ei jätakski. Sõbrannad elavad kaugel ja on lapsele suht võõrad. Kindlasti mõtleks midagi välja,kui mees oma arvutist korraks välja tuleks….

    • Reply Maiu 2. märts 2018 at 18:03

      Issssand jumal, kas tõesti on see mingi tänapäeva meeste loll harjumus, passida kogu oma vaba aja arvutis?
      Mul lapsi küll ei ole, elame mehega kahekesi ning iga päev kui ta tuleb töölt koju ta sööb ning suundub arvutisse ja lihtsalt mängib oma mängu kuni õhtuni ja siis tuleb voodisse vaatame 1-2 sarja ja magama ja nii IGA PÄEV. Kui tõstatan selle teema v ytlen midagi ytleb mulle et mis ma siis teha tahan.. ega kui aus olla ma ei teagi mis ma teha tahan aga kas tõesti arvuti on elu??
      Mis siis saab kui tulevadki lapsed, on sama saatus nagu sul vist.. õudne mõelda

      • Reply Lisbet 3. märts 2018 at 11:48

        Enne lapse sündi polnud asi nii hull,sest ikka mingi aja leidis,aga nüüd on ju nii,et kahekedi olemisekd on aega vaid siis,kui laps magab ja selleks ajaks olen mina juba rampväsinud. Vahel olen vapralt tund aega meest oodanud õhtul,lõpuks kell 22 magama ära läinud,sest mees lihtsalt istub arvutis

  • Reply Kellu 2. märts 2018 at 12:00

    Mina praegu ilma lasteta naine väga kodust väljas ei käi mehega peaaegu üldse.Poes käime koos muidu ja vahest kellegil külas.Aga tahaks minna näiteks rappa vms.Ei pea restorani tormama :-D Mina tahaks aga tema ei viitsi.Ise käin küll muidu jalutamas aga see on see maaelu.Ei tea äkki kunagi lapse saades käime kolmekesi tihedamini või halb variant et hoopis 24/7 kodus!

    • Reply Lisbet 2. märts 2018 at 13:14

      Usu,ei muutu midagi,käid sina lapsega jalutamas ,aga mees ei viitsi endiselt :P

    • Reply Biku 3. märts 2018 at 17:13

      Ei ole vaja endale selliseid illusioone luua. Jee te lähete kusagile siis rohkem kui lapse saad. Asi jääb samaks või muutub hullemaks.

    • Reply Vesper 3. märts 2018 at 22:43

      Kunagi ei tohiks last saada nö probleemide lahendamiseks. Kui võimalik, siis ikka planeerida turvalisse ja rahulolevasse suhtesse.

  • Reply Eveli 2. märts 2018 at 11:50

    Kasvatan yksi soomes 4 alaealist last(vanim 5.laps oma elu peal),kuid külas käib suht tihti(korra puges isegi mu voodisse magama☺).
    Uut meest leidnud pole,endine mees naudib uut pereelu pärnus teise naise ja tolle 2 poja seltsis.
    Vahel ikka igatsen mehisemat poolt,kuid lapsed vajavad mind praegu rohkem kui mina meest,nii et naudin pigem lastega koosoldud aega ja tegemisi.?
    Aga väga tore ja küllastav on lugeda teiste lugusi,kes elavad paarina mõnusalt koos ning head suhted?

  • Reply Kätlin 2. märts 2018 at 11:47

    Natuke kurb on lugeda ( enda pärast!!!), sest minu elukaaslane töötab Soomes ning mina lastega Eestis. See aeg, mis ta Eestis on , on pigem igalepoole kiirustamine – temal vaja asju ajada, minul vaja kuskil käia, lapsed tahavad issiga aega veeta, vanemad vajavad abi, midagi vaja parandada ja tuhat muud asja. Meie jaoks polegi enam aega. Väiksem vajab veel emmet ja kellegi hoolde meil neid ka jätta pole, et koos aega veeta. Kasvõi kinno minna 1,5 tunniks, või jalutada poodi, või lihtsalt õhtul filmi vaadata, sest väiksem väga kehva unega ja pidevalt jooksen tema vahet. Teleka vaatamisest ei tule miskit välja. Vanasti, kui mees koju tuli, siis ma ei jõudnud teda ära oodata, kuid nüüd on tema kojutulek nagu argipäev. Kurb. Mul endal on kurb. Miks see nii on läinud, ma ei tea. Just viimased pool aastat tunnen nii. Aga lohutan end mõttega, et lapsed on väikesed nii vähe aega ning peagi ei sõltu nad vanematest nii palju. Ehk siis saame oma aja, kui seda veel vaja läheb…

