küll jõuame? / We have time? Do we?

Täna hommikul oli Signe ärasaatmine ja see tekitas mulle segaseid tundeid. Kuna ärasaatmise aeg ja koht selgusid alles siis, kui ma Saaremaal olin, siis oleks mul väga keeruline olnud Saaremaalt Tartusse jõuda, samas nagu siiski tehtav. Üldse ma olen see nädal tundnud ennast nii… segi. Lugenud enda vestluseid Signega, nutnud, sest ma ei vastanud ta viimasele lausele. Huvitav, miks ma ei vastanud? Ei viitsinud? Unustasin? Igatahes selline nõme tunne. Vähemalt on tore see, et meie viimane vestlus oli nii lõbus – Signe rääkis, kuidas ta naerab pisarateni iga kord, kui ta seda titesaamise saadet vaatab ja kirjutas mulle vaatamise pealt välja naljakamaid lauseid. Rääkisime, kuidas varsti võiks kuskile istuma minna ja juttu puhuda.

Küll jõuab, eksole.

See tekitab minus kabuhirmu. Kui palju on veel neid, kellega ma arvan, et “küll jõuab”? Kas jõuab?

Ma olen terve nädal ootamatutel hetkedel meenutanud ühte ja teist. Suvalised mälupildid. Kuidas ma käisin tööintervjuul ja Signe ütles, et talle tundub, et ma võiksin nende hulka sobida küll. E-mailid, mille lõpus oli capsiga, “Mariann! PALUN KUUPÄEVADEST KINNI PIDADA! Ma tean, et sa tunned kuupäevasid!”. Kuidas Signe tööl naeris, et ma kõikide vanurite lemmik olen. Kuidas ta mulle midagi seletas ja naeratades ohkas, et “õpeta nagu oma last”. Need mälestused on kõik nii valusad, sest ühest küljest tahaksin ma naeratada ja teisest küljest tahaks lihtsalt natukene nutta. Ehk siis jah, ma olen terve nädala suvalistel hetkedel natukene nutnud.

Ja see ärasaatmine. Kas see oli minust väga kohutav sinna mitte minna? Ma oleksin ju põhimõtteliselt mingi variandiga saanud küll, aga ma kujutasin ette seda, kuidas ma lihtsalt nutan ja nutan ja kuidas see kurbus mind lihtsalt üleni enda alla matab ja ma tundsin, et… ma ei taha nutta. Ma tahan ainult meenutada neid ägedaid hetki, mis meil koos oli ja naeratada. Mis see nutmine annab, küsin ma istudes Kuressaare-Tallinna bussis, endal pisarad voolamas.

Enne, kui ma Naistelehte tööle läksin, ei arvanud ma, et sellised töökohti ja ülemusi olemas on. Sõbralik ja mõnus naistekollektiiv, kus iga päev oli lõbus ja tore. Kus ülemus kohtles sind kui endaga võrdset ja ma tundsin päriselt, et ma olen ka kollektiivis vajalik osa, mitte mingi kogemusteta ja rumal 20-aastane, mida ma tegelikult olin.

Kas te teadsite, et ma alustasin blogimist 15-aastaselt? Alguses oli see suht selline “täna käisin ja nägin” tüüpi veebipäevik, aga just Naistelehte tööle minnes alustasin ma seda blogi sellisel moel, nagu ta praegu on. Mallukas-blogi. Ja ma mäletan, kui Signe ühel hetkel minu käest küsis, et kuule, sa kirjutad mingit blogi või? Ma arvasin juba, et äkki ütleb ta, et ma ei tohi oma ametist midagi kirjutada või miskit, aga tema ütles, et ma väga palju meie lolle nalju netti üles ei riputaks ja et ma ikka hoolega edasi blogiksin, sest ta näeb, et see mõjub mu kirjaoskusele väga postitiivselt. Mis toob mind tagasi selle juurde, et Signe oli see inimene, kes palkas tööle 20-aastase, null kollase meedia kogemusega ja veel takkaotsa kirjaoskamatu inimese, sest ta tundus, et ma sobiksin nende hulka. Ja ma olin see vend, kes kogu aeg jäi oma lugude esitamisega hiljaks, sest kuupäevad läksid sassi ja aeg-ajalt ei vastanud ma oma telefonile, sest olin selle maha unustanud ja aku oli tühi ja ükskord helistasin ma tõesõna hommikul Signele, et talle siiralt teada, et ma ei tule tööle, sest ma põlesin solaariumis ära ja ei saa riideid selga panna.

Arvestades, et ma Naistelehes lõpuks aastaid ja aastaid olin, siis tahaks ikka loota, et ma ajaga natukenegi paremaks läksin, aga no ma ei oleks see, kes ma praegu olen, kui poleks Signet. Kes ma oleks, kui mind poleks Naistelehte võetud? Kui ma ei blogiks? Kõige selle taga on suuremal ja väiksemal määral just Signe.

