Vahepeal pean ma iseendale tunnistama, et ma olen ikka loll küll. Järjest inimesed, keda ma omast arust aidanud olen, on jätnud mulle lõpuks nii halva maitse suhu, et kohe tuju läheb ära. Paneb juba kahtlema, et kas üldse ever keegi abi vajanud on, või siis lihtsalt kokkusattumus, et korraga need imelikud asjaolud välja ujuvad.
Näiteks aitasin ma ühe perekonna üüri ära maksta ja jumala rahumeeli küsivad nad nüüd mult raha edasi. Nagu…Ma kulutasin nende peale peaaegu 300€ ja neil on nahhaalsust järgmine kuu UUESTI küsida, et kle viitsid anna veel raha. Ma saan aru, et ma olen vist jätnud mulje, et ma olen mingi mega miljokas või miskit, aga tegelikult tuleb kõik minu raha ka pere eelarvest ja mul pole mai tea mis summasid igakuiselt laiali jagada. Ja kuidagi väga nahhaalne tundub, et noh, sa juba oma pere arvelt aitasid meid, aga anna veel. Seda enam tekib ka tunne, et küllap oleks ka toona raudselt võimalusi veel olnud, aga mina, loll, aitasin hädast välja.
Mingi aeg tagasi käisin paar korda abivajajatega poes ka, ostsin süüa. Nüüd üks neiudest otsib kiirelt uut geelküünte paigaldajat, sest peole vaja minna ja katkise küünega ei saa. Nagu….
Ei tea, võib-olla peaksin ma lihtsalt rõõmustama, et inimene kahe nädalaga kohe nii hea järje peale sai, aga rohkem süveneb mul tunne, et ma olen lihtsalt naiivne loll, kes ei oska ei öelda. Ma tahan alati uskuda, et inimesed räägivad tõtt ja minu pähe ei mahuks, et inimesi oma lapsi kaastunde nimel ära kasutaksid, et kuskilt midagi saada.
Ma enam ei imestagi, et paljud aitamisega skeptilised on. Et isegi kui näost-näkku asju ajada, ikka võid pärast lolliks jääda.
Muidugi ma ei üldista kõiki, sest tegelikult olen ma kokku puutunud inimestega, kellel on tõesti abi vaja olnud ja on seda tänu minule ka saanud. Seda enam olen ma õnnelik, et selliseid halbu kogemusi pole veel iial olnud juhumistega, kus ma olen lugejate abi palunud või pakkunud võimalust ka teil abistamisega kampa lüüa. Ei teagi, kas juhus, või teen ma siis hoolikamalt kodutööd, et teie tänu minule “lolliks ei jääks”.
Tobe värk ju iseenesest, sest tegelikult on ju õige neid aidata, kes abi vajavad. Kahjuks on see vist üks selline aitamise osa, et mõnikord saavad abi ka need, kes võib-olla seda just väärt ei oleks. Ma ei oska kokku lugeda, mitu korda on nii olnud, et peale aitamist ei tule inimeselt isegi ühtainsat tänusõna. Et ok, ülekanne tuli v? Norm! Nagu kui raske on trükkida “tnx”, kui aitäh liiga pikaks kisub? 😀 Ja isegi sellega ma suudan leppida, aga no persse, äkki vähemalt nii palju viisakust võiks olla, et sa ei hakka endale kuskilt geelküüsi enne laskma panna, kui veendud, et ma seal samas grupis ei ole. Ainukene, mis praegu veel tuju paremaks teeb on see, et vähemalt kaudselt said lapsed ikkagi abi, olgu nende vanemad, mis nad on.
Sometimes I have to admit to myself that I really am an idiot. One after another the people i have helped have left a bad taste in my mouth that it makes me sad. It’s making me wonder if anyone has ever actually needed help or is it just a coincidence that these sketchy things are surfacing at the same time.
For example I helped to pay this family’s rent and without a blink of an eye they keep asking me for money. Like… I spent almost 300 € on them and to have the nerve to ask AGAIN the next month for some more money. I understand I must have a reputation of a millionaire or something, but actually all my money is coming from our family’s budget and I don’t have ridiculous amounts to give away every month. And it seems arrogant to be like – you have already helped us on the account of your family, why don’t you just do it again. And that adds to the feeling that they must have had other opportunities back then, but I, like a moron, helped them out.
Some time ago I took a couple of people in need grocery shopping. One of the girls is not urgently looking for a new manicurist, because she has a party to go to, but she can’t with chipped nails. Like ……..
I don’t know, maybe I should just be happy that they managed to get themselves to such a good state in 2 weeks, but the feeling that I am a naive fool, who can’t say No, gets stronger. I always want to believe that people are telling the truth and I can’t wrap my brain around the idea of people using their kids to get sympathy, to gain something.
