Nii mitmes blogis on praegu räägitud nendest “mul on pidevalt kiire” inimestest ja lõpuks jõutud arutluseni, et kas “mul pole kiire” eluviisi saavad harrastada ainult need, kellel elus väga hästi läheb. Noh, et kui raha on ja mees ei peksa ja lapsed on vahvad ja toredad ja ei pea mõtlema, kust järgmiste kommunaalide raha välja rabeleda, siis ongi lihtne öelda, et mis te siin rapsite, visake jalad seinale ja muudkui puhake. Sellega seoses meenub mulle üks naljapilt, mis ma netis nägin:
Laias laastus ma pean muidugi nõustuma, et kui sul on elu paigas, muretsema ei pea ja rahalised variandid on olemas, siis ongi palju lihtsam pidevalt kuskil põõnata ja elu üle mitte muretseda, mitte kuskile kiirustada ja rapsida stressi käes. Selline see elu kord on, eksole. Umbes nagu kunagi keegi avalikult kurtis, et kuidas saab üldse olla, et inimesed ei osta ainult vabalt kasvatatud kanade mune ja mahebataati, sest ülejäänud asjad on nii halvad meie tervisele ja kemikaale täis ja no need, kes oma lastele viinerikastet annavad, tuleks üldse vanemlikest õigustest ilma jätta, sest kuidas saab olla, et täiskasvanud inimesed ei VIITSI uurida, mis on tervislik ja mis ei ole. Siis keegi ka vastas, et halloo, Eestis on nii suur hulk peresid, kus põhimure on, et kas üldse MIDAGIGI lauale panna on. Sealt edasi uurimine, et kas ja mis on parem jne, on juba liigne pingutus, sest kui su kaelas on pidevalt 1000 olmemuret, ei suuda ja saa sa reaalselt mõelda, et kuule ostaks selle kartula asemel mahebataati. Sest noh, nagunii ei ole võimalik. Mida siis enam mõelda.
Ma nüüd kaldun teemast kõrvale, kuhu ma jõuda tahan. Ma tahtsin nimelt rääkida sellest, et mul enamasti ei ole kiire. Mul on päevi, kus ma või hommikust õhtuni midagi teha, aga see tähendab tavaliselt seda, et võib-olla ülejäänud nädala külitan liikumatult diivanil ja vaatan MKR’i või tsillin lastega või vaatan Kardoga filmi, või lähen sõbrannaga välja või… Noh, ühesõnaga teen mida tahan ja mitte keegi ei ütle mulle, et kuule nüüd sa pead tegema seda või teist. Sest noh, minu ülemus on seesama vend, kes mulle peeglist vastu vahib ja temale meeldib ka külitada ja MKRi vaadata.
Mis nüüd blogimaailmas tekkis, oli arutelu, et kas need inimesed, kellel on paremini ja kellel pole kiire ja nii, et kas nende elu on siis stressirikkam ja parem seetõttu, et neil on vedanud, või neil on suured, no ma mõtlen ikka ühe võimsa diivanipadja suurused, ajud? Kõik kiitsid teineteise järgi, et neil on hästi, sest, daaaaaa, neil on ju AJUD. Mis vedamine? Ei! Ma olen tark, mul on ajud, ma olen kõik ise välja teeninud!
Ärge saage valesti aru, mul on hea meel, kui inimesed on targad ja endale head elud välja teeninud, aga mulle jäi silma esiteks nagu väide, et sellisel juhul kõik, kellel on AJUD peaksid olema rikkad ja hea elu peal, ometi tean ma päris mitut inimest, kellel on väga-väga palju mõistust, nutti ja taipu, mitmeid koole lõpetatud, aga ikka ei ole niiöelda selle “hea elu peal”. Samas jäi mulle kumama ka see, et justnagu vedamine oleks häbiasi, sest ikka on ju vaja, et see hea elu oleks kuidagi higi, vere ja pisaratega välja teenitud. “EI, mul ei vedanud! Mul on AJUD!”
Kunagi tegin Naistelehte inteka, kus üks naine rääkis, et eestlaste mentaliteet on see, et miski pole enne midagi väärt, kui selle eest pole ikka korralikult vaeva nähtud. Laias laastus vist nii ongi, sest keegi ei paista kunagi ütlevat, et teate, mul tuleb elus kõik nii lihtsalt kätte. Ei tea ise ka, kuidas. Alati on mingi nutulaul, kuidas issand jumal, te ei kujuta ette ka KUI SITT lapsepõlv mul olnud on ja kus ma ikka allles rabasin ja rassisin ja õppisin hommikust õhtuni ja siis tegin tööl alati 6 ületundi päevas ja lõpetuseks pidin paar korda bossile kiire handjobi ka tegema ja siis käisin 10 aastat teraapias, et endaga rahu teha ja no sorri, et nüüd teenin, ma olen selle räigelt välja teeninud.
