Inimesed on huvi tundnud, et kuidas Maril läheb ja kas ta ikka teraapiat saab. Täna mõtlesingi natukene sellel teemal rääkida – ikka käib ja ikka saab. Sellest ka minu postituse pealkiri, ma tahaks, et kõik kellel selline probleem on, saaksid nõu pöörduda just eripedagoogi juurde, sest just see on see, mida Mari hetkel kõige enam saab ja mis teda täiega aidanud on . Tihtipeale arvavad vanemad, et kui laps rääkida ei oska, siis tuleb ta suunata logopeedi juurde ja kohkuvad sellest, et sinna on maru pikad järjekorrad. Tegelikult aitab sellisel puhul just eripedagoog, mitte logopeed.
Ma tõesti ei mäleta, kas ma juba olen sellest kirjutanud, aga Maril on uus eripedagoog ja ma ei saaks rohkem rahul olla – mitte, et eelmiselgi midagi viga oleks olnud, aga kuna Ethel palus luba Mari arengut kasutada enda kooli lõputöös, on tema ka tundidest osakene alati videosse võetud. See on nii hea, sest siis näen mina, mida nad seal tunnis teevad ja saan ka kodus sarnaseid tegevusi teha, et õpitut süvendada. Mõnikord vaatan ise ka, et tõesti see on ju nii lihtne, et miks ma ise teinekord niimoodi seletanud pole, aga eks selle pärast ongi Ethel see ekspert ja mina lihtsalt üks järjekordne rumal lapsevanem.
Kuna ma lootsin, et mina mitte päris ainukene pole, kes ehk ise ei oskaks alati tulla kõiksuguste arendavate mängude ja vestluste peale, siis palusin Ethelit, et ehk raatsiks ta enda videod Youtube’i üles riputada, et ka teised saaksid neid näha. Ta oligi lahkelt nõus ja selle kanali leiate SIIT (seal neid videosid veel väga palju pole, aga mõned ikka!).
Videod on selles mõttes head, et näitavadki seda, kuidas lapsed üldiselt tunnis kaasa teevad. No näiteks nagu kõige esimeses tunnivideos näha on, siis telefoniga filmimine juhtis lapse tähelepanu omajagu kõrvale, ning ta hakkas edvistama ja lollitama. Samas võib kodus õppides suvaline asi samamoodi mõjuda ja see näitaski mulle, et see on täitsa okei. Ma võin ausalt öelda, et ma ise olen küll Marile öelnud, et kui sa nüüd hästi ei käitu siis ala ei vaata enam raamatut, et mida sa lollitad! Aga tegelikult tuleks seda lihtsalt ignoreerida ja nii kaua edasi lasta, kuni laps ise viitsib.
Üldse nii vahva on see, et peale tundi saan video kirjeldusega, et mida tehti ja mida arendati. Näiteks nii:
“Siin videos keskendume me Mariga suuruste kordamisele (suur-väike). Tahtsin näha, et kuidas tal nende eristamine välja tuleb muude asjadega peale kivide liivakastis. Ei olnud probleemi 🙂 See tähendab, et Mari oskab varem õpitut kergesti üle viia erinevates tegevustes erinevate tegevustega. See omakorda tähendab, et seoste loomine ja loogiline mõtlemine on täiesti olemas. Niiet täitsa tipstops 🙂 Mul on nii hea meel tõdeda, et ta teeb kõiki asju suure rõõmuga ja on huvitatud tegutsemisest. “
Küsisin ka Ethelilt, et millisel juhul soovitaks tema lapsega eripedagoogi jutule tulla:
1. Lapse kõne ei ole arenenud nii nagu ta võiks olla. Siin lapsevanemad tihti mõtlevad, et ainult logopeedid saavad selle probleemiga tegeleda. Siiski saavad siin ka eripedagoogid palju abiks olla, anda nõuandeid ja juhiseid, kuidas lapsega edasi toimetada. Kõige rohkem pean siinkohal silmas ÜLDIST kõnearengut – kõne mõistmine( kas laps saab aru talle antavast korraldusest? kas laps kordab sõnu järgi? kas laps oskab nimetada värve, loomi, linde kui tema käest küsida KES/MIS see on? ) Samuti, et kas laps mõistab küsimusi ja oskab neile vastata? Näiteks, “kuhu saab vett sisse panna?” või et “millega saab kooki lõigata?” Kui üldine sõnavara on mingil põhjusel piiratud, siis võibki tekkida olukord, kus lapsel on raskusi küsimusi mõista ja neile vastus anda. See omakorda näitab, et vaja on tegeleda ka seoste loomisega, loogilise mõtlemise arendamisega jne. Ja selle kõigega saab eripedagoog tegeleda. Samuti oskab eripedagoog suunata järgmise spetsialisti juurde, kui ta näeb selleks vajadust (logopeed, psühholoog jne). Mehaaniliselt omandatud sõnad (nt laps loeb numbreid 1-10, aga samas ei ole võimeline seostama numbrile vastava hulgaga) ei tähenda midagi. Need tähendavad siis midagi, kui laps on võimeline seda sõna konkreetse eseme/asjaga/objektiga seostama. Näiteks, kui anda korraldus “anna 3 klotsi” ja laps seda teeb, siis on arvu ja hulga seos olemas. Kui aga lapse jaoks on seda keeruline mõista, siis sellega võiks tegeleda, sest see on jällegi alus loogilise mõtlemise arenemisele ja seoste loomisele. Muidugi, palju sõltub jälle vanusest.
