avameelselt kogu lapseootuspullist / candidly about being pregnant

Eks ma võlgnen teile väikse selgituse kah, et mis siis täpsemalt toimub. Ütlen kohe ette ära, et tegemist ei olnud mingisuguse pikalt planeeritud ja skeemitatud plaaniga, sest meil puudus absoluutselt igasugune plaan ise kolmas laps valmis meisterdada. Lende oli siin just hiljaaegu lõpetanud 100% rinna võtmise (no jumal, aasta ja kolm kuud pidasin vastu!) ja ma olin juba väga teemas sellega, et saan käia sõbrannadega väljas, Kardoga deitimas ja üldse elada elu, mis ei hõlmaks piima ja tittesid ja muud säärast.

Paistab aga, et me võtsime seda deitimise värki natukene liiga tõsiselt, sest natukene aega peale mu rasvaimu hakkas mul sees väga imelik. Nagu sellised kummalised valutorked ja ma sain aru, et need on hoopis teises kohas, et olla protseduuriga seotud. Kannatasin paar päeva, aga lõpuks läksin igaks juhuks siiski erakorralisse, sest nagu te teate, on mul spiraal enne välja kukkunud ja need torked tekitasid mulle hirmu, et äkki on see spiraal jälle kuskile rändama läinud ja nüüd hängib ta äkki kuskil otsapidi miski seina sees, kus ta hängima ei peaks.

Läksin siis mina ITK emosse ja ma ütlen kohe, et see oli üks väga… ebameeldiv käik, sest kuna protseduurist oli ju siiski vaid loetud päevad möödas, olin ma igalt poolt sinine. Ja kuna sinikatel on komme “allapoole vajuda” siis võite ise ette kujutada, milline ma välja nägin, kui ma püksid maha võtsin. Ütleme nii, et konkreetselt potisinine. Arstiks oli ka mingi vanem härra, kellele ma siis kiirelt seletasin, et ausalt mind ei ole kuskil jalaga läbi pekstud, et ma käisin ainult rasvaimus, aga teda ei paistnud see jutt eriti huvitavat. St üldse oli väga napisõnaline mees. Vaatas seal oma ultraheliga ringi ja ütles tuimalt, et tema mingit spiraali ei näe. Kohe üldse ei näe. Ei õige ega vale koha peal. Ütles, et nüüd on kaks varianti, et kas on välja kukkunud, või siis läbi emakaseina kõhuõõnde läinud. Et kui mul 40 palavik tekib ja ma igast august verd lahmama hakkan, et siis ma peaksin polikliinikusse pöörduma. Ega jah, ma juba kujutan ette, kuidas ma sellises olukorras tagasihoidlikult just polikliinikusse oleksin pöördunud, nagu vanem naisterahvas muiste. Lisaks soovitas ta hommikul rasedustesti teha, sest kuna spiraali pole, võin ma vabalt ka rase olla.

Ühesõnaga olin ma tagasihoidlikult öeldes väga šokeeritud. Ma oleks palju parema meelega kuulnud uudist, et mul on spiraal läbinud kõik organid, mis mul vähegi sees on, kui see, et ma võin rase olla. Aga kuna mul väga muud varianti polnud teada saamaks, kas ma olen rase või mitte, läksin ma apteeki ja ostsin hunniku rasedusteste.

Ma pole vist kunagi ühelgi hommikul nii kiiresti üles tõusnud.

Ma vist käisin terve päeva mööda maja ringi ja korrutasin, et see pole võimalik. Mis kuradi moodi on võimalik, et mul spiraal JÄLLE välja kukkus? Kinnitati mulle ju peale esimest korda, et järelikult oli see lihtsalt valesti paigaldatud, käisin ju veel jaanuaris kontrollis, kus lubati, et sedapuhku on see spiraal omal kohal ja pidin alles aasta pärast tagasi kontrolli tulema. Ma tahtsin nii väga kedagi süüdistada, aga täpsemalt keda? Ega ka spiraalid ei luba olla 100% tõhusad, nagu-freaking-näha. Oleks võinud süüdistada ka näiteks oma emakat, aga mis tolku sellestki olnud oleks? Nii et esialgu jäin ma süüdistama Kardot, sest KEEGI pidi ju selles süüdi olema.

