kolmas päev pärast rasvaimu

Kolmas päev pärast rasvaimu, mil ma komberdan ringi umbes sellises asendis, nagu mul oleks kaka püksis. St mul on mugav kas seista või lamada. Istumise osa on selline kahe otsaga asi ja hirmus ebameeldiv, seega ma parem külitan või lihtsalt seisan. Aga kui ma juba leban, siis püsti saamine näeb välja umbes samasugune, nagu 9 kuud rasedana: kõigepealt valgud kuidagi külili ja siis vaikselt, keha sirgena hoides, üritad püsti imbuda. Ja kui ma juba püsti olen, siis paar sammu liipangi ringi nagu mul oleks kaks puust jalga, siis teadlikult sunnin ennast lõdvaks ja normaalselt kõndima, sest tegelikult valus ju ei ole. Hell on ja lihtsalt hirm haiget teha hoiab natukene tagasi. Kui juba hoo sisse saan, siis on päris normaalne olla.

Mind juba haiglas kiideti, et ma kohe nii ilusti sööma hakkasin (halloo, kuskilt pidin ma ju selle vatsa saama ka, ikka söömisega :D). Juba üsna pea koperdasin püsti, panin end riide ja olin üldse kabe võrreldes mõndade teistega, kes sama protseduuri läbinud on. Ma ei tea, võib-olla nad ainult valetasid, et mu enesetunnet parandada. Igatahes see töötas, sest ma tõesti tundsin ennast kohe üsna okeilt ja palju paremini, kui enne kartnud olin. Kui koju jõudsin, siis esimene asi, mida ma tegin, oli tolmu imemine 😀

Muidu ongi kõik ok, aga keha painutada väga ei saa (ja ei tihka). Seega saan ma maast asju kätte vaid squatte tehes (tere, pepulihased!) ja üldse võimalikult sirgena olles. Te oleksite pidanud nägema seda, kuidas ma täna ettevaatlikult dušši alla ronisin ja mul šampoon maha kukkus. Läksin aegluubis kükki nagu vanainimene ja palvetasin mitte ümber kukkuda, sest välja ma enam siis saanud poleks. Või oleks, aga no see poleks meeldiv olnud, arvan ma.

Lastega on ka natukene keeruline, st Lende ei saa küll aru, et miks ma teda nii vähe ja aegluubis sülle võtan. Mari juba uuris mu kõhtu ja arvas, et kiisu käis mind kraapimas. Teine pakkumine oli, et ma kukkusin puu otsast alla. Kuna ma eeldan, et ta ei saa rasvaimu protseduurist aru, siis ma lubasin tal hoopis seda puu lugu uskuma jääda. Siis ta vaatas mind ja ütles rahustavat: “Pole hullu emme, varsti kõik!”. Ei teagi nüüd, kas peaks võtma seda sellena, et varsti enam pole sinine ja hell? Või selle külje pealt, et prohvetlik väikelaps ennustab mulle peatset “minekut”?

Kõige raskem osa on see, et Kardo ja lapsed ajavad mind KOGU AEG naerma ja naerda on natukene valus. Lisaks on mul tekkinud naljakad aevastushood, mis kõlavad nagu: “Atsuuuhhaaaaaaiiiaaaa!”. Aga muidu on kõik täitsa norm. Kui ma ennast pikalt ei liiguta, siis pean lausa meelde tuletama, et ma nüüd järsult midagi ei teeks ja liigutaks. Muidu on küll aiiiaaaa.

Tegin täna mõned picid ka peale pesu, kui ma juba riidest lahti koorinud olin ennast. Märkus endale: peaks esikupeegli ära pesema.

Praegu on veel kõik väga paistes, mulle isegi tundub, et rohkem kui eile, aga umbes esimese nädala pärast taandub paistetus ja tulemusi on näha. St ma näen juba praegu tulemusi, te näeks ka, aga ma ei taha veel enne-pärast pilte siia lisada. Need oleks vast efektsemad, kui ma neid näiteks paari nädala pärast võrdleksin. Kuigi jah, minu meelest on isegi see megapaistes versioon väga palju parem sellest, mis enne oli.