2. Lapsel on keeruline keskenduda ühele tegevusele, pidevalt jätab ootamatult ülesande pooleli, puudub püsivus. Siin muidugi oleneb palju vanusest ka, et 3-aastane ja 7-aastane ei peagi asju sama kaua tegema 🙂 Tähelepanu ja keskendumine ning tegevuste eesmärgipärane alustamine ja lõpetamine on õpioskuste kujunemise alus, mis on vajalik kooliminemisel.
3. Lasteaias või lastehoius või koolis on märgatud, et lapsel on keeruline püsida koos teistega õpitegevuses. Laps vajab pidevat tegevuse juurde tagasi suunamist, individuaalset lähenemist, ülekordamist. Sellisel juhul jõuaks eripedagoog lapsega tegeledes ehk sinnani, et milles on probleem – kas on vaja nn treenida tähelepanu ja keskendumist, kas on vaja tegeleda sõnavaraga või hoopis midagi muud. Äkki laps ei saa täielikult aru, mida temalt oodatakse – see võibki viia selleni, et tähelepanu ja keskendumine tegevuselt kaob ning teda on vaja pidevalt tagasi suunata. Tegelikult on kõik sellised asjad omavahel väga tugevalt seotud ning arendades üht valdkonda, areneb ka teine.
Igatahes meie Marile on eripedagoogi tunnid väga hästi mõjunud ja kindlasti soovitan kõigil, kes arvavad, et nende lastele võiks ka samasugustest tundidest kasu olla, võtta ühendust näiteks oma perearstiga, kes saab siis suunata eripedagoogi juurde. Kellel aga rahakott võimaldab, saab kindlasti kiiremini aja ise tasuline aeg pannes, näiteks Mari käib Adelis. Loodan, et sain kedagi selle postitusega aidata ja et need videod annavad ka mõnele teisele lapsevanemale ideid 🙂
Ps! Igasugused kommentaarid teemal “issand, ta oskab ikka veel nii vähe rääkida ja ise on neli???” võite endale jätta – ma olen üsna kursis, kuidas Mari räägib. Ta kõne ei olegi veel ideaalne, aga see areneb iga päevaga ja nõuab lihtsalt natukene rohkem tööd ja harjutamist, kui “tavaliselt”. Seetõttu ei ole ka mõtet jätta kommentaare, et “aga minu laps rääkis juba X vanuses ja probleem on teil ainult selles, et tee ei tee *sisesta suvaline soovitus*. Uskuge mind, see ei aita – lapsed on erinevad ja mis mõnele tuleb kergemini, tuleb teisele raskemini. Pole midagi teha, kui härjal sarvist haarata ja lihtsalt tegeleda!
Ps2! Eripedagoog Ethel hoiab jooksvalt ka siin kommentaariumil pilku peal, seega kellel on küsimusi, võib julgelt küsida 🙂
67 kommentaari
Kust võiks Etheli kontakti saada, kodulehte vms, et aega registreerida?
ethel.reesar@dianaak.ee
Oskad öelda, kas see kontakt on veel pädev? 🙂
Ei suutnud ise välja googeldada…
Minu 3 aastane laps rääkis täiesti pudikeelt st. peale minu ja lähedaste ei saanud keegi jutust aru. Tähed olid segamini, kaashäälikuid vahetas ära , lasteaias logopeedi ei olnud. Rajaleidjas käsime ka ning kuhugi suunamist ei saanud kuida laps oli nö. veel arengu piirides…. Pereatsilt ka logopeedile ei saanud – asi mis meil tohutult aitas oli laulma paneks sea õpiti just selliseid lapselike hääliku laule ja see aitas tohutult kaasa.
Uude lasteaeda minnes oleks ka peaaegu logopeedi juurde minek ära jäänud – kui lgopeed hindas lapsi siis minu laps oli haige. Jälle pidin ise käia n.ö pinda sest uus lasteaed ja kasvatajad ei pannud tähelegi et laps räägib halvasti.
Jutu mõte siis see, et kui endale tundub, et lapsel kõnega probleem siis ise tuleb n.ö võidelda ja vaeva näha. Neil kellel kindel n.ö puue määratud on palju kergem saada igalepoole – mina heameeleg oleks tahtnud lapsele puude määramist , et meil oleks olnud võimalik kasutada tasuta teenuseid. Sest igaltpoolt tuli, et ootame kuni laps saab 4 siis peab teglema hakkama kui ei ole tähe korrekstseks läinud. Tegelikult saab laps nüöd 5 aastaseks ja ei ole ikka kõik normi piirides aga meil on lasteaias tore logopeed, ise teeme kodus harjutusi ja minuarts super asi on laulmine kuna paljud lastelaulud on just sellised mis õpetavad lapsee häälikuid.