Kas pole imelik, kuidas elud saavad kokku, põimuvad näiteks korraks, või natukene pikemaks ajaks ja elud saavad muudetud. Minu elu igatahes sai, aga see süütunne ja kurbus ei taha ära kaduda. Miks ma Signe viimasele lausele ei vastanud? Miks ma ei jõudnud temaga kokku saada? Miks ma arvasin, et aega on? Miks ma ei võtnud kunagi enne vaevaks teda tänada? Kas tõesti saame me aru oma tegemata jäänud tegudest alati alles siis, kui on juba hilja?

See mõte tekitab samuti paanikat, sest sellisel juhul peaksin ma püüdlikult iga jumala päev kõigiga suhtlema, kohtuma ja ringi jooksma. Võib-olla alustada lihtsamast ja armastada ja hoida neid, kes meie ümber on. Ja neile öelda, et sa neid armastad ja hoiad ja et nad on sulle tähtsad. Enamik lähedasi teavad seda nagunii, aga öelda ikka võib. Siis on vähemalt öeldud ja sa ei pea ennast leidma ühel hetkel olukorrast, kus ennast nead, et miks ma ometi ei öelnud. Miks ma arvasin, et aega on…

Mulle meenub üks Signe antud intervjuu, kus ta rääkis, et ta tegi väga kaua kollast meediat, kuni ühel hetkel taipas, et noh, keda see huvitab, kes on Ott Leplandi uus pruta. Või no midagi sinnakanti, et see ei muuda ju midagi, et see ei anna midagi. Ja siis ta läks Kodutunnet tegema, sest siis ta tundis, et ta muudab MIDAGIGI, natukene. Ma nüüd muidugi ei tsiteeri seda, aga midagi sellist oli. Ja see pani mind mõltlema – kui mina hommepäev läheks, kas ma saaksin öelda, et ma elasin seda elu, mis ma tahtsin? Kas ma saaksin öelda, et ma olin õnnelik?

Ja teate, saan küll. Ma olen õnnelik. Ma armastan oma elu, oma perekonda, oma lapsi, oma meest – kõike armastan. Mul pole elule ühtegi suuremat etteheidet kui see, et ma tahaks, et kõikidel sama hea oleks, kui mul on. Ma olen tõesõna nii emotsionaalne inimene, et mul mõnikord hakkab lihtsalt füüsiliselt paha, kui ma loen neid kirju ja abipalveid, mis mulle saadetakse, Miks elu on nii ebaõiglane? Miks mõned peavad nii palju kannatama? Miks mõnel on nii raske? Miks inimesed peavad surema?

Kas iga asi on millekski hea? Elu ja surm on minu loogika järgi kõik kaootilised ja need juhtuvadki ootamatult, ilma suurema tagamõtteta. Need, kes maha jäävad, neil on kurb, need kes lähevad… Nad on läinud ja neil kurb ei ole. Ja kurbki ollakse rohkem egoistlikel põhjustel, sest no igatsus ja armastus ja… Kõik need asjad, mis inimese lahkumisega otsa saavad. Aga ükskõik kui ratsionaalselt ma seda ei võta, siis mul on kurb. Ja ei tahaks sellega leppida. Ja ei tahaks mõelda Signest minevikuvormis. Ja ei tahaks isegi korraks mõelda sellele, mida tunneb ta perekond. Tahaks lihtsalt selle kõik kuidagi ära kustutada, vajutada restart nuppu ja ühel hetkel ärgates mõelda, et jumal tänatud, see oli uni.

Aga see ei olnud ja see on ebaaus ja valus ja kurb ja ma luban endale veel täna seda, et ma olen egoistlik ja nutan. Aga edaspidi kavatsen ma olla täpselt selline, nagu Signe mind mäletas. See, kes alati kontoris kõiki naerma ajas. See, kes suutis alati midagi tobedat öelda ja teha. See, kellega koos pulli sai. See, kes ei nutnud nurgas ja haletsenud ennast. See, kes mõnikord kuupäevadest kinni ei pidanud ja see, kes on Signele alati ja igavesti tänulik selle võimaluse eest, mis ta mulle andis.

Sõber, ma igatsen sind. Ja maailmas ei ole enam mitte kedagi teist, kes teeks nii head pasteeti kui sina. Anna andeks, et ma ei jõudnud su ärasaatmisele. Mul oli aku tühi, telefon katki, ma ajasin kuupäevad sassi ja ma olen lihtsalt nii kurb, et ma ei saa täna tööle tulla. Aga ma tean, et sa saad aru ja annad andeks, sest selline inimene sa kord olid.

Signe’s wake was this morning and it created some mixed feelings. Since the time and place were confirmed while I was in Saaremaa, it would’ve been complicated for me to make it to Tartu in time, but I could’ve made it. I have been feeling…. messed up this week. I have read the conversations we had with her, cried, because I didn’t respond to her last text. I wonder why i didn’t respond? Could’t be bothered? Forgot? Anyway I felt awful. The silver lining is that our last conversation was so upbeat – Signe was telling me how she laughs every time she is watching the baby-show and she would write the funniest quotes out as she was watching. We were talking about getting together, sitting down and having a chat.

