LAPSED RASEDUS

emotsioonid ja elu / emotions and life

7. aprill 2018

Paljud kommentaatorid utsitavad, et kirjutagu ma rohkem enda beebiootusest. Teate, kui ma ausalt ütlen, siis mul pole sellest mitte kui midagi kirjutada. Eks oma rolli mängivad siin hormoonid, aga kui pidevalt on selline tunne, et minestan ära või oksendan ennast täis, siis ei teki just erilist joovastust ja õnnesädinat, mida oma olekust kirjutada.

Üks asi, mis mul alati rasedana tekib, on mingisugune maaniline koristamise/remondi/asjade ümber sättimise tuhin. Aga proovi sa midagi ära teha, kui samal ajal silmade eest mustaks kisub. Üldse on see mingi surnud ring – tahaks midagi teha – süda on paha  – süüa ei taha – näljast hakkab pea ringi käima – süüa ei taha, sest noh, süda on paha – vedeled kuskil lääpas ja ootad, et elu jälle elamist väärt oleks.

Eks ma natukene olen siinkohal dramaatiline ka, sest ma tean väga hästi, et paljudel rasedatel on esimene trimester sada korda halvem olla, aga ma lihtsalt olengi selline väsinud ja jõuetu. Ma tunnistan teile siiralt, et see kolmanda lapse saamise mõte ja idee on mulle väga… eeee… hirmutav? Ei, hirmutav ei ole. Kas oleks väga ebaemalik öelda, et… tüütu? Et jah, okei, tõstan käed ja ütlen, et ma olen väsinud ja jõuetu ja kogu see titenduse pull tundub mulle maru tüütu.

Ma olen kaks korda seda teed juba käinud ja ma ju tean, et lõpptulemus on alati sama – ma saan beebi ja olen hästi õnnelik ja elu on ilus. Aga see teekond sinna võtab mul vist seekord natukene rohkem aega, kui eelmistel kordadel. Kuigi jah, ega esimene rasedus oli ka ju kuidagi jube segane ja keeruline aeg. Mulle tundub praegu lausa utoopiline mõelda, et ma jätsin Kardo maha ja me leppisime alles POOLE raseduse pealt ära, nagu misasja :D Aga nagu näha, siis see jäigi meie viimaseks …tüliks? Ma isegi ei saa öelda, et meil siis tüli oli, ma isegi ei mäleta, mis hullushoog mul peale tuli, aga peale seda oli kõik kenasti ilus ja ootasime koos põnevusega beebit. Ma ei kartnud vist midagi, sest… kõik tundus nii uus ja huvitav.

Teine kord, Lendet oodates, olin ma ainut õnne täis. Algusest peale, sest ma ju ootasin teda nii väga ja kui ma lõpuks teda ootama jäin, siis see oli selline joovastus ja kõik tundus lihtsalt niii äge. Isegi see hommikune iiveldamine ja valusad tissid – omg, kui ägeeee, me saame beebi!

Ja nüüd olen ma nagu mingi tülpinud saja aastane, kes lihtsalt ohkab, et “I’m too old for this shit“. Huvitav, kui kaua võtab see aega, et ma sellega sada prossa lepiks ja hakkaks samasugust rõõmu ja ootust tundma, nagu eelmiste beebidega? Ja ärge saage valesti aru, ma ei ole kurb. Ma ei ütle, et ma ei taha beebit saada. Ma lihtsalt ütlen, et mul on harjumiseks natukene aega vaja ja see paneb mind natukene ennast kehva emana tundma, et mul üldse seda aega vaja on.

Aga võib-olla minust ei saagi enam seda inimest, kes iga nädal põnevil olles oma rasedaäpist loeb, et mis beebil see nädal kasvab ja areneb. Võib-olla ma olen need faasid juba üle elanud ja ma ei peagi enam olema täpselt samasugune ja täpselt sama.. põnevil? Äkki see on täitsa okei?

Delfi tegi mingisuguse artikli, kus naistearst rääkis sellest, kui tõenäoline on üldse spiraali ära kukkumine või spiraaliga rasestumine. Muidugi pealkiri oli ka selline, et “Blogija Mallukas lükkab rasestumise spiraali kadumise kaela”. See kõlab nagu… et tegelikult ma ise kaevasin labidaga spiraali välja, aga sindrinahk, nüüd tuleb spiraali “kadumises” süüdistama! Ja tegelikult ma lükkan rasestumise rohkem siiski muude tegevuste kaela, kui spiraali kadumine :D Aga no laias laastus see kargas mulle FBis ette ja seal oli selline kommentaar, et ei no jah, palju õnne, lapsel pärast hea teada, et ta soovimatu laps oli.

Teate, ma ütlen kohe ära, et soovimatu rasedus ja ootamatu rasedus on kaks erinevat asja. Me elame ikka üsna vabal maal ja kui tegemist oleks soovimatu lapsega, siis on Eestis võimalik teha protseduure, mis raseduse lõpetaks ja polegi vaja üldse vastu tahtmist lapsi saada. Kujutate ette, jah. Nii et armas laps, kui sa seda kunagi lugema juhtud ja mõtled, et sa kuidagi soovimatu oleksid, siis hoia rahus oma piip ja prillid ja mõtle sellele ajale, mis eelnes enne sinu lugema õppimist. Kui sulle tundub, et sind ikka on armastatud ja hoitud, siis unusta oma vaese raseda ema esmašoki hala ära ja ela rahumeeli oma õnnist elu edasi.