Tõstan käed ja ütlen, et minu hea elu saladus on ainult vedamine. Ma olen esimene tunnistama, et mingit erilist aju mul nüüd küll pole, kuigi koolis olid mul neljad-viied ja paar kolme absull õppimata, sest isegi seal ei viitsinud ma vaeva näha. Ma ei näinud mitte mingit põhjust. Ja kõik töökohad ja see blogimine ja kõik mu elus on mulle sülle kukkunud saatuse tahtel. Absoluutselt selleks vaeva nägemata. Null! Mulle lihtsalt on neid asju meeldinud teha ja meeldivaid asju teed ikka pingutuseta.
Mõni ime, et mind nii palju vihatakse onju… On ikka vastik tont, sittagi vaeva ei näe, kiire tal pole, ise on enda ülemus, lapsed on rõõsad nagu miškad, kui tahame, külitame terve päeva Kardoga diivanil, tahame – läheme välja. Tahame, ei lähe. Mõnus ju. Aga mind ajaks ka selline inimene närvi, kui ma ise päevad läbi kuski üheksast viieni kellegi teise heaks rabeleks, siis kiirustades kodus lastele süüa teeks, heal juhul nendega pool tundi mängiks, siis nad magama ajaks, ise kodu ära koristaks ja magama heidaks, et uueks, samasuguseks päevaks ette valmistuda. See on tegelt kurb ja ma tõesti ei tahaks sellist elu elada.
Õnneks ei peagi. Ja ma pole selle jaoks teadlikult sittagi teinud. Ma pole reaalselt elus teinud ühtegi otsust selle põhjal, et ooo, see oleks pikas perspektiivis mu ärile, elule väga kasulik. Mult on niii palju küsitud, et mismoodi ma oma blogi turustan ja müün ja mis CEO’d ma google jaoks kasutan (ee. mis see on?) ja ma kehitan õlgu ja ütlen, et midagi ei tee. Mitte. Kui. Midagi.
Lihtsalt luckisin out, nagu noored ütlevad.
Kuigi TV3 peol üks nõid ütles mulle, et mul on eelmistes eludes niiii sitt elu olnud, et selles elus pole mul midagi karta, kõik läheb nigu lepase reega. Ja ega ma karda ka. Ma olen alati olnud suhtumisega, et on mis on, ma olen sellega rahul. Ma olin rahul, kui ma sain 600€ kuus palka ja ma elasin paneelmaja üürikas ja ma olen rahul praegu ka. Ma tahaks öelda, et see ongi edu saladus, et ära oota mitte sittagi, ära pinguta mitte millegi nimel ja lihtsalt ole, kuni head asjad sinui jõuavad, aga ma olen enam kui kindel, et see päriselus kõigil ei tööta ja me jõuame jälle selleni, et mul… lihtsalt vedas! 😀
Isegi pole piinlik tunnistada, sest vedamine on ju äge. Ainult lotos pole mul kunagi vedanud. Samas ega ma seda ostnud ka pole 😀
Kuidas teil on? Kas olete oma eluga rahul? Kas tunnete, et teie elu head küljed on tulnud teadliku valiku, või vedamisena?
Ps! Pliis ärge lugege seda sellel toonil, et ma kirjutaks seda selles võtmes, et laadiidaa, tsekkige mind, megalt veab kogu aeg. Ma lihsalt tahan näidata, et alati ei pea ajusid olema, võib niisama ka vedada, äkki kedagi lohutab (ja see tuleb inimeselt, kes paar aastat tagasi arvas, et metsikutel hobustel pole kapju ja inimesed panevad need neile kodustades jalga nagu kingad). Ja kindlasti on sitaks inimesi, kes vaatavad mu elu ja mõtlevad, et krt never ei tahaks sellist jubedat elu ja see on ka ok, ma lihtsalt ütlen, et MINA olen õnnelik. Ja see on hea tunne.
There has been talk about I-am-always-busy kind of people in several blogs recently and these posts end up discussing whether I-am-not-busy lifestyle is only available to people who’s lives are going very well. Well, if you have money and husband doesn’t beat me and the kids are adorable and happy and I don’t have to worry about where the money for the next utility bill is coming from, it is very easy to tell others to calm down, put your feet up and rest. This reminds me of a funny pic I saw online.