Mina arvan, et kui sa ise ikkagi tunned, et midagi ei ole päris õige tuleb ise kasvõi tasulisi teenuseid kasutada kuna hiljem lapsel palju raskem õppida õigeid häädusi.
Mul on nüüd teine laps kõrval ja nii hästi näen kui suur vahe on olnud kahe lapse kõnearengus.
Lapsed samamoodi kasvatatud aga kõne on 2 aastasl ja 4 sel peagu samal tasemel ehk siis ma ise märkan kui palju mu suuremaga märkmata jäi – kohati ka just selle jutu tõttu, et aega on ja küll õpib….. tegelt vb oleks vare sellega tegelenud oleks lapsel lasteaeda minnes kergem olnud ja praegu polekski probleem.
Hetkel positiivne prognoos logopeedilt on see, et kooliajaks peaks kõik normipiiridesse saama.
Mu mõlemad lapsed on hakanud hilja rääkima. Kõik rääkisid, et teine hakkab kindlasti varem rääkima, aga ei hakanud midagi.
Esimese lapse puhul räägiti juba lasteaias, et tal on keskendumisega ja enese väljendamisega probleeme. Aga lasteaias tegeletakse siiski suuremas osas mängimisega ja polnud hullu. Oli lihtsalt pikaldasem kui teised. Lugemist lasteaias selgeks ei saanud. Üritasin küll viimasel aastal veidi õpetada, aga loopis ainult raamatuid ja ronis laua alla nutma. Ega ma vägisi ka ei tahtnud teda traumeerida. Kui kooli läks ja pidi hakkama õppima, siis muidugi selguski, et tegelikult ongi tal ATH, mis tähendab, et võrreldes “tavaliste inimestega” ei suuda ta keskenduda nii nagu vaja. Sellepärast on ka lugemine tema jaoks nii raske. Tegelikult oli isegi mingil määral kergenduseks see, et laps diagnoosi sai. Meie saime temast paremini aru ja ühtlasi hakkas ta saama ka abi.
Teine laps hakkas samuti palju hiljem rääkima kui eakaaslased. R-täht ei saanudki tal enne kooli selgeks isegi mitte logopeedi abiga. Kui ta pingsalt mõtles, siis ütles “R”-i välja, aga üldiselt kõnes ei kasutanud. Koolis enam logopeedi teenuseid ei saanud kasutada 🙁 aga järsku esimese klassi kevadel panime tähele, et tal on märkamatult “R” selgeks saanud. Nii et igal lapsel oma areng.
Nii hea postitus! Mul on ka 4aastasel pojal kõnepuue ja ta saab peamiselt eripedagoogi tunde. Samas alguses, kui alles otsisin lapsele abi, siis oma mõistusega otsisin muudkui logopeedi. Ja ei perearst, polikliiniku logopeed ega ka lasteaia töötajad ei maininud midagi eripedagoogist, kes kõne arengu probleemide puhul sama oluline spetsialist on. Rehabilitatsioonikeskuse logopeed tegeles pojaga ja ütles, et logopeedi vaatenurgast on enamus tema vigasid eakohased. Kõige kehvem oli muidugi see, et lasteaiaõpetaja eripedagoogi tegevustest teadlik polnud ja järjekindlalt uuris, et millal siis laps logopeedile saab.
Minu laps sai just 1a 10 kuuseks. Sõnu on üle 80ne ja viimasel ajal on hakanud ka hästi palju uusi sõnu järgi ütlema. Hääldus pole kahjuks päris õige. Mina saan enam-vähem aru mida laps ütleb, aga teised mitte. Lauseid ka väga ei moodusta veel. Ütleb ei taha, ei tee, õue tatan (tahan), seda tatan, ei tea. Minu jutust ta saab väga hästi aru ja kui palun tal midagi tuua, siis toob õige asja. Kas on põhjust muretsemiseks?
Sa teed nalja, eks? Ilmselgelt sa saad aru, et see on väga eakohane arenemine, aga sulle on vist vaja mingit takkakiitmist tarvis? Samuti milleks selline kommentaar sellise postituse alla?
Keskmine poiss on ka hilise kõnega, hetkel käib teenuseid saamas eripedagoogi juures, kes oli tal logopeed ka lasteaias. Kõne on palju edasi arenenud, ning ka poiss on hakanud rohkem ja selgemalt ràäkima. Suured tänud siinkohal tartu babyspordi eripedagoog Tiinale. ???
Kui vanalt laps hakkab R tähte ütlema?
Viieaastaselt eeldame R-hääliku õiget hääldust (varem võib olla asendatud nt L-ga). Kui häälik on aga moonutatud (nt kurgus) või on mõni keerulisem asendus (nt R>J), siis on õigustatud ka teraapia varasem alustamine. Seda kõike aga eeldusel, et kõne muude valdkondade areng on eakohane.