  • Reply Jkk 2. märts 2018 at 11:26

    Ma proovin lühidalt kirja panna.
    Mina püüan ennast jagada oma lapse ja elukaaslase vahel.(Muidugi on meil väga palju ka ühiseid tegevusi)
    Kuna mul elukaaslane tuli välja ideega, et vähemalt korra kuus käime kuskil restoranis, siis seal me oma aega saamegi, olles kahekesi.
    Mida on väga palju vaja, peale 5 aastat suhtes olekut.
    Õhtuti kodus on ikka üks ja sama rutiin ja ma ikka proovin meile kahele ka aega leida. Käime tihti ka kahekesi kinos. Sest suhtesse peab minu arust ikka panustama, muidu jääb võõraks ja lõpuks polegi enam huvitav ja võtad teist inimest oma kõrval iseenesest mõistetavana.
    Meil on hea, mul laps juba teismeline ja ei pea teda kuskile kellelgi hoidma viima.
    V. A juhtudel, kui me pikemaks ajaks kodust eemal oleme.
    Seega, 2-3x kuus leiame me aega teineteisele. Sest jah, muidu pole väga põnev vist enam ja kaob särts ka ära magamistoast. Mis on hoopis muu teema, sest noh.. ikkagi nii kaua koos juba ju:d ja kui valida kas see vanainimeste asi või magamine/ grey anatoomia vaatamine, siis kipub asi lõppema siiski viimasega?Kurb aga tõsi.

  • Reply Kiivi 2. märts 2018 at 11:21

    Meil just olid kõik kolm põnni kolm päeva vanaema juures. Esimene mõte – magame poole lõunani!!! – kukkus haledalt läbi, sest silmaluugid olid 7.30 lahti iga jumala päev, tee mis tahad. Argipäeva unerütmist nii kergelt lahti ei saa ?

    • Reply Mallukas 2. märts 2018 at 11:25

      ma olin ka 8.20 üleval, kuigi magama jäin kell 3 :D

  • Reply Diana 2. märts 2018 at 10:59

    Mehega saime me viimati koos väljas käia eelmisel kevadel, kui ämm siin oli ning mees siis palus teda, et ta kaks õhtut lasteund valvaks, kuni me kinos oleme. Ma muidugi kohe järgmisel päeval, enne teist kinopäeva sain ämmalt kerge etteheite, et mis ma olen nüüd kinosõltlane, aga ma üritasin selle kohe ühest kõrvast sisse, teisest välja lasta :)

    Suures plaanis ei ole lihtsalt meie ümber inimesi, kes oleks nõus teinekord abikäe ulatama :) Kuna meil on ka üks laps erivajadusega, siis on ta paratamatult inimeste jaoks natuke hirmutav ja hoidmisejutt jääb kiirelt katki. Pole midagi parata :) Üritame aeg-ajalt leida muid võimalusi, et end natukene poputada ja nii see elu jookseb.

    • Reply Mallukas 2. märts 2018 at 11:01

      No sellisel juhul tõesti lase ämma jutt kenasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ning minge teinekordki!

    • Reply m 2. märts 2018 at 16:40

      hei Diana, kus linnas/kandis sa täpsemalt elad?

  • Reply Kerts 2. märts 2018 at 10:52

    Ausalt öeldes ega ei mäletagi kuna viimati kahekesi olime. Lapsed 5a ja 2a.
    Hoidjaid pole väga võtta. Ja kui lapsed lasteaias siis mees tööl. Nv kahekesi kuskil veeta on ikka suht võimatu. Tuleb ikka seeaasta asi kätte võtta üks vaba päev leiutada, et saaks ka päevake spaas vedeleda ja õhtul vaikuses magama minna ja magada hommikul 9ni. :D

  • Reply Kai 2. märts 2018 at 10:50

    Mul ei ole lapsi,aga hirmsasti tahaks,aga noh,laps ei taha meie sekka tulla. Ja nik haige on see,kuidas paljud lastega paarid kadestavad meid,et me saame teha,millal tahes ja minna,kuhu tahame. Krt,tegelt see pole tore ja palju parema meelega magaks väikse lapse kaisus ja ärkaks hommikul kell7,et kellelegi putru keeta ja siis mängima hakata :(

    • Reply Mallukas 2. märts 2018 at 11:01

      Hoian teile pöidlaid! :)

  • Reply Boffin 2. märts 2018 at 10:47

    Viimati olime kahekesi, kui ma oma suure rasedakõhuga mööda linnahalli treppe jooksin. Tipus jõime shampat (paar lonksu vist võtsin, paha hakkas) ja siis jooksime jälle mööda treppe, peale seda käisime veel kahekesi saunas ja..
    ..no mega mõnus oli kahekesi olla tegelikult. Suurem laps oli samal ajal Lõuna-Eestis vanavanematega.