Overall I do have to agree that is your life is set, you don’t have to worry and have enough financial means then it is a lot easier to lay around and not worry about life and not to rush anywhere or stress about everything. That’s life, right. It’s like someone was complaining publicly about people not buying free range chickens’ eggs or organic sweet potatoes, because the rest of the stuff is so bad for our health and full of chemicals and well, the people who give their kids cut up hot dog sauce should lose their parental rights, because how can an adult not BOTHER researching what is healthy and what is not. Then someone also responded with – Come on, there is a large amount of Estonian families, whose first concern is to have at least SOMETHING to put on the dinner table. After that figuring out what if and what is better for us is such a hassle if you are overwhelmed with a 1000 everyday problems, that buying organic sweet potatoes instead of potatoes doesn’t even cross your mind. Because, well, you can’t afford it anyway. So what is there to think about.
I am getting off topic. I wanted to talk about the fact that most of the time I am not busy. I have days where I have something to do from morning to night, but that usually means that the rest of the week is spent laying on the couch, watching MKR, or chilling with the kids or watching a movie with Kardo or going out with my friends or … well, in short, I can do what I want and no one is going to tell me to do something. Because my boss is the dude looking back at me in the mirror and she also likes laying around and watching MKR.
This brought up a discussion in the blogging community – are the people who have it better and who are not in a rush just lucky or do they have big, and I mean huge like a proper couch pillow sized, brains? Everyone was talking about how they are better off, because d’uh, they have BRAINS! What luck? No! I am smart, I have brains, I have earned everything I have!
Don’t get me wrong, I am glad people are smart and have earned their great lives, but what I read from this was that everyone with a BRAIN should be rich and have it made, but I know quite a few people who have a lot, a lot, a lot of brainpower, wit and sense, graduated from multiple schools, but they still don’t “have it made”. At the same time this came across like luck is something to be ashamed of, because the good life needs to be a result of blood, sweat and tears. “No, I am not lucky! I have BRAINS!”
Some time ago I wrote this interview for Nasiteleht where a women told me that Estonians feel like things are worthless if they have not been been earned with hard work. Overall I guess that’s true, because no one seems to be saying that they have gotten everything very easily in like, that they have gotten everything they have easily in life. And they don’t even know how it happened. It’s always whining – Oh my god, you don’t even know HOW CRAPPY my childhood was and how I worked my ass off, studied morning to night and then always had 6 hours of overtime at work and to top it all off I had to give my boss a few quick handjobs and then spent 10 years in therapy to make peace with myself and well now I am making money and sorry, I have really earned this.
I will put my hands up and tell you that the secret to my good life is only luck. I am the first to admit that I don’t have a special brain, although I did get A’s and B’s mixed in with a few C’s in school without studying, because even back them I didn’t bother with it. I didn’t see the point. And all the jobs I have had and this blogging have sort fallen into my lap by the grace of faith. With absolutely no hard work on my part Zero! I have just always liked the things I was doing and you do those kinds of things with out hassle.
No wonder so many people hate me, right…. What a bitch, doesn’t work for shit, is not in a hurry, is her own boss, kids are happy and healthy, if we want we lay around all day with Kardo, if we want we go out. If we want we don’t. It’s nice, right. I would hate this person too, if I had to work for someone else 9-to-5, then hurry home to cook dinner for the kids, play with them for maybe half an hour, then put them to bed, clean the house and go to bed myself to get ready for another day just like the one just past. It’s actually sad and I really wouldn’t want to live a life like that.
Luckily I don’t have to. And I haven’t done shit to get here. I honestly have not made one decision in my life based on how it would help my business or life in the long run. A lot of people have asked me how I market and sell my blog, what CEO’s I use for google (eeem… what is that?) I just shrug and say that I don’t do anything. Not.A.Thing.
I just lucked out, like the youngsters like to say.
This fortune teller at a TV3 party told me that I have had such shitty lives in my past lives, that in this one I shouldn’t worry about anything, everything will go smoothly. And I am not worried. I have always had the attitude of being happy with what I’ve got. I was happy when I got paid 600€ and I was living in a rental in a soviet building and I am happy now. I would like to say that that is the secret of life – not to expect anything and don’t work hard for anything, just be and let good things come to you, but I am more than certain things don’t work like this in the real world and we circle back to the fact that I … just got lucky 😀
I don’t even feel bad admitting this, because being luck is awesome. Lottery is the only thing I am not lucky with. But then again, I haven’t bought any tickets 😀
How are you? Are you happy with your life? Do you feel the good things in your life are more conscious decisions or luck?
PS! Please don’t read this as me being like La-di-daa, look at me getting lucky all the time. I just want to illustrate that you do not need brains, you can just hang out and maybe it’s a consolation to someone (and this is coming from a women, who up until a few years ago thought that wild horses didn’t have hooves, but that humans but them on like shoes for the domesticated ones). And I am sure there is a shitload of people who look at my life and think they would never want a like like this and that’s fine too. I am just saying that I am happy. And that feels good.