I am not surprised so many people are skeptical about helping others. Even if you deal with people face to face you might be made look like an idiot.
Of course I am not generalizing everyone, because in reality I have come in contact with a lot of people who do need help and who have gotten it thanks to me. Because of that I am so happy that none of these bad experiences have been with people I have helped along with my readers. I don’t know if it’s just coincidence or if I research those cases more in details so you wouldn’t be “made fools of”.
It’s silly really, because helping those in need is the right thing to do. Unfortunately I guess the fact that sometimes people who do not deserve help receive it, if just a part of the process. I can’t even count all the times when after helping someone there is no “thank you” So OK, like nothing? Fine! Like how hard is it to just type “tnx” if “thank you” is too long? 😀 And even that I can handle, but fuck, you should have at least the decency not to go looking for a nail technician without making sure I am not in the same group. The only thing that is making me feel a little better is that at least the kids got some second hand help, even if the parents are what they are.
57 kommentaari
Olen tihti tähele pannud nende perede puhul, kelle raske on, ühte läbivat joont. Nimelt kodud on jubedas seisus, puuduvad elementaarsed tingimused – nt pesemine, toad segamini ja räpased, lapsed kasimata. KUID vanemad – üldjuhul siis ema – on geelküünte ja kunstripsmetega. Lastest on küll kahju, kuid selliseid ei taha väga aidata ka, kui neil on väärtushinnangud nii paigast ära.
Loodetavasti sinu headust ei kasutata siiski edaspidi kurjasti ära! 🙂
No ikka VÄGA palju on mul ka tulnud kokku puutuda nn vaestega, kel on prioriteedid paigast ära. Minul tähendab “raha otsas”, et üldse pole sentigi ja alles siis läheksin laenama.
Aga arusaamad neist kahest sõnast on nii erinevad, mõnel ongi siis raha otsas, kui ta enam juuksurisse ei saa vms. Seejuures ta ise vist peabki seda täiesti enesestmõistetavaks elukvaliteedi osaks ega taipa isegi häbeneda. Äkki see geelküüne-tibi on ka selline?
Aga: mul on üks (suht omakasupüüdlik) elufilosoofia, mis alati toimib. Aitan inimesi, kui saan – kui mul parajasti on midagi palju, olen helde. Sest universum ei pruugi sulle tagasi anda sealt, kust ise said, vaid sulle antakse selle heateo eest tasu kusagilt mujalt. Keegi aitab omakorda sind, kui sul vaja on.
Nii mõtlen mina ja ühtki heategu tegelikult ei kahetse.
Vau, inimesed ikka üllatavad. Kui keegi aitaks minul, vaesel tudengil ühe kuu üüri ära tasuda, et ma ei peaks kuu lõpus ainult nuudleid sööma, siis mina küll hüppaks rõõmust ja tänaks seda inimest lõputult. Uskumatu käitumine.
Arvestades palju sulle raha kanti mangi loo eest, siis pigem pole kõik raha tulnuf otse sinu eelarvest ju 😉 küll aga jh vali hoolikamalt neid “abivajajaid”
Kõik mulle kantud raha ongi MINU raha ja kuulub minu eelarvesse 🙂
No tegelt võtsin otsast kinni siin enne jõule sellel üleskutsel kui sa tahtsid ära anda mingis netikasiinos teenitud raha ja abipalveid tuli palju.Sain kontaktid,organiseerisin riideid nagu sealtpoolt paluti no ja üht-teist veel.Aga mingi aeg hakati ka raha küsima.Fb profiile vaadates pole nagu miskit nende olekus “vilets”.Küüned,ripsmed,meik….riided viimase peal.Ei teagi kohe mida asjast arvata.
Kas sa saadaksid postkasti mulle nime?
Eks inimesed kipuvad paraku tõesti ära kasutama.Mult palus kunagi üks lähelaseisev isik,et ma annaks raha lasteaia arve tasumiseks.Palusin tal siis mulle arve saata.Seda ta tegi.Ma maksin ära,aitähhi sealt kyll ei tulnud.Pigem pettumus,et ma sularaha asemel arve tasusin.Mitu inimest on meile mehega siiani ka mitutuhat võlgu. Neid võlgasid ei saa me ilmselt kunagi tagasi. Enam kellelegi kergekäeliselt raha ei laena. Karmid õppetunnid.
Eks inimesed kipuvad paraku tõesti ära kasutama.Mult palus kunagi üks lähelaseisev isik,et ma annaks raha lasteaia arve tasumiseks.Palusin tal siis mulle arve saata.Seda ta tegi.Ma maksin ära,aitähhi sealt kyll ei tulnud.Pigem pettumus,et ma sularaha asemel arve tasusin.