Ma pean ütlema, et Kardo on nagu lihtsalt…parim mees maailmas. Ma oleks vist alguses mingi närvivapustuse saanud, kui Kardo poleks ohjasid kohe üle võtnud, öelnud, et kõik on okei ja mind maha rahustanud. “Vaata, mulle mahuks isegi kaksikud kätte!” demonstreeris ta lõbusalt, samal ajal kui mina “oumaigaaaaaad” soigusin. Jumal tänatud, siis kaksikuid siiski kätte mahutada vaja pole, ainult ühte tegelast.

Aga jah, ma ei taha siin nüüd küll kõlada nagu mingi maru ennast täis inimene, aga ma tegelikult olen aastatega aru saanud, et ma sobin emaks päris hästi. Alustades juba sellest, et mu keha saab sellega esiteks VÄGA kiiresti ühele poole ja ma jään rasedaks juba põhimõtteliselt sellest, et Kardo minu poole vaatab. Rasedused on mul alati möödunud suuremate komplikatsioonideta, mulle endale lihtsalt meeldib halada. Sünnitused on mul kiired ja nende üle põdema ei pea. Lapsed on mul ka siiani sellised olnud, et magada mõistavad ja koolikud ja gaasivalud on suhteliselt võõrad mõisted olnud. Minu enda hurmav pohhuism on võimaldanud mul elada lastega ilma närvi minemata, röökimata ja tõmblemata (noh, koos mõne tagasihoidliku erandiga) ja üldse elame me siin üsna suures harmoonias, kus saab nalja ja pulli. Lapsed on ise tublid ja pole ka neil suuremat huvi mu närve süüa (kui konstantsed pepujutud välja arvata). Vanaemad on alati valmis lapsi hoidma…Isegi mu sõbrad on alati valmis lapsi hoidma. Tee mis tahad, millal tahad. Tööl käimisega pead vaevama ei pea. Majanduslikke probleeme ei ole, toit on laual. Asi siis sellisesse ellu veel beebisid saada, eks. Kui mul siiani raske pole olnud, miks peaks ka edaspidi olema?

Ma nüüd korrutan seda endale… :D Et tegelikult saab meil lihtsalt natukene rohkem armastust siin ilmas olema ja küllap ma elan ühe korra veel selle titenduse üle. Mis siin ka elada? Ainult käid ja tilgud piima umbes pool aastat oma elust igasse majanurka, mis vähegi võimalik.

Ja kogu selle ehmatuse ja šoki ja “oumaigaaaad, whyyyyyy gooooood” emotsioonide vahel suutsin ma tellida endale kotitäie sellist kraami, sest noh… pisike beebi!!! Äkki mul ikka MINGI osa seda põnevust ja ootusärevust kuskil rakkude vahel siiski peidus on…


A lot of commentators are asking me to write more about my pregnancy. You know, if I’m honest, I don’t have that much to write about. I guess hormones play a part in this, but if I am constantly feeling like fainting or vomiting I can’t get real excited or can’t be beaming with happiness I could write about.

One urge I do get while pregnant is a manic need to clean / remodel / re-organize stuff. But try and get something done when your vision gets blurry at the same time. It’s a vicious circle – Want to do something – feel sick – can’t eat – get dizzy with hunger – don’t want to eat, because feeling sick – lay around and wait for life to be worth living again.

I am being a little dramatic here too, because I know fully well that a lot of women’s first trimester is a hundred times worse, but I am just tired and weak. I am admitting sincerely that the thought and idea of having a third child is very … errrr… scary to me? No, it’s not scary. Would it be very un-motherly  of me to say… annoying? So yes, I am holding my hands up and saying that I am tired and weak and this whole baby thing seems very annoying to me.

I have done it twice and I know the end result – I will have a baby and I will super happy and life will be good. But the journey there is taking a little longer than previous times. Although yes, with the first pregnancy everything was confusing and complicated. It’s super strange to think back that I left Kardo and we only made up HALF way through the pregnancy, like what :D But as you can see that was out last … fight? I can’t even call it a fight, I can’t even remember what madness came over me, but after that everything was beautiful and we were excitedly waiting for the baby. I don’t think I was scared of anything, because … everything was new and interesting.

The second time, expecting Lende, I was filled with only happiness. From the very beginning, because I couldn’t wait for her to come and when I finally got pregnant I was over the moon and everything seemed so awesome. Even morning sicknesses and sore boobs – OMG, so coooool, we are having a baby!

And now I am like some jaded 100 year old, who just sighs “I’m too old for this shit”. It will be interesting to see how long it takes me to get comfortable with this a hundred percent and would feel the same joy and anticipation as with the previous babies? And don’t get me wrong, I am not sad. I am not saying I don’t want this baby. I am just saying I need some time to get used to this and needing that time makes me feel like a bad mom a little bit.

But maybe this time I won’t be the person reading the pregnancy app every week to find out what the baby is developing and how they are growing. Maybe I have lived through those phases and I don’t have to be exactly the same and just as … excited? Maybe that’s OK?

Delfi wrote some article where a gynecologist was talking about how likely it is for a IUD to fall out or getting pregnant while on one. Of the the title was something like “Blogger Mallukas blames the IUD going missing for getting pregnant” That sounds like. I dug out the IUD with a shovel, but now am blaming the IUD for “going missing”! And in reality I am blaming other things for getting me pregnant, not the missing IUD :D But well it jumped at me from FB and there was a comment that said congratulations to the child for finding out that they were not wanted.