35 kommentaari
Mina olen vist üks neist, kellel lihtsalt üldse ei vea. Või ma ei oska neid olukordi ära tunda, kus peaks kinni haarama ja mis mingite suurte, lihtsate, positiivsete muutusteni viiksid? Olen juba 30-le liginemas ja enamus asju elus on tulnud ikka pigem suuuure pingutusega.
Hetkel mind ei morjendagi magistrikraadi lõpetamine või praegune (mitte ideaalne) töö, vaid pigem kaaslase puudumine. Ma tean, ma tean, et ka paarikestel on rutiin ja et ainult kaaslane pole õnne alus, aga ma tunnen enda elus praegu nii suurt… ma ei oskagi öelda, tühimikku? Et oleks, kellega koos elu jagada, kasvada, tulevikule mõelda, perest unistada jne. (Väga banaalselt võttes on kas või eluaset jagada koos on palju soodsam) Ja siis vaatan neid eakaaslasi, kes elavad (pealtnäha) head elu – mees, lapsed, pere, töö. Kuidas mõnele neist on elu armastus lihtsalt Rootsi laeva peal vastu jalutanud või naabri juures grillipeol ära kositud. Et miks minul sedasi ei vea? Mida ma veel pean oma elus tegema, et selle õigega kokku saada?
Kaaslase leidmine on paraku küll üks suur õnneasi, ma leian. Karjääri nimel saab õppida ja rassida peaaegu igaüks, kui lähebki kiiva, siis ümber õppida, uuel alal proovida, mis rohkem sisse toob või paremad tingimused pakub. Jah. Aga mehe leidmiseks sellist valemit ei ole 🙁
Ja siis need vedajad kuulutavad oma “do what you love” sõnumit, et tee aga mis meeldib ja küll siis hakkavad pudrumäed ja piimajõed voolama. No ei ole päris nii. Mõnel on lihtsalt vedanud ja teisel mitte.
Mõelge, tegelikult, kui iga inimene saaks oma elus teha seda, mida ta tahab (ei, mitte teleka ees külitada ja seriaale vahtida, vaid erialaselt). Et pirukamüüja kirjutaks tegelikult hoopis kirglikult romaane või et direktor annaks hoopis puuetega lastele muusikatunde (näide elust enesest, aga viimasel kohal on palk nii niru, et tuleb edasi direktor olla). Jne. Paljud inimesed oleksid õnnelikumad, kui nad saaksid teha seda, mida päriselt tahavad. Paraku lihtsalt ei saa.
Hetkel mul 10 kuune laps ja ostsime mehega metsa sisse väikese majakese. Ei mingit luksust, aga oi bljää kui ilus elu on. Mees tuli ka töölt ära ja laiame mu Tallinnas teenitud emapalgaga:D Mu mees on mulle õpetanud seda, et elu võib ka kerge olla. Ja kusjuures see nõuab mitte lihtsalt ajusid vaid segu geniaalsusest ja julgusest teha erinevaid valikuid kui mass. Ma ise olen old läbi elu sihuke keskmine ori. Kuigi alati õnnelik ja on ikka jopand normaalsete töökohtadega ka, aga poleks eales ilma oma meheta tulnud selle peale, et tööl ei peagi käima. Lihtsalt natuke teise nurga alt elule vaadates hakkavad teised võimalused end kätte mängima. Kui kogu aeg oravarattas rakkes olla siis kahjuks pole aega mõeldagi, et mismoodi veel võiks saada. Ja mulle tundub, et võimalused tulevadki siis kui on ruumi kuhu tulla.
Kunagi mõtlesin, et blogiks ka oma elust. Noh tulime siia metsa ja puha, aga noo esialgu on meilgi omajagu külitamist ja muidu lampi toimetamisi, et polegi justkui millestki rääkida.
See oleks hea blogi “külitamise memuaarid” 😀
Eestlaste mentaliteet, ei osata kuidagi rahul olla oma eluga ja kui nähakse, et kellegil läheb hästi siis ollakse kade.
Kui ma mõtlen oma elu peale tagasi ja kuidas mul läinud on.
Pigem ma arvan, et nii ühte kui teist. Midagi niisama kätte otseselt pole tulnud nt hea töökoht või muud säärast kus suurt raha saaks teeninda.
Küll aga on mul super mees ja laps, kes on ütlemata tubli. Iga päev kartuleid sööma ei pea ja saame lubada endale head paremat. Korra aastas ka ühe reisi vôi spaapäevi suhteliselt palju aasta jooksul nt. Ehk elame keskmiselt hästi. Nüüdseks olen leidnud ka töö mille tingimused on väga head E-R, 8-16.30ni ja ütlen, et olen väga rahul. Graafiku teen ise ,osalised tööülesanded on ette antud. Palk väga hea ja üldse elu lill võrreldes sellega, et enne olid mul 12h tööpäevad, graafiku alusel öötöö ja enamus nv tööl.
