Küll on selle Põlva ja Valga sünnitusosakonna ümber suur meediaskandaal. Kui eile minu poole pöörduti palvega, et jagaksin oma lugejatele petitsiooni, mis algatati Põlva sünnitusosakonna säilitamiseks, oli mul arvamus, et see petitsioonivärk on ikka päris mõttetu. Et ju siis on otsused juba tehtud ja kuskil enam “kisada” ei ole midagi. Täna hommikul ärkasin miskipärast kuke ja koiduga ja hakkasin uurima, et mis netimaailmas toimub. Ainult üks sünnitusmaja jutt ajab teist taga. Siis hakkasin mõtlema, et tegelikult saab sellise suure meediaskandaaliga muuta ka kõige rohkem kivisse raiutud asju, seega, kui keegi minu lugejatest leiab, et Põlva sünnitusmaja võiks alles jääda, siis SIIN saab anda allkirja. Muidugi seal on juba 128% vajalikest allkirjadest olemas, aga mida rohkem, seda uhkem.
Ma kindlasti oskaks palju rohkem arvamust avaldada, kui ma EI elaks Tallinnas. Ometi siin ma elan ja mul on lausa luksus valida, et kas tahan minna ITK’sse või Pelgulinna sünnitusmajja. Samas kui ma elaks kaugemal, või linnast väljas, oleks mul vist päris suur hirm aru saada, et millal on õige aeg. Olgem ausad, isegi siinsamas elades oli mul enne sünnitust närv sees, et kas ma ikka saan aru, millal on õige aeg kodust väljuda. Ütlen kohe ära, et ma ei saanud aru, sest mu ema lõpuks juba hakkas ühe käega ise taksot kutsuma, kui ma küürus seljaga trepile koperdasin ja enam püsti ei saanud. Ma ikka veel arvasin, et aega on ja et ma ei taha seal haiglas kaua valutada. Ütleme nii, et ma jõudsin haiglasse umbes paar tundi enne sünnitust, aga ma hiljem enam autoga küll sõita poleks saanud, sest mul on see imeline komme terve sünnituse protsessi oksendada. Ehk siis kui ma elaks kuskil väikses kohas, siis ma sõidaks vist 38dal rasedusnädalal sünnitusmaja ette telkima, et kindlasti mitte kuskil teepervel sünnitada.
Inimesed kurdavad ka, et kui kõik nüüd Tartusse lähevad sünnitama, siis saab niigi ülerahvastatud haigla veel rohkem ülerahvastatud olema. Noh, ma ei ole ise küll kunagi Tartu haigla lähedale sattunud, aga ülerahvastatuseks loeti seda, et perepalateid ei jätku ja jube kiiresti saadetakse koju “konveiermeetod”. Noh, siis võiks öelda, et ega Tallinnas ka parem seis ei ole, aga mina ausalt öeldes ei oska kurta. Jah, esimene kord ei saanud perepalatit, aga tänu sellele, et ma järgmine päev kell 13 juba kodus olin, ei jõudnud see mind häirma hakata. Ka teise lapse sünni järgselt tahtsin ma võimalikult kiiresti koju saada, et niiöelda “päris” elu elama minna, seega ei olnud mul selle kiire väljakirjutamise vastu mitte midagi. Ma muidugi ei räägi olukordadest, kus naisel on kaebusi, või sooviks kauem haiglas olla…Issand, ma ei teagi. Kas saab soovi korral kauem haiglas olla, lihtsalt selle pärast, et ise tahad? Kes teab, kui ma kolmanda lapse saan, siis äkki ma tahaks ka paar päeva uue beebiga tutvuda ja nautida seda, et ma ei pea kohe “kaosesse” tagasi sukelduma. Aga ennast teades – ma kibeleks nagunii koju.
Ma tegelikult tahtsin teie käest küsida, kellel lapsed on – kus teie sünnitasite ja kas te jäite rahule? Minu sünnitused olid küll üsna erinevad, kui ma mõtlema hakkan. Aga eks asi oli selles ka, et esimene kord ma olin paanikas ja ei saanud midagi aru, teine kord oli juba üsna kindel siht silme ees. Mõlemal korral puutusin kokku VÄGA meeldivate ja sõbralike töötajatega, samas mõlemal korral juhtus mulle ka täpselt üks ebameeldiv töötaja. Juba siis suutsin ma seda naljaga võtta, nüüd veel eriti. Minu jaoks pole isegi see perepalati mitte saamine suur draama. St. oleksin eelistanud, aga ära ei surnud ma ka seal ühispalatis.
Kuhu ma tahan jõuda on see, et igasuguseid asju juhtub igal pool. Kes sünnitab väiksemas kohas ilmselt arvestabki sellega, et ei pruugi saada seljasüsti (mida muuseas enamik inimesi ei tahagi) ja sellega ka, et ta peab probleemi korral suuremasse haiglasse toimetatud saada. Kes aga suuremas haiglas, peab arvestama, et arstidel pole seal aega inimeste kätt hoida ja ehk võib-olla mitte nii personaalselt sünnitajaga tegeleda. Eks igaüks teeb oma valikud ise, aga selle jaoks peab neid valikuid esialgu üldse OLEMA.
Üldse mulle tundub, et sünnitus on selline asi, mida võib hullult ette planeerida ja selleks täie rauaga valmistuda, aga seda, mis tegelikult juhtub… Seda ei tea mitte kunagi ja peab olema valmis kõigeks. Ps! Loe ka postitust “sünnitused ja epikriisid“, kus ma avastasin selle koha, kust saab vaadata kõiki oma sünnituse detaile ja sedagi, palju see maksma läks!
What a scandal has now come up with the closure of Põlva and Valga’s maternity wards. When I got contacted yesterday with a request to share the petition page with my readers I thought it’s pointless. The decisions have been made and there is nothing to “scream about” anymore. Today when I woke up, for some reason at dawn, I did some research about what is going on online. One maternity ward story after another. Then I started thinking that with a big media scandal even the most sure things can be changed, so if any of my readers thing that Põlva should keep their maternity ward, you can sign the petition HERE. Of course they already have 128% of the signatures requested, but the more the merrier.
I would be so much better equipped to have an opinion if I DIDN’T live in Tallinn. But I do and I even have the luxury to choose whether I want to have my baby at IKT or Pelgulinna. At the same time I would have a tough time knowing when the right time to go to the hospital is. Lets be honest, even living right here I was nervous about if I will be able to tell when I should leave my house. I will tell you right now, I wasn’t, because my mom was calling for a cab when I was hunched over the staircase and wasn’t able to get up again. Even then I still thought I had enough time and I don’t want to be in pain in the hospital for long. Lets just say, that I made it to the hospital a few hours before giving birth, but I wouldn’t have been able to ride in a car any later, because I have a wonderful habit of vomiting when giving birth. So if I lived in a small place then I would most likely go camp out at the hospital from 38 weeks to make sure I wouldn’t have to give birth on the side of the road somewhere.
People are also complaining because if more people go to Tartu to have their baby an already overcrowded hospital will be even more crowded. Well, I haven’t had any experiences with Tartu’s hospital, but even the fact that there weren’t enough family rooms and the fact that people get discharged very quickly as on a “conveyor belt”, was considered overcrowded. Well, then you could say it’s not much better in Tallinn, but honestly I can’t complain. Yes, the first time around we didn’t get a family room, but thanks to the fact I got discharged the next day at 1:00 PM, it didn’t bother me at all. I also wanted to get home as soon as possible with the second child to start the so called “real” life, so I didn’t oppose the quick discharge. I am, of course, not talking about the situation where the mother has problems, or would like to stay in the hospital longer… God, I don’t even know. Could you stay in a hospital longer just because you want to? Who knows, when I have a third child, maybe I would like to get to know the baby for a few days and enjoy that time before diving into the “chaos” again. But knowing myself – I would be wanting to go home.
I actually wanted to ask my readers who have kid – Where did you give birth and were you happy with the experience? My experiences were quite different, now that I think about it. I guess it was also because the first time I was quite panicked and didn’t understand anything and the second time I had a mission to complete. Both times I had VERY friendly and pleasant employees around me but also both times I have had exactly one unpleasant person. Even back them I was able to see the humor in it and now even more. For me not getting a private family room is not an issue. I mean, I would’ve preferred it, but I didn’t die in the common room.
My point is that stuff can happen everywhere. Who gives birth in a smaller place is most likely aware that they might not get a back shot (which, by the way, most people don’t even want) and also the fact that if there are problems they have to be transported to a bigger hospital. Who gives birth in a bigger hospital must know that the doctors don’t have time to hold hands and may not have such a personal contact with the mother. Everyone makes their own decisions but in order to do that you first must HAVE options.
Giving birth seems like a thing you can plan your ass of for, but what will actually happen… You never know and you have to be prepared for everything. PS! Also read the post “sünnitused ja epikriisid” where I discovered the place where you can see all the details about your labor and also what it all cost.
108 kommentaari
Sünnitasin pelgus ja väga rahul! ,itk kahjuks ebameeldivused õiendasid minuga jne.
Meie siin Valgas ju sama murega – võitleme ja loodame veel siiski parimat. Samas on minu kogemus ka 2016 august Tartus sünnitada – Valga oli kollektiivpuhkusel. Ei ütle midagi halba küll Tartu kohta kõik olid meeldivad inimesed (eriti vedas ämmakaga kes lõpuks sünnitusel oli – super tõesti super ämmakas) aga tagantjärgi mõeldes oli ülejäänd tõesti pisut konveierlik – saan muidugi aru kui sünnitamas-taastumas on palju naisi ei saagi kõiki nii personaalselt kohelda aga esmasünnitajana oleks pisut rohkem vajanud ehk nõu ja seletusi (ma ei ütle et ma seda ei saanud kui oleks mingi mure küsimus oleksin saanud kohe nõu – esmasünnitajana lihtsalt ei tulnud ehk paljud asjad kohe pähe). Muidugi nüüd on mul üks suurepärane 1.7- aastane tüdrukutirts kodus kasvamas ja nagu näha on kõik tiptop korras 😉
Sünnitasin Pelgus ja olen vägaväga rahul, absull kõigega! Küsiti ja hooliti, kõik eesti noored naised. Kahju kuulda pidevat Pelgu materdamist:(
Olen samuti Põlva haigla kohta ainult head kuulnud.
Ma jäin seda mõtlema, et mida vaesed Maaramõisa töötajad ise sellest arvavad, kui kõik see rahvas, kes enne oleks Põlva või Valga haiglas sünnitanud, hakkavad nüüd Tartu poole voorima? Koormus ju suureneb. Ruumi jääb vähemaks, olemasolevast personalist ka enam ei piisa. Hakatakse Maarjamõisat suurendama?
Ma sünnitasin esimese lapse Pelgulinnas. Teist ei taha kuskil sünnitada. Tohutu hirm on. Aga kuidagi peab ta välja saama. Mul on 10 nädalat veel aega ignoda seda väljutamise asja. Arst pole muidugi mu hirme millekski pidanud, kaks korda olen püüdnud rääkida sellest, mõlemad korrad sain sisuliselt (viisakalt ja pehmelt öeldes) noomida. Tänks, see aitab tohutult hirmuga toime tulla, kallikesed. Oleks, et oleks äragi kuulanud. Malluka blogi kommentaarium kuulab ära 😀 tasuta teraapia vms.
Mina olen kaks last sünnitanud Rakveres, nelja aastase vahega. Esimene kord on nagu ikka esimene kord 🙂 Väga õige on see, et hari, koolita, kuula palju tahad teisi sünnitajaid, siis sa kunagi ei tea ja ei oska esimest korda sünnitama minnes neid teadmisi kasutada. Jah, sa võid küll mõelda ja proovida teha, mis su aju suudab sulle meelde tuletada, mida võiks selles olukorras teha, aga teist korda sa oled lihtsalt targem, sest ühe korra oled selle läbinud. Esimene oli raske(m) ja seepärast jäi ka laste vahe nii pikk. Tegelikult soovisin vähemat vanusevahet. Aga no mis sa teed, kui hirm saab sinust võitu. Äe ja arst polnud kiita, ülejäänud personali kohta jagub vaid kiidusõnu. Kuigi oleks võinud ju vastupidi olla esmasünnitaja kohta. Teise sünnituse kohta jagub kiidusõnu, nii arstide, äe, õdede ja kõigi teiste personalide kohta, keda kohtasin. Tõesti! Ise olin targem. Teadsin miks mu keha nii käitub. Mida tuleb selles olukorras teha. Mis võiks mind aidata.