You know, let me tell you, an unwanted pregnancy and an unexpected one are two different things. We live in a free country and if this was an unwanted pregnancy I could go and get a procedure that ends the pregnancy and there is no need to have unwanted children. Imagine that. So dear child, if you happen to read this one day and are thinking that you were unwanted, please stay calm and think back on the time before you learned to read. If you feel like you were loved and taken care of, please forget your mother’s initial shock and go on living your happy life.

I have to day that Kardo is just … the best husband in the world. I would’ve had a nervous breakdown if Kardo has not taken control, said that everything is OK and calmed me down “Look, I could even fit twins in my arms!” he demonstrated while I was mumbling “oooooohmyyygooood”. Thank god he doesn’t have to fit twins in his arms, but just the one baby.

But yes, I don’t want to sound arrogant, but I have actually realized over the years, that I am pretty good mom. Starting with the fact, that my body is VERY fertile and I can get pregnant basically just by Kardo looking at me. I have not had any major complications with my pregnancies, I just like complaining. The births have been quick and I don’t have to worry about those. The kids, so far, have been sleeping well, colic and gas-pains are pretty much unknown to us. My own lovely not-giving-a-fuck attitude has allowed me to live without getting mad at the kids, screaming at them or getting jittery (well, with a few minor exceptions) and over all we live in harmony, where fun happens. The kids are good and they are not eating at my nerves (except for the constant poop-talks) Grandmas are always willing to babysit.. even my friends are always willing to babysit. Go and do what you want. Don’t have to worry about going to work. There are no financial problems, there’s food on the table. It’s not a problem bringing another baby to such a life, right. If it hasn’t been difficult up until now, why should it be difficult going forward?

I am now telling myself… :D That actually we are going to have a little more love in this world and I am sure I will survive another baby. What is there to survive? You go around, leaking milk to every corner in the house for a bout 6 months.

Between this scare, shock and “oooohmyyygoood, whyyy good” emotions I managed to order a bag full of the stuff shown in the pictures, because well… a tiny baby!!!! Maybe I do have some particles of this excitement and anticipation lodged between my cells after all…

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

82 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kaija 9. aprill 2018 at 09:10

    Ma olen hetkel teist korda rase. Hull titetuhin tuli peale just eelmise suve lõpus ja siis kui see titesaade oli. Siis mõtlesin, et vot seekord tõesti naudin rasedust, valmistun ette ja teen kõiki neid asju mida rasedad teevad. Praegu on 33 nädal ja mitte ühtegi asja ei tule meelde, et mida ma nüüd siis peaksin niiväga tegema, et olla nö. tõeline rase? Eks see esimene kord on ikka eriline ja teised korrad on teist moodi.

  • Reply Miina 8. aprill 2018 at 23:02

    Rahu ainult rahu :) Ma pidin rabanduse saama kui sain teada, et kolmandat ootan. Jõudsin isegi abordisooviga arsti juurde :(
    Aga… siin ta on. Ja mul on kolm vahvat põnni. Ma ei kahetse midagi.
    Kolmandaga, kui lõpuks shokist üle sain, oli isegi lihtsam rasedus kui teistega. Kuigi jah, sünnitus oli 1000000x hirmsam kui eelmised kaks (ei hirmuta ausalt).
    Jõudu!
    Küll sa olukorraga lepid! Ja mõtle – BEEBI!!

  • Reply Mona 8. aprill 2018 at 08:35

    Kui Sa praegu kuidagi teisiti ei suuda mõelda, siis mōtle hetkeks sellele, et loodus ei salli tühja kohta. See beebi tuli (tuleb) nii Sulle kui ka sinu lugejatele järsku, täpselt samamoodi nagu armsa Signe lahkumine siit ilmast. Minu ema on mulle alati öelnud, et kõik tühjad kohad siin maailmas täidetakse. Sinu beebi otsustas tulla just siis, kui Signe saatus otsustas minna. Tema on täht taevas ja Sinu beebi tuleb selle tähena siia tagasi ☺️

    • Reply Mallukas 8. aprill 2018 at 08:39

      No ma päris nii diip vend pole. Ma olin juba enne Signe lahkumist rase.

  • Reply Helena 7. aprill 2018 at 21:50

    Noh, üks kord titendust veel. Mul ka. Kolmas ja viimane. Aga sul vist mõistlik mingi kardinaalselt muu vahend pärast leida, kui neli last juba ilmselge liialdamisena tundub :D

  • Reply Triin 7. aprill 2018 at 18:43

    Minu teine rasedus on juba omadega 25 nädalasse jõudnud ning enamus inimesi tutvusringkonnas ei teagi et ma rase olen. See kord on see “leppimine” kuidagi palju keerulisem. Oli ka ootamatu rasedus.. Esimesega käisin terve raseduse aja ringi nagu mingi jumalanna, lendlesin kergusega nädalast-nädalasse, endal kaunis rasedusaura ümber. Teisega ma ainult hädaldan, et midagi selga ei lähe ja nägu on punnis ja siit valutab ja sealt on paha ja üldse peaks teistele teene tegema ja sünnituseni inimsilmade alt hoiduma või vähemalt pabekott peas ja kartulikott üll ringi käima.
    Mul on meestest kahju, saa siis sellest naisest aru. Üks rasedus on nagu rahuingel taevast alla saadetud, teise rasedusega on mingi hädaldusehunnik koos mingite ebaratsionaalsete hirmudega. Pole ka neil kerge :D
    Igal juhul ootan ka mina seda aega, kui rahuliku südamega rase saan olla. Veidi veel ju aega on, eks :)

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 18:44

      Loodame, et see tuleb kiiresti :D!