Ahjaa. Kardo. Ma reaalselt arvasin, et ta läheb esimese asjana ennast kuuri oksa tõmbama, aga selle asemel ütles ta midagi sellist, et: “Ma olen alati selleks võimaluseks valmis olnud!” ja hakkas juba sama õhtu lastele rääkima, et jeee, nad saavad uue õe või venna. Samal ajal kraapisin ma ise kaudselt kuuri ukse taga 😀

Mega kassi tekitas see, et oleks ju nagu tahtnud kohe hästi rõõmus olla lapseootuse üle. Lapsed on ju imelised ja lapsi saada on imeline ja neid koos kasvamas näha on imeline. Aga mul tagus ainult peas, et aga mina? Aga MINU plaanid? Ma ei saa rasedana lapsendada. Ma ei saa rasedana… ma ei saa rasedana mitte midagi teha! Selline tunne oli, nagu ma oleks mingisuguses lõksus. Ja selleks lõksuks on minu elu, mis edaspidi koosneb ainult valimatust sigimisest iga jumala aasta, kuni mu munarakud lihtsalt otsa saavad. Ja et ikka rohkem oma uude stereotüüpi sulanduda, peaksin ma veel mingi hetk kolima Vändra lähistele ja hakkama seal geelküüsi paigaldama, kuni Kardo poe ees õlut joob. Samal ajal kantseldaksin ma enda neljakümmet last ja näeksin välja nagu igasugune elumahl oleks minust välja imetud, ise oma ripprindadega aknalaualt tolmu võttes.

Vot sellised toredad tulevikuplaanid siis mul endale tekkisid.

Kuidagi ahastav tunne, et kuidas mõnel inimesed on nii palju probleeme rasestumisega ja mina jään lihtsalt iga asja peale rasedaks. Kuidas, jumala eest? Ilmselgelt pillid mul ei tööta – Mari. Spiraali kasutada ei saa – tundmatu kolmas laps. Mida ma siis tegema pean? Nunnaks hakkma? Kardo vasektoomiasse saatma (peale kolmandat last saab seda teha :D). Ma ei tea, muidugi tulevikus kasutatavate rasestumisvastaste vahendite valimisest on vast veel vara rääkida, aga noh. Ühesõnaga mind tabas lihtsalt must masendus.

Ja see must masendus kassis ka mind veel omakorda ära, sest vaene laps noh. Näeb tema NII PALJU VAEVA et siia ilma saada ja siis tema lihane ema ka ei ole rahul sellega. Mulle meenus kohe, kui Lendet oodates tegin megalt vereteste, et veenduda, et ta ikka on olemas ja korras ja kasvab. Ja käisin esimese kahe kuu jooksul vist sada korda arstil, et nad ikka UH teeks ja veenduks, et kõik on korras. Nüüd panin lihtsalt Šoisi juurde aja kirja ja ootasin oma aega, et saaks seal ära käidud ja mingit rohkemat tõestust oma rasedusest, kui need rasedustestid. Muul ajal olin nagu… nojah. Ok. Fain siis.

Samal ajal hakkasid pihta imelised raseduse tunnused nagu peapööritamine ja -ringlus. Näiteks nii, et istun, aga püsti ei saa, sest pea käib nii ringi. Iiveldused. Hommikul, õhtul, lõunal. Ja muidugi see, et KÕIK ajas mind närvi. Mind ajas närvi, et ma olin olnud mingi viis minutit rase, kui juba Perekoolis sellest räägiti. Mu enda sõbrannagi ütles lambist, et kuule mu beebigrupis öeldi, et sa oled rase. Mitte, et ma nüüd hullu riigisaladust sellest teha oleksin tahtnud ja kindlasti ei oleks ma suutnud ka kolm kuud vait olla, aga no ma lootsin, et ma vähemalt ühe korra arstil saan ära käia, enne kui sellest üldse midagi rääkima hakkan, aga oh ei. Keegi geenius võttis lausa südameasjaks mulle IGA PÄEV kommmentaaridesse kirjutada “rase oled v?”, “millal kolmanda lapse sünnitad?”, “ma tean , et sa oled rase!”.