R häälik peaks olema paigas viiendaks-kuuendaks eluaastaks. Kui laps esialgu asendab R häälikut L-ga, see pole paha märk, sest L ja R häälikute moodustuskoht suus on üks ja sama. Lihtsalt laps pole veel õppinud keeleotsa vibreerima panema, mis on vajalik, et kostuks R. Kui aga lapsel on hakkanud tekkima nn kurgu-R ehk laps ütleb küll R häälikut, kuid selle kõla on ebaõige, siis tuleks koheselt pöörduda logopeedi poole, sest kui vale R hääliku hääldus on kinnistunud, siis seda on hiljem raskem muuta.
Suur tänu selle postituse ja eriti Etheli kommentaaride eest. Minu laps on ka neljane ja ma olen tükk aega üritanud sõnadesse panna, mis probleem tal kõnega on. Sest ta justkui räägib ja suhtleb küll, aga mulle ikka tundus, et miski klõps oleks nagu käimata. Ja nüüd siit postitusest lugesingi suht täpselt punkti 1 alt, mida ma silmas pean. Ehk siis loogilised järeldused, üldistamine, seoste loomine jne.
Kirjutasin kohe Adelisse ja loodetavasti õnnestub meilgi varsti Ethelit külastada ja temalt professionaalset arvamust ja juhtnööre saada.
Vastab logopeed. Eripedagoogi pädevuseks on tunnetusprotsesside arendamine – taju, mälu, mõtlemine, tähelepanu. Samuti tegeleb eripedagoog vanemas eas lastega üldisema kõnearendusega ning kirjaliku kõne probleemidega. Kõnearengu hindamiseks ja teraapiaks on pädev ainult logopeed. Kunagi ei ole liiga vara pöörduda logopeedi poole. On teada, et varajane sekkumine annab parima tulemuse ning arengu mahajäämus on kergemini ületatav. 1,3 aastasel lapse puhul võib olla täesti normaalne, et sõnu veel pole. Siiski tuleks probleemi vaadata laiemalt – kas laps laliseb, kas laps proovib imiteerida, kas laps jagab tähelepanu vanemaga, kas laps loob pilkkontakti, kuidas laps mängib, millised on lapse oraalmotoorika ja hääle areng. Kõike seda on vaja hinnata, et väita kas 1,3 aastase lapse sõnade puudumine on murekoht või mitte. Kõige hiljemalt võiksid esimesed sõnad siiski ilmuda pooleteiseaastaselt ning kaheaastaselt võiks laps kasutada fraasi (emme anna, minu oma, tahan õue). Logopeedi vastuvõtule saab tulla perearsti saatekirjaga või kui lasteaias on logopeed olemas, siis tasuks temaga ühendust võtta. Võimalik on pöörduda ka ühekordsele tasulisele vastuvõtule, et saada südamerahu.
Iga laps on erinev, kuid tulevikku ei suuda meist keegi ennustada. Osad lapsed võivad tõesti hakata peale kolme aastaseks saamist normaalselt rääkima. Osad aga vajavad abi ning oodates magatakse maha kõige magusam aeg sekkumiseks.
Minu 2.aastane ei rääkinud üldse, ainult ümises. Käisime neuroloogi juures ja seal edasi juba logopeedil. Logopeed tuvastas natuke tavapäratu keelekida, kui see lõigatud sai (laps oli siis 2,5), hakkas lõpuks tulema esimesi sõnu ja nüüd räägib juba lausetega. Kas Maril keelekida on uuritud? Kuna ma tean kui palju muret ja stressi lapse mitte rääkimine põhjustab, soovin teie perele jaksu ja kannatust ?
Keelekida kontrolliti beebina 🙂
Meie kolmene käib ka iganädalaselt lasteaias logopeedi juures. Ei teagi kui tihti eripedagoogi juures. Tohutult abi ikka ja ka lasteaias käimisest, mitte nagu vana perearst soovitas laps koju jätta kuna tihti haige, ise teadis kõne probleemist. Kohe kui laps kodune, näha et muutub vaikseks ja ei suhtle, lasteaias antaks nagu ime ravimit.
Tuleb välja et varjab ka tihtipeale oma oskusi. Lasteaias räägib oma kaaslastega rohkem arusaadavamaid sõnu kui kodus. Rajaleidja logopeedi juures kuulsin sõnu mida ma ei teadnudki et oskab. Ja kui kodus suhtlen temaga, vait nagu sukk, müstika. Ka selliste mängude ja tegevustega meelitab ikka sõnu välja temalt.
Saingi Rajaleidjas targemaks, kui peres on esinenud kõne või kirjutamis häireid võib see ka hilisema kõne arengu põhjus olla. Ise olin koolis kimpus nende nõrkade ja tugevate häälikutega.
Mari on küll jube tubli olnud. Näinud kuskilt videotes tema algseid oskusi ja nüüd, vahe on ikka suur. ?
Oh, äkki saan siit nõu. Minul poiss mõne nädala pärast kaheaastane ja ma ei tea kas ma peaks ta kõne pärast muretsema või mitte. Jutustab ta väga palju aga arusaadavaid sõnu on ainult üksikud ja ega võõrad sellestki aru ei saa. Mõned näited:kukkus-kukku, emme-imme, veel-eel, auto-atoto, issi-iie.
