KURB ON OLLA

küll jõuame? / We have time? Do we?

6. aprill 2018

Täna hommikul oli Signe ärasaatmine ja see tekitas mulle segaseid tundeid. Kuna ärasaatmise aeg ja koht selgusid alles siis, kui ma Saaremaal olin, siis oleks mul väga keeruline olnud Saaremaalt Tartusse jõuda, samas nagu siiski tehtav. Üldse ma olen see nädal tundnud ennast nii… segi. Lugenud enda vestluseid Signega, nutnud, sest ma ei vastanud ta viimasele lausele. Huvitav, miks ma ei vastanud? Ei viitsinud? Unustasin? Igatahes selline nõme tunne. Vähemalt on tore see, et meie viimane vestlus oli nii lõbus – Signe rääkis, kuidas ta naerab pisarateni iga kord, kui ta seda titesaamise saadet vaatab ja kirjutas mulle vaatamise pealt välja naljakamaid lauseid. Rääkisime, kuidas varsti võiks kuskile istuma minna ja juttu puhuda.

Küll jõuab, eksole.

See tekitab minus kabuhirmu. Kui palju on veel neid, kellega ma arvan, et “küll jõuab”? Kas jõuab?

Ma olen terve nädal ootamatutel hetkedel meenutanud ühte ja teist. Suvalised mälupildid. Kuidas ma käisin tööintervjuul ja Signe ütles, et talle tundub, et ma võiksin nende hulka sobida küll. E-mailid, mille lõpus oli capsiga, “Mariann! PALUN KUUPÄEVADEST KINNI PIDADA! Ma tean, et sa tunned kuupäevasid!”. Kuidas Signe tööl naeris, et ma kõikide vanurite lemmik olen. Kuidas ta mulle midagi seletas ja naeratades ohkas, et “õpeta nagu oma last”. Need mälestused on kõik nii valusad, sest ühest küljest tahaksin ma naeratada ja teisest küljest tahaks lihtsalt natukene nutta. Ehk siis jah, ma olen terve nädala suvalistel hetkedel natukene nutnud.

Ja see ärasaatmine. Kas see oli minust väga kohutav sinna mitte minna? Ma oleksin ju põhimõtteliselt mingi variandiga saanud küll, aga ma kujutasin ette seda, kuidas ma lihtsalt nutan ja nutan ja kuidas see kurbus mind lihtsalt üleni enda alla matab ja ma tundsin, et… ma ei taha nutta. Ma tahan ainult meenutada neid ägedaid hetki, mis meil koos oli ja naeratada. Mis see nutmine annab, küsin ma istudes Kuressaare-Tallinna bussis, endal pisarad voolamas.

Enne, kui ma Naistelehte tööle läksin, ei arvanud ma, et sellised töökohti ja ülemusi olemas on. Sõbralik ja mõnus naistekollektiiv, kus iga päev oli lõbus ja tore. Kus ülemus kohtles sind kui endaga võrdset ja ma tundsin päriselt, et ma olen ka kollektiivis vajalik osa, mitte mingi kogemusteta ja rumal 20-aastane, mida ma tegelikult olin.

Kas te teadsite, et ma alustasin blogimist 15-aastaselt? Alguses oli see suht selline “täna käisin ja nägin” tüüpi veebipäevik, aga just Naistelehte tööle minnes alustasin ma seda blogi sellisel moel, nagu ta praegu on. Mallukas-blogi. Ja ma mäletan, kui Signe ühel hetkel minu käest küsis, et kuule, sa kirjutad mingit blogi või? Ma arvasin juba, et äkki ütleb ta, et ma ei tohi oma ametist midagi kirjutada või miskit, aga tema ütles, et ma väga palju meie lolle nalju netti üles ei riputaks ja et ma ikka hoolega edasi blogiksin, sest ta näeb, et see mõjub mu kirjaoskusele väga postitiivselt. Mis toob mind tagasi selle juurde, et Signe oli see inimene, kes palkas tööle 20-aastase, null kollase meedia kogemusega ja veel takkaotsa kirjaoskamatu inimese, sest ta tundus, et ma sobiksin nende hulka. Ja ma olin see vend, kes kogu aeg jäi oma lugude esitamisega hiljaks, sest kuupäevad läksid sassi ja aeg-ajalt ei vastanud ma oma telefonile, sest olin selle maha unustanud ja aku oli tühi ja ükskord helistasin ma tõesõna hommikul Signele, et talle siiralt teada, et ma ei tule tööle, sest ma põlesin solaariumis ära ja ei saa riideid selga panna.

Arvestades, et ma Naistelehes lõpuks aastaid ja aastaid olin, siis tahaks ikka loota, et ma ajaga natukenegi paremaks läksin, aga no ma ei oleks see, kes ma praegu olen, kui poleks Signet. Kes ma oleks, kui mind poleks Naistelehte võetud? Kui ma ei blogiks? Kõige selle taga on suuremal ja väiksemal määral just Signe.

Kas pole imelik, kuidas elud saavad kokku, põimuvad näiteks korraks, või natukene pikemaks ajaks ja elud saavad muudetud. Minu elu igatahes sai, aga see süütunne ja kurbus ei taha ära kaduda. Miks ma Signe viimasele lausele ei vastanud? Miks ma ei jõudnud temaga kokku saada? Miks ma arvasin, et aega on? Miks ma ei võtnud kunagi enne vaevaks teda tänada? Kas tõesti saame me aru oma tegemata jäänud tegudest alati alles siis, kui on juba hilja?