Ausalt, ega ma arvanudki, et ma üldse suudan seda kellegi eest saladuses hoida ja kui teemaks tuli, siis ma rääkisin ikka inimestele, et ma VIST olen. Aga ma ei osanud eeldada seda, et keegi seda kuskile edasi rääkima läheb. Paistab, et mu emal oli õigus, kui ta kunagi rääkis, et mitte kedagi siin ilmas usaldada ei või. Mitte, et mul laias laastus vahet oleks. Ainuke, mis see tegi, on see, et ma nii varakult teile üldse rääkisin. Muidu oleksin veel natukene aega mokka maas hoidnud ja rääkinud siis, kui mul oleks natukene rohkem öelda olnud, kui et mu sees elab kiitsaka linnupoja moodi inimene. Aga laias laastus, mis vahet seal on, kas te teate teisel kuul või kolmandal kuul või viiendal kuul. Mul vahet pole.

Ahjaa. Rasvaimu ka. Et kas seda tehakse siis rasedatele naistele. Vastus on, et ei, ei tehta. Aga selle jaoks peaksid nad ka aru saama, et naine on rase. Mulle tehti enne protseduuri nii UH kui ka veretest, kuid sellel hetkel olin ma veel nii vähe rase, et nemad seda teada ei saanud. Noh, isegi ju see EMO arst ei näinud rasedust ka peale protseduuri. Ma muidugi esimese paanikaga kirjutasin oma kirurgile, aga ta rahustas mind maha. Esiteks sellega, et ka rasedatele naistele tehakse vajadusel narkoosiga operatsioone ja teiseks oli mu rasedus veel nii väike, et ta polnud isegi minuga veel samas vereringes. Seega arvas ta, et midagi hullu ei tohiks protseduurist tekkinud olla ja noh, kui ka oli, siis näitaks seda loodus ja loode ei kinnituks arvatavati ka paika. Aga nagu näha, seda ta siiski tegi ja oli lausa kontrollis käies nädala võrra suurem, kui päevade järgi arvutades arvasin. Vastupidav tegelane.

Naljakas oli kuulda eile ka kommentaare, et oi-oi, nüüd on rasvaimu “raisku” läinud. Esiteks, mida ma siis tegema pean? Jooksma aborti tegema, põhjendusega, et klge ma just käisin rasvaimus, loodan, et mõistate? Teiseks – rasv on kõhult ju juba eemaldatud, selles suhtes ega raseduskõht ju ka pekist ei koosne, see on siiski ikka laps. Ja tänu rasvaimule ma võib-olla ei ole selline vaal raseduse lõpuks 😀

Noh, Kardo on muidugi erilises isa-mode’is siin. Iga hommik teeb mulle hommikusööki ja toob tassi kohviga ka rasedusvitamiini, et lapsele kindlasti nägu kasvaks. Teeb mulle süüa ja üritab võimalikult kiiresti eemaldada majapidamisest asjad, mis minu mõistes haisevad. Noh, peaaegu KÕIK asjad siis. Ahjaa… Eile magas Kardo natsa kauem ja otsustasin, et teen siis endale ISE  võiku. Sai+juust+kurk. Süda oli nii paha ja miski muu kätte ei jäänud, mõtlesin, et kui natukene söön, läheb ehk paremaks. Sõin ja mõtlesin, et ahhhh apppiiiii, kui rõveeeee. Samal ajal kinnitasin endale, et see on ainult rasedus. Need ei ole rõvedad. Söö, Mallu! Siis hakkab parem!