  • Reply Keidy 7. aprill 2018 at 17:42

    Mul ka kolmas laps tulekul ja… ta oli küll planeeritud aga siiski pole mul mingit titetuhinat peal :D. Raseduseäpp on selleks, et aegajalt vaadata, et kui palju nüüd siis neid nädalaid täis on tiksunud. Beebigruppides rasedajutte pläkutada ei viitsi ja kui keegi uurib midagi siis tüdimusega napisõnaliselt vastan. No ei ole seda hoogu seekord sees nagu oli kahe esimesega :D. 26nädalat ja ma pole oma vaesele lapsele ainsamatki asjagi soetanud, mis veel puudu on :D.

  • Reply Kik 7. aprill 2018 at 16:36

    Nüüd saan sõimata kindlasti. Aga küsin ikka. Kuhu te selle kolmanda lapse veel panete? Kolm last ühte tuppa? Kardol pole autot ja vist mitte ka juhilube. Sinul ka mitte. Kuidas te selle titekarjaga tulevikus liigute?

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 17:07

      Me elame eramajas, kui suur elamine meil olema peaks, et tohiks veel lapsi saada? Ja kas ilma autota on ka keelatud kolmandat last saada? Kahega veel tohtis, või pean ühe kiirelt ära andma? :D Liikuda titekarjaga ei kavatse, istume siin kitsikuses, kuni oma elu peale lähevad.

      • Reply Aso 7. aprill 2018 at 17:45

        Just sellist vastust ma ootasin :) Eramaja võib ka olla tilluke. See, et tegu eramajaga ei näita midagi. Olen aru saanud, et teil on elutuba, lastetuba ja teie magamistuba. See ju väga vähe. Auto puudumine pole takistuseks laste saamisel, aga kui mees on nii kodukanastunud, et pole isegi huvitatud juhilubadest, siis minu silmis on mees äpu. Aga teil on rollid nagunii vahetuses.

        • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 17:52

          Ma olen väga tänulik säärase siira mure üle, aga pole vaja põdeda, meil ruumi kõigile ja oleme eluga väga rahul. Ma muuseas ise ei ole kunagi näinud kolmetoalist maja, meie oma seda samuti ei ole. Kodukanastunud ja õnnelikud! Sa kahjuks väga õnnelik ei paista, ehk vaatad oma elu ka korraks kiire pilguga üle, tundub, et sa seal millegagi pole rahul. Kui oleksid, siis peaksid teadma, et üsna ükskõik on, mis mingi võõras inimene su mehest arvab, või kui suureks või väikseks su kodu hindab :)

          • Lisbet 7. aprill 2018 at 18:12

            Meil oli ühetoaline maja ja lapsi oli kodus kolm,polnudvka häda midagi :D

          • Mallukas 7. aprill 2018 at 18:23

            No väga paljud elavad üldse korterites, aga olgem ausad, ega selle kommentaari autor ju päriselt arva ega tea, kui suur meie maja on. Tahaks lihtsalt ära susata, äkki saab öeldud :D! Kahjuks on mul suht suva, ainult tänulik olen, et ise selline kibestunud hunnik õnnetust ei ole :D

          • Evelin 7. aprill 2018 at 18:26

            Minu õde, kellel on lausa 5 last, läks hiljuti oma mehest lahku ja oli sunnitud 2- toalisesse sotsiaalkorterisse kolima, autot tal ka hetkel pole, aga kujutad ette, et saab kõigega hakkama, lapsed käivad koolis ja lasteaias, ise käib tööl ja keegi kellelgi veel kõri läbi ka pole närinud. Ise nad on rõõmsad ja roosad.
            Samamoodi minu ema. Meid peres 5 last ja kui isa ära suri, olime kõik veel üsna noored ja väikesed, autot meil polnud, elamine oli suht keskmise suurusega. Midagi tegemata ja kusagil käimata küll ei jäänud ja ema meiega 24/7 kodus ka ei passinud.

            Pigem on võib- olla need äpud, kes ei suuda vajadusel oludega kohaneda. Elus võib kõike ette tulla. Ja ega kõik inimesed pole nii nõudlikud ka, et olgu aga lossid ja isiklikud autojuhid olla, muidu pole elu elamisväärne. Lapsed muide pole ka nii abitud, et nendega väljaspool kodu liigutud ei saaks. Pole päris nii, et pead neid seljas lohistama, vaid üsna kiiresti õpivad ise sinu kõrval kõndima ja asjalikud olema:)

            Soorollid on ka selline teema, et inimesed elavad nii nagu neile sobib ja omavahel on kokku lepitud. Kusagil pole kirjas, et naine peab olema kodukana ja mees tööloom, vastasel juhul kukuvad sootunnused küljest ära.

  • Reply Sanna 7. aprill 2018 at 16:25

    Varsti saab esimene trimester läbi ja kordagi peapööritust ega oksendamist-iiveldamist olnud pole. Ainult väsimus. Kummaline kohe lugeda, et mõnel nii hullusti

    • Reply M 8. aprill 2018 at 09:28

      Mis seal ikka kummalist… Inimesed on erinevad lihtsalt.

      • Reply Mallukas 8. aprill 2018 at 09:40

        Tõesti :D

  • Reply Tiina 7. aprill 2018 at 14:50

    See oli hea lause, et on vahe, kas on ootamatu laps või soovimatu. Ma olen oma lapse saamist mõelnud
    , et kuidas seda lahterdada. Ma ka ei saaks õelda, et soovimatu, vaid just ootamatu. Ta on nüüd juba peaag 20, nii et paras aega tema saamine lahterdada. Kniks ja aitäh!