Ainuke selge sõna on tal “anna”. Jääb mulje nagu ta ei kuuleks sõnade hääldust õigesti, aga samas kui selja taga talle midagi sosistada, siis kuuleb väga ilusti.
Teeme palju peenmotoorikat arendavaid tegevusi, mõistab ja täidab mitmeosalisi käsklusi aga no ei tule tal kõnet 🙁
Kas ma peaksin spetsialisti poole pöörduma või on veel vara? Kui on veel vara, siis mis vanuseni oodata tuleks?
Äitäh:)
Arvan, et spetsialistiga nõu pidamine halba ei tee. Kas või uurida, et kuidas ise paremini toetada.. Kui võimalust on, siis ma küsiks ikka nõu.
Ma loodan et saan abi … kellegilt targemalt kuhu ja mida teha ?!
Mul poiss 2aastane ja ei ûhtegi sõna 🙁 mitte ûhtegi sõna ei tule sealt ainult oma pudikeeles midagi jutustab .. ise on väga aktiivne saab käsklustest aru, reageerib oma nimele, saab nagu aru ala kui ûtlen et lãhme ôue siis kohe toob saapad ja jope hakkab ise end riidesse panema – kui midagi vajab siis vôtab kãest kinni ja viib sinna ?!?! ma ei tea kas see on okei või kuhu pöörduda, mida teha, kes maha rahustaks .. sõbrad kûll vaatavad viltu et”issand mis su lapsel viga on, et ei rããgi” jah ka endal vahepeal kripeldab et no ãkki siiski peab midagi olema !!! No ma ei usu et tal lihtsa kõnehilinemine?!?!?!?! Nagu seda vãidab mu perearst ja vanavanemad úhest suust ala,pole hullu kuni 3aastani aega ja blablabla .. no ma siiski ei usu seda ja kuna perearst ka ei taha koostööd teha siis ma ei teagi kuhu pöörduda ! Olen alati arvanud et pean teda kuskile logopeedile saatma ja siis vaadanud neid aegu ja kohutav kui kaua aega peab ootama ! Igatahes..
Tänan Mariann, et valgustasid sellisest inimesest nagu “eripedagoog” see on midagi uut ja hakkan uurima selle kohta rohkem 🙁 loodan siiski et mu 2aastane kutt selle rääkimise selgeks saab ..
Jah, järjekorrad on pikad, aga pane aeg kirja, siis saad vähemalt mõne aja pärast minna.
Minu 2 aastane poiss ka ei öelnud mitte üht ainsat sõna. Käinud logopeedil, keelekida lõikamas, konsulteerinud erinevate inimestega.
Nüüd sai poiss 3 ja esimesed sõnad hakkasid mõned kuud tagasi alles tulema. Nüüd paar nädalat tagasi hakkas sõnu järgi ütlema. On ka paar sõna kokku pannud, näiteks: “emme ei”, “õde tuttu”. Arstid ütlevad, et kõnehilinemine, autist on hetkel välistatud.
Soovitan sul mitte muretseda nii palju, sest laps tunneb seda muret. Ära sunni sõnu järgi ütlema. See kõik teeb karuteene.
Aga ma ise ka ikka päris tihti lahmin nutta ja muretsen end halliks.
Mul 1a 5k laps veel, kes vastupidiselt on juba praegu väga jutukas. Lapsed on nii erinevad.
Mul on olnud kokkupuude vaid eripedagoogidega, kes on ka logopeedid. Mu lapse koolis on nt ka eripedagoog-logopeed.
Tere Mariann! Kui tihti Mari eripedagoogi juures käib? Kas korra nädalas või rohkem ja kas ta logopeedi juures ka käib? Kas käid ka reh. plaani alusel või tasulises.
Minu laps on samuti 4,5 aastane ja tal kõnepuue, käime alates sügisest korra nädalas eripedagoogi juurde ja nii palju kui logopeedi aegu võimaldatakse ka logopeedi juurde. Vahest 2 korda kuus ja vahest korra kuus.(logopeedile tõesti raske aega saada) Ja tõesti väga hästi aitab, lapsele meeldib ja kõne on väga palju arenenud ja juba täitsa arusaadavalt räägib.
Tähtis ongi koguaeg ise ka neid tegevusi teha, mida soovitatakse ja nõuannete järgi tegutseda. Meie käime Põlvas, niiet pea igas linnas on need võimalused olemas. Sulle ja Marile edu sel teekonnal!
Me käime ka nii, kuidas aegu saame. Mõnikord 2x nädalas, mõnikord 4 🙂
Minu tütar saab nüüd kahe kuu pärast 4-aastaseks. Rääkida ta oskab aga kokutab päris korralikult, rääkima hakkas ta ka veidi hiljem kui teised tema vanused. Samuti ei ütle ta veel paljusid tähti. Logopeedi juures käib korra nädalas lasteaias. Ma isegi ei tea kas sellest piisab, lasteaia kasvataja ütles üldse alguses, et ah küll ta hakkab ja tema arust pole logopeedi abi vaja. Aga lõpuks hakkasin ikkagi abi otsima. Alati mõtlen, et ma peaksin ikkagi linna kolima siit külakolkast ära, et saaks lastele parimat pakkuda.