Tead,see meie riik pole nii sitt midagi nagu räägitakse!Elasin ka aastaid kahe lapsega täiesti üksi,korter oli üürikas,käisin tööl ja lisaks sain toimetulekutoetust,sest lihtsalt rahaliselt ei mängind välja seda miinimumi,mis peale arvete maksmist kätte peaks jääma…tol ajal oli see veel väiksem kui nüüd ja ära elasime…ei ole vaja elada üle oma võimete. Kirjutagu omale ilusti silme ette oma sissetulekud ja väljaminekud ja vaadaku kust kokku annab tõmmata ja kui tõesti vaja siis sotstöötajalt abi paluda mitte pole vaja istuda kodus perset laiaks ja oodata,et keegi tuleb kandikul abi pakkuma. Selleks on vastavad asutused kust abi küsida!
Sa ennem kui kellelegi hakkad ülekannet tegema, küsi panga väljavõtet…siis on näha kas inimesel on tõesti nii kesine see sissetulek või aint aetakse sulle kärbseid pähe, sest noh leiti lollike, kes kohe heast südamest oma kukrut kergitab!
Noh, eks selle peale öeldaksegi, et lollidelt tuleb raha ära võtta.?
Küll aga ei tähenda see muidugi seda, et ma ütlen et sa loll oleksid. Inimene võiks siis ikkagi natukenegi tänutunnet välja näidata et teda aitasid. Kuid jah, eks leidub ka selliseid inimesi kellel on isegi aitäh raske öelda.
Järgmine kord veendu ikka et kas inimene ikka vajab abi või kasutab ära selleks et oma geelküünte rahadest kokku hoida vms.? tubli oled igatahes Mariann!
Ma olen kõigi petulugude pärast nii skeptiliseks muutunud, et ega raha niisama ei annagi. Aga olen ühele poisile süüa ostnud. Järve Selveri ees, oli ise nii kurva olemisega. Võtsin soojast letist midagi ja viisin talle, õnneks sōimu vastu ei saanud. Kui õigesti mäletan, siis tuli vaikselt aitäh ja hakkas sööma.
Rohkem pole niimodi küsima tuldud ega pole ka ise näinud, et keegi hädas oleks.
Aga sinu jutte lugedes oled sa tõesti hea inimene ja loodan, et need tõrvatilgad potis seda muuta ei suuda! ??
PS! Tänks Parole soovitamise eest! Mul vist isegi on võimalik mees sinna tirida kaasa! ??
Kurb. Väga kurb.
Niimoodi need abistajad ära kaovadki.
Mina ei aita enam ammu kellegi hala peale. Aitan sõpru ja neid, kellel on sõprade nn kinnitus olemas.
Mul on Lastefondile püsiannetus ja vahel teen annetusi ka “Kingitud elule”.
Eelistan kõikvõimalikke fonde, et abi kindlasti ka vajajateni jõuaks. Ma ei usalda inimesi enam ammu.
Aga sa oled tubli, et veel aitad ja abistad. Näedsa, siin kommides on ju ka inimesi, kes reaalselt ongi abi vajanud ja seda saanud. See tegelt kaalub ju need s.tapead üles.
Raske on abistada niimoodi, et ei satu petturite ohvriks.
Mõnel inimesel kujuneb pidevalt abi küsides ja saades välja õpitud abituse seisund.
Nende jaoks muutubki enesestmõistetavaks, et keegi maksab nende jamad ja laste toidud ja üürid kinni. Sealjuures ei märgata, et avalikult postitatakse pilte pidutsemistest ja teistelt saadud raha muul moel küsitavalt kulutamisest.
Eks siin ole tegemist suure rumalusega.
Mallu, selle nimi on kaassõltuvus ja see ei pea ilmtingimata avalduma ainult lähisuhtes.
See on selline – uksematt-sündroom pigem.
Jah, sa oled hea inimene aga kuskilt läheb see piir.
Ma olen aastaid võidelnud sellega, et minu jaoks kallite ja ka niisama tuttavate mured lähevad mulle liiga palju korda ja üritan aidata nii, et hakkab juba enda elu segama.
See tuleb lihtsalt automaatselt, et ohh ma saan sind aidata ju, see pole nii keeruline.
Kuigi pole minu koht aidata.
Võin anda nõu võin mitte anda, inimene ikka otsustab ise.
Mõni otsustab edasi juua, või näiteks naist edasi petta selmet, et naisega oma tunnetest ja vajadustest rääkida. LIHTSALT NÄIDE.
