6 tundi peale rasvaimu*

Ma kirjutan seda postitust ainult selle pärast, et ma eile paaniliselt otsisin kuskilt mingisugust infot, mismoodi inimesed ennast kohe peale seda tunnevad, aga ei leidnud. Aga ma siis räägin juba ära, kuidas see kõik siin välja nägi. Peale oma eelmise postituse kirjutamist tulin ma tihkudes haiglasse, kus ma rohkemal ja vähemal määral nutsin selle ajani, kuni mind opisaali viidi. Enne käis Mart Eller mind natukene sodimas, et vaadata, kust pekki võtta: Kohe kui ma selle pildi tehtud sain, siis tuli õde ja ütles, et ok lähme nüüd üles opisaali. Läksin. Terve tee värisesin ja pisarad voolasid mu silmist, nagu ma läheks vähemalt tapalavale. Opisaal oli mingi mega futu värk, noh, nagu Grey Anatoomias, et kõik asjad olid nii uued ja ilusad ja uhked. Öeldi, et ma laua peale pikali viskaksin, selleks ajaks ma nutsin juba lahinal. Keegi paitas seal mu pead ja kutsus mind jänkukeseks, ütles, et pole hullu ja et ta paneb mulle kanüüli – vandus, et see jääb ainsaks valuks, mida ma tunnen. No okei, pani kanüüli ära, mingi müts tõmmati mulle pähe ja siis küsiti, et noh, kumba ma veeni tahan, kas punast või valget veini :D Ma sain aru, et okei, nüüd ma vist saan narkoosi … Jätka 6 tundi peale rasvaimu* lugemist