Ma kardsin jubedalt sünnitusi, eriti esimest. Teist juba vähem. Ja kui mõteln, et peaksin kunagi kolmandat ootama jääma, siis enam ei karda (vähemalt hetkel :D). Sest ma juba tean kuidas asi kulgeb ja kui midagigi juhtub, siis ma tean miks ja mida teha antud olukorras. Ja ei olegi see sünnitamine midagi nii hirmsat. Tuleb lihtsalt asi endale selgeks teha ja kuulata oma keha, siis läheb kõik hästi, sest tulemus on seda väärt 🙂
Minu pisike sündis ITK’s. Ma jäin väga rahule. Olin jälgimisel juba seal. Tuhud algasid südaööl ja kella 1 ajal sai aru, et lähebki sünnitamiseks. Natuke enne 5 sõitsime haiglasse. Avatust oli 6cm juba sain kohe sünnitustuppa. (Igalt poolt sai kuulda, et haiglasse tasub minna siis kui tuhud on 5minuti või väiksema intervalliga. Lõpuks mul ei läinudki tuhud regulaarseks vahetult enne lapse välja vupsamist oli tuhud 7-8 minuti tagant). Öine personal oli väga meeldiv ja hommikune ka. Ma jäin väga rahule. Ma sünnitasin veel siis kui ITKs käis remont. Tänu sellele saime perepalati tasuta. Me ei pannud remondilärmi tähelegi ja last ka ei häirinud. Ma jäin väga rahule ja kindlasti tahan järgmist last juba ruttu hakkama panna 😉
Mina olen oma 2 last Valga haiglas sünnitanud. Olen teenusega väga rahul. Minuga tegeleti,käidi pidevalt jälgimas,et kuidas minuga on,koguaeg küsiti kas vajan midagi jne… ma ei tea mis ma oleks teinud kui seda kõike poleks tehtud,oleksin ilmselt seal ennast hulluks mõelnud,et mida teen siis kui personal ei jõua õigeks ajaks,mida ma teen kui olen kõigis oma hädades üksi?? Sada erinevat mõtet vist oleks kummitama hakanud. Õnneks sellist asja ei juhtunud, personal oli tasemel mõlemal korral. Kui vajasin mašaasi siis seda tehti,kui oli kellegi toetavat kätt vaja,siis seda pakuti ja veel palju asju . Olen väga rahul ja tänulik:) palatid on super ilusad,mugavad,soojad ja head. Viimasena kasutatud perepalat oli nagu hotellituba:) ei tahtnudki enam koju minna 😀
Mina olen vastu Valga haigla sünnitusosakonna sulgemisele! Ja nagu täna öeldi,siis ÜKSKORD ME VÕIDAME NIIKUINII! 🙂
Mina sünnitasin Pelgus ja tegelikult ei teagi, kas julgeksin teise lapsega sinna minna.
Esmalt kohale jõudes oli avatust 2cm – taheti koju saata (elan 30 km Tallinnast), kuid tehti igaks juhuks KTG ära.. lebasin ja valutasin. Arutasin mehega, et nii pagana ebamugav on pikutada. Kui mind juhtmetest vabastati, lidusin wc poole ja siis valvearsti uksetaha ootele. Ise veidralt kõikudes ja pisut valutades, vahepeal toetasin pea seinale. Selliselt ma seal seisin kuskil 30 minutit, enne võeti ette naised, kes sobrasid FB-s ja kõkutasid naerda 🙂 Kui lõpuks minu kord kätte sai, siis ma palusin arstil oodata oma valu lõppu ja siis jutustasin temaga seal – ütlesin, et veidralt tihti ikka valud. Ütles, et okei, kontrollin korra veel – ja mis selgus – tunniga 9 cm peale avatust. Siis alles läks kiireks – toodi ratastool isegi. Tahtsin sellest loobuda, sest hetk enne ju seisin ja kõndisin omal jalal, aga ei lubatud.
Sünnitustoas oli väga veider ämmakas, ei ta juhendanud mind, vaid sundis voodisse pikali. Ütlesin, et mul ebamugav sellili, aga ei – teine asend pidavat lapsele ohtlik olema.. Presside ajal võttis ämmakas tooli ja istus minust eemale. Mitu korda küsisin ise, et “mida ma nyyd tegema pean”. Ja kui siis õiged pressid tulid, käskis keskendumise asemel enda jalgu hoida.. oeh. Lõpuks peale mõnda pressu ta loobus ja kutsus vaakumi tiimi, ütles lihtsalt, et lapsel paha ja südametöö kehv. Õnneks lastearst, kes siis saabus, oskas mind paremini juhendada.. Kahjuks siiski vaakum.
Sünnitusjärgne kohtlemine oli samas tore ja perepalati saime ka. Ehk järgminekord kaalun tasulist änmakat.
Ma esimese lapsega olin plaaninud minna pelgusse sünnitama, aga mul oli seal korra niiiii ebameldiv kogemus (läksin erakorralisse),et ma põgenesin sealt lausa rasedakaardita 😀
…..minu 2 last sündisid ITK teine oli väga raske sünnitus, kui lapsel oli nabanöör ümber kaela 2 korda.saime arstide abiga hakkama.3 viimast sünnitust TÜK üks enneaegne 7 kuu pealt sündinu.kõik rasked rasedused ja sünnitusel esilekutsumiseks plaanerituna. Elanherkwl Viljandis aga koduhaiglas saab sünnitada alates 36 rasedusnädalat ja riskirase ikka saadetakse Tartusse. OLingi jälgimisel Tartus. Pole mõtet koduhaiglas ju jälgimisel Olla kui peab ikka TArtu vahet käima.Jäin rahule ka TÜK väga asjalikud tohtrid ja ämmakad.
1 laps sündis Põlva haiglas, parimat ei oska tahtagi 3h ja valmis. Kogu tähelepanu ja toetus supper 🙂 Sõitsin sünnitama Tartust, kuid see pole oluline, haigla personal ja teenindus olid olulised, sain mida soovisin. Teine laps nägi ilmavalgust Pelgus. OMG ei mingit inimlikkust, patsient on loll ja pika kogemusega arst jumal. Kui 20-ndates noor arst poleks sekkunud teisel päeval siis…….. kõik on ok jäime ellu. Kogemus kohutav, hea et see polnud esmakogemus, muidu jäänuks see ainukeseks. 3 pesamuna sündis ITK-s. Supper lux kogemus, võrreldav kogemusega Põlvas kuigi ajavahe 10+aastat. Arstid suhtumine kõik väga meeldiv.
2008.aastal Toomemäel, Tartus.
2013.aastal ITKs. Mõlemad korral sattus mulle noor ja väga pädev ämmaemand. Südamega asja juures ning oma töös kindla käega. ITK kogemust kiidaks veel enam, puhtalt ämmaka klapi tõttu. Tekkis väga tugev isiklik side, ämmakas oskas väga sujuvalt läheneda.
You’re the best, Minni-Triin 😀
Mina sünnitasin oma poja Põlvas 8 aastat tagasi ja olen väga rahul. Olin riski rase ja sain oma vajaliku arsti abi kätte! Hea kollektiiv! Ämmaemnd oli ka supper inimene kes aitas ja toetas mind!! Oma tulevase lapse soovin ikka Põlvas sünnitada. Kuna mul selline haigus,millega ma olen ka uue lapsega riskirase siiz minule on oluline,et saan kodu lähedal ka sünnitada ja vajadusel kohe ka abi!!
Mõlemad lapsed on mul Pärnu haiglas sündunud a olen väga rahul selle haiglaga 🙂
Esimese kandsin max üle ja sain minna rahumeeli esilekutsumisele, st er seda kiirustavad haiglasse sõitu polnud.
Teise lapse sündimise ahaks olime kolinud Raplamaale, kus on lähimasse sünnitusaglasse (Pärnu) 66km. Kuna lastel on väike vahe (1a 10k) siis kardsin jubedalt, kas ikka jõuan õigel hetkel.
Kui kell 2.30 öösel esimest valu tundsin siis hakkasin kohe mõõtma ja viimaseid asju pakkima. Valud polnud küll piinarikkad aga enam-vähem sarnaste vahedega. Ei julgendki kodus kauem kui 30min valutada ja kahtleval sisetundel võtsime ette tunniajase sõidu haiglasse. Seal läks veel aega 3h ja oligi laps käes 🙂
Mõistan neid, kes kardavad seda et lähim sünnitushaigla on kilomeetrite kaugusel. Ka mina mõlgutasin mõtteid ja valutasin südant et äkki pean kuskil Tallinn-Pärnu maanteel kiirabihaiglas sünnitama või mis veelgi hullem, koos mehe ja pojaga meie enda autos!
Mina sünnitasin ITK-s. Sõitsin 50km kauguselt ja veidi muretsesin, et äkki lähen liiga vara ja saadetakse keset ööd tagasi, aga siis oli juba avatus 3-4cm ja u 5h hiljem laps käes. Esimene sünnitus. Muidu selle distantsi pärast ei põdenud, kodulinnas on olemas haigla ja kiirabi (aga mitte sünnitusosakonda), nii et mingit abi või kiiremat sõitu Tallinna oleks ikka saanud, aga õnneks ei läinud vaja.
Pelgulinnas. Laps sai sünnitrauma. Tabletid pihku et piima ei tekiks ja öeldi et tehke uus laps.
Mis aastal see veel oli?
Mina sünnitasin 2009 aastal Võru haiglas ja poleks paremat kogemust osanud tahta! Paar tundi enne haiglasse minekut mõtlesin veel korra, et Põlva haigla on jube kiidetud, äkki läheks sinna! Aga mul on super hea meel, et siiski ei läinud – 12-tunnine sünnitus lõppes erakorralise keisriga. Operatsioonimeeskond sõidutati 20 minutiga Tartust kohale, tehti seljasüst ja mees sai opisaalis kätt hoida.
Paar päeva peale sünnitust polnud lapse näitajad kõige paremad ja ta pidi “päevitama”, seega arstid vedasid inkubaatori(?) meie palatisse, et saaksime 24/7 lapsega koos olla (muidu asub koridori lõpus ja naised käivad üldiselt beebisi seal ainult söötmas).
Absoluutselt kõik arstid ja ämmaemandad on seal super toredad!! Ma ei tahtnud haiglast äragi minna, kuna meie eest hoolitseti nii hästi.
Kõik valvearstid seal on tegelikult Tartust ja Tallinnast, seega mingeid “iganenud” võtteid seal pole.
Üldiselt Võru haigla teiste osakondade reputatsioon pole kõige parem, kuid sünnitusosakond on 10+++.
Nüüdseks elan Tallinnas ning järgmine sünnitus terendab ees ja tahaks niiii väga jälle Võru haiglasse sünnitama minna, aga kuna suurem laps koolis, siis ees on hoopis hirmutav konveiermeetod Pelgus või ITK-s 🙁
Kuna esimene laps keeldus välja tulemast ka peale mitmeid erinevaid “ime rohte” mis pidavat ka hobuse sünnitama panema ? seega tehti minu ja lapse tervise pärast keisri lõige Viljandi haiglas. Ja jäin väga rahule. Niikui lapse isa lahkus siis käisid töötajad meid vaatamas kas kõik korras ja kas äkki vajame miskit 🙂 kahjuks lastearstil tundusid seal olevat närvid läbi/pingul ? aga ei häirinud üldse sest ei puutunud temaga palju kokku ?
Teine laps oli samuti keiser ja Viljandi Haiglas. Jäin ka teine kord rahule aga siiski juhtus olema üks ebameeldiv töötaja aga ka temaga oli kokku puude minimaalne seega ei häirinud üldse ? samuti käidi vaatamas kas vajame miskit 🙂
Kuigi eelnevalt olin kuulnud palju hirmu jutte. Kui vastikud artsid ja ooksele ajav toit ja sada muud häda. Aga tundub et pigem algab kõik inimese enda suhtumisest ka! ? muidugi ei pea see alati paika aga suurem osa ajast küll ?
Põlva sünnari suurim probleem on see, et neil ei tule arvuliselt täis aastas sünnitusi, et hoida personali kompetentsi. Jah, enamikul kordadest läheb kõik kenasti ja kõik osapooled jäävad toimunuga rahule, kuid ma võin nüüd kohe kindlasti väita, et mitte ükski meist ei taha olla see üks üle pika aja, kus sünnitus läheb nihu ning personali ebakompetentsuse pärast ei tunta ohumärke õigel ajal ära. Sellepärast on nn suured konveier-haiglad parem variant, et neil on sünnitusi (s.h.patoloogilisi) aastas kordades rohkem ning ämmakad ja arstid tunnevad patoloogiaid paremini ära, osatakse õigeaegselt vajadusel sekkuda. Lisaks on suure haigla eelis see, et spetsialistid nagu neonatoloog ja anestesioloog, on kohe käepärast, kes kriitilises seisundis on asendamatud. Lisaks on suure haigla eelis laste intensiivravi osakonna lähedus.