    • Reply Mallukas 8. aprill 2018 at 09:41

      Parem hilja kui mitte kunagi :D

  • Reply LeilaM 7. aprill 2018 at 13:06

    See on see koht, kus alates kolmandast lapsest on..aaah been there, done that! Ei viiitsii… :D no ja ikka on suur vahe, kas beebs on planeeritud või mitte. Ja tõesti väga hästi kirjutasid – ootamatu ja soovimatu rasedus on ikka väga erinevad asjad..siitka su segased tunded :). Sellise abiväega nagu sul, saad sa 100% hakkama, mul pole vähimatki kahtlust! Olge tublid.

  • Reply Kärt 7. aprill 2018 at 12:49

    Kusjuures lugesin ka seda kommentaari seal delfis ja mõtlesin ka nagu wtf..kui inimene on arvestanud, et hetkel ta rasedaks ei jää ja kasutab vastavaid vahendeid (sel juhul siis spiraal), siis loomulikult ollakse üllatunud, segaduses, kohkunud ja kahtleval seisukohal kui avastatakse rasedus. See aga ei tähenda, et seda last ei tahetaks v teda vähem armastatkse, lihtsalt üllatusega harjumine võtab aega veidi. Mida siis ûtlema peab sellise olukorra kohta? Et plaaneerisingi spiraaliga rasedaks jääda v.. Ega keegi ju ei paigaldaks spiraali sisemas lootmas, et no ma loodan et äkki mul joppab ja ma jään siiski rasedaks ? ühesõnaga suht lamp..ja ma saan tâitsa aru sellest, et järjest raseduse ja tittedega tegelemine on suht kurnav ja mõte, et nyyd võiks vãike paus olla on igati mõistetav. Aga ka ma mõtlesin, et ju siis oli mãäratud teisiti ?
    Mul nüüd ka tekkis raseduse ja beebiisu..aga noh plaan on et varsti läheb esimene poiss lasteaeda ja mina tööle ja siis vast aastake võiks tööl käia enne uut rasedust. Ja vahepeal tahaks remondi ära teha ja reisil käia jne ja siis võiks uue titega hakkama saada :D

  • Reply Kats 7. aprill 2018 at 12:41

    Suured õnnesoovid kolmanda pisipõnni tuleku puhul. :)

    Siinkohal uuriks ka, et kus kohast pildilolevad body-d tellitud on? Ise esmarase ja vaikselt uurin asja, aga kuna veel ei tea kumb tuleb siis praegu saaks ainult neutraalsemat tooni asju osta ja need mis sul pildil tunduvad just sellised, mis mõlemale sobiks.

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 13:39

      Ma panin siia kuskile lingi :)

  • Reply E 7. aprill 2018 at 12:25

    Kas sa rasedavitamiine oled proovinud? Mul oli sama tunne, et noh lihtsalt suren ära. Aga siis sõbranna ütles et proovigu ma neid, talle oli arst soovitanud. Ja see oli nagu mingi imerohi! Peale nende võtma hakkamist on enesetunne hea, eks ikka kuskilt midagi valutab. Aga vähemalt ma saan süüa! Mitte ei istu koguaeg wc poti kõrval.

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 12:33

      Triipude saamise päevast võtan vitamiine loomulikult.

      • Reply A. 7. aprill 2018 at 22:31

        Ma pole kummagi rasedusega vitamiine võtnud. Mõlemad lapsed on igati terved, arenevad hästi, isegi nägu on olemas. Uskumatu ju :D Et mull tundub see pooleldi selline niisama igaks juhuks vtan vitamiiine… raistan raha….

        • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 22:35

          no see 10 euri per pakk pole mulle nii suur kaotus, et taga igatseks. Aga ma tean, et kui sööd hästi mitmekesiselt jne, siis polegi vaja võtta. Ma ei tea lubada, kas ma nii mitmekülgselt söön.

  • Reply Mann 7. aprill 2018 at 12:19

    Oi loen ja tunnen tugevat äratundmisrõõmu. Kaks esimest last mul on juba suuremad, käivad koolis ja on iseseisvad ning siis tuli kolmanda raseduse uudis. Esimene emotsioon oli kaa oh f**k, mis nüüd. Kuidas ma hakkama saan, oli seda nüüd vaja..Rasedus oli kaa alguses keeruline. Beebi oli väiksem kui oleks pidanud olema, määris alguses ning oli seletamatud verejooksud. Mõttes olin kaa juba nagu loobunud pisist, sest hirm oli suur..koguaeg mõtlesin, et mis ema ma olen. Õnneks oli pisiga ikka kõik korras. Nüüd magab see pisike minu kätevahel juba kuuaega.

    Eks see hirm uuesti titendusega alustada on vist loomulik, kuid õnneks möödub see kiiresti :) eriti kui toetav ja abivalmis teine pool olemas on, kellele toetuda :)

  • Reply Kätlin 7. aprill 2018 at 12:16

    Minu arust täitsa normaalsed emotsioonid! Te olete koos nii hea tiim ja nagu sa ütlesid, et tugi ja abi on sul alati olemas. Pole põhjust muretseda. Anna endale aega olukorraga harjuda! Meie teine laps oli väga oodatud, kui juba beebiga palatisse saime, siis mees ütles, et see laps oli väga oodatud ja ma armastan teda samamoodi nagu esimest, aga seda õnnejoovastust ja adrenaliini nagu esimese puhul oli polnud. Ma täitsa mõistsin teda, aga ei tahtnud süvitsi sellesse laskuda ja hakata mõtlema omg kas ma ikka armastan teda sama palju nagu esimest ja miks ma samu tundeid ei tunne. See tee oli juba ühe korra käidud ning teadsime täpselt, mis meid ju ees ootab. Ma arvan, et sama asja saab võrrelda näiteks lennuki sõiduga. Esimest korda on uus, huvitav, põnev, äge, hirmutav. Teist korda sa samu emotsioone nii tugevalt ei tunne, kui esimest korda ju. Eks nende raseduste, sünnituste ja beebidega ole samamoodi ☺