Nüüd aga saan tööl käija nagu normaalne inimene ja elada perega ühes rütmis.
Väga palju tunnen, et ma mängin aegajalt oma elus head võimalused maha. Teen valed valikud. Üks vale valik aasta tagasi annab siiani tunda ja ma ei oska sellest üle saada. See pigem emotsionaalne valik, lubasin enda ellu kellegi kellel pole siin kohta ja enam sellest üle saada ei oska. See on mõjutanud mu elu väga palju.
Iga asi on millegi jaoks hea ja tuleb osata röömu näha ka seal, kus seda väga ei ole.
Ma arvan, et sinu edu saladus on järjekindlus. Sa oled ikkagi mingi 10 aastat blogi pidanud. Selle ajaga oled päris korraliku lugejaskonna saavutanud ja eks suur osa su populaarsusest ole ka seotud sellega, et sa lihtsalt nii down to earth ja aus. Inimesed peavad pool aastat blogi ja siis avastavad, et kokku on 100 lugemist ja annavad alla. Vaevalt, et sinu blogi alguses keegi eriti lugeski… Nii et sul ka ikkagi aastate pikkune “töö” ja austraalias kannatasid ju küll:D
Ma olen ka sellele palju mōelnud ja ma arvaks, et see on kombinatsioon vedamisest ja ajudest. Ajude alla ei pea mina aga silmas harilikku haritust ehk hunnikut ülikooli kraade, vaid oskust vōimalusi näha ja olukordi ära kasutada. See eeldab laia silmaringi ja oleme ausad – nahhaalsust ja julgust, fuck it suhtumist. Just viimaste praktiseerimine tōi mulle ka järsku ‘vedamise’ – kōik on kuidagi ise liikuma hakanud ja järjest paremini ning lihtsamalt läheb. Peab lōpetama vabanduste leidmise. Ka raske elu vōi lapsepōlv vōib eeliseks olla.
Usun, et Sinu puhul on ka abiks olnud just see why not suhtumine ja aktiivne suhtlemine.
Minu tutvusringkonnas on need “mul on koguaeg nii kiire” inimesed just need, kellel on suur sissetulek, et seda va mammonat on kõvasti, aga mingit õnne ega tervist (ega aega) ei ole. Ma ise olen see, kes saab 500 euri kuus palka, maksab kõik arved ära ja eriti palju üle ei jää, aga mida sel inimesel ikka nii väga vaja. Pole kunagi olnud see, kes mossitaks luksusesemete puudumise üle. Vahest ostan mõne riidetüki või kulutan 20 euri hobi peale ja see teebki piisavalt rõõmu. Ilus ilm, kass süles, hea raamat – need on asjad, mis panevad naeratama. Ma usun tõesti, et õnn on otsustamise küsimus. Nende varakate tuttavate küsimused nagu – kuhu sa elus areneda kavatsed selle palgaga või kas sa paremat elu ei soovigi – mind tõesti rööpast välja ei vii.
ps: täiega laavin su väljendit “külitama”, kasutan nüüd ise ka mõnuga, sest nädalavahetused tihti ongi selle jaoks, aga õudne muidugi kuidas neil pole-kunagi-aega-inimestel see närvi tõmblema võtab 😀
kuskil halvustati, et me kogu aeg külitame, mullegi hakkas meeldima 😀
Tahaks ka selliseid sõpru. Kass süles…
See ütlus: ” aga kes on öelnud, et elu kerge peab olema?” on mind alati tagajalgadele ajanud. Küsin tavaliselt vastu, et kes on väitnud, et elu on loodud vaid kannatamiseks. Ise olen samamoodi tundnud, et justkui oleks mulle kõik liiga kergelt tulnud. Mees ka ei peksa ja töö on kasvanud välja hobist, olen ka ise enda ülemus…mul on vedanud. Aga seda kusagil seltskonnas kõva häälega välja öelda, eriti Eestis, eriti ei julge:) sest tundub kuidagi praalimisena.