Ma saan absoluutselt aru, et kodu lähedal on hea ja tore sünnitada, aga AINULT siis kui on normaalne sünnitus. Seda, kas sünnitus osutub normaalseks või patoloogilise ka, ei oska me ju ette ennustada (v.a. kui on juba teada, et jalgseis, tuharseis, mitmiksünnitus vm asjaolu, et sünnitus võib osutuda komplitseeritud) – s.t. me ei oska ette ennustada, et KINDLASTI tuleb norm sünnitus.
Aa ja btw – lihtsalt sellepärast et sa TAHAD kauem haiglas olla, ei jäeta kedagi haiglasse 😀 normaalne haiglasviibimise aeg normaalse sünnijärgse kulu korral on tavaliselt ca 48h.
Nõustun su kommentaariga 🙂 Samas mu sõbrannalt küsiti, et kas tahate täna koju v mitte 😀
Absoluutselt nõus arvamusega, et kodu lähedal on hea ja tore sünnitada, aga ainult siis kui kõik laabub. Minu kaksikud sündisid Valga Haiglas. Kuna lapsed olid tuharseisus, siis oli kavas plaaniline keiser. Kõik läks aga hoopis teisiti. Nädal enne plaanilist keisrit algas sünnitegevus, kõik kulges hirmsa kiirusega. Jõudsin kodulähedasse Valga Haiglasse. Pooleteise tunniga olid mõlemad lapsed sündinud, seda loomulikul teel, kuna Valga Haiglas öösel ei olnud keisribrigaadi kohal ja neid pidi kohale kutsuma. Kui lapsed olid sündinud, siis helistati, et pole vaja enam tulla ….
See, et kõik läks kiirelt, kergelt ja hästi, oli puhas juhus. Ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui oleks mingi komplikatsioon tekkinud. Nädalavahetuse öösel oli valves resident Tartust (arsti ei olnud), kes oli õnneks ülimalt asjalik ja tegutses nagu vaja.
Mis puudutab aga mugavusi ja personaalset suhtumist, siis sellega on Valgas küll hästi.
Viljandi haiglas on tavapärane peale sünnitust haiglas olla 72h (3 ööpäeva) ja seda ka korduvsünnituse puhul. Olen 4 last Viljandis sünnitanud ja ainult ühega sain 2 päeva peale sünnitust koju, muidu olin ikka 3 päeva sees. Kõik sünnitused kulgesid ilma probleemideta ja kiiresti.
Natuke “ebarahule” jäin ainult teise sünnituse ämmaemandaga, kes tegi lahklihalõike. Ülejäänud 3x on rebenenud ja paranemine on olnud neil kordadel palju-palju kiirem ja talutavam.
Ja Viljandis olen alati olnud ühispalatis – kolmel korral puhta üksi ja ühel korral veel kahe naise-lapsega.
Ei ole nõus. Riskirasedad suunatakse meil nagunii kõrgema valmisolekuga haiglatesse. Minu kolmas laps sündis eelmise aasta jaanuaris Põlvas. Eelneva sünnitusega kaasnenud komplikatsiooni (suur verekaotus) tõttu oli haigla eelnevalt igaks juhuks varunud sobiva veregrupi verd ülekande vajaduse puhuks ja kui nabanööri väljalanguse tõttu osutus vajalikuks erakorraline keisrilõige, siis selle jaoks oli meeskond minutitega olemas. Jah, laste intensiivravi osakonda väikestes maakonnagaiglates ei ole. Kuid kõige muuga tulevad nad ideaalselt toime.
Paljud tuttavad on mul läinud Tartust ja Võrust just Põlvasse sünnitama. Väga hea sünnitusmaja. Kuuldavasti isegi Venemaalt käiakse seal päris tihti.
Sünnitasin Hiiumaal, kus ei ole perepalatit ega naerugaasi ? Olin ainsana sünnitusosakonnas ja jäin igati rahule. Ka Hiiumaa sünnitusosakond tahetaakse tulevikus kinni panna. Pole veel plaan paigas, kuidas siis need sünnitajad üle mere Tallinna või Saaremaale saavad. ? ja mis te arvate, kas “õige” hiidlane tahab Saaremaal sünnitada ?
Esimese lapse (29a tagasi) sünnitasin Paides. Kuna siis olid kõik emmed ühes palatis ilma lasteta siis see ei olnud eriti tore kogemus aga sünnitusega seonduv OK (kui seda nii võib nimetada) ämmaemand ja personal tore ja hooliv kuigi pidin nende tähelepanu jagama kõrval sünnitajaga sest rohkem sünnitustube ei olnud. Teise lapse 13 aastat tagasi Valga haiglas. Sain üksikpalati ja sünnitusprotsessi ajal pidin jälle personali jagama teise sünnitajaga, kes siis oli küll kõrvalruumis. Kõik tore ja laps terve. Peamine mida tahan öelda on see, et ilmselt ei ole mina ainukene sünnitaja kelle sünnitused on olnud väga kiired. Pole kummagi lapsega olnud suuremaid valusid kui gaasivalud 1-2 tundi ja siis kohe alanud pressid. Ehk siis laps käes vähem kui 3 tunniga. Õnneks olen nüüdseks sellises eas, et sünnitada enam ei kavatse aga muidu peaksin küll omale telgi Tartu haigla ette püsti panema kui haiglas sünnitada tahaksin sest muidu ei pruugiks kohale jõuda.
Tuleb emotsioonid maha suruda ja aru saada, et üksikute sünnitajate pärast osakonna säilitamine ei ole ei majanduslikult mõistlik ega ka professionaalse taseme mõttes jätkusuutlik. Haapsalu sünnitusosakond pandi juba mitu aastat tagasi kinni ja sünnitaja valik on kas minna Tallinna (100 km) või Pärnusse (100 km). Põlvakatel Tartusse ainult 50 km. Ise sünnitasin ITK-s ja jäin täielikult rahule. Meeldiv ja abivalmis personal ja ei tundnud, et suur haigla ja keegi ei tegele.
Sünnitasin 8a tagasi Põlvas ja pole ühtegi etteheidet, kuigi tol ajal oli ka remont, siis mina olen ikka rahul. Olude sunnil olin lausa nädalake sees, kuigi elasin 1min jalutuskäigu kaugusel. Ideaalis tahaksin kunagi tulevikus ka oma teise lapse(kui ta kunagi tulema peaks) ainult Põlvas sünnitada..
Itks ja ega mul valikut polnudki,rasefudt lõpuni ka kanda ei lubatud,mingi paanikajaanika arst hakkas juba 35 nfal nädalal ohkima,et laps liiga suur (olidajee) ,37 ndal nädalal kupatI mind haigla topiti sünnitust esile kutsuvat solki täis hommikul ja enne südaööd oli pamp käes 😀 2 päeva jälgiti last ja siis öeldi nägemist. See oli jura,et meid viidi mingisse keisrilõikest tulnute intensiivi esimeseks ööks,sest mujal polnud kohti,ema-lapse palati saime järgmine päev,seal oli mõnus küll 🙂 aga ausalt kui mu laps olels sellise tempoga kodus sündima hakanud,siis me oleks autoga poolele teele jõudnud 😀
Kaks last on sündinud ITK-s ja kui kõik läheb vähegi hästi, siis kolmanda sünnitan kodus. Teise lapse sünnituse ajal ei soovinud väljutusperioodiks KTG-d ning see viis meid vestluseni, kes keda kohtusse kaebab. Ja sünnituse vastuvõtmise asemel istus ämmaemand vaid nina püsti aknalaual. Kui ta lõpuks palatist väljus, nagu kiuste olin ka ainuke sünnitaja, siis tuli laps ühe pressiga välja. Ei tahtnud ta kohe selle ämmaemand juuresolekul sündida. Siiani on meeles tema jooksu sammud. Ja tema nägu, kui kaks tundi peale sünnitust olin pestud ja jalul ning palusin ise oma last kaaluda ja mõõta.
Mina sünnitasin ühe lapse pisikeses maakonna haiglas ja teise itk-s. Mõlemas olin ühispalatis, kuna perepalateid ei olnud vabasid. Ütleme nii, et igal võimalusel eelistan väikest maakonnahaiglat. Minule tundus, et kuna itl-s oli nii palju sünnitajaid, siis töötajad olid väsinud ja ei teinud enda tööd korralikult. Ma tundsin end ikka väga halvasti. Lisaks ühispalatis on jama see, et kui palatikaaslasel kib külalisi, siis ei ole üldse privaatsust.
Pisikeses maakonnahaiglas ma olin ühispalatis üksi. Mul oli seal ruumi, töötajad olid sõbralikud ja abivalmid. Sünnitus läks väga hästi, kuigi kõrval palatis oli samal ajal teine sünnitus, siis ämmaemand oli väga tubli. Tööl oli sel ööl ainult 3 ja nad said hakkama kahe naise sünnituse vastu võtmisega. Meil lapsed sündisid 10min vahega. Just selle pärast eelistan väikest haiglast. Saad personaalset teenust. Kõigil ei ole võimalik maksta isikliku ämmaka eest ja siis on hea maakonna haigla. Lisaks leian, et iga naise õigus on see, et saab võimalikult lähedalt abi, kui seda on vaja.
Mina sünnitas on Valgas. Ja ma esmasünnitajana olin nii õnnelik, et minuga tegeleti ja aidati. Terve see aeg sai mees minuga olla, algusest lõpuni, mis on minule ülimalt tähtis. Ma ei oskaks paremat haiglat soovidagi. Palatid väga ilusad, töötajad parimad, keda selle raseduse ajal näinud olin (algselt olin rasedusega ITK-S arvel).
Sooviks väga varsti teist last planeerima hakata. Aga see mõte suurest haiglast ja see, et ma peaks sõitma 60km valudes, ajab mulle hirmu nahka.
Loodan, et seal kõrgemal riigiisad võtavad ikka mõistuse pähe ??
Sünnitasin pea 2a tagasi Pelgulinnas. Aga kuna mul oli esilekutsumine, siis viibisin 3 päeva sünnieelses. Seal olid küll valdav enamus mega toredad arstid ? Muidugi oli ka neid, kes jätsid mulje, et “ah pean jälle tegelema selle asjaga” aga oli ka neid, kes tulid, rääkisid, küsisid, andsid nõu ja olid lihtsalt vahvad. 3 päeva läks aega, enne kui sünnitustuppa sain. Siis läks juba libedalt ja minuga tegeles terve sünnituse 1 ämmakas. Kedagi teist juures polnud ( mees ka muidugi). Hullult tore ja toetav ämmakas oli ? Nimi ainult ei meenu hetkel. Ei olnud kordagi tunnet, et keegi oleks mu üksi jätnud või polnud kedagi kuskilt võtta kui mure oli. Võibolla vedas ajaga, sünnnitustoad polnud täis ja perepalati saime ka kohe ?
Mina sünnitasin Tartus, olime haiglas 4 päeva ja nägin selle aja jooksul ohtralt ämmakaid ja arste ning kuna olin nõus ka tudengitele end näitama õppeprotsessiks, siis käis neidki koos õppejõududega mind vaatamas, katsumas, küsitlemas. Jäime väga rahule. Esimese lapsega omane segadus ja ohtralt küsimusi said kohe vastuse, kui need tekkisid. Kõik olid sõbralikud ja jagasid soovitusi. Kuna mul oli keiser, siis saime eelisjärjekorras peretoa, ehkki ka siis oli vist palju sünnitajaid ja kõik soovijad ei pruukinud saada. Mina tahaksin pärast seda kogemust ka järgmise just Tartus sünnitada 🙂
Esimese lapse sünnitasin Raplas. Olin väga pahane kui see kinni pandi, miks ometi? Kas tôesti riik ei saa toetada sünnitusmaju…? Nüüd siis Põlva. Mis pagana asi see on, et ohh tehke aga lapsi ja siis pole kusagil sünnitadagi! Teine laps sündis Pärnus, olen superrahul, kuigi kui Rapla oleks veel avatud olnud, oleks sinna kobinud vist, kuna Rapla mulle lähemal. Pôlva sünnitusosakond peab alles jääma! Nii lihtsalt ei saa.
Ma sünnitasin Tartus ja jäin oma kogemusega rahule. Samal päeval sündis peale minu beebi veel 15 last, samas kui perepalateid on vaid 13, nii et tegelikult ülerahvastatuse mure on minu meelest väga õigustatud.