  • Reply Kiku 7. aprill 2018 at 11:50

    Ma tahaks hästi pika kirja sulle kirjutada sinu emotsioonidest, sest tundsin aasta tagasi täpsel sama. Kolmas laps tuli….lihtsalt tuli noh. Ma alguses nutsin, sest rasedusest teada saades oli laps nr.2 alles 11kuune. Mul võttis rasedusega leppimine aega…peaaegu et lõpuni. Kohati tundsin tülpimust ja tüdimust, et oh fuck…jälle see jama. No ja mina olen siis see “õnnelik”, kes 4 kuud ainult oksendas. Mitte, et ma poleks beebit tahtnud, kuidagi hirm oli, et suuremad lapsed jäävad ilma armastuseta ja mibu just vormi saanud keha on jälle loppis ja rõve ja iseenda jaoks pole mul mitte kunagk enam aega ja magada ma ei saa never ever enam. Ma isegi ei rääkinud kuni poole raseduseni mitte kellelegi, et uus beebi tulekul, stressasin niiii hullult. AGA minu imearmas Joonas (laps nr3) sündis 9.november ja on niiiiiiiiiiiiii armastatud. Jah, minu keha on loppis ja tissid põlvini, magada saan paari tunni kaupa, aga….ma olen õnnelik. Seega, mixed emotions on jumala ok, siis kui beebsu käes on jälle elu lill (tõenäoliselt sa selline stressaja polenagu mina ja sa saad juba enne jonksu)

  • Reply Ma 7. aprill 2018 at 11:33

    Kusjuures… Ka mina pole seekord nii megavaimustuses. Kuigi ma olen õnnelik ja ootan juba väga oma kolmanda lapsega kohtumist, olen ma siiski selline.. Hmm.. Megatsill? Ma ei tea. Ehk lihtsalt suureks kasvanud? ?

  • Reply Mari 7. aprill 2018 at 11:22

    Mina olin teise rasedusega sarnases seisus nagu sina. Olime mehega arutanud, et u poole aasta pärast võiks üritama hakata. Ja uuuups, järgmine kuu olin rase. Lisaks olin raseduse alguses haige olnud ja igasugu ravimeid tarbinud, mis mind hirmutasid. Ja siis ma olingi valmis, et pean sellest lapsest loobuma. Seega ma ei tundnud alguses tema üle rõõmu. Igaks juhuks. Et pettumus väiksem oleks, kui pean temast loobuma. Samas teadsin sisimas, et kõik on hästi ja saan endale imelise tütre. Rasedus oli raske: oksendasin ja valutasin igalt poolt. Lõpuks sünnitus kiire ja nüüd on mul ideaalne väike tütreke :) Olen oma beebi üle ütlemata õnnelik ja armastan teda üle kõige. Küll kõik tunded paika loksuvad ja harjud selle mõttega.

  • Reply J 7. aprill 2018 at 10:50

    Mulle tunduvad küll su emotsioonid täiesti normaalsed :D sa oled lihtsalt peast rase :D mina lohutasin ennast nii, kui üle mõtlema kippusin.
    Ma sain just teise lapse ja mehele ka ütlesin, et 5 aastat seksi ei saa, kuna enne ma küll kolmandat ei taha :D (ma rasestun ka vist puhtalt sellest, kui mees mind vaatab)
    Ja samal ajal armastan ma oma lapsi nii palju, et süda läheb lõhki.
    Igatahes, teie saate kindlasti hakkama, taganemisteed ju pole :D

  • Reply Kaia 7. aprill 2018 at 10:44

    Nii äge uudis! Palju-palju õnne! Ma algul arvasin, et see mingi aprill nali, nüüd alles taipasin, et päris tõsi. Olen ka hetkel ise rase (esmarase) 11+4 ja kuna elam soomes, siis siin pisut teisiti ja pole veel isegi UHs käinud, see alles 13 nädalal. Ei jõua ära oodata, sest nagu olen rase ja samas nagu ei ole ka – tahaks korraliku kinnitust. ? mitu nädalat sul on? Eestis vist tehakse suht vara UH.

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 11:01

      ma käisin üldse tasulises uhd tegemas :D

    • Reply Merit 7. aprill 2018 at 13:11

      Kaia, Soomes tehakse ka esimesel visiidil uh kui on aparaat olemas. Teie nõuandlas siis seda kahjuks pole ja esimene ongi kuklavoldi mõõtmine.

  • Reply B 7. aprill 2018 at 10:38

    Suutsid lõpuks ikkagi mind ka siin korraks segadusse selle beebiteemaga ajada, järg läks vahepeal käest ära?? Aga sa kirjutad nii õigesti enda kohta, et mis viga sellisesse kohta beebisid juurde tuua, sest reaalselt Sa oledki nagu emaks loodud ja seda näitabki juba, et need lapsed lihtsalt tahavad meeletult teie perre tulla:)
    Seoses enda rasedusega olen tundnud süümekaid, et äkki ma ei ole piisavalt selline rase nagu paljud teised, kes muudkui räägivad kui palju nad kõhubeebit armastavad ja kõhukest pildistavad jne jne..kuigi mõtlen pidevalt sellele, et oh kui tore ja samas nii uskumatu, et minu kõhus on väike beebi( üritasin tegelikult 5 aastat vähemalt, aga ei tulnud ja ei tulnud) ?