Ma tunnen ennast väga õnneliku inimesena ehk siis selles mõttes et minu jaoks on olnud olud soodsad. Mul on selline tunne, et ma pole oma elus pidanud väga rabelema higimull otsa ees. Ma ei saa väita, et ma mingi väga edukas ja rikas inimene oleks, kohe teps mitte ei ole. Teismelisena olin ma kohutavalt impulsiivne, nii kuidas tuule suund muutus nii muutus ka minu tahtmine. Ja mulle tundub, et minu kõige kõige parem perekond on tulnud mulle ehk liiga lahkelt vastu, et minu kapriise rahuldada. Mul ei ole tegelikult kunagi otseselt millestki puudust olnud, sest minu eest on nii hästi hoolitsetud ja nagu alati mingi tagala on perekonna näol olemas. Mõtlen siis oma ema ja vanavanemaid. Saatus aga mängis mulle kätte sellised kaardid, et mul oli ka äärmiselt lihtne kolida välismaale ja töö sain ka kohe kergelt. Keele õppisin ära linnulennult lühikese ajaga ja hästi, selleks mingeid suuri pingutusi ma ei teinud. Lihtsalt tuli. Loomulikult praegu ei ole enam kapriisne teismeline vaid enda eluga väga rahul olev inimene kellel on töö mis meeldib. Ja nüüd lähitulevikus kavatsen oma ajupotensiaali õpingute näol siis kasutada 🙂
Kokkuvõte – aega on, raha on, reisimas käin, sõpradega jõuan kohtuda ja teen seda tihti, spordin ning olen eluga rahul ja õnnelik. Kas soodsate asjaolude kokkulangevus või mis iganes. Ma ei saa öelda et oleksin mingi asja pärast oma elus pingutanud nii et veri ninast väljas.
Mul on vedanud. Kõigi loogika kohaselt peaksin olema kodulinnas müüja nt. Aga vot ei ole, sain hoopis tippspetsialistiks ja töötan euroopa suurlinnas. Mõned arvavad et olen tark ja töökas, aga tegelikult on see suuremalt jaolt puhas vedamine:) Pere ja sõbrad on samuti super, uskumatu lihtsalt!
Tead, kui aus olla siis ma tunnen samamoodi. Et mul on lihtsalt vedanud. Elu esimesed 20 aastat olid väga rasked, perekondlikud- ja rahalised suured mured, hiljem juba diagnoositud sügav depressioon ning veel suuremad rahamured. Olin täiesti üksi, vahel 20€ kogu kuu rahaks. Otsisin abi ja 2 aastat konkreetselt võitlesin igapäevaselt oma elu nimel, nii enda mõtete kui ka olude pärast. Ning nüüd, mõned aastat hiljem on mu elu minu jaoks ideaalne. Täpselt selline mees, nagu ma olen salamisi soovinud, elu kohas, mis oli mu unistuste sihtkoht. Ma ei ole viimaste aastate jooksul pidanud kordagi poes hinda vaatama, aga ma teen seda harjumusest. Ma ei pea valima enam kuu lõpus, et kas osta omale pakk tampoone, et saaksin loengusse minna kartmata, et võib “õnnetus” juhtuda või 3-4 päevaks kartulit osta. Ma leidsin oma töö nii kergelt, arvestades kõiki asjaolusid jne.
Ma lihtsalt usun, et mul oli mingi karmavõlg vaja tasuda. Ning esimese 20 aastaga saigi see tehtud. Ning edasine oli mul tõesti välja teenitud. Ning et nüüd ma seda naudingi. Aga ma olen realist, tean, et kõik võib kasvõi homme muutuda. Aga ma võtan seda kui saatusena siis. 😉
Tunnen parasjagu seda, et tasun karmavõlga.. 😀 ehk paistab ka mulle päike tunneli lõpus. Vähemasti mingid asjad küll jooksevad üliilusti kokku, tunnen, kuidas õnnistatakse. Kui mitte sageli, siis aeg-ajalt ikka, aga päris idülli veel pole.
Mu meelest on see mentaliteet hakanud ikka pigem kaduma. Alla praeguste 25-aastaste seas ma vähemalt küll midagi sellist pole märganud, aga vb nad veel liiga lapsed ka?
Ma küll ei tao vastu rinda ega mõtle, et oii kuidas ma rabelen ja vaeva näen jne. Pigem kirun, et nii on ja eks kadedaks teeb, kui kellelgi kõiges nagu lihtsalt veab, aga endal ei näi nagu mitte millegagi vedavat :/ Tegelikult usun ma, et see “vedamine” on väga suuresti ellusuhtumise küsimus. Kes võtab kergemalt, sellel ta vb jookseb ka kergemini. Kes endale sisendab, et nii raske on, nii jura on jne, sellel ei saagi see eluke midagi muud ka olla kui üks rist ja viletsus.
Raske oleks oma praeguse eluga rahul olla. Tööd leida ei õnnestu. Elan elukaaslasega tema isa juures. Pulmi teha ei saa – rahakott ei luba. Kehakaal on laes ja alla ei lähe. Lisaks tahaks vanemaid aidata – nt nende lagunenud kodu remontida, aga jälle rahakott ei luba. Jne jne jne.