Ja teine asi, mina polnud võimeline esimestel päevadel oma beebit käes hoidma ega ei suutnud sirgelt kõndida, seega ma ei tea, mis ma oleks ilma meheta teinud. Kui kogu Lõuna-Eesti peale on 1 haigla, siis seal peaks olema tagatud, et soovija saab perepalati, mitte ei jää loosiõnnele lootma.
Ja viimaks lõunaeestlasena ma olen kuulnud väga palju head Põlva kohta, kuhu tõesti sõideti isegi Venemaalt sünnitama. Nii et minu meelest igal juhul väga tõsine probleem ja loodan, et haigla suudetakse alles hoida.
Ma kõik 3 last sünnitanud meie armsas väikses haiglas Kuressaares, kus sünnitusosakonnas on väga tubli ja tore personal ja mõnus rahulik õhkkond. Elusees ei vahetaks muu suure haigla vastu, kuigi pea 50km kaugusel see.
Üks esilekutsumine ja kaks viimast äärmiselt kiired ise hakanud sünnitused, kusjuures viimane kord jõudsin haiglasse juba pressidega ja täisavatusega ning jalad ristis jõudsin napilt sünnitustuppa vinnatud end. Järgmine kord kolin kuu enne tähtaega haiglasse elama, sest autos sünnitada ei tahaks väga.
Olen kõik 3 last sünnitanud Tartus, esimese veel vanas haiglas. Esimesest kahest ei jäänud head mälestust pigem põhjusel, et ma suutsin mõelda ainult valust ja nii oligi õudne. Viimase lapse sünniks olin vaimselt palju rohkem valmis, samas teadsin, et saan niipea kui soovin, epiduraali. Läks aga nii, et kui mainisin, et mul on diagnoositud spina bifida ja kuna nad ei leidnud infot, kus täpsemalt, keeldusid anestesioloogid epiduraali tegemast. Mäletan veel, et ütlesin neile, et siis suren küll ära. Mõne tunni pärast läkski olukord eluohtlikuks, aga mitte valu, vaid 2-liitrise sünnitusjärgse verekaotuse pärast. Ma ei tea, kuidas on väiksemates haiglates verevarudega, aga seal sain kiiresti vereülekande ja 3.päeval võisime rahulikult koju minna. Tähelepanu sain piisavalt, aga eks oli vist põhjust ka. Nii sünnituse ajal kui pärast, rohkem polekski tahtnud. Kui 2009.aastal teise lapse sünnitasin, sain ka 3.päeval koju, oli ka verekaotus, aga mitte nii suur. Et kui vaja, hoitakse küll kauem haiglas, aga ma elan ka linnast 50 km kaugusel.
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas ei ole arusaadav see koht, et neid kahte sünnitusosakonda ülalpidada ei ole nii väikesele riigile majanduslikult kuidagi jätkusuutlik. Kui sünnitus kulgeb normaalselt, siis puudub vajadus (ja enamusel sünnitajatest isegi teadmine), et igaksjuhuks peab haiglas valves olema 10+ inimest, kes erakorralise olukorra puhul peavad saama lapse välja 3-5 minuti jooksul ( aeglustub või peatub lapse südametöö näiteks). Enamuse haiglas tehtavate protseduuride jaoks võivad väikehaigla puhul need inimesed olla kodus telefonivalves, sest aega on kauem kui 3-5 minutit, et olla operatsioonisaalis valmis. Kõiki erakorralisi olukordi ei saa ette näha. Autos sünnitamine ei ole pooltki nii kriitiline olukord! Kui aastas sünnib haiglas 100-200 last aga iga jumala päev 24/7 on haiglal kohustus hoida neid arste/õdesid valves, siis see ei ole majanduslikult jätkusuutlik.
Ise sünnitasin mõlemad lapsed Shotimaal ning mul tuli reisida 120 km haiglasse. Ning minul oli justnimelt seda erakorralise personali vaja.
Mina olen mõlemad oma lapsed sünnitanud Tartus. Ei oska küll millegi üle nuriseda. Esimese lapse sünnitasin märtsis 2015. Siis sai ikka mitu korda haiglas käidud, enne kui sünnitustuppa lasti. Sünnitustoas jäeti mind umbes neljaks tunniks omapead, kella 18-st 22-ni valutasin seal. Ämmaemandad ka vahetusid mitu korda, vb see ka asjaolu, et tihedamalt kontrollimas ei käidud. Hiljem selgus, et ma olevat last tund aega kinni hoidnud. Esmasünnitajana ei oska selliseid asju ise hinnata, et võiks kellegi kutsuda vaatama, kuna ainuke asi, mida teha saab on valudega toimetulemine. Esimese lapsega meil vedas, saime viimase peretoa. Kolme päeva jooksul mil haiglas olime näidati ilusti kõik toimingud ette, et kuidas mida vaja puhastada ja kontrolliti imemisvõtet jne. Esimese lapsega sain õmblused ka, ma ei kujuta ettegi, kui oleksin pidanud üksi mingis ühispalatis olema, päris sant oli liikuda alguses 🙂
Teise lapsega läks protsess hulga kiiremini, sünnitasin 2016 detsembris. Õhtul kaheksa aegu hakkasid valud, sai lõpuks igaks juhuks haiglasse mindud enne keskööd, aga kuna avatust oli ainult cm, siis saadeti mind koju tagasi. Kolme aegu öösel olid valud päris tugevad ja iga kolme minuti tagant ning sättisime tagasi Tartu, kuskil 20 km oli haiglasse sõita. Laps sündis natuke peale nelja. Niikui sünnitustuppa astusin, hakkasid pressid pihta ja mõne minutiga oligi laps käes. Seekord me peretuba ei saanud kohe alguses ja mees pidi koju tagasi minema, aga polnud ka väga vahet, saigi minna koju esimese lapse juurde. Õhtuks oli juba vabasid peretubasid ja teine öö sai siis rahulikult omaette olla. Ma ei tahtnud haiglas üksi olla ja siis avaldasime soovi esimesel võimalusel koju saada. Lasti ka, laps sündis pühapäeva varahommikul ja koju sain esmaspäeval peale lõunat.
Kolmas laps ka plaanis Tartus sünnitada, loodan, et jõuab ka seekord ikka haiglasse. Arvestades kui ruttu teine laps sündis, siis kolmas võib veel kiiremini tulla 😀
Mõlemad pojad on sündinud Kuressaare haiglas- elame Saaremaal ja ega siis mandrile nii naljalt sünnitama ei lähe 🙂
Mõlemad on keisriga- 1 erakorraline tingis ka teise keisri. Mina jäin väga rahule- eriti tore oli nüüd ajalehest lugeda, kuidas needsamad hoolivad inimesed, kes 2 pojaga tegelesid ja aitasid, said tunnustust oma tubli töö eest.
Meil õnneks “ülerahvastumist” pole- mõlema ajal olen saanud perepalati- teise pojaga olime 3 päeva ainukesed sünnitusosakonnas, alles siis tulid riburadapidi järgmised 🙂
Aga ega ka siin nii lilleline ole- Muhust ja Orissaarest ja teistest kaugematest kohtadest tullakse samamoodi linna sünnitama- Muhust on ju vabsee 50-60 kilomeetrit, aga ikka tullakse- kuhugi mujale ikka ju ei lähe.
Üks laps Tartus, teine Põlvas.
Kogemused on erinevad aga lõppkokkuvõttes jäin ikka rahule, lapsed on elus ja terved. See ongi kõige tähtsam.
minul oli 2 valikut (esimese lapsega). kuna olin nädal enne sünnitust Võrumaal, siis oligi plaanis Põlva haigla ja käisin sellega tutvumas ning jättis väga hea mulje, kuna aga sünnitasin mitte tähtaegselt vaid nädal hiljem, siis olin kodus tagasi ning sünnnitasin Fertilitases. Miks sellised valikud – sest et minu jaoks oli oluline väike mittekonveiermeetodil haigla. Esimene sünnitus on alati hirmutav ning selline suur haigla, kus on palju rahvast, ei tekita just hubast ja turvalist olemist, mis siis et arste ja aparaate on rohkem. Minu arvates on oluline, et ämmaemandal oleks mu jaoks aega, siis ta märkab juba varakult kui midagi nihu läheb. Lisaks mõjub ka rahulik õhkkond sünnitajale positiivselt ning nii on ka tõenäosus, et midagi untsu läheb väiksem.
Aga mind ei tasu kuulata, sest teise lapse sünnnitasin kodus (kuna esimene oli tunniga käes, Fertilitas kolis Nõmmelt Viimisse, siis tundus, et riietumine + haiglasse jõudmine + lahtiriietumine võtab rohkem aega kui sünnitus ning nii on asjad paigast ära 😉 Tegelikult oli mul ämmaemand ikkagi juures, kodussünnitus oli nõks aeglasem, samas intensiivne valude aeg oli ikkagi lühem ning kindlasti oli protsess korrapärasem.
Olen sünnitanud oma kolm last erinevates haiglates. Esimene laps sündis Põlvas. Väga jube kogemus. Olin esmasünnitaja ja keegi midagi ei seletanud ega rääkinud. arsti ja ämmaemandat nägin harva. Enamuse ajast olin mehega kahekesi. Laps sündis lõpuks keisriga. Ja siis veel nähvati, et said mis tahtsid 🙁 Teine laps sündis juhuse tahtel Ida Tallinna Keskhaiglas. Ämmaemand oli hea ja arst samamoodi. Juhendasid kuidas hingata ja pressida. Lastearst vaatas kohe lapse üle ja laps viidi kohe intensiivi hapniku alla. Lapse sain enda juurde 2 tunni pärast alles aga sünnituskogemus on hindamatu. Kolmas laps sündis Tartu Ülikooli Kliinikumis 2015 aasta jaanuaris. Väga hea ämmaaemand oli, samamoodi arst ja lastearst. Koguaeg juhendasid ja seletasid. Eriti meeldis mulle ämmaemanda praktikant. Väga mõnus ja soe naisterahvas oli. Ei tundnud ennast konveierliinil üldse. Laps oli 2 tundi minu juures ja siis viidi meid palatisse. Perepalatit ei soovinudki, kuna oli kodus ees 2 last ja neid ju haiglasse ei too.
Esimene lapse puhul käisin sünnitamas Pelgulinnas vahet pole et ca 120 km vaja sõita ja kodulähedal olev sünnitusmaja oli 20 km kaugusel aga mul oli kindel plaan seal mitte sünnitada. Haiglas valutasin nagunii veel 11 h nii et sain ikka eriti vara kohale 😀 Teise lapsega sünnitasin ITK kuhu viis kiirabi kodukoha haiglast kuna nemad seal nii varajast enneaegse sündi vastu võtma võimelised poleks ja nii või naa peaks siis saatma Tallinna, kuna enneaegset last aidata on neil olematu. Lihtsalt pole sellist töötajaskonda ega varustust.
Mina olen mõlema puhul rahul ja ka järgmised lapsed sünnitaks Tallinnas.
Sünnitasin mõlemad lapsed Põlvas.
Esimene sünnitus polnud teab-mis kiire ega ka aeglane. Hirme oli palju, sest oli arvata, et laps ise sündida ei suuda. Õnneks läks kõik hästi.
Teise lapsega oli asi selles osas lihtsam. Tõsistest valudest sünnituseni oli vaid 26 minutit.
Haiglasse läksin 3 tundi varem, seegi mehe sundimisel, et lähme kaeme üle. Tema suurim hirm oli, et ma sünnitan kodus/autos/või jumal teab kus ja ta ei oskaks mind kuidagi aidata. Hailast keeldusin lahkumast kuigi valude tugevus ja avatus andsid mõista, et niipea midagi ei toimu. Ma teadsin oma hinges, et kui ma koju lähen siis ma haiglasse tagasi ei jõua.
Polekski jõudnud.
Esimene laps sündis Tallinnas Pelgulinna sünnitusmajas – kogemused seal väga hullud polnud, samas päris rahule ka ei jäänud! Kuna minuga oli samal ajal seal sünnitajaid küllaltki palju, siis meenutas see töö seal tõesti kohati konveierit. Sünnitusel kasutati abiks vaakumit, tuues põhjenduseks selle, et laps tunneb ennast juba kehvasti – millest seda aga järeldati, ei tea, sest ise pressida mul küll pikalt ei lastud, kiiresti võeti vaakum kasutusse.. hiljem ütles mees, et talle jäi pigem mulje, et töötajatel oli kiire, sest sünnitajaid oli palju ja hoopis sp kasutati vaakumit, mitte lapse heaolu pärast. Õmmeldi mind kokku nii, et tundsin absoluutselt igat pistet ja väga valus oli, ämmaemand aga ei uskunud, et mul saab valus olla, sest tema olevat teinud tuimestava süsti. Perepalati saime ainult tänu õnnele, st kui sünnitusmajja läksime, öeldi kohe, et kõik perepalatid on täis, õnneks aga selleks ajaks, kui laps ära sündis, kirjutati üks pere siiski perepalatist välja ja saime oma perega sinna. Enamus personalist tundus sõbralik ja viisakas, siiski sattus peale sünnitust meile ka üks väga ebameeldiv ja nähvav töötaja. Sünnitusmajast välja kirjutati meid nii, et tegelikult oli laps kaalus normist rohkem kaotanud, aga ju siis oli jällegi järjekord ukse taga ja ei tahetud meid kauem sees hoida, et rohkem jälgida – seega esimesel elukuul võttis ka laps meil liiga vähe kaalus juurde.