Kui lasteaias on logopeed olemas, kas oled temaga rääkinud, et mis ta arvab? Et kas peaks lisaks kuskile pöörduma või ei.
(Muide, see on ikka väga suur asi, kui lasteaias on logopeed olemas, väga paljudes on need puudu, st isegi kui lasteaed tahaks logopeedi, pole neid kuskilt võtta.)
Pane rajaleidjasse aeg kinni sealt saab soovitusi ja hinnangu lapse kõnele. Kergem on varem tegeleda kõneprobleemidega kui hiljem.
Ehh mul juba praegu häirib kui keegi ütleb minu poja kohta (1.4aastane) et ta nii vähe räägib.. tegelt ütleb üle 10 sõna ja ma ise nii uhke aga ikka on hulgas mõni kes ütleb et ta sõbranna tütar juba aastaselt ütles 50-100 sõna ( hui usun) 😀 ja isegi kui räägib..las räägib.. tean mõnesmõttes mida tunned.. lapsed kõik on erinevad.. kes varem kes hiljem.. kes vajab abi kes mitte.. olge tublid..ja neelake alla köik negatiivne 🙂
Teisi vanemaid kuulates imestan vahel kuidas nende järeltulijatest veel mingit dokfilmi vändatud ei ole. Ühel laps ütleb juba 5-kuuselt “aitäh” ja laulab hümni hommikuti, teisel käib juba sünnist potil. Ei ole mõtet neid luulusid kuulata.
Oli väga tore Mari tegutsemist vaadata 🙂
Laps on 4a3k ja ei oska r-tähte, muus osas räägib osavamalt kui teised rühmakaaslased, luuletused-laulud hetkega peas ja kõik tip-top, mida aga ei tule on r-täht, oleme proovinud küll harjutada, aga aastane lugude lugemine ja silpide kordamine tulemust ei ole andnud, kodus siis tegeledes, arstile oma murega pöördunud ei ole. Muidu esimesed sõnad tulid 8kuusena, aastasena juba laused ja 1,5aastana ladus jutt, sõnavara on päris lai hetkel ja palju kihvte väljendeid kasutusel, aga r tähte ma ei suuda talle õpetada, äkki leidub mingeid nippe?
Soovitan logopeedi poole pöörduda, tema tuvastab ära, et mis põhjusel r ei tule, st mida konkreetselt on vaja harjutada, ja temalt saadki need nn nipid ehk harjutused. 4 a 3 k on küll paras aeg, et see r juba kätte saada.
R-tähega on aega kuni kuuenda või seitsmenda eluaastani(täpset vanust ei mäleta), kui selleks ajaks ei ole, siis võiks veidi abi otsida, et aidataks lapsel see täht välja tuua. 🙂
Tõsi, aga nelja-viieselt seda teha on päris hea aeg, sest seda vähem jõuavad asendushäälikud kinnistuda. Kui see “r” ka välja tuleb, ei pruugi laps seda kohe sõnades kasutama hakata. Mina olen logopeedidega ja R-i teemaga kõige rohkem 5stega kokku puutunud ja siis on öeldud, et väga hea aeg.
Kas lapse keel on anatoomiliselt õigesti arenenud?
Mina ei osanud R-tähte kuni kooli minekuni. Eks ema ikka oli mures ja suundus logopeedi juurde. Logopeed oli vastanud, et kooliaasta teiseks pooleks on r-täht suus ja nii ka läks. Eks ma lapsena põdesin selle pärast palju, kuna mu väike õde põristas r-i juba 3selt. Aga eks see oleneb inimesest ka. 🙂
Olen oma pojaga (4,5a) juba pool aastat logopeedi juures käinud… Aga kas olen liiga kärsitu või… Ma ei tea.. ? Olen täitsa kurb.. Räägib vähe jne… Ei teagi kohe, mis teha..
Kas tohib küsida, et miks logopeedi juures käite? Kas on kõnes häälikuid puudu või konkreetse diagnoosi tõttu? Areng võibki olla aeglane ja vaevanõudev, sõltub probleemi raskusastmest. Nagu ka on siin juba mainitud, siis tunnetustegevusel on kõne arenguga suur seos(tähelepanu, taju, mälu jne). Arvan, et logopeed ja eripedagoog koos saaksid ka palju ära teha. Kui leiate, et sooviksite logopeedi kõrvale ka nt eripedagoogi soovitusi tegevusteks, mis seotud just tunnetustegevusega, siis võtke kindlasti see tee ette. Kaotada pole midagi, ainult võita 🙂
Pole otseselt sellesse teemasse, aga kuna sa jagasid oma kogemust, siis ma küsiks, et kas kellelgi on kokkupuudet madala lihastoonusega beebil? Enda lapsel see probleem ja huvitab, kuidas teistel läinud.
Tahaks ka teada, et kui 3 ei räägi rohkem kui 10sõna umbes ning lauseid ei moodusta siis pigem kohe pöörduda logopeedi juurde kui hakkata ise veel pusima?