See mõte tekitab samuti paanikat, sest sellisel juhul peaksin ma püüdlikult iga jumala päev kõigiga suhtlema, kohtuma ja ringi jooksma. Võib-olla alustada lihtsamast ja armastada ja hoida neid, kes meie ümber on. Ja neile öelda, et sa neid armastad ja hoiad ja et nad on sulle tähtsad. Enamik lähedasi teavad seda nagunii, aga öelda ikka võib. Siis on vähemalt öeldud ja sa ei pea ennast leidma ühel hetkel olukorrast, kus ennast nead, et miks ma ometi ei öelnud. Miks ma arvasin, et aega on…

Mulle meenub üks Signe antud intervjuu, kus ta rääkis, et ta tegi väga kaua kollast meediat, kuni ühel hetkel taipas, et noh, keda see huvitab, kes on Ott Leplandi uus pruta. Või no midagi sinnakanti, et see ei muuda ju midagi, et see ei anna midagi. Ja siis ta läks Kodutunnet tegema, sest siis ta tundis, et ta muudab MIDAGIGI, natukene. Ma nüüd muidugi ei tsiteeri seda, aga midagi sellist oli. Ja see pani mind mõltlema – kui mina hommepäev läheks, kas ma saaksin öelda, et ma elasin seda elu, mis ma tahtsin? Kas ma saaksin öelda, et ma olin õnnelik?

Ja teate, saan küll. Ma olen õnnelik. Ma armastan oma elu, oma perekonda, oma lapsi, oma meest – kõike armastan. Mul pole elule ühtegi suuremat etteheidet kui see, et ma tahaks, et kõikidel sama hea oleks, kui mul on. Ma olen tõesõna nii emotsionaalne inimene, et mul mõnikord hakkab lihtsalt füüsiliselt paha, kui ma loen neid kirju ja abipalveid, mis mulle saadetakse, Miks elu on nii ebaõiglane? Miks mõned peavad nii palju kannatama? Miks mõnel on nii raske? Miks inimesed peavad surema?

Kas iga asi on millekski hea? Elu ja surm on minu loogika järgi kõik kaootilised ja need juhtuvadki ootamatult, ilma suurema tagamõtteta. Need, kes maha jäävad, neil on kurb, need kes lähevad… Nad on läinud ja neil kurb ei ole. Ja kurbki ollakse rohkem egoistlikel põhjustel, sest no igatsus ja armastus ja… Kõik need asjad, mis inimese lahkumisega otsa saavad. Aga ükskõik kui ratsionaalselt ma seda ei võta, siis mul on kurb. Ja ei tahaks sellega leppida. Ja ei tahaks mõelda Signest minevikuvormis. Ja ei tahaks isegi korraks mõelda sellele, mida tunneb ta perekond. Tahaks lihtsalt selle kõik kuidagi ära kustutada, vajutada restart nuppu ja ühel hetkel ärgates mõelda, et jumal tänatud, see oli uni.

Aga see ei olnud ja see on ebaaus ja valus ja kurb ja ma luban endale veel täna seda, et ma olen egoistlik ja nutan. Aga edaspidi kavatsen ma olla täpselt selline, nagu Signe mind mäletas. See, kes alati kontoris kõiki naerma ajas. See, kes suutis alati midagi tobedat öelda ja teha. See, kellega koos pulli sai. See, kes ei nutnud nurgas ja haletsenud ennast. See, kes mõnikord kuupäevadest kinni ei pidanud ja see, kes on Signele alati ja igavesti tänulik selle võimaluse eest, mis ta mulle andis.

Sõber, ma igatsen sind. Ja maailmas ei ole enam mitte kedagi teist, kes teeks nii head pasteeti kui sina. Anna andeks, et ma ei jõudnud su ärasaatmisele. Mul oli aku tühi, telefon katki, ma ajasin kuupäevad sassi ja ma olen lihtsalt nii kurb, et ma ei saa täna tööle tulla. Aga ma tean, et sa saad aru ja annad andeks, sest selline inimene sa kord olid.


Signe’s wake was this morning and it created some mixed feelings. Since the time and place were confirmed while I was in Saaremaa, it would’ve been complicated for me to make it to Tartu in time, but I could’ve made it. I have been feeling…. messed up this week. I have read the conversations we had with her, cried, because I didn’t respond to her last text. I wonder why i didn’t respond? Could’t be bothered? Forgot? Anyway I felt awful. The silver lining is that our last conversation was so upbeat – Signe was telling me how she laughs every time she is watching the baby-show and she would write the funniest quotes out as she was watching. We were talking about getting together, sitting down and having a chat.

We have time, right.

That makes me so scared. How many people are there, who I think “there’s time”? Is there?

At random moments this week I have remembered this and that. Random flashbacks. How I went for a job interview and Signe said that I could fit in well with them. Emails with sentences in all caps at the end of them “Mariann! PLEASE STICK TO THE DEADLINES! I know you know dates!” How Signe made fun of me at work for being the favorite of all the old folks. How she was explaining something to me and said “Teach you like my own child”. These memories are so painful, because at one hand I would like to smile and on the other I just want to cry a little. So yes, I have cried a little at random moments.