Sõin siis võiku ära ja imelikul kombel ei hakanud üldse parem, vaid hullem. Seest keeras ja enesetunne läks nii nadiks, et vedelesin lihtsalt nii kaua elutoadiivanil, kuni Kardo ka ärkas ja küsis, et miks on köögi tasapinnal hallitav sai, hallitav juust ja mädanev kurk. Ehk siis… jah, ma olen nii kaua süües tundnud, et kõik on RÕVE, et ma olen juba selle fiilingu alla surunud ja enam ei usu iseenda aistinguid. Kuidas ma aga ei näinud, et need pekkis on, vot seda ma ei tea.

Sellised lood siis meie majast. Jumal, anna mulle palun armu ja kannatust. Ainult armu ja kannatust.

I guess I owe you guys a little explanation about what is going on exactly. Let me start by telling you that it wasn’t a plan we had put together ages ago, because we had absolutely no intentions of making a third baby ourselves. Lende had just stopped getting breast milk 100% (dear god, I managed that for a year and three months) and I was absolutely on board with being able to go out with my friends, on dates with Kardo and just living life that doesn’t involve milk and babies and all of that.

But it seems we took our dating opportunities a little too seriously, because a little after my lipo suction I felt really weird inside. I had these like odd stabs of pain and I realized they were coming from a totally different place than the procedure pains would be. I suffered for a few days but then, just in case, went to the ER, because as you know one of my IUD’s has fallen out before and these stabs were scaring me, maybe the device has gone wondering again and is now hanging out somewhere it shouldn’t be.

So I went to the ER at ITK and I will tell you it was one very …. unpleasant visit, because it had only been a few days from the procedure and I was blue all over. And since bruises have a tendency to “drop down” you can imagine what I looked like when I dropped my pants. Lets say I was navy blue. The doctor was an older man and I explained quickly that no one had beaten me up, I just had lipo, but he didn’t seem to care. I mean he was a man of a few words. He looked around with an ultrasound and told me, without any emotion, that he can’t see any IUD’s. None at all. Not in the right or the wrong places. He said that there are two possibilities – either the IUD has fallen out or has migrated into my stomach through my uterus. That if I develop a fever of 40 degrees and start bleeding out of every hole I should turn to polyclinic. Yeah, I can picture how I calmly turn to the polyclinic like an old lady in that situation. He also suggested I take a pregnancy test in the morning, because as there was no IUD I could very well be pregnant.

In short I was in shock, and that’s putting it mildly. I would have much rather heard the news that the IUD has punctured every organ than the possibility of being pregnant. But since I didn’t have any other way of finding out I went to the pharmacy and bought a pile of tests

I don’t think I have ever gotten up so quickly.

The whole day I was pacing the house saying it’s not possible. How the hell is it possible that the IUD fell out AGAIN? The last time they assured me that the first one was just put in wrong and I went for a check up in January where I was told this one is securely in its place and I should go for a check-up in a year. I so badly wanted to blame someone, but who? The IUD’s are not 100% secure, as you can freaking see. I could blame my uterus, but what good would that do? So I blamed Kardo, because SOMEONE had to be responsible.

Oh yeah, Kardo. I was sure he would walk to the shed and hang himself when I told him, but instead he said “I have always been prepared for the possibility!” and told the other kids that evening that they are getting a new brother or sister. In the meanwhile I was considering the shed for myself 😀

I also got frustrated, because I would’ve wanted to feel happy about the pregnancy. Kids are wonderful and having kids is great and seeing them grow up together is amazing. But all I could think was – what about me? what about MY plans? I can’t adopt when I am pregnant, when I’m pregnant, I can’t …. I can’t do anything while being pregnant! I felt trapped. And the trap is my life, which going forward consists of reproducing every year until I run out of eggs. And to fit the stereotype even better I need to move to the middle of nowhere and become a nail technician while Kardo drinks beer in front of the local store. At the same time taking care of my forty kids and looking like all life has been sucked out of me as I dust the windowsills with my saggy boobs.

So yeah, those are my future plans.

 It feels so wrong that some people are having trouble getting pregnant but I seem to conceive at every step. God Why? Obviously pills don’t work – Mari. I can’t use a IUD – unknown third child. So what should I do? Become a nun? Send Kardo to have a vasectomy (I think you can do that after three kids :D). I don’t know, of course it is too early to be talking about any kind of contraception but oh well. So I was overcome with depression.