Jah! Parem võimalikult vara sekkuda ja saada spetsialisti tuge, nii ei lase lapsel mingit olulist arenguperioodi mööda – mõnel juhul on hiljem palju raskem tagantjärele midagi ära tegema hakata. Ise toetad ja “pusid” ju nagunii lisaks.
Kindlasti pöörduda logopeedi poole, kes hindab kõneprobleemi olemust, määrab teraapia vajaduse ja annab vastavad soovitused arendamiseks.
Kas Pärnus on ka kuskil tema sarnast pedagoogi, kes rääkima õpetaks 😀 ?
Laps 4 ja räägib minimaalselt ja ainult perele arusaadavalt.
Kindlasti on! 🙂
Ma ka tunnen huvi, et mis vanuses vôiks uurida seda eripedagoogi asja..laps 1a10k ja noh eks paari kuupärast perearstilt uurin ka aga äkki võiks juba praegu tegutseda. Väga vähe sõnu on kasutuses (nt katki, buss, kass, kaka) ja vãga raske lapsest aru saada, sest tal kohe kisa lahti kui midagi ei õnnestu/ ei saa jne ja enne kui ma mõista suudan, et ta tahtis kõigest nt juua on sellline draama lahti…võibolla ma olen lihtsalt ise nii loll ja ei saa lapsest aru. Laps ise küll räägib väga asjalikult ja palju aga noo mitte aru ei saa..ja see tõttu ka nutta ja kisa jälle kohe ?
Sellises vanuses on minimaalne sõnade kasutus väga okei. Paljud lapsed ei räägivad sama palju alles lasteaias. Jätkake lihtsalt lapsega suhtlemist selgel ja konkreetsel viisil (lihtlaused koos seostega: “päike paistab” “auto sõidab “ “ lind lendab” “kala ujub” jne).
Kuidas on üldse võimalik, et täiskasvanud inimene ei saa aru sellest, et lapsed ongi erinevad. Mul on sõbranna, kelle 6-ne ei oska kaa veel korralikult rääkida. Tema kõnest on kohati raske aru saada. Mina isiklikult ei ole kunagi selles probleemi näinud, kui laps korralikult ei räägi. Lapsed on erinevad ning samuti nende areng. Saan aru, kui mõni lugeja Sind ei salli. Kuid sisse tuua Sinu süütu laps, kelle arengus ei ole Sina süüdi… See on väga alatu. Jah, võib-olla oleksid saanud seda, või teist teha, kuid Mari on lihtsalt teistsugune ja suuremas pildis ei ole selles kuidagi Sina süüdi. [ Süüdlase otsimine aitab muidugi hästi palju lapse arengus kaasa 🙂 ] Kui üks on puudu, on teist rohkem. Kõne on küll maha jäänud, kuid see-eest energiat ja rõõmsameelsust võiks kolmveerand ära jagada ja ikka jääks talle endale rohkem 🙂
Inimesed, TÄISKASVANUD inimesed. Mõelge natukene. Kas tõesti ainus viis, kuidas Mallukale halvasti öelda, on mõnitada tema last? Kui madalale saab inimene laskuda. Mari on väike süütu laps. Mõelge midagi reaalset välja Malluka mõnitamiseks/solvamiseks (kui tõesti teisiti ei saa), kuid jätke laps mängust välja!
Soovin Sulle palju edu!
Ega keegi ei mõnitagi last, ma lihtsalt ennetamise mõttes mainisin :D! Aga see, et kuuene ei oska korralikult rääkida, selles kahjuks tuleks probleemi näha. See, et “ju siis polnud midagi tarka öelda” on naljana öeldes hea küll, aga tegelikult takistab selline suhtumine paljusid lapsevanemaid enda lapsele abi otsimast, sest “ega keegi pole ju eluks ajaks vait jäänud” ja seesama “ju pole midagi tarka öelda”. Kui juba nii suur laps ei oska rääkida, siis on tegemist siiski probleemiga, mis vajab eksperide poole pöördumist.
Minul saab laps augustis viieseks, räägib vägaväga vähe. Mitte keegi selles probleemi ei näe ja kuskilt ei saa ka abi. Aprillis saame endale logopeedi ja hetkel kasutame homöopaatija abi. Perearst ütleb lihtsalt küll hakkab rääkima 🙁
Nagu postituses öeldud, siis logopeed siinkohal vast abiks ei ole. Logopeed tegeleb rohkem tähtede ja häälikutega, hääldamisega – mitte kõne arendamisega. Kus te elate?
Kahjuks oled väga valesti aru saanud. Häälikud on ainult jäämäe tipp. Lisaks tegeleb logopeed tunnis grammatiliste oskuste, lauseloome, sõnavara, kõnemõistmise ja paljude muude asjade arendamiseks. Eripedagoogid on samuti tublid ning tunnetustegevuse arendamise kõrval ei saa kõne olulisust kahe silma vahele jätta. Siiski ei ole neil väljaõpet diagnoosida kõneprobleemi täpset olemust ja valida õigeid sekkumisviise.