And the wake. Was is horrible of me not to go? I could’ve gotten there somehow, but I was picturing myself just crying and crying and how the sadness just consumes me and I felt that … I don’t want to cry. I just want to remember those awesome moments that we shared and smile. What good will crying do, I asked myself while sitting on the Kuressaare-Tallinn bus, with tears in my eyes.

Before I started work at Naisteleht I didn’t know jobs and bosses like that exist. A friendly and cool all-women staff, every single day at work was fun. Where the boss treats you like an equal and I really felt like I was a necessary part in the company, not just an inexperienced dumb 20 year old, which I actually was.

Did you know that I started blogging when I was 15? At first it was just a “today I went there and saw that” type of a web journal, it turned to the blog that it is today, Malluka’s-blog, because I got employed by Naisteleht. I remember when Signe came up to me and asked if I was writing a blog. I thought she is going to say that I am forbidden to write anything about my job or something, but she just told me not to publish too many of our stupid jokes and to keep blogging, because she can see how it’s beneficial to my writing skills. Which brings me back to the fact that Signe was the woman who hired a 20 year old, who had zero experience in celebrity and human interest media, who couldn’t write, just because she felt I was a good fit in their team. I was also the person who was constantly late with her stories, because I messed up the dates and every now and then I wouldn’t answer my phone, because I had forgotten it home or the battery was dead and once I called her to sincerely tell her that I wouldn’t be coming in to work, because I got burned at the tanning salon and was not able to get dressed.

Considering that I ended up spending years and years at Naisteleht, I would like to think I got better during that time, but I would not be the person, I am today, if it wasn’t for Singe. Who would I be if I had not gotten the job at Naisteleht? If I didn’t blog? Signe is more or less behind all of that.

Isn’t it weird how two lives can come together, they can cross paths for a moment, or a little longer and the lives change. Mine did, but the guilt and sadness don’t want to leave me. Why didn’t I answer her last text? Why didn’t  I make time to get together with her? Why did I think that there is time? Why didn’t I bother to thank her? Do we really only understand our missed opportunities when it’s too late?

That thought makes me panic, because if that’s the case I should communicate with everyone every single day, meet them and run around. Maybe we should start easy and just love and care for the people around us. And tell them we love them and will be there for them and that they are important to us. Most of our loves ones know it anyway, but saying it out loud can’t hurt. Then you’ve said it and you won’t be in a situation cursing yourself for not saying it. Why did I think there’s time…

I remember this one interview Signe gave where she said that she was in celebrity news for a long time until she realized that who care’s who Ott Lepland’s new girlfriend is. Or something to that effect, that it doesn’t change anything, that it doesn’t help anyone. That is when she went to Kodutunne, because she felt that she is making at least SOME KIND of a change, a little bit. I am, of course, paraphrasing, but it was something like that. And that got me thinking – if I was to die tomorrow, could I say I have lived the life I wanted t? Would I be able to say I was happy?

And you know what, yes. I am happy. I love my life, my family, my kids, my husband – love everything. I don’t have many complaints to life, except that I would want everyone had as good of a life as me. I am honestly such an emotional person, that I sometimes I get physically sick when I read the letters and cries for help I receive. Why is life so unfair? Why do some people have to suffer this much? Why is it so difficult for some people? why do people have to die?

Is everything good for something? Life and death and very chaotic in my mind and they happen unexpectedly, without much deeper meaning. The people left behind are sad, those who are gone … They are gone and they are not sad. And we are sad mostly because of selfish reasons, because, well, yearning and love and … all these things that are cut off when a person dies. No matter how I try ti rationalize this, it’s still sad. And I don’t want to accept it. I don’t want to think of Signe in past tense. And I don’t want to, even for one second, think about what her family must be feeling. I just want to erase all of this, press the reset button and wake up to realize this was just a dream.

But it wasn’t and it’s unfair and painful and sad and I am allowing myself to be selfish today and cry. But going forward I intend to be exactly the person Signe knew me as. The one who made everyone at the office laugh. The one, who always did or said something silly. The one who didn’t curl up in a corner to feel sorry for themselves. The one who couldn’t make deadlines and the one who is forever grateful to Signe for the opportunity she gave to me.

Friend, I miss you. And there are not many people in the world who make as good sandwich spread as you. I am sorry I didn’t make it to your wake. My battery died, my phone was broken, I mixed up the dates and I am just so sad, that I can’t make it to work today. But I know you understand and will forgive me, because that’s the kind of person you were.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

46 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kaisa 8. aprill 2018 at 22:59