    Samas me oleme abikaasaga sel samal teemal arutlenud ja me ei vahetaks oma elu mitte mingil juhul vallaliste lastetu elu vastu. Äge on see elu pudinatega. Väsitav, aga äge.

    See kahekesi olemine oli siis varsti eeet..
    ..kaheksa kuud tagasi.

    Tahaks küll rohkem oma aega, aga pole hoidjat, pole võimalust :D

  • Reply Ansa 2. märts 2018 at 10:37

    Meil hetkel vist ainukesed “koos tegemised” poes käimine ja.. vist polegi rohkem :D beebi on muidugi 6 kuud ka alles, magab öösel kehvasti ja õhtul lähen ma enamasti ikkagi samal ajal magama. Olen mõelnud küll, et võiks ju mehega õhtul natuke aega veeta, aga mis sa teed kui silmad vajuvad kinni. Loodetavasti ajaga läheb natuke paremaks. Diivanil kaisutame ikka :D

  • Reply A 2. märts 2018 at 10:21

    Ilma lasteta paaride elu ongi TÄPSELT selline, nagu Sa kirjeldasid ? tõesti, vahel pisut igav..

  • Reply Kristi 2. märts 2018 at 10:16

    Mnjaa, meil peale teise lapse sündi läks suhe katki. Ometigi planeerisime koos, aga üksteisele tähelepanu kadus ja mees hakkas muude asjadega tegelema. siin ma nüüd siis olen lastega üksinda ja masenduses. Loomulikult ei tohi teineteist unarusse jätta ja tuleb leida aega ka iseendale.

  • Reply kadi 2. märts 2018 at 10:16

    Mehega ainult kahekesi olime viimati vist eelmisel aastal kevadel või suvel. Oli vist ikka suvel kui spaas käisime. Nii et jah, laps on 24/7 meiega pluss on mees veel pidevalt tööl Soomes, nii et kuus näeme üleüldse 10 päeva. ? Nüüd talvel on ikka paar kuud kodus, aga koos teha midagi ikka ei õnnestu. Kord üks või teine asi vahel. Pole hoidjat ja jumal teab mis. Vanaema ja vanaisa elavad teises linnas ja muud sugulased samamoodi. Eks ta nutuseks kisub küll kohati. Kui omaette jäädagi siis ei oskagi enam millestki rääkida peale lapse ja mida poest vaja on. ? Eks tuleb asjad käsile võtta ja lihtsalt kuidagi moodi hakata aega veetma omavahel. On see kestnud varsti 6 aastat võiks ju veel ja veidi paremini.

  • Reply ann 2. märts 2018 at 10:15

    Oeh,nii kadestan :D elame ajutiselt ämma,äia pool.
    Ma pole mehega saanudki käija kuskilt isegi ämm kui hoiaks last siis on häda leiab põhjuseid ,et hiilida nö ära,hea kui aastas saame kinno mindud. Absull voodielu täiesti 0, kui tahame isegi minna kuhugi ilma lapseta siis peaks sõitma 150km ,et mu ema poole laps viia(vähemalt ta nõus hoidma ja isegi kui halb tuju lapsel siis ta ei helista ja ütleb ,et tahtsite puhata niiet puhake) ,isegi vb armastust enam pole suhtes ,pigem kiindumus.saaksin raamatu juba varsti kirjutada :D

    • Reply Mallukas 2. märts 2018 at 10:17

      Sellest on ju tegelikult väga kahju ja ma arvan, et võtke kokku ja sõitke see 150 km :D!

      • Reply ann 2. märts 2018 at 10:30

        eks tuleb ämma poolt umbes,mis kulutate raha jms :/ Pigem kooselu on lagunenud(me ei oska enam 11sega rääkida olla,pole kingitusi,ehk ei kingi lilli jms ning magame eraldi tekiall jms ,vahel tunne et ei jaksa enam ja tahaks kuhugi kaugele joosta

  • Reply Merilin 2. märts 2018 at 10:14

    Mul ema ikka annab meile neid vabasi nö nv et minge kinno ja olge. Aga tead me ei oska olla seal linnas ema korteris – ahistav tunne on seal olla ja nii me koju kapsame tagasi kui käidud kinos või söömas.
    Aga samas ajavad lapsed hinge nii täis vahel et tahaks ära põgeneda :D aga järgmisel hetkel mõtlen et nad nii armsad – ma kõlan vist veidralt onju :D aga nii on.