Elame männikul
Appppiiiiii!!!! Millega tegeleb lastelogopeed? Eelkõige just kõne arendamisega mitte häälikuseadega. Jah, eripedagoogist on palju kasu, aga eelkõige tunnetustegevuse arendamisel (sobib lastele, kellel on lisaks kõnehäirele ka vaimne mahajäämus, keskendumisraskused vmt). Ainus, mille eripedagoogid konkreetselt logopeediast omandavad, on häälikuseade (ja sedagi üksnes Tartu Ülikoolis õppivad eripedagoogid). Seega, palun ära jaga eksitavat infot. Soovitan lugeda logopeedide ühingu kodulehekülge, äkki hakkad asju laiemalt nägema.
Ok, vb panin ise mööda siis, proovi nüüd natukene rahuneda, lihtsalt selgitusest oleks piisanud 😀
Tere!
Kui Teie lapsevanemana olete siiski mures ning sooviksite abi või nõustamist spetsialistilt seoses oma lapse kõnega, siis soovitan Teil siiski võimalusel spetsialisti poole pöörduda. Tore kuulda, et logopeedi teenus on tulevikus terendamas! Seni aga võiksite pöörduda võimalusel ka eripedagoogi konsultatsioonile, kes annab endapoolse arvamuse. Inimesed ümberringi võivad öelda igasuguseid asju – küll hakkab rääkima, küll jõuab jne jne. Kõige tähtsam on see, et lapsevanem saaks oma küsimustele vastused. Ühe spetsialisti arvamusega ei pea alati piirnema, võib alati küsida ka veel kelleltki teiselt, kes seda teemat valdab. Edu!
Vaatasin ka neid videosid ja minu meelest on Mari väga-väga tubli! Ja nii hirmusarmas, et naeratus tuli endalegi näole 🙂
Aitäh, minu meelest ka nii armas, kuidas ta seal asjatab 😀 Mõnikord ta kodus räägib, et ta käis “tööl” kui ta tundides käib 😀
Millal peaks muretsema ,et lapsel vaja abi? Mul laps 1a3k ja ei oska sõnu ainult mämmmämm
Meil Mari hakkas uuritud saama, kui kaheaastaselt ei osanud ühtegi sõna. Üldiselt aastane on ikka päris väike.. Aga siin lehel rohkem infot: http://www.teadlikvanem.ee/mida-tuleks-teada-lapse-kone-arengust/
Lende on 1a5k ja ega ta nüüd ka palju räägi, enamasti korrutab “lotte” – see on IGA loom. Või kaka. Piss on kaka, kaka on kaka. Puuks on kaka 😀 ülejäänud sõnad on lihtsalt kaka moodi: opa, tita, kala 😀
Hei hei, logopeed siinpool!
Küsiks kohe, millal laps lalisema hakkas, see annab palju informatsiooni. Üldiselt võib nii öelda, et kui 1,5 a sõnatasandil ei suhtle, 2-aastasel pole fraasi (ei kombineeri kahte sõna), siis tegemist kõne hilistumisega. Samas on suur tõenäosus, et laps jõuab arengus teistele mingi hetk siiski järele. 🙂
Soovitan oma lapsega hästi palju suhelda, talle ise kasvõi laliseda, pidevalt kommenteerida lapse ja ka enda tegevust.
Kõne on muidugi oluline, aga oluline on ka tunnetustegevus (mõtlemine, taju, mälu, tähelepanu).. Kõik omavahel seotud. Palju mängimist, tunnetustegevuse arendamist! 🙂
Tere!
Hetkel ei ole kindlasti muretsemiseks põhjust. Nii väikse lapse peamine suhtlemisviis on žestid ja osutamine, aja jooksul lisanduvad sellised fraasid nagu mämmmämm, opa jne.
http://www.elu.ee/wp-content/uploads/2014/04/cplol_voldik_1-2a.pdf
Tere!
Praegusel hetkel ei ole muretsemiseks kindlasti põhjust. Nii väikse lapse peamine suhtlemisviis on osutamine ja žestide kasutamine. Aja jooksul lisanduvad ka sellised fraasid nagu mämmämämm, opa, jne.
http://www.elu.ee/wp-content/uploads/2014/04/cplol_voldik_1-2a.pdf
Seda, et muretsemiseks ei ole kindlasti põhjus, ei saa küll väita. Parem konsulteerida spetsialistiga, kes oskab olukorda täpsemalt hinnata. Logopeedid tegelevad ka väga noorte lastega.
Seda, kas muretsemiseks on põhjust või mitte, saab logopeed hinnata ainult lapsega kohtudes. Peale suulise kõne jälgib ta ka palju muud, seega soovitan konsulteerida spetsialistiga, et olla kindel.
Just! Kui kahelda, siis pöörduda pigem spetsialisti poole. Logopeed tegeleb kõneprobleemide põhjaliku hindamisega (primaarne, sekundaarne), kõne arendustööga üleüldiselt (kusjuures tavaliselt süstemaatilisemalt kui eripedagoogid, kuna see on siiski logopeedi tööspetsiifika) ning öelda, et KINDLASTI pole muretsemiseke põhjust on liialt ennatlik.
Väga vahva ”trenn”!
Mhm, mäng ja trenn käsikäes 😀