Kõige tähtsam küsimus, mida sa endale pead esitama on – Kas see teeb mind õnnelikuks? Või Mis kasutegur sellisel käitumisel MINU JAOKS on?
(Sinu puhul kindlasti ka pere, pere on ikka prioriteet) .
Ei – ütlemine on raske, aga harjutamine teeb meistriks.
Ka mina harjutan alles.
Aga juba on tulemused ka näha.
Edu!
Tahad ma räägin sulle “heateost”?
Soovisin ka hullupööra aidata oma “sõbrannat” kellel puht juhuslikult oli kunagi ammu, enne meie tutvumist tekkinud mingi kohtutäituri võlg, mida oli vaja ilmtingimata hakata maksma just siis kui mina olin jõudnud oma elus piisavalt heale järjele ja just tagasi eesti kolinud..
Sain esimese nutukirja suht kohe peale meie “reunionit”, et kui suur ja piinlik võlg tal on millest tema elukaasslane(minu väga väga hea sõber) midagi ei tea ja kuna neil plaanis kohe kohe pangast kodu ostuks laenu küsima minna siis vaja tal see võlg enne seda maksta, et jälge ei jäeks..
Mina loll ja “roheline” nende võlgade kohapealt siis tõesti, südamest soovisin oma sõbrannat aidata ja laenata see raha milleks oli 3200€…
Jah, ma ei küsinud millest oli see võlg tekkinud, polnud nagu minu asi ka..
Leppisime omavahel kokku, et kui neil laen käes, kodu olemas siis hakkab vaikselt igakuiselt tagasimakseid tegema..
Olin ise eelnevalt elanud ja töötanud Dubais ja suutnud omale kõrvale panna summa millega peaks “heal järjel” olev inimene vähemalt 6 kuud ära elama..
Mõõdus 8 kuud, sain omale eestis hea töö, alustasin uut karjäãri, kõik oki hãsti pãevani mil saime oma postkasti kutse sünnipäevale, saatjaks oli see sama sõbranna kes suure võla katteks raha laenas..
Tegelt olin selle juba suhteliselt unustanud hetkeni kui ta kutsel seisis kingisoovi reas lihtsalt kontonumber või “kink mis mahub ümbrikusse”…
Lugedes seda kutest naljatasin ma elukaaslasele, et huvitav, kas minu laenatud ja unustatud raha läheb kingitusena arvesse või mitte..
Aga teate, ma tõepoolest unustasin, inimesena kellel ei ole kunagi sularaha teha sünnipäevalapsele ülekanne, mis te arvate, mis tunne oli olla peol “muidusööjate” nimistus?
Jah, see sama tšikk arvas, et on täiesti normaalne sosistada oma tuttavate kõrvu, et mi a ja minu elukaaslane oleme lihtsalt muidusööjad kes saabusid vaid lilledega..
Mainin ära, et pikka pidu meil ei olnud. Lahkusime nii stiilselt kui antud olukorras veel sai, st: naeratus nãol ja maandusime paari teise pidulisega esimeses klubis..
Ahhh, ja veel, see kohtutäitur ja võlg..
Ma kinkisin tšikile sünnipäevaks rinnasuurendus opi..
Kohtutäituri segasin alles mina asjasse, loodan, et ei ole minust lollemat, kes sellisele “laenu” annaks..
Sellega ongi selline huvitav asi, et kellel tõesti häda käes, need tavaliselt ei tule nuruma. Neil on häbi. Ka ise ei läheks oma lähedastelt sõpradelt küsima, isegi vanematelt ainult kõige suuremas hädas. Tahad ikka ise hakkama saada. Pole kunagi oma sõpradele raha laenanud ja ei taha ka ise laenata. Kuigi ääri-veeri on mõlemat pidi jutuks tulnud ja muidugi olen ise kui ka sõbrad mulle öelnud, et pole probleemi, saan laenata. Aga kuna ma nii ise kui ka mu sõbrad on vastutustundlikud inimesed ja üle oma võimete ei ela, siis oleme saanud ilma laenamiseta rahulikult sõbrustada. Laenamiseks läheks ilmselt siis, kui juhtuks mingi õnnetus, tõsisem tervisehäda või kodukaotus.
Kui keegi tuleks mingi laenu ja kohutäituri jutuga, vot siis on minu süda kõva kui kivi. Endal pole ühtegi laenu ega järelmaksu elus olnud. Laenu on jube lihtne võtta, aga kes tagasi maksab? Ikka ise. Laenuga laenu katta on eriti jabur. See juba viitab süstemaatilisele pahatahtlikule pohhuismile. Inimene on kuskil pilvedes hõljunud, et laen tasub ennast ise ära ja siis äkki on veel uut laenu vaja. No kahju küll, helbi ise oma suppi ja vastutustundetust 😀 Ja see, kui eeldatakse, et ma hakkan kellegi eest valetama, on ka kohe punane tuli. Klattige ise omi suhteid, kui oled oma elukaaslase eest asju varjanud, siis kahju küll, mina ei pea sinu otsuseid tasandama hakkama.