    • Reply Mallukas 2. märts 2018 at 10:16

      ei, sa kõlad nagu ema :D mul eile oli nii, et üks osa minust tahtis otse restost koju tulla ja lapse kaissu haarata, teine osa (ja kardo) veensid mind, et tal on ju vanaema juures jumala mõnus ja me võime kahekesti ka olla :D

      • Reply Merilin 2. märts 2018 at 10:20

        No tegelt neil ongi vanaema juures jumala cill olla – vanaemad ju ehtsad poputajad ka :D annaks kas või kõik hinge pealt ära. Aga ei tuleb ka end võtta ikkagi kokku ja veel kaugemale kuhugi minna et ööseks koju tagasi ikka ei viitsi sõita :D

        • Reply Mallukas 2. märts 2018 at 11:03

          aga tead kui äge oli KODUS kahekesti olla :D uskumatu :D

  • Reply M 2. märts 2018 at 08:35

    Minu meelest ongi nii et mida rohkem aega koos on seda vähem targalt seda kasutatakse .
    Mäletan esimesi aastaid kooselust (nii lastega kui lasteta) ,käisime mõlemad 17 tööl ja kóik õhtud + iga nv olime koos kodus .Mäletan et oli just selline elu nagu sa kirjeldad .Vahet polnud kas kodus või kodust väljas ,olime nagu samas ruumis kuid mitte ”koos” .Täpselt selline ”roommates” suhe .Seks ja muu selline käis enamvähem ka kord nädalas ,ala peale lemmikseriaali .
    Seda et me istuks diivanil käsi ümber 2teise oli harva.
    Siis juhtus nii et lapsed said suuremaks ja oli vaja graafikud ümber teha nii et keegi alati oleks pärastlõunat kodus ,lastel trennid ja värgid .Tegime nii et üks on tööl siis kui teine vaba .Koos vabad ei ole ühtegi päwva nädalas (va kord kuus 1 päev) ja óhtud peale 20 . Oma 13 a kooselu juures parim otsus .Oleme kodus ”koos” rohkem kui kunagi varem .Kõike teeme koos kui oleme koos .Paljust on ka rääkida sest päeval ju ei ole koos .Vaatame iga õhtu filmi jne .Kord kuus siis teeme perepäeva ka ,väljasóit või midagi sarnast .Positiivne selle juures on ka veel see et lapsed saavad ainult issi ja ainult emmw aega omaetrw koguaeg. Temal on oma süsteem ja minul oma.
    kõik kes meid tunnevad ahhetavad sellise töögraafiku,elustiili peale,kohati kaastundlik suhtumine .Samas vaatan teisi ”normaalseid” perekondi koos ja rundub nagu oleks võórad üksteisega .Elavad rutiinset argipäeva ja käituvad nagu toanaabrid .
    Eks igale ühele sobib oma elustiil ja paljud ei oleginswlliswd miilutsejad aga mina usun et pikasegsete abielude saladus ongi see et koguaeg ei tohi olla ninapidi koos ,peab olema oma elu ja peab olema millest rääkida .Peab ootama ja igatsema jne .Muidu me lihtsalt harjume ära sellega et oleme üksteisel koguaeg käeulatusel ja varnast võtta. Nii muutub inimene meie jaoks tihtipeale igavaks ja me hakkame otsima huvitavat elu mujalt .

    • Reply Mallukas 2. märts 2018 at 09:45

      Nii tore, et teil asjad muutusid ja elu ilusamaks läks :) Samas sa ei kujuta ette, kui palju mult on küsitud, et issand, kas koppa ette ei viska, et 24/7 Kardoga koos kodus olete – ma ütlen ausalt, et ei viska! Võib-olla on mul endal nii palju muid toimetusi ja tegemisi, et rääkida on ikka millestki ja noh, mulle meeldib, kui me koos oleme :D!

      • Reply liisu 2. märts 2018 at 10:31

        Meil mehega ka just sedapidi, et mida rohkem koos oleme, seda õnnelikum meie suhe on. Okei, meil pole tõesti lapsi aga elu on kogu tàiega näidanud millist stressi see tekitab kui töögraafikud on erinevad ja teineteist ainult paar tundi õhtuti näeme. Life’s too short ja tahaks iga võimaliku hetke oma lemmikinimesega veeta, mitte kunagi avastada, et enamus elust sai tegelikult eraldi elanud. Viimased aasta aega ongi graafikud palju paremini klappinud, ühist aega palju ja no toanaabriteks ei muutu me küll eal – jagub kallistusi, kaisutusi, seksivärki ja diipe vestlusi ka. Pole värske suhe, 9 aastat koos 6 aastat abielu. Eks kõik elud-suhted on erinevad.