    Olen tulihingeline Kodutunde fänn ja Signe puges sügavale südamesse- minu jaoks täiesti võõras inimene, aga kui tuli surmateade, siis nutsin. Tõsiselt ja sügavalt nutsin, sest nähes teda vaid telekast, jättis ta üüratult sügava mulje. Maailm kaotas tõeliselt hea hinge.
    Sõitsin täna perega Tallinnast tagasi Saaremaale, kui sain sõidu ajal kõne. Helistas meie lasteaia juhataja, et teavitada lapsevanemaid lasteaia lapse surmast. Et kui homme mu laps lasteaeda läheb, siis on seal leinanõustaja, kes aitab rääkida surmast ning seda mõista. Enne muidugi oli siis soovitatav lapsele seletada, et 4 !! aastane tüdruk on surnud ning ei jookse enam suure hurraaga ukse peale vastu, et kalli teha. Ma pole elu sees veel end nii kurvana tundnud, kui mõned tunnid tagasi seletades oma lapsele, miks see tüdruk enam lasteaeda ei tule. Isegi oma sugulaste ärasaatmistel pole olnud sellist kurbust, sest neil on olnud pikad elud ning on aeg järgmiseks etapiks, aga 4-aastasel pole elu jõudnud korralikult alatagi.
    Ja siis leidsin selle artikli lehest, ning kõige esimene kommenteerija sõnastas lapse surma ümber vanemate karistuseks, et nad ei olnud tähelepanelikud.
    Öeldakse, et jumal annab nii palju, kui jõuad kanda… Sellist koormat ei soovi ühelegi vanemale.
    Ja nüüd lähen ja kallistan oma poega ja ütlen talle, et armastan teda ja olen tänulik, et ta elus ja terve on.

  • Reply K. 8. aprill 2018 at 19:39

    Oeh tuttavad emotsioonid. Ainult, et minus on ka meeletu viha.
    Mida vastata, kui inimesed avaldavad kaastunnet? Teist päeva järjest kuulan ja loen, kuidas inimesed oma kaastunnet avaldavad. Mida ma peaksin vastama? Aitäh? Üldse mitte vastama? Kas need kaastunde avaldused peaksid kuidagi mu olemist paremaks tegema? Mu parim sõbranna on surnud aga vähemalt tunnevad inimesed kaasa mu kaotusele???? Või mis nende point on?
    Või kui küsitakse, kuidas ma vastu pean või kuidas ma ennast tunnen… Kuidas krt ma selle vastama peaksin. Kas ei peaks mitte loogiline olema, kuidasi ma ennast tunnen, kui mu parim sõbranna, kes oli mulle justkui õde, et teda ei ole. Ma tahaks lihtsalt inimeste peale karjuda. Selle asemel ütlen, aitäh. Ja tunnen ennast veel sitemini kui enne.

  • Reply Diane 8. aprill 2018 at 10:09

    Ma kaotasin just oma väga väga kalli ja lähedase inimese. Seega ma tean, mis tunne sul on. Sa arutad, kui kohutav on, et sa ärasaatmisele ei jõudnud. Tead, ära tunne nii.. Ma olen kindel, et ka see, et sa teda kodus mälestasid ja mõtlesid ta peale, on täiesti piisav. Ärasaatmine (matus) ei ole koht, kuhu PEAB minema. Jah, see on omamoodi austusavaldus lakunule, kuid on ju ka põhjusi, miks ei saa minna või on ka inimesi, kes ei taha minna.
    Mälesta teda nii nagu sa tunned, et on õige. Süüta küünal, mõtle temast ja räägi temast häid asju. Ära tunne ennast halvasti, et sa ei jõudnud.

  • Reply L. 7. aprill 2018 at 19:45

    Ma ei tea, kes Signe oli, kuid tahtsin kommenteerida ärasaatmisele minemise-mitteminemise temaatikat.
    Üks minu väga hea tuttav hukkus aastaid tagasi. Olin tol ajal omadega niigi puntras ja tema surm tuli erilise löögina, sest tema oli tulesäde, keda kõik (kaasaarvatud mina) armastasid, mina endale olin aga täiesti mõttetu hapnikuvaras ja seda õudsam oli, et tema on surnud ja mina olen elus. Ja ma ei läinud tema matustele, sest ma lihtsalt ei suutnud. Ma ei suutnud ta lähedastele otsa vaadata, sest see oli nii ebaõiglane, et teda enam ei ole. Aastaid põdesin nii tema surma kui mitteminemist, kuid nüüd viimasel talvel otsisin ta haua üles, viisin küünla ja südames läks justkui kergemaks. Ma tean, et tema poleks iial ette heitnud, et ma teda ära saatmas ei käinud ja ega tema lähedastel polnud ka sellest sooja ega külma, kuid endal oli raske, ent haua külastusega sain justkui sellest koormast lahti. Nii et ära muretse, et ärasaatmisel ei käinud. Iga inimene peab tegema nii nagu tema jaoks sisimas õige tundub ja ma olen täiesti kindel, et su Signe ei pane sulle sugugi su valikut pahaks, vaid mõistab seda täielikult. Iga inimene leinab omal moel ja endale tuleb selle jaoks lihtsalt aega ja võimalust anda.

    Ole tugev!

  • Reply Nujah 7. aprill 2018 at 07:34

    Ilus postitus. Eriti head mõtted on altpoolt kolmandas lõigus.

  • Reply Kadi 6. aprill 2018 at 23:09

    Mina matsin oma abikaasa aastaid tagasi. Ta helistas mulle kuid ma ei võtnud vastu, kuna olin solvunud ta peale. Ta läks ja ma ei saanud kunagi teada mida ta öelda tahtis. Kui vaid saaks aega tagasi keerata.. Jah, need viimased hetked jäävad vaevama. Ja nii on see alati. Lahkusime tülis ja leppinud enam kunagi….