Selles osas süstiks küll inimestesse enesekindlust ja kainet mõistust vahel ka ei ütelda. Jah, süda läheb härdaks, aga kui inimese jutust loeb välja pohhuismi, valetamist, varjamist, vastututustundetust, siis aitamine teda tegelikult ei aita, sest ta elab ühest aitamisest teiseni ning ei kavatsegi ennast muuta. Kõiki inimesi ei saa päästa ja selle pärast ei pea ennast halvasti tundma. Ja ka sõpruse lõppemine pole argument- see ei ole sõprus, kui raha pärast tülli minnakse. Sõber ei ole kohustatud sõbrale laenama. Ärge laske endaga manipuleerida.
Ma olen ise vist nii aus inimene, et ma ei saa aru, kuidas sellised petised või mangujad suudavad endaga elada. Mul hakkaks nii häbi ja mark ja ma ei suudaks endale peeglis otsa vaadata.
Ma siin mõtlen, et, huvitav mitmel inimesel seda postitust lugedes tekkis praegu mõte (nende seast kes ei ole veel abi küsinud), et oh, hea mõte, keevitaks ka mingi loo kokku ja küsiks raha? Ma arvan, et mõned ikka leiaks ?
Teistest mõeldakse ikka seda, mis endale omane.
Mulle jälle tundub, et tegelikult need kellel ikka tõesti väga sitasti läheb, need inimesed tegelt pigem ei kipu ise kuskile kerjama minema… neist ei teagi tihtipeale mitte keegi. Sest tegelikult normaalsel inimesel, kes on muidu olnud töökas ja lihtsalt sattunud kuidagi asjade kokku langevusel lootusetusse olukorda… neil on see ikka viimane samm, et kuskile paluma minna. Üleüldse sellised ühekordsed kellegi ees üüri maksmised on suht mõtetud, sest ega kui inimene enda olukorra muutmiseks midagi ei tee, siis ei saagi ju midagi muutuda. Seega võiks selle anumis kirja asemel hoopis selle energia parema töö otsimisse panna vms. Inimestega kellel on puue vms on muidugi teine lugu, ja neist mul tõesti on kahju, sest ega Eesti süsteemis nad tõesti üsna mannetus seisus. Aga kui käed ja jalad kûljes siis enamasti saab inimene alati teha midagi, et enda seisu veidigi parandada 🙂
tahax naerda,aga pigem ajab nutma ….
Mariann, oleme siiralt tänulikult selle abi eest mis sa meie heaks tegid, see ei unune iial, ei osanud arvatagi, et keegi meid sellises olukorras märkab.Tunnen juba väikest rõõmu kui õues on päike!
Ma teadsin, et keegi selline ka on, mitte aint “oled ja loll”-ütlejad.
JAI!
jah*
Mulle hullult käib närvidele tegelt, kui sidesõna jaatusena kasutatakse =)
Aga ma teen megalt trükivigu ise.
Õnneks on enamik heategusid siiski Sinu aega ja hoolt väärt! Näiteks see: https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=1507099519405502&id=364778193637646
Ja tsiteerdies klassikuid, siis loodan, et saad ikka “õnne täis südamega magama minna” 🙂
Väga tubli oled!
No ei olegi vaja nii lihtsalt aidata.
Ainuke juhus, kus aitamise puhul käitusid oli õigesti see, kui ühel vanaisal mingid kaagid raha ära varastasid. Sellest oli tõesti kahju ja aitamine oli õigustatud.
Mul oli paari nädala eest ka sarnane teema. Aitasin ühte väga-väga noort ema- sai talle vajalikud asjad beebidele ostetud, kohalegi viidud. Aitamise ajal või selle organiseerimise ajal oli ta väga armas ja tänas ja oli nagu…
…normaalne, aga kui viimased asjad käes, siis ainus küsimus oli “a kuidas see kokku käib?”
Ei mingit “aitäh”
Ma ei taha kõlada nagu viimane sitaratas, kes eeldab, et heateo eest peab terve elu tänama ja kummardama, aga elementaarne “aitäh” sõna.
Igatahes, nüüd samamoodi näen gruppides kus ta muud kraami (kleite ja värke) endale kokku ostab 😀
Nagu camooon!!!!?
Mina ei ole kunagi nendest “abivajajatest” aru saanud, kes hiilgavad küünte, ripsmete jms vidinatega. See on korralik väljaminek.