Teine laps sündis Pärnu haiglas, seal olid ka kogemused nii ja naa, kuid olin siiski märgatavalt rohkem rahul kui Tallinnas. Sel päeval olin mina haiglas ainuke sünnitaja ning seega oli arstidel ja ämmaemandatel meie jaoks piisavalt aega ja ei meenutanud see kordagi konveierit. Ämmaemand juhendas mind sünnitamise ajal väga hästi ja temaga oli tõesti superhea sünnitada. Peale sünnitust õmmeldi mind ka, kuid seekord tuimestati mind piisavalt korralikult ning polnud üldse valus. Saime ka kenasti sellisesse perepalatisse, nagu ise tahtsime. Personal oli enamjaolt sõbralik, kuigi oli ka paar tõredamat tädi seal, samas polnud see siiski võrreldav Pelgulinnas olnud nähvitsaga. Haiglast meid enne välja ei kirjutatud, kui laps oli hakanud normaalselt kaalus juurde võtma ja kõik teised näitajad olid ka korras – nimelt alguses võttis jälle beebi veidi liiga palju kaalus alla, aga erinevalt Pelgulinna sünnitusmajast ei rutatud seal kähku meid välja kirjutama, vaid jälgiti rohkem. Ainuke, millega Pärnu haiglas rahule ei jäänud, oli see, et ei pööratud sellele tähelepanu, et lapse keelekida oli veidi liiga kinnine ning ei pakutud välja selle lõikamist – võimalik, et tänu sellele ei hakanudki laps korralikult rinda võtma ja isegi lutipudelist joomisega oli alguses raskusi (kuuldavasti on aga selliseid asju juhtunud ka Tallinnas, seega pole asi ainult Pärnu haiglas).
Kui ma oleks pidanud sünnitama sõitma 30-… km kaugusele, siis ma oleks teepervel sünnitama hakanud. Õnneks elasin 10min autosõidu kaugusel ITKst. Kohale jõudes oli avatus 8 cm ja veed tulid parklas, läkdin pm kohe sünnitama. Kogemus on küll ainult üks, aga arvan, et saab kõvasti hullem olla. Ainuke asi, mis mind segas, oli Tšehhist pärit õpilane, kes pidevalt kõrvaääres undas: “More, more, more, more…” Ja mees rääkis, et nad teise õega pööritasid seal silmi mu peale. Aga sünnitus lõpes vaakumiga ja 5. taseme rebenditega, õde kes õmbles, oli super! Viskas seal nalja ja oli üsna hell 😀 Haiglas olime 6 päeva, millest 5 saime perepalatis olla, arstid ja ämmaemandad olid alati olemas ja igati abivalmid. Seega arvan, et esimese korra kohta polnud kõige hullem, kuigi 2 nädalat ei saanud istuda ega astuda. 😀 Nüüd elan haiglast 60 km kaugusel ja kohe üldse ei taha mõelda, et peaks siit sünnitama sõitma.
5. taseme rebendit pole olemas 😀 Maksimum on 4, ja see on see kus pärasool on juba puruks.
Mina olen kaks last sünnitanud, ühe Raplas ja teise ITK-s( kuna raplas suleti sünnitusosakond). Rapla sünnitus oli parem ( polnud “liinitööna”, ämmakas oli 95% ajast minu kõrval ning juhendas nagu personaalne ämmakas, saime kohe perepalati). ITK-s aga kestis sünnitus kõvasti kauem ( veed avati ja sellest 10 tundi) ja ämmakat ei näinudki väga kui õnneks tuli uus vahetus peale. ( rääkisin küll,et tunnen,et asi ei liigu ja ainult valud/pressid). Viidi keisrisse kuna ultraheliga juba teada,et poja oli 4,3 kg aga tglt oli 4,430. Seljasüsti ei saanud, naerugaasi sain kuni otsas oli ja tunde olin veel ilma. Seega väga mõrumaik jäi suhu. Kuna esimene oli peale veesid 4 tunniga käes siis tõesti teine oli väga jube. Kohe oli aru saada,et pabereid ei uuritud ja veel perepalatit kohe ei saanud ( mees pidi sõbra juures viibima ja raplast käis) lisaks oli sel ajal remont ning olin arvestanud loomuliku sünnitusega siis oleks võinud keegi rääkida ja suhelda keisrist,mis saab jne. 8 kuud hiljem tunnen,et hinge jäänud suur arm,kus lähedased ei mõista vaid need,kes on sattunud samasse olukorda. Seega väiksed kohad säiliks?.
Mina sünnitasin Tallinnas, aga päris õudne oli, ise elan Raplas ja siin enam sünnitada ei saa, ja tundaega sõidab linna. Kartsin hullult et äkki ei saa aru. Ja iga vale häire pärast linna sõitma ka ei tahtnud hakata.
Naljakas on see, et ma ka teise sünnituse ajal viivitasin kaua enne kui haiglasse läksime. Ja paari tunni pärast oligi laps käes. Ma arvasin, et mul aega maa ja ilm?
Mina sünnitasin Pelgulinnas 4 aastat tagasi, üldjoontes jäin enam-vähem rahule, kuid oleks võinud vast parem kogemus olla, ämmakas oli suht konkreetne ja otsekohene, mis natuke mulle vastu hakkas, käskis mul terve sünnituse aja oma jalga üleval hoida.. seda oleks saanud kuidagi teisiti vast lahendada.. ma üritasin keskenduda hingamisele ja valule jms asjadele ja siis ta kogaeg kõrval, et hoia oma jalga üleval :S see nagu segas..lisaks hiljem, kui laps käes, vahetusid õed, alguses tuli üks ja ütles, et mul halvad nibud, et laps ilma nibukaitseta küll midagi sealt kätte ei saa, mees pani ummisjalu poodi seda ostma.. .selle aja sees tuli teine õde..vaatas, võttis mu nibust kinni ja pani lapsele suhu.. ütles, siin küll mingit nibukaitset vaja pole.. :S Ühesõnaga neid asju oli veel, et iga õde rääkis eri asja ja esmakordse sünnitajana ajab see väga segadusse..
Meie pidime haiglas kaks ööd veetma, kuna laps võttis liiga palju alla ja pidime kaalu tagasi saama, perepalatait ei saanud, olin kaheseses toas, see oli minu jaoks kõige õudsam kogu selle lapse saamise juures, et mees õhtul koju pidi minema.. valasin pisaraid ka sellepärast.. aga no õnneks läks palatikaaslane teine päev ära ja sain seal suurema osa ajast üksi veeta…
Seega ma ei teagi, kui teine laps peaks tulema, siis kaaluksin, kas minna uuesti Pelgusse või seekord hoopis ITK-sse…seda ma tean kindlalt, et järgmine kord omale tasulise ämmaka võtan..
Mina sünnitasin Pelgulinna haiglas….ja jumal tänatud, et elasin sellel hetkel haiglast 10 minutilise autosõidu kaugusel. Vastuvõtust saadeti mind otse sünnitustuppa ja kõige kauem võttis aega paberite täitmine 😀 Nüüd kolime Tallinnast 30 minutilise autosõidu kaugusele aga ütlen ausalt, et tänu oma esimesele kogemusele oleks ma lõpusirgel ikka üsna suures hirmus ja pidevalt valves kuna tõenäosus autos pudeneda on mul täitsa olemas. Arstid lugesid mulle kohe peale sünnitust sõnad peale, et teise lapse puhul ei tasu mul peale esimest märguannet enam midagi ootama jääda. See on kahe otsaga asi…ma täitsa mõistan, et väikelinnade sünnitusosakonnad ei suuda pakkuda eriti häid tingimusi aga samas neid päris ära kaotada ei ole ka õige.
Mina sünnitasin selle aasta jaanuaris Tartus Maarjamõisas ja jäin üldiselt väga rahule. Vanniga sünnitustuba, mida soovisin, ei saanud, sest sünnitajaid oli väga palju, kuid kuna mu sünnitus kestis koos kodus valutamisega vaid 4 tundi, siis polnud sellest miskit hullu. Ma poleks sinna nagunii jõudnud 🙂 Mina võtsin omale tasulise ämmaemanda ja kiidan sellist võimalust taevani, kuigi see võib pisut kallis tunduda. Sünnitustoas oli mõnus ja rahulik, ämmakas oli koguaeg olemas ega käinud mitme sünnitaja vahet. Rääkis, mis nüüd teeb ja mis edasi saab jne. Kindlasti on ka parajasti valves olevate ämmakate seas selliseid toredaid ja meeldivaid, kuid kuna olin palju ebameeldivaid kogemusi kuulnud, tahtsin kindel olla, et minu ümber on vaid mulle meeldivad inimesed, ükskõik kui kaua mul seal siis läheb (esimene sünnitus, pidi pikalt kestma ju).
Perepalatit ma kohe ei saanud, kõik olid kinni. Sain tavapalati, kus esialgu olin üksi ja kuhu poole öö pealt toodi üks naine. Järgmise päeva pärastlõunal sain ümber kolida.
Beebi hooldamist õpetati ka, naba puhastamise kohta küsiti isegi iga päev, et kas mulle on näidatud juba.
Esimeses kontrollis (hommikul nõks pärast kaheksat) küsiti, kuna beebi viimati sõi. Olin aus ja ütlesin, et öösel ühe ajal, sest ta magas nii rahulikult ja mul polnud südant teda äratada. Ta sündis 22:45 ja kella 24 ajal saime oma palatisse. Siis hoidsingi mõlemal rinnal teda. Seepeale sain ainsa ebameeldiva lause: “Emme, ega lapaed ei kasva õhust ja armastusest!” Ja see ütleja polnud mu meelest isegi mitte arst ega ämmakas vaid mingi õde või hooldaja 🙂
Haiglas olin kolm päeva, öeldi küll, et kui kõik on hästi, võiksin ühe päeva varem koju saada, kui tahan. Ma ei tahtnud.
Mina sünnitasin Pelgulinnas ja jäin väga rahule. Töötajad, suhtumine kõik ok, kuigi mulle öeldi et mine parem ITKsse ära Pelgus mitte mingil juhul sünnita ?jah arste polnud kogu aeg kõrval aga ega neid polegi kogu aeg vaja..asjaks läks tuldi kohe kohale. Ei saa millegi üle kurta 🙂
Sünnita sa Tallinnas, Tartus või Põlvas,igalpool võib valesti midagi minna kui nii on määratud. Endal Põlvas keisrilõige , õnneks läks kõik hästi.
Esimene kutt sündis Itk. Saime perepalati kohe järgmine päev(õhtul sündis, öö olime intensiivis), veetsime seal 5 päeva. Aga kõik oli super ja jäin väga rahule.
Teine noormees sündis Tallinna Lastehaiglas. Jah Lastehaiglas ? Ise taastusin keisrilõikest Itk. Siis ma polnud üldse rahul selle korraldusega. Või noh ega muud varjanti ka polnud. Teades, et su beebi on maa ja taeva vahel ja siis sa pead mitu ööpäeva kuulama teiste beebide kisa ? Aga ikkagi lõpp hea kõik hea. Nuud elan Tartus aga kui peaks kolmas tulema siis kindlasti läheks itksse ämmaka juurde ja sünnitsma.
Minu mõlemad lapsed on sündinud Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitusosakonnas ja ei ole öelda ühtegi halba sõna.
Esimene sünnitus oli pikk ja raske .. laps oli pärast intensiivis, aga see ei puutu asjasse.
Sain piisavalt nõu, juhtimist ja ei olnud tunne, nagu oleksin konveieril.
Valude ja avanemise perioodi ajal ei olnud jah ämmaemandad kogu aeg mu kõrval, kuid, mis neil seal teha olekski olnud? Mind käidi vaatamas, vajadusel anti rohtu , suunati vanni vms … olin super rahul!
Teine laps sündis samamoodi Tartus, saime viimase vaba perepalati veel tol hetkel, sest sünnitajaid oli palju ja haigla oli puupüsti täis, kuid siiski polnud tunnet, et oleks konveieril.