Kuus nädalat pean ma nüüd kandma sellist krõpsudega korsetti ja siis olen ma vast “valma”. Muuseas, ma peale sünnitusi olen ka korsette proovinud, aga need on niii ebamugavad olnud. Ma ei tea, kust küll sellist saada, aga see on NII mugav, sest sa saad seda nagu oma keha ümber jupi kaupa mässida. Mitte et igalt poolt sama tihkelt peaks olema.

Mul oli plaanis veel siia postituse lõppu oma lotist ja sellega seonduvatest plaanidest ka kirjutada. Paraku venis see post nii pikaks, et ma enam ei hakka – homme on ka päev. Ja mis mul muud teha, kui külitada ja kirjutada, või seista ja kirjutada 😀 Kui kellelgi on veel küsimusi, siis andke aga tuld! Mina olen igatahes siiani rahul nii protseduuri kui ka tulemustega, tahaks ainult vabalt liikuda juba 😀

It’s now day 3 of me stumbling around like I just pooped my pants. I mean, I feel comfortable while standing or laying down. Sitting is a double edged sword and super unpleasant, so I rather lay down or just stand. But when I am already laying down, getting up looks almost like when I was 9 months pregnant. First I have to turn myself to my side and then slowly, keeping my body straight try to get up. And when I am already standing up, I will walk a few steps like both my legs were made of wood and then consciously force myself to loosen up and walk normal because it doesn’t actually hurt. It’s tender and the fear of getting hurt is holding me back a little. When I get going it feels quite OK.

I got praise in the hospital already because I started eating so nicely (hello, I had to get my belly from something, of course from eating :D) and it take me long before I was walking around, got dressed myself and was doing pretty decent compared to some of the other people who had gone through the same procedure. I don’t know, they could’ve been lying just to make me feel better, but it worked, because I did feel OK right after that and a lot better than I had anticipated. The first thing I did after getting home was vacuuming 😀

Overall everything is OK, but I can’t bend my body a lot (nor do I want to). So the only way to grab something off the floor is by squatting (hello butt muscles!) and in general just keeping my body as straight as possible. You should’ve seen me very carefully get into the shower this morning and dropping the shampoo bottle. I squatted down in slow motion like an old person and praying that I wouldn’t fall over. I would not have been able to get out of the shower. Well I probably could’ve gotten out, but it would’not have been pleasant, I think.

The kids are little more complicated. Lende has not figured out why  keep picking her up so little and in slow motion. Mari was inspecting my tummy and thought a cat had scratched me. Her second guess was that I fell out of a tree. Since I presume she will not be able to comprehend the procedure I went through I let her believe the tree story. She then looked at me and said “It’s OK mommy, soon over!” Now I am not sure if she meant that I will not be blue and sore soon or was this a prophecy from a small child predicting my passing?

The worst part is that Kardo and the kids make me laugh ALL THE TIME and it hurts. In addition I have developed funny sneezing fits, that sounds something like  “Atsuuuhhaaaaaaiiiaaaa!”. But other than that everything is OK and if I don’t move for a while I have to remind myself not to make any sudden moves, because then it would hurt!

I took some pics of myself after I washed, since I had taken my clothes off anyway. Note to self: Clean the hallway mirror.

Everything is still very swollen still and I feel like it’s more swollen today than it was tomorrow, but within a week the swelling will go down and the results become visible. I mean, I can already see the results and you would too, but I don’t want to add any before-after pictures yet. They are more dramatic if I compare them in a couple of weeks. But yes, I feel like even this super swollen version is so much more better than what I was before.

I have to wear this corset with velcro and then I should be “ready”. By the way I have worn corsets after giving birth but they have been super uncomfortable. I don’t  know where ti get something like this, but this is SO comfortable because it can be wrapped around the body piece by piece, so it doesn’t have to be super tight all around.

I was planning on writing about my double chin and the plans I have regarding that at the end of this post, but it got so long, that I won’t. Tomorrow is another day and what else can I do but lay around and write or stand and write 😀 If someone has any more questions, don’t be shy and ask away! I am very happy so far both with the procedure and the results, I just wish I could move freely already 😀