Ma olen keskmisest paremal elujärjel ehk..kandsin ise ka mõnda aega ripsmepikendusi – aga lõpuks hakkas rahast kahju ? ikka 35 € iga 3 nädala tagant maksta on suur summa ? ja kui veel oleks geelküüned ka siis ikka korralik summa ? ühe kuu (maja) elektriarve.
Just sayn, et meie kandis on ripsmed+küünte hooldused kokku 30 euri. Ühes kuus nagu pole väga ulme summa . Ega selle 30€ eest just palju poest ei saa.
30€ on meie neljaliikmelise pere nädala toiduraha.
Shh, sama siin!
Järgmine kord võid oma raha kõik mulle kanda! Tean juba hästi kuidas seda kasutada. ??? Väike autokool; uued levise jeansid? Väike samsung S9? Nimeta vaid! Ja tegelt üüri võid kaa mu eest maksta ? Ja ausône raatsin sulle Aitähh ja musi kaa veel teha ???
Aga. Kuule. Miks sa üldse aitad? Aita parem neid kellest tegelt rahast täiesti ükskõik- näiteks vähihaige, kelle ravi maksab rohkem kui kinnisvara tallinna vanalinnas.
Tead, mida rohkem loen su blogi, seda enam on mul tunne, et häid inimesi polegi enam siin maailmas. Koguaeg on vaja möliseda või maha teha kedagi või raha nõuda. Aga mul on üüratult hea meel, et Eestil oled sina, kes ikkagi aitab inimesi. Isegi, kui need samad inimesed, kes nii halvasti sinu kohta räägivad kuskil foorumites, sul on ikka jõudu ja jaksu inimesi aidata (need samad inimesed, kes abi paluvad ku võivadki need samad olla, kes foorumites räägivad). Igatahes ma ei suuda uskuda, kuidas eestlased ikka võivad nii kadedad ja vastikud olla. Edu sulle ja loodan, et jätkad samamoodi.
Rakveres on need poolpurjus onud kellel on vaja bussiraha kundasse või leiva raha. Ühe korra andsin, vaatasin, et läheb poe poole. Rääkisin sõbrannaga juttu ja tuleb tema juba tipa tapa Oma Viinaga poest välja ?? Pigem kui poodides on annetuskastid kuhu kuivaineid panna siis täidan neid.
Ma olen vahel kerjustele, kes kaebavad, et pole leivaraha, pakkunud, et davai, läähme poodi, ma ostan. Siis ei soovi enam. Ent kunagi tudengipäevil oli mul üks nn oma kerjustädike, kellele alati purgiga süüa viisin, kui teadsin, et päeva jooksul tema kanti satun. Ta oli alati selle üle rõõmus.
Üks põhjus, miks eelistan pigem abistada koduta ja/või ravi vajavaid loomi (ja kelle puhul riiklik abi minuteada puudub, mitte nagu inimeste). Jah, annetus raha kujul liigub küll läbi inimeste, kuid kindlasti on praegu mitmeid südamega asja juures olevaid inimesi nagu nt Gabriel ja kelle puhul ei kahtle hetkekski, et rahaline annetus õigesse kohta ei lähe.
Variant on ka annetus konservide või muu loomatoidu näol teha, vast mõni pahatahtlik ikka kassikonseri sööma ei hakka 😀
Sellepärast ma ei aitagi kedagi. Vahel olen kusagilt mingit nutulaulu lugenud ja peaaegu tuleb tunne, et teeks ülekande. Olen tegemata jätnud ja pärast lugenud, et jälle mingi vale. Pärast on endal ju nii halb tunne sees ja rahast kahju, mõtlen mis oma perele oleks saanud osta. Seepärast eiran selliseid asju. Kui lugesin, et oma tuluka raha eest kellegi üüri ära maksid mõtlesin kohe, et poleks pidanud. Parem kogu, see oli ju su laste raha tegelikult. Pane parem neile kõrvale, ära jaga laiali, kogu parem. Tegelikult ka. Kui tahad aidata tee enne eeltööd mitte ära nii kergelt jaga seda kõigile kes vähegi küsida oskavad. Enamus inimesi on kahjuks nahhaalid ja sinul jääb vaid halb tunne sisse. Jah, on inimesi, kes tõesti vajavad abi, on terviseprobleemid vms. Aga kui inimene tööl ei käi ja lihtsalt halab, et raha pole, andke. Nii ta ju ei lähegi tööle, sest teab, et keegi ikka annab. Selliseid pole vaja toetada.