Ma leian, et sünnitushaiglaid ei tohiks sulgeda, sest naine peab saama ise otsustada, kus ta sünnitab, kus tunneb end mugavalt.
Mina sünnitasin esimese lapse Tartus vastavatud kliinikumis, kõik oli uus ja ilus. Olime perepalatis kokku kolm ööd, mugav nagu hotellis, töötajaid oli igasuguseid, mõni sõbralikum, mõni mitte ülearu.
Teise lapse sain Inglimaal erakorralise keisriga, arstid olid kõik väga toredad. Haigla ise on vana ja väsinud. Perepalatist võis vaid und näha, sain ühispalatisse, kus iga box oli kardinaga eraldatud, mees magas poollamavasse asendisse käiva tooli peal. Koju saadeti alla 24 tunni pärast keisrit. Koju saadeti nii kiiresti, kuna neil oli osakond puupüsti täis ja ma ei kurtnud millegi üle ja olin ise hakkamasaamisele meelestatud. Kiiresti kojusaamise üle oli mul hea meel, kuna haiglas ei saanud üldse magada selles ühispalatis, see asus õdede laua vastas ja iga natukese aja tagant tirises kell, kuna keegi muudkui vajas abi.
Seega kogemusi on kaks täiesti erinevat, aga lapsed said sellegipoolest sünnitatud ja kõik läks hästi lõppkokkuvõttes.
Olen sûnnitanud 2 last Tartus. Ise elan Tõrvas. Tõrvast-Tartu on um 70 km ja Tõrva-Valga 30km.
Sattusin esimese lapsega, nädal enne tähtaega vale häirega valka kus sattusin eriti kurja venelanna kättesse ja raius, et tartu sûbnitusandmed on täiesti valed ja sûnnitan mitte 15 jaanuar ja hoopis veebruari alguses. Ta uuris ja puuris mind seal, lõpuks saadeti tavapalatisse, ema oli helistanud 2x haigla, kas laps käes kuna unustasin mobiili koju. Talle vastati jaa hommikuks käes, ena helistab hommikul uuesti, vadtsti ei aga lõunaks on käes. Lõunal hoopis visati mind haiglast välja 3cm avavusega. Õnneks järgmisel päeva oli mul tartus kokkusaamine ämmaemandaga ja räãkisin koik ãra. Jäis tartu sugulaste juurde seeni kui sûnnitan ja 15 jaanuari õhtul hakkas imelik, lãksime sugulasega haigla ja mind vaadati ûle ning öeldi et koju lãheks sauna voi dussi alla ja öösel olen ma tagasi ja nii oligi, see oli vâga meeldiv naisterahvas. Sünnitus kestis 11, 59min. Elu pikk aeg ja vãga piinarikas. Teine laps tuli ruttu 4 tunniga. Kell 1 ööse sõitsin tõrvast-tartu kell 2 olin sûnnituslaual ja 04.20 oli laps käes. Mehega just räãkisime et ûldkokkuvõttes oli meil koik hãsti. Kuigi puutusime samuti kurjade nägude voi natuke aeglaste arstidega aga see on see öö sünnitus ??
Sünnitasin 2016 juuli Tartus. Jäin rahule ja ellu ka. Sain ühispalati, kuid olin see õnnelik kellele toanaabrit ei tulnudki. Nüüd lähen 2018 august teisele ringile-eks näha ole mis saama hakkab. Seekord sooviks perepalatit jne. Eks näha ole 🙂
Mina sünnitasin ITKs esimese lapse. Teine tuleb juunis ja ilmselt Pärnu haiglas. Esimese raseduse lõpu poole kolisin Pärnu aga kuna olin arvel ITKs ja käisin lõpuni seal visiitidel, siis tahtsin seal ka sünnitada. Pärnu haiglast olin kuulnud vaid, et seal tuleb loota õnnele, missugune vahetus on. Teisega arvatavasti seda luksust Tallinnasse kihutada pole, kuna eeldatavasti kestab see sünnitus vähem aega. Esimesega hakkasid õrnad valud 11 hommikul aga ebaregulaarsed, samas ära ka ei läinud õhtuni. Veidi valusamaks läksid ka ajaga. Nii me siis mehega kimasime Tallinnasse ja kohal kl 22 umbes. Avatust oli kuskil 1,5cm selleks ajaks tulnud aga ei registreeritud kokkutõmbeid. No just siis polnd enam midagi. Nii ma siis jäin sinna sünnituseelsesse kahe inimesr megasuurde telekata palatisse üksi ööseks. Mees läks sõbra juurde, kes 500m kaugusel elas. No valud mul olid aga terve öö nii, et magada ei saanud. Kõndisin siis edasi tagasi vetsu ja veemasina vahet. Lihtsalt igavusest. Valveämmakas ka norskas kuskil. Vahtisin pilte jms asju koridoris ja pikutasin ja lugesin kokkutõmmete vahet ja pikkusi äpiga. Hommikuks ootasin juba millal, keegi liigutama hakkab, et saaks kontrolli minna. Kuskil 7 ajal siis küsisin, et kas saaks mind üle vaadata, et pole terve öö magada saanud. Pidin ootama kuni uus vahetus või arst või keegi tuleb ja kontrolliti 2,5cm avatust :/. Otsustati siis veed avada ja siis sain lõpuks mehe tagasi kutsuda ja sünnituspalatisse minna koos. Laps sündis lõpuks 18:04. 😀 aga personal oli lihtsalt megasuper. Kõige sõbralikumad inimesed seal ITKs. Iga inimene kellega kokku puutusin oli ülisõbralik.
Kardan nüüd uut sünnitust aga ainult sellepärast, et Pärnu personali ei usalda. Ehk satub mullegi mingi halb vahetus. Kui midagi valesti läheb, ei usalda eriti nende otsusi. Ämmaemandki mul tundub vaatamata eale ja sõbralikkusele üsna võhik. ITKs on ikka proffessionaalid suurte kogemustega. Tallinnas on tõesti selles osas hea elada.
Mina sünnitasin veebruaris 2017 Pärnus. Kestis pea 15 tundi ilma valuvaigistiteta, ei pakutud ega oleks soovinud ka. Personal oli super. Varem välja ei kirjutatud kuna jälgiti kuidas beebi juurde võtab ning vaadati kuidas emakas kokku tagasi tõmban. Sain veel tömbeid soodustava tabletikese, sest järgmisel päeval oli veel liiga suur.sees olime 3 päev aja iga jumala päev kontrolliti nii mind kui ka beebit. Pärnus peaks saama korduvsünnitajad 1-2 päeva pärast koju, esimesi hoitakse seest kauem ?
Sünnitasin 2015a aprillis. Põlva haigla toetuseks ei annaks mina elus ühtegi allkirja. Kui saaks, annaks vastuallkirja. Kogemus oli üdini halb, ma üldse ei viitsi siia väga pikalt kirjutada- kokkuvõtteks saan öelda ainult, et ühe vanurist “ämmaemanda”, (ilmselt pigem peaks ta töötama kuskil põllul või kuduma sokki kodus), absoluutselt ebapädevale tegutsemisele, on meie lapsel nüüd üks käsi halvatud. Kolme aastasena ei suuda ta kätt üle pea tõsta ega randmest pöörata jm. “Tänu” Põlva haigla “pädevale” lastearstile, istusime me 2 nädalat Tartus vastsündinute osakonnas sees, kuhu ka seesama arst kohale kutsuti ja Tartu arstide poolt peapesu sai, sest lihtsalt ei osanud toimida olukorras õigesti. Seega, mul on suhteliselt savi, kui paljudel seal hästi läinud on, mina seda loomakliinikut ei toeta ja ei hakkaks ka kunagi toetama. Osad inimesed peaks ikka enda liistude juurde jääma ja põldu harima vms, mitte haiglas imikuid sandistama.
Olen eelmised lapsed sünnitanud Pelgulinnas (tütre) ja Tartus (poja) ning kõik oli super- ideaalne ja korras. Nii väga kahetsen, et kuskile kolkasse lolli peaga läksin sünnitama, sest olin lugenud seda tilu-lilu, kuidas Põlva haigla on nii nunnu ja äge.
Pange kinni ära see laut seal!
Minu poolt kõik 🙂
Loll
Loll? Tänan. Mats ei oskakski muudmoodi vastata muidugi. ?
esimene laps syndis Põlva haiglas, sealt saime järgmine päev koju kuna kõik oli ja elasin haiglast 2 km eemal pidin lihtsalt minema haigla 2 paeva hiljem uuesti et plika saaks mingi vajaliku systi , synnitus oli ilmselt veel 2-3 inimest peale minu aga ise soovisin koju ☺️(ei meeldi haiglad) teise lapse pidin ilmale tooma oludesunnil tartus , ämmakas oli väga tore ja tegeles muga aga ylejaanud seltkond oli kyll vist sitta tujuga tööle tulnud
olime seal jussiga kokku 3 paeva kuna põletiku näitaja oli piiripeal .peretuba ei saanud kuigi tahtsime sest yhtegi vaba polnud mis mind häiris sest adeele oli siis alles 1,8 aastat ja oleks tahtnud et tema ka koguaeg meie juures aga selle asemel kais mees mind plvast vaatamas ☺️
aga rohkem ma tartus synnitada ei taha ☺️
Sünnitasin Pärnus. Oleks peaaegu lapsest ilma jäänud. Laps jäi sünnitusteedesse kinni ja tal tekkis hapnikupuudus. Ma nõudsin viimased 2h keisrit sest sain aru et asi pole õige ja laps ei liigu ei edasi ega tagasi. Ei kuulatud. Peale sünnitust viidi laps minu juurest nädalaks ära Tallinna intensiivi! Väga ilus algus eksole! Ja mõni arst oleks võinud olemata olla enda kommentaaridega “sa tapad oma lapse ära kui sa ei pressi normaalselt”
Meil oli vist sama ämmakas!Sain sama lause kuid see hetk võis see isegi mulle abiks olla,sest võtsin siis hirmust kogu jõu kokku ja pressisin kõik välja ,mis välja sai tulla.Kuid ei pea siiski õigeks naisi nii “hirmutada”.
Laps tuli nägu ees ja sellest ka kinni jäämine….
Õnneks läks kõik hästi ja ülejäänud osaga jäin rahule 🙂
Mina sünnitasin Põlvas mõlemad lapsed. Viimase 8 kuud tagasi. Mõlema korraga väga rahul. Esimest last sünnitades olime haiglas ainukesed. Olime 3 päeva haiglas lihtsalt seetõttu, et nii mugav oli. Koju minna üldse ei tahtnud. Full hotelli service. Imetamisnõustaja hüppas nipsu peale kohe appi ja muud inimesed aitasid kõige muuga. Toit oli 5 korda päevas ees ja tuba mugav. Teisel korral olid perepalatid täis, aga meie jaoks tehti kahesest palatist perepalat. Voodid kokku ja issi sai ikka meiega jääda. Elan Tartus, aga teadsin alati, et sõidan vaiksesse Põlva linna, kus inimestel on aega minuga tegeleda. Mõlema sünnitusega jõudsin napilt tund enne sündi haiglasse, aga ikka võtaks kolmandaga sama riski ja paneks sinnapoole ajama…kui oleks veel, kuhu minna.
Sunnitasin koik kolm poissi valga haiglas.Olin vaga rahul.Kuna olin koigi kolmega ka riskirase.Rasedusteajal kaisin vaga tihti Valga sunnitusosakonnas ka kontrollis arvatavasti tudinesid nad minust ara.Samas tegid nad oma tood hasti ja olid vaga hoolivad.Koik kolm poissi on sundinud 37 nadalal vaikeste kaaludega.Sunnitused haklasid ilma igasuguste valude voi muude asjadega.Ma poleks joudnud mittemingit moodi Tartu sunnitama .Viimasega hea et haiglasse joudsime.Olen täiesti sellepoolt et vaiksemates linnades nagu Valga peaksikka sunnitus osakond alles jääma
Minu kaks last on Valga haiglas sündinud. Mulle meeldis et seal on küll ühispalati said sa siiski ikka üksi olla, kuna jah sünnitajaid polnud megalt. Kõik oli relax. Kuid samas ma mõistan ka kui peab sulgema, tuleb Tartu minna, kuigi ma pole kindel, et ma sinna jõuaks. Pole hullu, väike linn kõikide teenuste omamine polegi vajalik, väike linnlased ei vaja ju neid (lõpp sarkasmiga)!
Sünnitasin Juuli 2017 Tartus. Nagu teada on siis suvekuud on üsna sünnirikkad ja oli ka seekord. Perepalatid olid täis, sain viimase tühja ühispalati kuhu natukese aja pärast toodi ka palatikaaslane, ämmakad ütlesid ka, et sünnitajaid niii palju.