    • Reply kurij 7. aprill 2018 at 09:42

      See on südantlõhestav.
      Mu kasuisa, kes ei elanud enam sel hetkel meiega, käis oma surma eelõhtul meie kodu ukse taga ja palus et tahab emaga rääkida. Kuna ta oli purjus, ei lasknud me teda sisse. Kahjuks otsustas ta endalt elu võtta. Siiani tunneme süüd, et kui oleks selle ukse avanud, oleks ta ehk veel elus ja meiega… :(

  • Reply H. 6. aprill 2018 at 22:57

    Oeh, no ei mahu pähe et Signet enam pole. Ei tundnud Signet küll isiklikult, aga läbi teleekraani sai ta nii armsaks. Pole varem veel pisaraid valanud tegelikult võõra inimese surma üle.

  • Reply Lihtsalt kurb 6. aprill 2018 at 21:30

    Ma kõike ei viitsinud lugeda aga “küll jõuab” olid ka minu viimased oma parimale. Kellelegi, kes mulle väga väga korda läks (Ta ilmselt ei saanudki teda mida ta mulle tähendas ja kuidas kogu mu elu mõjutas, ja siiani mõjutab). Küll jõuab oli see, et nüüd teda enam ei ole… Juba kaks aastat pole. Ja ma endiselt lihtsalt igatsen. See valu ei lähe iial ära (ma tean), sest keegi kes on puudutanud su hinge jääb sinna alatiseks.

    Viimane dialoog:

    Tema: Tõeline rõõm oli sind näha
    Ma olen õnnest lausa segane
    Tüdruk on sul nii tubli ja suur, armas preili

    Mina: Mul oli ka hea meel, jah, me pole ammu näinud, kuigi sa olid oluline inimene mulle

    Tema: Jõudke ilusti koju. Varsti näeme jälle, kahju, et ma nii tihti eestis ei käi. Sa oled mulle kõige olulisem sõbranna, meie vähene suhtlus viimasel ajal on minu kaotus, ma olen sinu näol kaotanud olulise inimese oma elus.

    Mina: Küll jõuab veel… Kõik saab korda

    Tema: Jah, ma tulen varsti piigaga eesti ja saad meid vanalinna viia jalutama…. :)

    Seda ei tulnud kunagi.

    Ma ilmselt olin matustel ainus tema ema kõrval, kes lihtsalt lohutamatult nuutis. Inimene kes jättis jälle mu ellu. Tegelikult negatiivse jälje (sest mina olin seal see kes pingutas ja temale olemas oli). Aga ma päriselt armastasin teda.

  • Reply pegasus 6. aprill 2018 at 21:14

    Aitäh Sulle selle kauni mälestusloo eest. Sa võtsid nii hästi kokku need segased tunded ja mõtted ja samas tõid meieni Signe armsa olemuse. Mul hakkas kuidagi palju kergem praegu, et Kalli Signe mälestuseks on nii südamlikult kirjutatud. Ma olen teda küll peamiselt teleekraanilt näinud ja korra ka kohtunud kui meie juures üht saatelõiku filmiti, aga nüüd on küll pisar silmis. Ta oli vist alati ja kõigi jaoks nagu oma inimene ja see on lausa omaette and ma ütleks. Ja “Kodutunnet” tehes elas ta ka nii sisse kõigi eludesse ja tundis siiralt kaasa. Ei kujuta küll seda saadet ilma Signeta ette.

  • Reply Helin 6. aprill 2018 at 19:44

    “Ja see ärasaatmine. Kas see oli minust väga kohutav sinna mitte minna? Ma oleksin ju põhimõtteliselt mingi variandiga saanud küll, aga ma kujutasin ette seda, kuidas ma lihtsalt nutan ja nutan ja kuidas see kurbus mind lihtsalt üleni enda alla matab ja ma tundsin, et… ma ei taha nutta. Ma tahan ainult meenutada neid ägedaid hetki, mis meil koos oli ja naeratada. Mis see nutmine annab, küsin ma istudes Kuressaare-Tallinna bussis, endal pisarad voolamas.”

    Ma ei läinud lõpuks suht samadel põhjustel. Tegin oma ärasaatmised juba südames kõik ära ja ei tahtnud avalikult katki nutma minna. Mõte sellest juba ajas sees kõik segamini.

    • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 19:56

      Eriti vastik on minu jaoks praegu näha, et isegi sinna roniti pilte tegema :(

      • Reply Helin 6. aprill 2018 at 23:21

        Ma vaatasin ka. Karm.

  • Reply Ebaõiglane 6. aprill 2018 at 18:24

    Ma olen nii kurb. Ei suuda ette kujutada, mida tunneb Signe pere…eriti lapsed, elukaaslane, vanemad aga ka sõbrad, tuttavad, vaatajad. Mis tunne on oodata kedagi koju…aga ta ei tulegi enam iial. Mul on nii kurb lihtsalt. Armastus, head inimesed, pere peaks olema õnne alus!