Hei,
Mis sellest õhksoojuspumbast sai, millele ka kogumist tegid? 🙂
See pere sai pumba ja ühe firma käest tasuta radikalaadset asjad ka 🙂
Isegi, kui sa oleks miljokas, ei oleks see normaalne, et pead hakkama igakuiselt inimese kulusid kinni taguma. I mean, oleks ta su armuke või miskit, siis veel:D
Mul on ema selline lahke südamega, kes kõiki aitab ja ma mäeltan, et kui olin teismeline, oli tal 2- 3 “püsikundet”, kes iga kuu rahapäeval meie ukse taha ilmusid, sest elasidki sellises tsüklis, et nii kui ise raha said, maksid sellest pool võlgadeks ja muidugi oli enne kuu lõppu raha otsas ja vaja uuesti võlgu võtta. Ma nägin ka mõne ostusid, kui ta poest tuli ja see oli selge üle oma jõu elamine. Jah, loomulikult ei taha keegi elada nii näruselt, et ainult maksud ja toit ja endale midagi lubada ei saa, aga kui on kusagilt tekkinud mingi “auk”, siis nii kaua, kuni see likvideeritud saab, tuleb lihtsalt ära kannatada.
Lõpuks mul viskas üle ja sõimasin neil “kundedel” näod täis ja ütlesin, et siit ei saa enam mitte üks sent. Ma ei tea, kas nad leidsid mõne teise lolli või mitte, aga nälga ära neist keegi küll ei surnud.
Eks sul ongi keeruline kindlaks teha, kas inimene on ikka aus ja päriselt hädas või tahab lihtsalt ära kasutada. Pead arvestama, et mõni šaakal ikka vahel sekka satub. Samas on ju piisavalt neid, kelle puhul on pärast hea meel näha, et abi läks õigesse kohta:)
Ma ei tea ,kuidas see nii on juhtunud,aga kui olen kellelegi abi osutanud ,olen kohe vastu näppe saanud ja väga halb maik endale jäänud. Siis olen mõelnud,et igaüks peab vist ikka ennast ise aitama. Aga tore kui tõeliselt abivajajad ikka abi saavad.
Kallis Mallukas, kuna teemaks aitamine, siis kas sa Gabrieli loomade varjupaigast oled kuulnud?
https://www.facebook.com/GabrieliLoomadeElu/posts/2049191725319787
Kas sa PALUN PALUN PALUN ei saaks temast postitust teha?
Vald tahab selle maja lammutada, kus Gabrieli loomade varjupaik asub ja uut kohta ei paista. Sa oled üks väheseid, kes suudaks sinna piisavalt avalikku huvi kaasata, kuna su auditoorium on nii suur.
Siin Sa saaks just tänu oma tuntusele teha juba piisavalt. Ja kui peakski kõige halvem juhtuma ja maja lammutatakse ära, siis leiame kindlasti su lugejate seast loomadele päris kodusid.
See noormees kulutab kogu oma aja ja raha loomade aitamisele, tema juba annetuste eest endale šoksi ei osta 🙁
Kallid blogilugejad, kellele Gabrieli loomakesed nüüd seda postitust lugedes korda lähevad ehk saaksite seda facebooki postitust jagada, nii suure südamega tehtud töö ei tohiks ju nüüd ära nullitud saada.
Ma kunagi tahtsin teha tast postituse, ta ei olnud huvitatud 🙂
Kindlasti ajab kettasse. Aga kurb on, kui muutud nii skeptiliseks, et enam üldse aidata ei taha. 🙁 Aga no mis lahendus oleks? Ei teaaaa
Mehel oli endal.korra juhus kus poe ees inimene küsis raha saia pätsi jaoks et ta näljas. Mees raha polnud nõus andma läks poodi ostis selle saia ja kui läks välja ja selle inimesele ulatas siis saadeti ta sõnaotseses mõttes p*rse…. see on ka põhjus miks ma inimesi ei aita. Okei asjad mida mul vaja pole panen tasuta ära anda, aga raha küll nii palju pole et käia ja aidata inimesi kes ise elada ei oska.
No selle neiu ja geelküüntega on ilmselt (isiklikult teda ei tunne, küll tean mitmeid sarnaseid inimesi) hoopis prioriteetide küsimus. Kui raha on, siis kiputakse valimatult raiskama- järgmise päeva söögiraha leiab järgmine päev, elama peab kah!
Ma olen märganud, et tihti ongi sellised inimesed need, keda on tihti välja aidatud, kes pole ise kunagi tööd rabanud ja kellel tulevik just väga planeeritud pole.