We have time, right.

That makes me so scared. How many people are there, who I think “there’s time”? Is there?

At random moments this week I have remembered this and that. Random flashbacks. How I went for a job interview and Signe said that I could fit in well with them. Emails with sentences in all caps at the end of them “Mariann! PLEASE STICK TO THE DEADLINES! I know you know dates!” How Signe made fun of me at work for being the favorite of all the old folks. How she was explaining something to me and said “Teach you like my own child”. These memories are so painful, because at one hand I would like to smile and on the other I just want to cry a little. So yes, I have cried a little at random moments.

And the wake. Was is horrible of me not to go? I could’ve gotten there somehow, but I was picturing myself just crying and crying and how the sadness just consumes me and I felt that … I don’t want to cry. I just want to remember those awesome moments that we shared and smile. What good will crying do, I asked myself while sitting on the Kuressaare-Tallinn bus, with tears in my eyes.

Before I started work at Naisteleht I didn’t know jobs and bosses like that exist. A friendly and cool all-women staff, every single day at work was fun. Where the boss treats you like an equal and I really felt like I was a necessary part in the company, not just an inexperienced dumb 20 year old, which I actually was.

Did you know that I started blogging when I was 15? At first it was just a “today I went there and saw that” type of a web journal, it turned to the blog that it is today, Malluka’s-blog, because I got employed by Naisteleht. I remember when Signe came up to me and asked if I was writing a blog. I thought she is going to say that I am forbidden to write anything about my job or something, but she just told me not to publish too many of our stupid jokes and to keep blogging, because she can see how it’s beneficial to my writing skills. Which brings me back to the fact that Signe was the woman who hired a 20 year old, who had zero experience in celebrity and human interest media, who couldn’t write, just because she felt I was a good fit in their team. I was also the person who was constantly late with her stories, because I messed up the dates and every now and then I wouldn’t answer my phone, because I had forgotten it home or the battery was dead and once I called her to sincerely tell her that I wouldn’t be coming in to work, because I got burned at the tanning salon and was not able to get dressed.

Considering that I ended up spending years and years at Naisteleht, I would like to think I got better during that time, but I would not be the person, I am today, if it wasn’t for Singe. Who would I be if I had not gotten the job at Naisteleht? If I didn’t blog? Signe is more or less behind all of that.

Isn’t it weird how two lives can come together, they can cross paths for a moment, or a little longer and the lives change. Mine did, but the guilt and sadness don’t want to leave me. Why didn’t I answer her last text? Why didn’t  I make time to get together with her? Why did I think that there is time? Why didn’t I bother to thank her? Do we really only understand our missed opportunities when it’s too late?

That thought makes me panic, because if that’s the case I should communicate with everyone every single day, meet them and run around. Maybe we should start easy and just love and care for the people around us. And tell them we love them and will be there for them and that they are important to us. Most of our loves ones know it anyway, but saying it out loud can’t hurt. Then you’ve said it and you won’t be in a situation cursing yourself for not saying it. Why did I think there’s time…

I remember this one interview Signe gave where she said that she was in celebrity news for a long time until she realized that who care’s who Ott Lepland’s new girlfriend is. Or something to that effect, that it doesn’t change anything, that it doesn’t help anyone. That is when she went to Kodutunne, because she felt that she is making at least SOME KIND of a change, a little bit. I am, of course, paraphrasing, but it was something like that. And that got me thinking – if I was to die tomorrow, could I say I have lived the life I wanted t? Would I be able to say I was happy?

And you know what, yes. I am happy. I love my life, my family, my kids, my husband – love everything. I don’t have many complaints to life, except that I would want everyone had as good of a life as me. I am honestly such an emotional person, that I sometimes I get physically sick when I read the letters and cries for help I receive. Why is life so unfair? Why do some people have to suffer this much? Why is it so difficult for some people? why do people have to die?

Is everything good for something? Life and death and very chaotic in my mind and they happen unexpectedly, without much deeper meaning. The people left behind are sad, those who are gone … They are gone and they are not sad. And we are sad mostly because of selfish reasons, because, well, yearning and love and … all these things that are cut off when a person dies. No matter how I try ti rationalize this, it’s still sad. And I don’t want to accept it. I don’t want to think of Signe in past tense. And I don’t want to, even for one second, think about what her family must be feeling. I just want to erase all of this, press the reset button and wake up to realize this was just a dream.

But it wasn’t and it’s unfair and painful and sad and I am allowing myself to be selfish today and cry. But going forward I intend to be exactly the person Signe knew me as. The one who made everyone at the office laugh. The one, who always did or said something silly. The one who didn’t curl up in a corner to feel sorry for themselves. The one who couldn’t make deadlines and the one who is forever grateful to Signe for the opportunity she gave to me.

Friend, I miss you. And there are not many people in the world who make as good sandwich spread as you. I am sorry I didn’t make it to your wake. My battery died, my phone was broken, I mixed up the dates and I am just so sad, that I can’t make it to work today. But I know you understand and will forgive me, because that’s the kind of person you were.