Sorry, aga ausalt ära öeldes, olen ma su peale kuradima kade, et sul kõik nii hästi läheb – aga samas ka hea meel. 🙂
Kõike Paremat Sulle edaspidiseks!
Tead, mul on endal ka olnud igast sittasid aegu, ega alati ei saagi olla selline lust ja lillepidu 😀 Kõike paremat sulle!
Eeh. Ma olen ka see, kellel lihtsalt kõiges veab. Perekond on heal järjel ja toetav, kuidagi komistasin ülitoreda mehe otsa, kes mu isegi ära kosis ja lapsed on ka tubliid ja magavad kenasti algusest peale jne. Koolis olin iseenesest heade tulemustega aga null pingutust. Kodu sain pärandusena. Ülikooli lõpetada ei viitsinud aga heade asjade kokkulangemisel pakuti head töökohta, kus suurt midagi tegema ei pea aga raha saab palju. Hetkel istun üldse titat oodates kodus, mees on ka kodus (teeb kodust tööd) ja nii me siis kah külitame päise päeva ajal, vahel läheme hoopis hommikul kusagile spasse või välja hommikust sööma ja no lihtsalt kulgeme. Vahepeal teeme mingeid kohustuslikke asju nagu täiskasvanud inimesed ikka aga üldiselt lihtsalt mõnuleme. Elus on täpselt null stressi.
Aga me oleme mehega mõlemad ka sellised linnukesed oksa peal tüüpi inimesed, ei ole muretsejad ega ülearu tõsised. Praegu on head ajad ja naudime siis vahepeal kasvõi kalamarja ja siis teinekord kui ei ole nii head ajad eks siis sööme heeringat hapukoorega või lihtsalt mulgiputru, vahet pole ju, need ju sama head. Ei näe nagu põhjust muretsemiseks, hetkel paistab kõik nagu paigas olevat. Muidugi võib elus ootamatusi ette tulla ja olukord muutuda aga eriti mõttetu tundub ette lampi muretseda, kui miskit juhtub küll ma siis vaatan mis ja kuidas edasi.
Eestlasele jah kuidagi ei kõlba öelda, et jaaa ma saangi nii elada. Mingi imelik valehäbi. Kui palkad endale koju koristaja, siis enamus ei julge kõva häälega seda öelda, sest no mida teised arvavad (rahaga priiskamine, laisk?, õige naine teeb ise? jne) või üldse, palju julgevad öelda, et neil on rahaliselt ok. Ikka see häbi. Hirm, et kadedusest hakatakse auku kaevama? Soovitakse teisele halba? ??♀️
Analüüsivõimega sul küll vedanud ei ole 😀
no vähemalt sulgi on ma eeldan, et seda sa kuulutama tulid 😀
No mulle niiiiväga palju rohkem meeldis Sinu vedamise-edu teooria,
Kui see omaarust üüberintelligentse “Ajuhiiglase” oma ;))!
ma ei tea, keda sa siin ajuhiiglaseks pead, sest sellest kirjutas mingi miljon blogijat, aga eks igaühel oma vaade. vb kui ma ise ennast jube targaks peaks, siis oleks ka mark öelda, et vedas 😀
Tõesti jahh, miljonit blogi ei loe .
Juhtusin lugema peale siinse ühteainust, kus läbi postituse autor caps lociga muudkui rõhutas, et Tal on AJU, AJU, AJU !
no vb kui ma hästi tark oleks, siis rõhutaks ka. ma lihtsalt ei pea ennast nii targaks 😀
No minu elu ongi selline,et elan palgapäevast palgapäevani ja söön vahel 1,5 nädalat praekartulit sest muuks raha pole enne palgapäeva.lapsele ostan piimasegud ja mähkud rahapäeval kuuks ajaks ette ja heal juhul jääb kuuks ajaks 70 eur söögiraha kui maksud makstud…aga elame siiski,tuleb hakkama saada 🙂
Nb.laps saab ikka korraliku sööki,talle ei anna kogu aeg kartulit :p igaksjuhuk mainin,muidu lendab lastekaitse peale ;p
Hahh,ma ei veereta küll veel viimaseid sente,aga külitamiseks küll aega pole,siis ma peaks lapsehoidja,teenija ja koka palkama. Kui ikka laps on u aastane,siis mingit oma aega küll kuskilt välja ei võlu
Mina näiteks ei arva üldse,et sa üldse ei pinguta! Selleks,et teha,mida sa teed on vaja omajagu töökust ja “ajusid”. Sul tõesti veab,et sa teed mida ja millal sa tahad ja on arusaadav,et see inimestele ette jääb. Ma ei usu,et keegi naudiks 8-6 tööl rabelemist ja nt oma lastest eemal olemist. Paraku on kõik inimeste oma valikutes kinni ja selline võimalus nö teha-mida-tahan on ju tegelt kõigil. Vaja on ainult “ajusid”, töökust või vedamist.