Kuna mu laps pidi intensiivis olema, siis olime haiglas neli päeva, sünnitusjärgsed kontrollid käisid ülihelikiirusel ja ma ei saanud arugi mida ämmakad kiirelt ette vuristavad. Nabahooldust ei näidatudki mulle, kuigi mitu korda palusin, aga juu oli kiire, samas esimene laps, oleks oodanud nagu rohkem juhendamist ja rääkimist mida ja kuidas teha.
Kuna olin lugenud ja kuulnud head ka põlva kohta, siis kaalusin ka põlva sünnitama minekut, kuid siiski ei läinud.
Mina sünnitasin Pelgulinnas. Kuna haiglasse läks kolmapäeva öhtul ja laps sündis reede hommikul, puutusin nii mönegi inimesega kokku, aga nad köik olid meeldivad, eriti need kes tulid reede hommikul tööle ja sain siis löpuks asjaga ühele poole. Ainuke asi mis mind häiris oli see et öine vahetus ei vaadanud vist mu rasedakaarti, kus olid väga olulised paberid. Neid nägin ma alles hommikuse vahetuse käes, kes tuli mu käest uurima mis need paberid täpsemalt on
Mina sünnitasin Pärnu haiglas. Viimasel minutil kutsusin endale kiirabi koju järgi. Haiglas olin 15 min kui löödi lauale ja hingasin lapse välja. Õde ûtles, et sai mu häälest aru, et meil läheb kiireks ja ei hakanud sussegi jalga panema ? kuna sünnitasin öösel oli haigla mõnusalt vaikne ja arstid meeldivad. Ma oleks võinud ka vabalt järgmisel päeval koju minna aga laps kas nad siis nv ei kirjuta välja v oli lapse kaalukaotus liiga suur, et olime 3 päeva sees.
Sa oled imeline inimene! Aitäh sulle ilusa postituse eest.
Sünnitasin Viljandis mõlemad lapsed, esimene kord oli kõik super, teisel korral sünnitust vastu võtma ämmakaga ei tekkinud väga mõnusat äraolemist, aga no igal pool võid juhtuda ämmaka otsa kes lemmik pole, aga oma tööd samas oskab. Sünnitus oli veidi komplitseeritum nabanööri keerdude pärast, sest lühike nöörijupp hoidis last tagasi, aga arst oli suurepärane ja aitas mu kõhule surudes beebil paremini välja tulla, aga kohe kindlasti poleks ma Tartusse tahtnud. Teisel beebil oli veel pisut probleeme oma esimestel elupäevadel, ämmakad käisid ka öösel minu palatis kui kuulsid, et me üleval oleme, ja uurisid kas beebi sööb hästi ja kas kõik korras on 🙂 Vaevalt et suuremas haiglas sellist omaalgatuslikku abi pakkuma oleks tuldud 🙂
Ka üldiselt on väikelinna/maa inimesed põhjusega oma elukohaks valinud väiksema koha, kõigile ei meeldi palju rahvast enda ümber.
Mul mõlemad lapsed tulid esilekutsumisegs ja olim hommikul ilma valudeta juba platsis, aga teine beebi tuli nii, et 6cm avatusegs veel miskit hullu polnud, ilmselt poleks kohe veel haiglasse pöördunud, aga actioniks läks ootamatult kiiresti , vähem kui tunniga oli beebi käes, selle ajaga poleks Tartusse jõudnudki, no ja niigi sündis beebi hapnikupuuduses, kui kohe arsti poleks käepärast olnud, poleks vist nii hästi meil läinud.
Mina sünnitasin Pärnu haiglas, kuna elan Pärnu linnas. Öösel, kui haiglasse läksin sattusin väga ebameeldiva ämmaemanda juurde. Ta ainult turtsus ja nähvas ja ülbitses. Ma ju ajasin ta vaesekese ööunest ülesse.
Õnneks hommikul tuli uus vahetus peale ja vot need ämmaemandad olid kõik super.
Sünnitasin Soomes Kotka haiglas ja mul oli väga meeldiv kogemus. Elasime tol ajal hoopis teises linnas ja haigla oli umbes 40 minuti kaugusel. Koguaeg kardsin, et äkki ei jõua õigeks ajaks haiglasse või lähen kogemata liiga vara ja saadetakse koju tagasi. Õnneks nii ei juhtunud, avatust oli just parasjagu ja mind kirjutati sisse. Sain vannis sulistada umbes tunnike ja sünnitustoas tehti mulle ka epiduraal pärast mida sain ka paar tundi magada. Arstid olid suurepärased (mul oli kaks ämmakat kuna vahetus vahetus vahepeal), väga sõbralikud ja julgustavad, mõlemad käisid mind hiljem ka palatis vaatamas, et kuidas mul läheb jne. Mu mees oli 100% kindel, et ei taha pressimise juures olla aga kui lõpuks see hetk kätte jõudis, küsis, kas ma tahan, et ta jääks. Ma arvasin ka, et ma ei taha teda sinna, aga selleks hetkeks juba tundus, et tegelt tahan küll ja nii ta jäi. Hiljem ta ütles, et oleks väga kahetsenud, kui poleks jäänud. Nii et mehed, kui vähegi võimalik, siis olge oma naistele toeks, kuigi see sünnituse protsess tundub rõve, siis ka isa jaoks pole midagi ilusamat, kui näha oma pisikest lapsukest esimest korda ning kuulda tema esimest nuttu. Mu mees poetas küll pisara ja ma pole teda kunagi nutmas või nii emotsionaalsena näinud. ❤
samuti sünnitasin mõlemad oma junsud Kotka haiglas ja olen sealse sünnitisosakonnaga ülimalt rahul ?. elasin toona kuskil tunni sõidu aja kaugusel aga sain ilusti õigeks ajaks haiglasse ja aega jäi ülegi. esimese lapse puhul kartsin rohkem, kas jõuan õigeks ajaks aga kuna ema oli külas ja oli kõike kogenud, teadis rahustada ja õigel ajal minema saata. ainuke mis mulle ei meeldinud oli see et hoiti nii kaua peale sündi haiglas. oli vist 3 päeva, oleks kohe koju tahtnud.
Valgast Tartusse sünnitama sõita võtaks aega 1h. Halbade teeoludega isegi kauem. Kartsin mõlema lapsega väga, täiesti hirmus mõelda, et kui äkki tahan kolmandat, pean äkki teepeal sünnitama või siis suurest hirmust Tartu Valga vahet sõitma oma libavalude ja hirmudega ( juba teise lapsega läksin kohe haiglasse sest kartsin kauemaks koju jääda) ja siis veel mõte sellest, et Tartus peaksin üksi hakkama saama, ei ole võimalik mehel teiste laste kõrvalt nii lihtsalt Valga Tartu vahet käia, et toeks ja abiks olla.
Olen kaks last sünnitanud pelgulinnas. Elan Tallinnast 60km kaugusel. Minul oli muidugi suur pluss see, et mu vanemad elavad Tallinnas ja mõlemad korrad ootasin õiget hetke sünnitumajja minna oma vanemate juures. Elavad nad pelgulinnast 3min sõidu kaugusel ja minu jaoks oli see sõit juba piin. No proovi nende tuhude ajal seal autos istuda. Esimesega tegelt läksin haiglasse liiga vara. Ei teadnud ju milline see õigu valu nüüd on. Jõudsin sinna 4cm avatusega ja sünnitasin 13h hiljem. Teisega juba teadsin millal see õige hetk on ja jõudsin haiglasse 1h enne lapse sündi.
Mina olen see inimene, kes oleks.pidanud kindlasti kaks kuud tagasi minema sünnitama Põlva. Kõik ümberringi rääkisid,.et ära mine Võru haigla sünnitama.. et seal nii ja naa.. aga, et Põlva haigla on super! Aga ma mõtlesin, et mis ma ikka sõidan edasi tagasi.. et käin kodu lähedal ära.. läksin! Sünnitus kulmineerus super hästi.. kui nii hea äe oleks igakell ja kere teeks minuga nii head koostööd siis sünnitaks veel ja veel (ühe sünnitan kindlasti veel 😀 aga KINDLASTI Tartus ja siis vahet pole, kust sõidan sinna). Igal juhul esimene päev oli super, siis tekkisid probleemid. Last ei kontrollitud, ainult minu palunise peale. mind ei kontrollitud KORDAGI!!!! Aga kuna beebiga oli nii palju tegemist siis ma ei pööranud sellele tähelepanu. Olin seal kolm päeva ära ja sõitsin otse haiglast Tartu vastsündinute osakonda.. no lohtsalt hing ei andnud rahu.. ja seal juba ootasid mind ees professionaalid, mitte nagu seal Võru haiglas.. oli ka kolm päeva seal ja laps nö turgutati ülesse, see mis siis Võru haiglas jäi tegemata. Hing oli rahul ja hea oli sõota koju 🙂 aga see pole muidugi kõik. Kodus tõusis mul onal palavik 40 kraadini. Ei suutnud hingata jms.. käis kiirabi, tegi süsti ja ütles, et olen üle pingutanud jne jne.. et puhaku. Okei, puhkasin. Siis ülejärgmine päev tuli koju perearst beebit vaatama, rääkisin ka temale oma loo, et olen täitsa pilves, temp 40 41, eriti püsti olla ei saa, muidu pilt kohe kotis.. nii rääkis sama juttu, et ma ole pingutanud ja sünnitusjärgne stress.. ja no mis mul üle jääb.. tuleb uskuda. Aga mäletan viimast ööd kodus, kui enam ei ärganudki, vaid mees äratas pikalt, püsti ei seisnud jms.. oli hirmus. Järgmiseks hommikuks olin nii palju palavikualandaid söönud, et olin lohtsalt lumivalge. Ja siis helistasin perearsti keskusesse, et uurida, mis võiks olla… ja kuna ma olin abi juba otsinud meditsiinist siis telefoni kõne tundus kõige mõistlikum.. vähemalt ei nähta, et jälle mina.. nagu otsiks tähelepanu. Öeldi, et kohe sünnitusosakonda, sinna haigla, kus sünnitasin. Ok läksin, mees sõitis autoga haigla ümber, et beebi magad saaks ja aeg oli mul limiteeritud.. kuna andsin kogu selle hulluse juures veel beebile rinda. Jõudsin sinna, naistearst vaatas mind üle.. oli ise valgem näost, kui mina (võru haiglas on tartu naistearstid, kuna siit pole muud võtta!! JUMAL TÄNATUD) avas mul seal mingid asjad ja ma lausa purskasin verd.. ta uuris, kas ma mingeid ravimeid sain haiglas ja kes mind üle vaatas.. ei saanid ei ravimeid, ega ei vaadanud mind kordagi keegi. Vererõhku mõõdeti ja siis ka unustatid mõned korrad ära.. pidin ise seda lunimas käima. Igaljuhul oli minu sisse jäetud mingid tükid ja mul oli juba kriitiline emakapõletik.. kokkuvõttes ma juba roiskusin seest poolt!!!! Ja mitte, et ma ise oleks modagi teinud, vaid sp, et lihtsalt haigla töö oli nõnda SITT!!! Arst tegutses kiiresti, nüüd olen tervem, kui kunagi varem ja elan! See oli loetud aja küsimus, kui mind poleks enam olnud! Jah puhka kodus, mida korrutati mulle erinevate meditsiinitöötajate poolt… oleks end konkreetselt surnuks puhanud.. ei lähe sinna kunagi sünnitama ega muud abi otsima. Sõidan kasvõi 200km Tartu või Tallinna, kus ootavad mind proffesionaalid, mitte midagi sellist! Kuigi jah, see äe, kes sünnituse vastu võttis oli viimase peal.. aga nüüd kogu haiglast on mõru maik suus. Ja ma seekord ei jutusta lihtsalt, nüüd olen terve ja jõuan tegeleda ka muude asjadega peale lapse, siis hetkel on pooleli kaebuse esitamine. See oli õudne ja loodan, et kellegil sellist kogemust pole..
Mina sünnitasin ka hiljuti Võrus ja täiesti vastupidine olukord. Sünnitus super-ämmaemand ja arst kohe olemas, esimene öö käis ämmaemand tihti kontrollimas. Kuni koju minekuni vaatasid lastearst ja naistearst iga päev meid. Imetamisnõustamist andis samuti ämmakas, kuna laps ei võtnud rinda .
Minul analoogne juhtum Ida-Tallinna keskhaiglas. Laenudest pole kasu, lubavad isekeskis asja arutada ?
Kaebusest siiski ?