Mina olen abistamisega väga skeptiline. Olen saanud vastu näppe. Mulle nt ei mahu pähe, kuidas inimesed haletsevad, et ei ole raha söögi ja maksude jaoks või siis lastele midagi vaja. Ometigi on raha suitsu ja enda iluprotseduuride jaoks. Ma ei lähe juuksurisse juukseid värvima, kui raha vähe. Selle raha eest saab kuu aega säästlikult elades söögi ostetud. Geelküünte raha eest saab nädala söögi ostetud. Mina olen inimestele soovitanud minna abi küsima linnast/vallast või kohalikust kirikust, kui on toiduga probleeme. Neilt peaks saama kuivaineid. Muidugi on neid, kellele need kaerahelbed, makaronid ja jahu ei kõlba aga parem see, kui mitte midagi. Kui riideid pole, siis on neid heategevuse organisatsioone, kust küsida. Inimesed on lihtsalt nii tänamatud, et harva leiab tõesti mõne sellise abi vajava inimese, kes on tänulik. Sul õnneks on ka selliseid inimesi olnud, kelle ellu on hakanud uuesti päike paistma, kuna sa aitasid.
Ma alati mõelnud, kui kuulnud, et jälle aitasid kedagi, et kas sa liiale ei lähe ? igaühte ei saa ja tuleb välja et ei pea aitama! Inimesed kasutavad seda kenasti ära kui sa räägid, et oi üks memm küsis 10euri söögiraha ja sa viskasid 50, ilma mingi selgituseta kandsid raha. See oli näide. Aga no umbes sellised su aitamised on olnud ju. Ja ega inimesed nii lollid ei ole, et sellise võimaluse kasutamata jätavad, kui keegi heldelt raha jagab lihtsalt küsimise peale. Kõik inimesed ei ole ausad, vaid hoopis rahaahned ja omakasupüüdlikud. Kahjuks.
Mitte sina pole loll, vaid nemad mölakad.
Jah, tean: ka mul on küll raske omaks võtta, et osad inimesed ONGI sellised.
Iga kord teeb haiget.
Aga ei ole nii, et sõimu mittetalujatest lahkujad kuskilt sõimaja(te)ga grupist on “liiga õrnukesed” ja naised, kes häiritud enda seksobjektina kohtlemisest, “tobedalt tundlikud” ja sina “loll”, et uskusid abivajamist.
Viga on NEIS, sõimajates, ahistajates, ülbelt nõudjates, mitte nende ohvrites.
Mhmh!
Teatud naiivsus ja sinisilmsus on tegelikult ju positiivne. Sedasi on ikka võimalik uskuda, et inimesed ongi ilusad ja head. Kuid inimene, kellel õnnestub alati igalt poolt saada asju ja raha, ei hakkagi mõtlema, kuidas sarnasesse olukorda enam mitte sattuda. Seega peaksid mõtlema, kas pole abivajajale järgmisel korral parem raha asemel head nõu või soovitusi anda, kuidas taolisse olukorda enam mitte sattuda ja kuidas sealt pääseda.
Sellised nimed tuleks avalikuks teha.
mis see sulle annaks?
Sest tõenäoliselt ei ole sina ainus kellelt küsitakse ja kui sina annad raha mitte otseselt nö oma laste viimase toiduraha arvelt, siis võibolla mõni teine palju väiksema sissetulekuga aga sama lahke annab 🙁 Ja avalikustamine tooks kaasa ehk selle, et selliste “kaevurite” kohta on vähemalt järgmistel abistajatel võimalik guugeldades natukegi asjakohast tausta näha. Üks hea võimalus sul tegelikult on: kui järgmised ise abipalujad ilmuvad, pakud, et jah hea meelega aga juhul kui on nõus, et seesama abipalumine on su fb lehel avalik ja nimega. Kindlasti loobub nii ka mõni päris abivajaja, kui vähemalt paneb mõne kaevuri oma avaliku maine pärast mõtlema (kui….)
Mul kunagi üks väga hea sõber ütles, et “ükski heategu ei jää karistamata”. Tihtipeale mulle see ütlus meenub, kui saan oma head-tegemiste eest vastu näppe. Ja siis tekibki tahtmine,et never ever again, aga kui ikka su loomuses on aidata/head teha, ega sellega ikka ei võitle ka.
Kahju,et headust kasutatakse ära. Aga sinu südametunnistus on ju puhas, seega chill. Ja see nn abivajaja saab ka oma õppetunni sellega,et ta enda nahaalsuse pärast keerati just üks kraan kinni.
Võibolla veidi liiga kurjasti öeldud, aga mul oli kunagi õpetaja, kelle sõnad mälusoppi kõvasti pidama jäid: “Anna vaesele lollile süüa. Mis vaene loll teeb? Hakkab vaesust juurde sünnitama”. Ja mulle tundub, et nii see ongi…
Õpitud abitus. Tegelikult tuleb anda inimesele kätte õng aga mitte kala.