Mina ei usu,et see verininastväljas rabelemine kuidagi tulemusele väärtust juurde annaks. Minul enda arvates on ka suht vedanud elus ja ei ole väga palju vaeva nägema,aga samas on see nõudnud minu poolt palju visadust ja julgust. Olen riike vahetanud,tööd vahetanud ja nüüd võin öelda,et teen mida ja millal tahan. Armastan oma tööd ja peret ja kodu. Rohkemat nagu ei saagi soovida.
Palju juttu ei millestki sorri,aga point on et patsuta endale vahel rohkem seljale,sest tegelikult oled sa ju tubli.
Minu elu suurim vedamine on enda abikaasaga kohtumine, kuna ilmselt mind muidu enam lihtsalt ei olekski siin ilmas ja boonusena, siis tore, et ma temaga noorelt kohtusin, oleks veel varem tahtnud, kuid mida pole seda pole. Muu lapsepõlve ja muu osa, siis pean ka halama, et kahjus sitt, mis sitt olnud 😀 Aga enam ei ole loomulikult, kõik liigub ikka aina paremuse poole ja olen enamasti rõõsa ja rahul, kuigi täna on ikka nii sitt mis sitt olla. Kuid homseks jälle üle läinud loodetavasti see ületöötamise stress ja kõik jälle chill 🙂
Õnnelik olemine on kui kuritegu.
Totaalne terrorist, sest oman meest ja kodu ja hobisid ning olen lihtsalt õnnelik. Täiesti jube ju.
Mingi mentaliteet “võidab see, kel on sitem elu”
Aga miks peab olema? Mis peab inimesed üldse olema.
Ka üksikemana üürikas peost-suhu elades saab olla õnnelik (i know! läbitehtud faas).
Kõik on kinni mõtlemises. Tööd saab ka nautida.
Ma olen ka see inimene, kes laseb elul kõik ära teha. Läheb kuidas läheb, mis seals ikka.
Elu on lill =D
50 minutit veel tööl, siis saab koju juhuu…. 🙂
Hahahaaa, väga äge, päriselt ka! Sul on ilmselt see miski, mingi tunnetus, mis sind arendab, edasi viib ja seetõttu ka ka hüvesid pakub. Ka see on suur asi! Olen kõrvalt jälginud päris mõnda aega ja päris ausalt, sa olid minu jaoks absoluutselt ebameeldiv persoon, kuid sa oled väga palju muutunud ja nüüd sa lausa meeldid mulle. Sinu areng on tohutu, sa kohandud aja ja olukordadega, oled empaatiavõimeline ja tundub, et ka õpid igast kogemusest. Ei taha halvasti öelda, kuid näiteks Marimell on minu meelest labase kõnepruugiga ossiliku mentaliteediga tegelane, kelle jutud ja blogi ei haara ning üsna tihti on lausa piinlik lugeda. Aga ikka vahel loen, sest mulle ei mahu pähe, et ka selliseid inimesi on olemas ja veel endast üliheal arvamusel.
Mulle sobib sinu vaimukas stiil ja see võtab tõesti päris tihti muigele. Edu ka edaspidiseks, oled oma unistuste elu ära teeninud 🙂
Siia kommentaarile tahaks küll +1 panna. Olen sinu arvamusega nõus, mis puudutab Mallukat. Marimelli poolest kaasa rääkida kahjuks/õnneks ei oska.
Aitäh teile mõlemale 😀
Mingil määral teadliku valiku ja mingil määral läbi kogemuste ja juhuste.
Pikemalt siis gümnas, 12.klassi keskel teadsin, mida tahan teha, aga gümna lõpus puhusid uued tuuled ja nende tuultega ma ka kaasa läksin. Siis katsetasin üht-teist, läbi juhuse jõudsin selleni, kus mõtted 12ndas olid ja siis andsin teadliku lükke, et seda edasi arendada. 🙂
No praegu seda lugedes olen küll kadedusest roheline? Mulle potsatas just meili peale autoremondi arve,mis on neljakohaline summa ja siinkohal jooksis küll juhe totaalselt kokku?? Tahaks, et mul ka veaks vahel aga mitte ei taha õnnestuda see? ütleme nii, et jalgu seinale ei saa niipea visata! ?
Aga olgem ikka positiivsed, mis muud. ✌️?
#kade#kadedusestroheline?