And that depression made me even more frustrated, because poor child. it goes through SO MUCH TROUBLE to make it into this world and then its own mother can’t be happy about it. I remembered when I was expecting Lende, how I took all kinds of blood tests to make sure she was there and everything was OK. During the first two months I went to the doctor like a hundred times to have them do an ultrasound and made sure everything was OK. This time I just scheduled an appointment and waited for it, so I could go and get confirmation about my pregnancy, more confirmation than those tests. The rest of the time I was just like … well. OK. Fine.

At the same time I started feeling the symptoms of being pregnant. My heard was spinning. So hard, for example, that I was unable to get up, because my head was spinning so hard. Nausea. Morning, noon and night. And of course being pissed off by EVERYTHING. I got pissed off by the fact that I had been pregnant for about 5 minutes when I already saw it on Perekool. My own friend told me that she had heard from a baby group that I was pregnant Not that I wanted to keep it a super secret or anything and for sure I couldn’t have kept quiet for three months, but I was hoping that I could have at least one doctor’s appointment before spreading the word, but no. Some genius made it their mission to comment EVERY SINGLE SAY saying things like “are you pregnant?”, “when are you going to have a third child?” “I know you are pregnant!”.

Honestly, I didn’t think I could keep it a secret and if it came up, I did tell people, that I THINK I am. But I didn’t think anyone would go and spread it. I seems my mom was right when she told me that you can’t trust anyone in this world. Not that it matters in the long run. The only difference is that now I told you sooner. Otherwise I would’ve kept my mouth shut for a little while longer and would’ve told you when there’s more to tell, besides that there is a little human, who looks like a tiny little bird, living inside of me. But in the long run it makes no difference if you hear it when I am two months, three months or five month pregnant I don’t care.

Oh yeah. The lipo procedure. Is it done on pregnant women. the answer is no. But in order to know this, they would’ve had to be able to determine I am pregnant. They did both an ultrasound and a blood test, but I had been pregnant for such a short time that it didn’t show up. Well, even the doctor at the ER didn’t see it days after the procedure. In my first panic I wrote to my surgeon, but he calmed me down. Firstly saying that necessary operations using anesthesia are done on pregnant women and second my pregnancy was at its very early stages where the fetus doesn’t have the same blood stream as the mom. So he thought there’s nothing to worry about from the procedure and even if there was nature would tell me by not letting the fetus attache to the uterus. But the fetus did attach and was a weeks worth bigger at the check up, then I had expected just counting the days. Resistant little guy.

It was funny hearing comments about how I “wasted” the procedure. First, what should I do? Run to get an abortion with the explanation that I just had lipo and I am sure they understand? Second – the fat from my belly is gone, I mean a pregnant belly isn’t made up of fat, it’s the baby. Thanks to the lipo I might not look like such a whale at the end of my pregnancy 😀

Kardo is in full dad-mode over here. He makes me breakfast every morning and brings a cup of coffee with my pregnancy vitamins, to make sure the baby grows a face. He cooks and tries to remove the stuff, that I claim stinks, as fast as possible. Of course I think almost EVERYTHING stinks. Oh yeah, Yesterday Kardo slept in and I decided to make MY OWN sandwich. bread+cheese+cucumber I was so nauseous and that was all I could grab. I figured if I ate a little bit it would make me feel better. I ate it and was thinking ooooooh myyyy goood, this is soooo gross. At the same time telling myself that it’s just the pregnancy. They are not gross. Eat Mallu! You will feel better!

So I ate the sandwich and funnily enough it just made me feel worse. My stomach was turning and I felt so bad I laid on the couch until Kardo woke up and asked me why are there moldy bread, moldy cheese and rotten cucumbers on the kitchen counter. So… yeah, I have been feeling like everything is GROSS for so long that I have repressed it and I don’t trust my own body anymore. How did I not see there were moldy spots on those things, I don’t know.

So these are the stories from our house. God, please send me love and patience. Just love and patience.