Elan Tallinnas ja mõlemad Pelgulinna sünnitusmajas sünnitanud. Esimesega olin 3 ööd haiglas (sünnitus kestis 13h) ja peretoa saime kohe. Teise sünnitasid reaalselt 2min pärast seda hetke kui haiglaukse ületasin . Jätsin ikka nii viimasele minutile haiglasse minemise. Vara hommikul küll käisin korraks haiglas kontrollis aga varasem kogemus 2 sõrme avatusega võrdus 13h haiglas valutamist. Kuna ei valutanud… otsustasime veel vanema lapse lasteaeda viia ja niisama ringi trippida. Et jah… oleks seda kuskil maakohas sedasi otsustanud ja venitanud.. oleks kuskil teepervel sünnitanud.
Petetuba siis ei saanud kuna siis jagati neid remondi pärast tasuta. Õnneks sain järgmisel päeval juba koju ka.
http://tervisetrend.ee/arst-Maie-Kalliver-MD2319.aspx
Need arvustused ütlevad kõik. Soe soovitus- kui ITKs ootab uksel proua Maie, siis võta kiirelt takso ja Pelgusse (isega taksos oleks ilmselt parem sünnitada)!
Mina sünnistasin 1. korda ITK-s selle aasta jaanuaris. Sünnituseelne osakond jättis soovida. Keegi mind vaatamas ei käinud ega uurinud peale KTG-d, et kuidas olukord on. Ise pidin ukerdama sinna leti äärde või mees pidi käima ja uurimas, et kas nüüd on juba aeg või vaadake kasvõi korraks avatust. Mõlemad olime ju täiesti esimest korda sellises situatsioonis ja mul olid MEGA valusad valud algusest peale. Sünnitus kestis muideks ligi 40h. Sünnituseelses olin ligi 20 h ja seal hakkasid mul pressid peale aga keegi ei uskunud ega tahtnud mulle KTG-d teha ega uuridagi (neil polevat aega). Alles siis viidi üles, kui ma juba röökisin valust ja palatikaaslne käratas ka arstidele, et KUULGE TA JU SÜNNITAB. Aga sünnitusosakonnaga jäin väga rahule. Nii tore ämmakas oli, rahulik ja aitas nii mind kui ka meest 🙂
Sünnitasin Tallinnas, aga ise elan 80 km eemal. Kuigi on ka lähemal olemas sünnitusosakond, valisin ikka kaugema ja enda jaoks kindlama valiku. Kuigi linnades ei pruugi jah saada rohkem tähelepanu sünnitusel kui maakonna haiglates, siis selleks on olemas ka võimalus võtta era ämmarmand, kes istubki terve aja sinuga.
Olen aus minu arvates võiks naisele valik jääda kus tahab sünnitada ? aga oma kogemusest võin rääkida nii et 2 last mul, üks sündis paide haiglas 3 päeva valusid ja 4 päeval oli laps käes ? kõige hulle asi minu arvates oli seal, eriti oli see koomiline et tahtsin jubedalt. Magama jääda sünnituse aeg, ja pea arstile kes oli sünnitus osakonna juhataja tol ajal tahtsin jubedalt vastu vahtimist jalaga anda sest ta oli totaalne ***bich****… Ps suutsin arsti välja vihastada, ja mulle anti naerugaasi asemel vist narkoosi ?? sest lõpu ei mäleta kui seda et 2 h hiljem ärkasin ülesse ? teise lapse sünnitasin rakveres, ämmaemand oli mul Tamara Hütt supper tore arst, terve sünnituse oli minuga mis kestis valude ja pressidega kokku 20 minutit ? lapsel oli jube kiire tulemisega. Valusid mul ei olnud, oli sisetunne mis ütles õhtul kell 6 et kuule nüüd mine haiglasse, midagi mäda ? läksin haiglasse pandi tiksuma, noo mida polnud oli valud ? ja vesi ka polnud ära tulnud, siis tuli mingi noor venelanna tegi protsetuuri ja ütles kuuled 7-9 cm avatus et mis kuupäevaga teeme teie 2 se lapse kas 1mese või teise 2 kuupäevaga ütlesin et teeme 1 kuupäevaga, ja tehti veed lahti ei läinud 10 minutitgi mööda kui tuli valu ja press ühe korraga 3 pressi 3 valu hoogu ja seal ta oligi ? oma mehe muidugi saatsin koju ära et kus ma tean kaua läeb, mees oli just koju jõudnud kui saatsin sõnumi et laps käes… See peale tuli sõnum et juba wääääääää….. ??? kui nii sünnitada siis võiks 3.nda ka veel tuua aga EI Äitah…….
Kahe esimese lapse sündides elasin Tallinnas ja seega ei olnud mingit muret. Kolmandat last ootama jäädes olin aga sünnikohta Haapsalusse tagasi kolinud (Haapsalus puudub sünnitusosakond), lisaks elame me ka Haapsalust veidi väljas. Mees käib välisriigis tööl. Muretsesin koguaeg sellepärast, et kui mul peaks sünnitus pihta hakkama, kuidas ma siit minema saan, teised lapsed vanaema juurde viia jne. Tähtaeg oli 29 jaanuar. Mees pidi puhkusele jääma alates 18 jaanuar, leppisime emaga kokku, et alates 10.01 tuleb ta minu juurde elama. Kõik läks aga teisiti. Mees oli jõulupuhkusel ning pidi tööle tagasi naasma 02.01, 01.01 hommikul voodis külge keerates tulid aga veed! Beebi oli veidi enneaegne, aga ikkagi, valis õige päeva, järgmine päev oleks issi ära läinud ja emme üksi. Minu kõik lapsed on sündinud ITK-s ja olen kõigega väga rahul olnud 🙂
Mina sünnitasin pelgulinna haiglas, eriti meeldis see et sain küll ühispalatisse, kuid kõik 3 päeva kui seal olin, olin lapsega kahekesi. Ämmaemand oli ääretult ebameeldiv vana naine! Teised arstid ja 2 praktikanti kes aga sünnituse juures olid, olid toetavad ja meeldivad, ei teagi kuidas ma nendeta toime oleksin tulnud. Elan nüüd raplamaal ja kui teist korda sünnitama peaksin läheksin ITK.
Hei Mariann!
Minul sündis enneaegne laps ja erakorralise keisriga sündis ta Tallinna Pelgulinna Sünnitusmajas. Olin samas kohas ka rasedana arvel ja terve minu rasedusaeg ja ka nö. sünnitamine ja pärast sündi seal viibimine oli väga meeldiv. Minu ämmaemand tegi head tööd terve raseduse vältel ja kui lapsel sündimisega kiire hakkas siis sealsed inimesed aitasid mind ka igati, hiljem vastsündinute intensiivis oli veel eriti meeldiv personal. Sündis ju minu esimene laps ja mina olin loll ja roheline sel teemal, sealsed õed aitasid ja juhendasid mind, vajadusel rahustasid ja paitasid pead, sest ma oma minibeebiga (1,4kg) ei osanud kohe mitte midagi peale hakata, ta oli lihtsalt niii imepisike. Sain palju tuge ja teadmisi ja minupoolt küll ainult suured kiidusõnad ja tänud sealsele seltskonnale! Teevad tänuväärt tööd!
Esimene sündis tallinnas itk.supper arstid. Teine rakveres,jube kogemus.Ämmaemand magas,olin koguaja üksi.pikk lugu,hea et eluga pääsesime.
Esimene Fertilitases, siiamaani nukrutsen, et seal enam ei saa.
Teine Läänemaa haiglas. Ütleme. kodus oleks oluliselt parem olnud. Nüüd ma tean, miks mõned haiglas sünnitada ei taha.
Meie vanemad lapsed ka sündinud Fertilitases. Praegu ongi suur mure, et pole sünnitusmaja, kus sooviis kolmandat sünnitada 🙁
Esimese lapse sünnitasin Paides, jäin sealse personaliga väga väga rahule. Seal oli üldse väga mõnus ja hubane ja kodune tunne. Teise lapse sünnitasin Pärnus. Sealsed töötajad enamused olid väga toredad, aga 1 oli meeletult kuri ja rikkus kogu haiglas oldud aja ära. Pärnus ei olnud üldse nii hubane, kui oli Paides.
Tegelikult soovisin teise lapse ka Paides sünnitada, aga kuna vahepeal kolisime, siis oli Pärnu lähemal, et kontrolli minna( 36 nädalat oli rasedust ja liigutusi ei olnud päev läbi tundnud). Ma arvasin, et nagunii saame koju, sest sündimiseks oli nagu natukene vara. Aga kui arst ütles et siin pole modagi teha, avame veed ja sünnitad, siis esimene mõte oli, et ma tahan ju Paides sünnitada?.
Kui nende kahe vahel saaks uuesti valida, siis absoluutselt valiksin ma Paide! Nii personali kui ka selle hubasuse pärast?
Ma kaks last sünnitanud Paides ja kohe ka kolmas tulemas ja ka Paides. 🙂 Mõlema lapsega 2 ööd haiglas olnud ja kolmandal päeval koju saanud- endale just see meeldib, et pm 2 ööd-päeva on arstid koguaeg juures, kui peaks mingi probleem tekkima. Kuidagi kindlam tunne. Personal on alati olnud suurepärane- jah sünnitusel oleb halvasti öelnud dr Rajale aga keegi ei pööra sellele tähelepanu ega ei kohtle sind halvasti. Iga kell valiks haigla, kus on vähem sünnitajaid korraga, sest siis on personalil aega tegeleda sinuga. 🙂
Mina sünnitas ITKs siis kui oli nö buumiaeg. Arvestades, et sünnitajaid oli too hetk palju siis sain ikkagi sünnitustuppa, ämmakas oli terve aja minu juures ja väga väga super ämmakas oli. Jah, me ei saanud kohe perepalatisse ja esimesed 2 ööd-päeva ma ei maganud põhimõtteliselt. Kui lõpuks saime perepalati tundus see nagu puhkus Dubais ?. Aga ma ei vingu, sest kokku olin haiglas 5 päeva ja viimasel päeval palusin, et niiiiiii tahan koju. Koguaeg oli õde kes käis vaatamas ja kontrollimas ja näha, et hoolis. Ühtegi halba sõna mul pole, no v.a sanitar vms, arvas, et ma varastan haigla tasse ?
minu meelest IGA kuu räägivad sünnitajad, et “buum” on 😀
Mina sünnitasin oma mõlemad lapsed 6 aastase vahega pelgulinnas . Kui esimene laps sündimas oli ,oleks olnud võimalus ka veel raplas sünnitada kuid mini tervis seda ei lubanud ja saadeti tallinna sünnitama . Jah see 60 km vahemaa hirmutas mind mõlema sünnituse eel , et kas ma jõuan äkki liiga vara ja saadetakse tagasi või et sünnitan autos 😀 esimese lapsega ma nii tundsin küll kuna ilmaolud olid kohutavad ja üle 40 km/h sõita polnud võimalik 😀 Haigla kogemus oli mõlema sünnitusega lausa suurepärane kuigi sünnitused olid väga erinevad ja pikkused samuti , kui esimene laps oli 7 h peale vete avanemist käes siis teise lapsega läks regulaarsetest valudest sünnini lausa 15 h aega ja no rohkem ei tahaks 😀
Ma saan täiesti inimeste murest aru kui sünnitusosakond kinni pannakse ,sest jah tallinnas on hea võtad takso vms ja lähed aga maal seda luksust ei ole niiväga ja kõigil ei ole ka autosid ja see tekitabki neis seda muret ja paanikat , et kuidas kohale jõuda kui veel kaugemale pead sõitma jne .
Mul on 8 aastane ja 1 aastane tütar, mõlemad sündinud Põlvas 🙂 Ja mõlemad sünnitused kestsid alla 2 tunni 🙂 Parim personal ja koht sünnitamiseks Lõuna-Eestis ?
Kuna ka Valga osakond on sulgemisohus ja Põlva oma aitad, siis ehk oleksid nii hea ja lisad ka Valga petitsiooni oma postitusse :))?
https://www.petitsioon.com/valga_sunnitusosakonna_kaitseks
Mina esimese lapse sünnitasin Tartus Toomel. Kuna see oli väga ammu siis tol ajal tingimused olid nii ja naa. Palat oli ulme palav, pidime ühispalatis olema sest peretubasid oli vist paar tk. Siiski pole kogemus kehv kuna ega ma sinna elama kolinud, paar päeva elasin üle.
Teine sündis ITKs. Ainult kiidusõnad. Igal sammul abistav ja sõbralik personal, ilus haigla. Peretuba ei saanud aga ema lapse tuba oli väga ok, hubane ja kõik vajalik olemas.
Pisikesi haiglaid ei usalda, esimese lapse ootamise ajal sain nii kehva kogemuse. Juba siis oli probleem, et personali nappis.