  • Reply Kelli 6. aprill 2018 at 15:47

    Minu vanaisa suri 2015. aastal kuu enne oma 90. sünnipäeva. Ei mäletagi, mida ma talle viimasena öelda võisin – päev-kaks enne lõppu viidi ta haiglasse ja seda päevasel ajal, kui ma loengus olin. Mingit venitamist ei olnud, plaanisime emaga teda kohe vaatama minna, aga külastuspäeva hommikul ärkasin ema telefoni helisemise peale ja seest läks tühjaks – teadsin kohe, et enam papsi pole. Tahtsin tugev olla, vedasin end isegi kooli, aga pärast esimest loengut pääsesid pisarad kõige lähedasemate kursakaaslaste ees lõpuks valla. Matusel oli kirst lahti, ema leidis, et vanaisa näeb välja täpselt samasugune, nagu magaks lihtsalt, aga minu jaoks tundus ta juba võõras, kuigi viimasest nägemisest oli möödas vähem kui nädal. Hea ka, minu mälestustes on ta selline, nagu ta viimastel aastatel enne surma oli – rõõmsameelne, armastas väga laulda ja pannkooke süüa, istus väikese pingikesega aias ja rohis peenraid. Siiani on täpselt meeles tema hääle kõla, kui ta mu nime hüüdis ja unes näen ka teda aeg-ajalt. Mingi kahetsus ikka on, et teda veel viimast korda näha ei jõudnud, aga ehk nii oligi parem ja saan teda ilma mingi segava faktorita elusana meeles pidada.
    Pikk pai Mallu, ole tugev?

  • Reply Kristi 6. aprill 2018 at 14:02

    See lihtsalt niii kurb ??? nutsin ka su jutu peale taas.
    Minu ema lahkus 6 aastat tagasi, natuke peale oma 60ndat juubelit, kuhu ma ei jôudnud. Panime perega nagu vàike linnas ikka kombeks ka raadiosse õnnesoovi ja laulu. Pärast helistades, ta kysis, et miks te mulle tervist ei soovinud, et õnne on kyll… ta oli meil kõige tervem inimene peres ja lihtsast külmetusest algand haigus lõppes haiglas infarktiga. Ma olin tàiesti kindel, et ta saab terveks ja ei kiirustanud üldse kooli nädalal teise eesti otsa teda vaatama. Mitu kuud hiljem urni mattes, oli tema hauas hiir, tema suurim hirm. See oli ikkagi märk, et ta polnud ka valmis lahkuma veel. Igatsus on meeletu ja nii kurb on olla, et ta oma kahte armast lapselast ei nàinudki.
    Aga sulle kaunis naine ja ema, palju rõõmu ja kordaminekuid ;)

  • Reply Marii 6. aprill 2018 at 13:04

    Lõppkokkuvõttes ei ole ju oluline füüsiliselt kirstu kõrval kohal olla, oluline on mälestada ja jätta hüvasti kalli inimesega. See, et sa seda teed (poolenisti olude sunnil) oma moodi (imeilusa mälestusi täis järelhüüdega) on sinu hüvastijätt temaga.
    Mäletan, et kui ootamatult suri mu sõber/aastatepikkune armastus, tundsin ma väga pikka aega süüd, et minu viimane kokkupuude temaga oli see, kus ma põhimõtteliselt viskasin öösel ta oma korterist välja. Samamoodi arvasin, et mul on aega temaga nö ära leppida, kohtuda, kallistada ja juttu ajada. Aga ei olnud… Pikalt juurdlesin, et kas see juhtum defineeriski meie suhte, kuid proovisin ennast sundida keskenduma kõigele heale, mis meie vahel oli. Mõne aja möödudes muutusid oleks või poleks juba teisejärgulisteks…

  • Reply Tessi 6. aprill 2018 at 13:04

    Ma ei usu, et sellest midagi on, et sa ei saanud/jõudnud minna. Eks osaliselt on sinu postitud juba “märk” omaette. Ega siis see, et sa oma lahe lapsega oleksid seal krematooriumis seisnud ja jäänud Õhtulehe piltidele, midagi Signele andnuks.
    Teine asi on minu arust lähedaste sugulastega. Mul suri täditütar paar aastat tagasi. Ja osad sugulased ei tulnud matustele, sest “ma tahan mäletada teda rõõmsa ja elavana”. Ja kui ära saatmisel ma vaatasin täditütre vanemaid (minule ju hullult meeldib matustel käia -iroonia), kes seisisd seal kirstu ääres, siis ma sain aru, et sa pead matustele minema omastele toeks. Eriti kui sa oled lähedane sugulane ja sõber ja sa tunned ning suhtled nendega, kes matavad. Neile on vaja, et nende sõbrad ja lähedased oleksid seal matusel. Kelle najal ehk nutta, kellelt saada toetav pilk ja puhas taskurätik.
    p.s see “ma ju tean, et sa tunned kuupäevi” on hea. :-)))

    • Reply Jane 6. aprill 2018 at 17:00

      Mina ka ei läinud oma väga väga kalli vanaema matustele. Just seetõttu, et soovin mäletada teda elusana, sellisena nagu ta oli. Elutu keha kõrval seismine ei toeta kedagi. Läksin hiljem ning kallistasin kõiki keda vaja. Vanaemast meenub vaid hea. Isast, vanaisast ja klassivennast viirastub esimesena surnukeha.