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:42

      Tead, Mari oli AASTANE, kui ma enam ei tundnud ennast imelikult ennast “emmeks” kutsudes, nii et no worries :D Palju õnne ka!

  • Reply Helen 7. aprill 2018 at 10:33

    Meil oli kolmas laps planeeritud juba siis kui teine sündis. Aga kolmas rasedus oli kuidagi tüütu. Esimene oli ootamatu ja veidike hirmutav. Teine oli see mida ma täiega nautisin. Ja kolmandaga kohe kuidagi ei viitsinud seda analüüside ja ämmaka juures käimist jälle otsastpeale alata. Sama lugu igasuguste beebi gruppides tuuseldamisega,esimese ajal ei olnudki neid, teisega ainult sellistes kohtades ringi liikusin ja kolmandaga ei viitsi isegi enam beebiga seonduvaid juttegi kuulata? vahest olen mõelnud et kas tahaksin ka neljandat last, enne kui bioloogiline kell kolisema hakkab, aga vist mitte, lihtsalt ei taha rase olla, kuigi laps võiks ju olla?

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:42

      ma ka korraks liitusin igast gruppidega ja vaatan, et jeesus, mind ju ei huvita teiste jutud rasedusest! :D

  • Reply Evelin 7. aprill 2018 at 10:27

    Tead, te olete nii äge perekond, et ma tahaks lausa ise teie laps olla:D

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:30

      Haha, no minugipoolest, tule aga siia ja hakka elama :D

      • Reply Evelin 7. aprill 2018 at 10:31

        Diil!

        • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:32

          Sa pead ainult kardo arvutitoas elama hakkama :D

          • Evelin 7. aprill 2018 at 16:22

            Võin saladuskatte all öelda, et ma olen õudne arvutisõltlane;) Aga nüüd ju lähevad ilmad ilusaks, ma võin endale aianurka mingi onni ehitada.

  • Reply Signe Koik 7. aprill 2018 at 10:26

    Tead Mallukas. Ma lihtsalt imetlen Sind. Sa oled nii vahva ja tubli naine ! Ilus nii seest kui väljast. Palju edu Sulle !!!

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:30

      No mis sa nüüd :D Aitäh!

  • Reply Lisbet 7. aprill 2018 at 10:26

    Räägitakse,et kui on eriti kehv olla,siis on tüdruk:) minu puhul see kehtis. Mul oli mingi 7. Nädalal kka üle nädala nii,et ropsisin üle 3 korra päevas ja mdagi sees ei seisnud :D ainult lebasin voodis,sest isegi püsti tõusmine ajas oksele :D siis läks tasapisi kergemaks

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:32

      Ah, see küll mingi näitaja ei ole :D

      • Reply Ketri 7. aprill 2018 at 10:46

        Mul oli ka tüdruk ja mul polnud üldse halb olla.? nii,et see pole tōesti mingi näitaja.
        Ja kui öeldakse,et tüdruk vōtab ema ilu, siis omg ?mul pole nii ilusat näonahka kunagi olnud?????‍♀️

        • Reply Ketri 7. aprill 2018 at 10:50

          Oli??
          Siiamaani on tüdruk??

        • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 11:02

          mul nägu niii pekkis :D

          • Lisbet 7. aprill 2018 at 12:04

            Mul läka nägu ilusaks,aga sekjale tekkisid kohutavad punnid

    • Reply Leili 7. aprill 2018 at 12:31

      See ei pea paika jah.. mul oli u 15nädalat meeletult halb, iiveldus, oksendamine ja nõrkus.. poiss tulemas. Hetkel 36+1 ?

    • Reply Kadi 7. aprill 2018 at 12:39

      No ma “surin” 3 kuud. Reaalselt nii paha oli et rohkem paha olla pole võimalik. Tuli poiss. Niiet sellised teooriad ei ole õiged.

    • Reply A. 7. aprill 2018 at 22:38

      Haha, jälle need müüdid. Enesetunne ja rasedussümptomid on ikka reaktsioon naise organismi seisundile! Kõik mängib rolli. Kas on esimene rasedus. Kui ei, siis kui pikk aeg on möödas eelmisest rasedusest/sünnitusest. Kas naine on stressis, väsinud. Kas toitub korralikult. Jne jne jne. Iiveldamise ja mitteiiveldamised pole mingid näitajad, et sünnib kindlasti see või teine. Sünnib see, kumb esimesena munaraku ära viljastas. Kogu maagia. Aga kui ka veidi soola puhumise järgi siin arvata, siis kahtlustan, et tuleb kolmas plika. Miks? Sest minu tuvusringis on kõik ootamatud rasedused olnud tüdrukud :D Noh, kas on piisavalt usutav fakt?

  • Reply J 7. aprill 2018 at 10:24

    Palju õnne! Mul niiii hea meel teie üle! Loodan, et saate ühe poisikluti seekord ;)
    PS! Kust sa sellised nunnud beebiriided tellisid?

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:32

      https://minibeebi.com/et/shop/

      Aga ausalt mul MEGA siiber ees sellest “loodan, et saate poisi!” jutust. Mis mu tütardel häda on, et neid saada ei võiks :D?

      • Reply Hegle 7. aprill 2018 at 10:45

        Mul tütrel kolm tüdrukut ja poiss ei sobiks sinna seltskonda mitte kuidagi?Noh,mees peab muidugi terve elu naiste vetsus käima?Aga,kui kurki tahad siis homme hakkan soolama?

        • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 11:02

          no ma ei ütle, et poiss ei sobi, meil on suva kumb tuleb (kuigi Kardo eelistab tüdrukut), aga kõik teised paistavad arvavat, et KINDLASTI poissi vaja :D

      • Reply Kiivi 7. aprill 2018 at 12:50

        Samas paadis! Enamasti öeldi, et mees tahab ikka pärijat ja nime edasikandjat ja noh, siis on ikka komplekt koos! No ma ei tea, minumeelest on kolm õde vägagi kena komplekt! Üks vahva sugulane teatas veel, et mees vahetab su välja, kui sa talle poega ei suuda sünnitada ?.

  • Reply Päike 7. aprill 2018 at 10:24

    Ma olen niiii rõõmus Su üle!!!!

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:34

      Aitäh :)

  • Reply Laura 7. aprill 2018 at 10:23

    Aga vaata, kui on planeeritud rasedus siis saa ju mõtled ka alguses ikka natuke aega kas on õige aeg ja kuidas see kõik välja näeb isegi enne kui proovima hakkad. Pluss siis on veel vähemalt mitu nädalat, kui mitte palju kauem, aega selle peale rahulikult mõelda enne kui kindel on.

    Seega on täiesti normaalne, et kui lampi ükspäev saad teada siis läheb ka aega enne kui aju järele jõuab.

    Minu kaks senti, ma seda ei hakka üldse siia jahuma kui hästi sa lõpuks hakkama saad vms. Küll see aeg ka tuleb, katsu ellu jääda praegu lihtsalt, sitt on olla ju ?

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:35

      Jah, eks ta tõesti nii ole, et küllap varsti harjun ja see mõte juba tavaline. Praegu on selline tunne, et ma… KOGU AEG rase või titega :D

  • Reply Laura 7. aprill 2018 at 10:22

    Õnnelik on see tita, kes teie perre sünnib. Juba Mari ja Lende on imearmsad ja lahedad tegelased. Ja nendepeslt ju näha, et teil tuleb hästi välja see laste tegu, nii, et soiu ja hala veidi aega, sulle on see prsegu lubatud. Hormoonid jne. Kui uus kodanik Treimann sünnib, oled raudselt oma õnnest joovastuses. Õnne ja kuhjaga. ☺️

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:36

      Aitäh, Laura!

  • Reply Killu 7. aprill 2018 at 10:21

    Mul on nii mõnus seda kõike lugeda! Hakka või kolmandat tegema nagu tõesti:D Inimesed on alati kommenteerinud peresi, kus on vaesus jne, et no milleks neid lapsi juurde vaja on? Teil on kõik nii korras ja paigas, et jumala eest! Tehke veel:DNeed tegelased on ju niiiii nunnud! Ja tite riiete ja asjade ostmine.. Ohhh… Mõnus:)))

  • Reply Marii 7. aprill 2018 at 10:14

    Kus on, sinna mahub veel juurde… Suurpere nagu te varsti olete. Kardole soovitan ujumisprille (no need mis silmas vaakumisse tõmbab) kanda sinu rasedavabal ajal.. siis ei tule ükski pilgupoiss läbi sind rasedaks tegema. ??

  • Reply Getu 7. aprill 2018 at 10:13

    Kuidas Mari uudise vastu võttis? :)

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:22

      Mari räägib, et tahab beebit ja olenevalt päevast patsutab ta minu kõhtu ja räägib, et seal beebi, mõnikord arvab et hoopis tal on beebi :D Aga seda räägib ikka iga päev, et tahab beebit sülle võtta :D

  • Reply Kats 7. aprill 2018 at 10:10

    Mul hetkel teine laps 9kuune ja beebi grupis juba päris mitmed uuesti ootel… Kui ma sellises olukorrad oleks siis sinu sõnad kirjeldaksid hästi mu tundeid :D Oleme mehega ka kolmandast lapsest rääkinud ja kokkuvõte ongi see, et ma lihtsalt ei viiitsi… Kunagi tulevikus võib see juhtuda aga hetkel tahan ma tagasi oma boobse ja une aega!!! See “šokk” on sul normaalne ja läheb ilmselt varsti üle sest sa oledki hea ema :)

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:38

      Oh, 9 kuuse lapse kõrvalt tunduks lausa TÄIESTI hullumeelne, minu meelest Lendegi on alles beebi :D

      • Reply X 7. aprill 2018 at 12:11

        ?? Mul oli beebi neljakuune, kui uut ootama jäin. Sündis, kui vanem oli alles 1 aasta ja 1 kuud saanud äsja. Oli ka ootamatu.

      • Reply Mariap 7. aprill 2018 at 14:55

        Heh mul tutar oli 4 kuud kui ma uuesti rase olin, polnud hullu midagi ja nuud on parimad sobrannad.

  • Reply Nanne 7. aprill 2018 at 10:07

    Kui suur su rasedus on?

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:21

      väike on

  • Reply väga väga naine 7. aprill 2018 at 10:00

    NII LAHE!!!!!!!

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:05

      ju vist on jah :D

  • Reply Marili 7. aprill 2018 at 09:59

    Mari näeb niiiiiiiii äge ja armas röövlitütar Ronja välja! Muidugi palju õnne kolmanda beebsu puhul, saate kindlasti 5kesi hästi hakkama + teie loomakesed. :)

    • Reply Mallukas 7. aprill 2018 at 10:05

      Mari on jah suht räsitud “otse voodist” soenguga röövel :D