  • Reply Killu 6. aprill 2018 at 13:01

    Kaotasin oma ema 20 aastat tagasi (olin 15) ja isa 10 aastat tagasi. Õeldakse, et ajaga hakkab kergem siis mul pole hakanud. Tead kuna ma ema nägin surnuna (vähk ja sain aru, et teda kauaks pole ja sain hüvastijätta) siis ta ongi surnud aga isa( kelle lasime tuhastada) keda ma ei näinud siis tunnen siiani, et ta elus-lihtsalt metsas tööl mandril nagu alati. Kõige vastikum on teadmine, et kui isa oleks länud emosse siis ilmselt ta elaks ja näeks, kui vahvad on tema lapselapsed.Ära piina end… Signe mõistan sind!

    • Reply Killu 6. aprill 2018 at 13:02

      Signe mõistab sind!

  • Reply Diana 6. aprill 2018 at 12:52

    Nii nii kurb! Olen ka nõnda palju nutnud..uudistes tema kaotust näha ja viimane Kodutunde saade.. niiiii hirmus on mõelda, et teda enam ei ole.

    Kohtusime veebruaris seoses Kodutunde saatega. Viimasel võttepäeval sain veel kiita temalt ,et olin nõnda head pirukad meeskonnale küpsetanud ja et tema sõi kõik õunatäidisega ära. HAHAAA.
    Tegime suuuuure kalllistuse ja ta kinkis mulme Kodutunde raamatu..ilusa pühendusega(temalt ja saate tiimilt). Samuti sai räägitud et aasta lõpp vast näeme jälle.. kui tuleb kodu kiikama..

    Ta jättis niii sooja tunde mulle!

  • Reply Ma 6. aprill 2018 at 12:43

    Netis on pildid. Kirst oli kinni. Oleksidki näinud hulka nutvaid inimesi ja oleksid ise hirmus kurb olnud. Omaette leinamine on ka leinamine. Signe teab kindlasti, mida ta sulle tähendas. Kalli!?

    • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 12:45

      Ma just nägin jah neid pilte ja minu jaoks utoopiline, et keegi sinna pildistama saadeti. Ma oleksin vist need fotograafid kohe minema ajanud, kui tegu oleks minu perekonnaliikme matusega. See oli niigi väike ärasaatmine, mitte mingi tohutu “meediaüritus”.

    • Reply Ma 6. aprill 2018 at 12:49

      Mulle ka ei meeldi üldse selline asi. Ühest poisist (Signe poeg?) ja naisest olid pildid kuskilt puu vahelt tehtud, et saaks ikka võimalikult palju kurbust ja leina pildile. Vastik.

      • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 12:54

        Ma isegi ei tahtnud neid pilte vaadata, õudne.

        • Reply Lisbet 6. aprill 2018 at 13:47

          miks on üldse vaja matustel pilte teha? kõige õudsamad on need kodualbumite matusepildid,laip kirstus ja äranutetud nägudega omaksed ümber. õudus! palun,minu matustel mitte ühtegi pilti teha!

        • Reply Evelin 6. aprill 2018 at 14:04

          Minu meelest olid pildid õues suitsu tegevatest matuselistest ka päris kohatud. Ma ei ütle, et suitsetada ei tohiks, aga kas tõesti oli see fotograafi meelest selle sündmuse juures nii oluline asi jäädvustada?

          Matusepildid on jubedad jaa. Minu ema põlvkonnal oli veel kombeks kindlasti kadunukesest pilti teha ja siis need pildid ilmutati ära ja pandi albumisse. Hiljuti just vaatasin ema juures albumeid ja sealt kargas mingi selline pilt ette. Õõvastav!

      • Reply Issarist 6. aprill 2018 at 15:06

        No aga sellepärast neid pilte ju tehaksegi, et teie need lahti klikite, et nendest huvitute. Kui te neid uudiseid ei avaks (näete ju pealkirjast, millega tegu), siis need nii populaarsed ei oleks ka.

  • Reply Monika 6. aprill 2018 at 12:41

    Minu isa viimased sõnad mulle olid ” kuidas sa ennast tunned” sest olin veidi tõbine. Nüüd tundub nii isekas et mina temalt sama ei küsinud, ka tema oli ju haige ja tundis end halvasti. Iial ei te millal on kellegi viimased hetked :(

    • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 12:44

      Ma usun, et su isa teadis küll, et sa ka tema pärast muretsed :)

  • Reply M 6. aprill 2018 at 12:35

    Oeh…nii palju häid inimesi korraga läinud.. :(
    Käisin just eile oma hea sõbra ärasaatmisel, me käisime lasteaias koos ja olime koos kuni 9’nda klassini, nüüd polnud teda enam ammu näinud, kõigil läksid teed laiali peale põhikooli lõppu. Aga endiselt hoolin ma ju kõigist oma endistest klassikaaslastest ja niii kuradi valus oli talle kirstu ääres öelda, kui kallis ta mulle on. Valus oli mõelda kõikidele nendele toredatele hetkedele…mida kõik ma annaks, et ma oleks olnud talle veel parem sõber ja lähedasem, et oleksin saanud suunata teda õigele teele tagasi..
    Aga sealt ärasaatmiselt ära tulles ütlesin ma kõigile ülejäänud sõpradele, et nad on mulle kallid ja ma ausalt ei kavatse nende matustele minna, enne, kui nad vähemalt saja aastased pole ?

    • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 12:40

      Minu kaastunne sulle :(

  • Reply Laura 6. aprill 2018 at 12:35

    Teiselt poolt.. on palju hullem teada, et lähedast kohekohe enam pole. Sa tead, et varsti enam ei jõua, aga mis kõik sellega kaasneb. Viimased maäletused jäävad kibeda maiguga, täit rõõmu tunda on raske.

    • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 12:37

      Tead, kedagi kaotada on alati raske. Kui on järsult, siis mõtled, et miks küll nii ootamatu. Ja kui pikalt, võid isegi mõelda, et oleks siis võinud juba ootamatu olla..

  • Reply Lisbet 6. aprill 2018 at 12:29

    Tegelikult ka,sa oled ju rase,sulle pole seda matuseasja praegu vaja! Õieti tegid,et ei läinud,minul küll matusel käimisest kergem pole hakanud,pigem on kergem nende inimeste kaotusega leppida,kelle matusele pole läinud,sest nad jäävad mällu elavatena,mitte kirstus lamajatena. Ma olen vist veits imelik või sain lapsena õe matustest psühhotrauma,aga minuarust võiks matused ja surmuaiad üldse olemata olla. Surnud inimesed võiks mingi asutus või firma oma hoolde võtta,kremeerida,tuha kuskile maha matta vmt…. Milleks veel lähedasi laibaga traumeerida….
    Ok,see selleks,ma usun,et Signe poleks tahtnud,et nutad rasedana ta haua äärel….

    • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 12:31

      Ega ei teagi ju, mismoodi see seal korraldatud oli ja kas oligi üldse kirst või hoopis urn. Ega pole ka vahet. Ja ma arvan, et kui ma oleksin Tallinnas olnud, siis ma oleksin ikka läinud, oleksin kolleegidega koos minna saanud. Aga ma tõesti usun, et see oleks nii nii nii kohutavalt kurb ja valus olnud.

      Ja muidugi kaastunne su õe pärast. Lapsena on kindlast matused ja surm kuidagi… jubedamad.

      • Reply Lisbet 6. aprill 2018 at 12:44

        Rasedana tasub end hoida tugevatest emotsionaalsetest traumadest,kui võimalik,kunagi ei tea,kuidas see lapsele mõjub.
        Tänan. Ole tugev,kahjuks elu on selline,ühed sünnivad ,teised surevad,kahju,et nii vara….

    • Reply Ilone 6. aprill 2018 at 23:18

      Mu teada kui ka on kremeerimine, siis saab ikkagi hüvasti jätta. St kuni keegi jutlust peab jne, kõik saavad kirstu juures käia ja siis on tuhastamine. Või on see vb ka lähedaste eelistuste järgi? Nii täpselt ei tea ega tahagi teada.
      Kõige kurvem matus, kus käinud olen, on vennatütre matus. 3-aastane inglike :( Isegi 10 a hiljem on raske leppida selle teadmisega, et too lapseke suri. Nüüd kui omal on lapsed, on talumatu mõelda, et nendega midagi juhtuda võib. Või minu endaga. Kui valus on mõelda, mismoodi lapsed peaksid ilma emata-isata edasi elama…. No nii valus lihtsalt.

  • Reply Kerli 6. aprill 2018 at 12:20

    Sellised viimased laused jäävad alati kõige hullemini meelde. 4aastat tagasi suri mu isa ja viimased sõnad talle olid, et aega on veel. Aga kahjuks enam ei olnud.
    Millegi pärast alati lähevad meie seast need kōige toredamad ja tublimad inimesed, kellel oleks veel pikk tee minna.

    • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 12:25

      Vaata, viimaste lausetega on see asi, et sa ei tea ju kunagi, et need viimased on. Noh, muidugi siis tead, kui sa konkreetselt kellegi surivoodil istud, aga isegi see pole kivisse raiutud. Mulle üks tuttav kunagi rääkis, et käis VIIS korda oma vanaema surivoodil, kes muuseas tänase päevani elus on… Aga need viimased sõnad, laias laastus omandame me nendele ju ise tähenduse. Sest kui meie ei teadnud, et need on viimased, ei teadnud seda ka need, kellele need viimaseks jäid. Ja siis võiks öelda, et tegelikult on kõik veel lahtine ja küll… küll kunagi räägime veel :)

  • Reply Kristina S. 6. aprill 2018 at 12:20

    Seda lugedes pisarad voolavad ega taha kuidagi lõppeda…. nii kuradima kurb ja valus on…

  • Reply Erika 6. aprill 2018 at 12:16

    ;(

    Küll jõuame – on meie igapäeva saatjad…
    Oma elu elades me ei mõtle pidevalt surmale.
    Kui mu ema lahkus, liiga vara, me teadsime ca 3 a ette seda. Aga me siiski ei uskunud ega suutnud leppida selle mõttega.
    Sai öeldud aitäh ja armastan.
    Aga kui ta läks, ei olnud sellest kergem :(

    • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 12:20

      Oi, minu kaastunne. Ema lahkumine võib lapsele ikka kõige hullem asi olla. Ja see ei saagi kerge olla, aga kindlasti oleks sul palju raskem olnud, kui sa poleks neid asju talle öelnud!

  • Reply Päike 6. aprill 2018 at 12:13

    Kui ilusti Sa kirjutad ja kui ilusti Sa end väljendad! Aitäh Sulle! Signele kõike head❤

    • Reply Mallukas 6. aprill 2018 at 12:20

      Aitäh sullegi :)