emotsioonid ja elu / emotions and life

Paljud kommentaatorid utsitavad, et kirjutagu ma rohkem enda beebiootusest. Teate, kui ma ausalt ütlen, siis mul pole sellest mitte kui midagi kirjutada. Eks oma rolli mängivad siin hormoonid, aga kui pidevalt on selline tunne, et minestan ära või oksendan ennast täis, siis ei teki just erilist joovastust ja õnnesädinat, mida oma olekust kirjutada.

Üks asi, mis mul alati rasedana tekib, on mingisugune maaniline koristamise/remondi/asjade ümber sättimise tuhin. Aga proovi sa midagi ära teha, kui samal ajal silmade eest mustaks kisub. Üldse on see mingi surnud ring – tahaks midagi teha – süda on paha  – süüa ei taha – näljast hakkab pea ringi käima – süüa ei taha, sest noh, süda on paha – vedeled kuskil lääpas ja ootad, et elu jälle elamist väärt oleks.

Eks ma natukene olen siinkohal dramaatiline ka, sest ma tean väga hästi, et paljudel rasedatel on esimene trimester sada korda halvem olla, aga ma lihtsalt olengi selline väsinud ja jõuetu. Ma tunnistan teile siiralt, et see kolmanda lapse saamise mõte ja idee on mulle väga… eeee… hirmutav? Ei, hirmutav ei ole. Kas oleks väga ebaemalik öelda, et… tüütu? Et jah, okei, tõstan käed ja ütlen, et ma olen väsinud ja jõuetu ja kogu see titenduse pull tundub mulle maru tüütu.

Ma olen kaks korda seda teed juba käinud ja ma ju tean, et lõpptulemus on alati sama – ma saan beebi ja olen hästi õnnelik ja elu on ilus. Aga see teekond sinna võtab mul vist seekord natukene rohkem aega, kui eelmistel kordadel. Kuigi jah, ega esimene rasedus oli ka ju kuidagi jube segane ja keeruline aeg. Mulle tundub praegu lausa utoopiline mõelda, et ma jätsin Kardo maha ja me leppisime alles POOLE raseduse pealt ära, nagu misasja 😀 Aga nagu näha, siis see jäigi meie viimaseks …tüliks? Ma isegi ei saa öelda, et meil siis tüli oli, ma isegi ei mäleta, mis hullushoog mul peale tuli, aga peale seda oli kõik kenasti ilus ja ootasime koos põnevusega beebit. Ma ei kartnud vist midagi, sest… kõik tundus nii uus ja huvitav.

Teine kord, Lendet oodates, olin ma ainut õnne täis. Algusest peale, sest ma ju ootasin teda nii väga ja kui ma lõpuks teda ootama jäin, siis see oli selline joovastus ja kõik tundus lihtsalt niii äge. Isegi see hommikune iiveldamine ja valusad tissid – omg, kui ägeeee, me saame beebi!

Ja nüüd olen ma nagu mingi tülpinud saja aastane, kes lihtsalt ohkab, et “I’m too old for this shit“. Huvitav, kui kaua võtab see aega, et ma sellega sada prossa lepiks ja hakkaks samasugust rõõmu ja ootust tundma, nagu eelmiste beebidega? Ja ärge saage valesti aru, ma ei ole kurb. Ma ei ütle, et ma ei taha beebit saada. Ma lihtsalt ütlen, et mul on harjumiseks natukene aega vaja ja see paneb mind natukene ennast kehva emana tundma, et mul üldse seda aega vaja on.

Aga võib-olla minust ei saagi enam seda inimest, kes iga nädal põnevil olles oma rasedaäpist loeb, et mis beebil see nädal kasvab ja areneb. Võib-olla ma olen need faasid juba üle elanud ja ma ei peagi enam olema täpselt samasugune ja täpselt sama.. põnevil? Äkki see on täitsa okei?

Delfi tegi mingisuguse artikli, kus naistearst rääkis sellest, kui tõenäoline on üldse spiraali ära kukkumine või spiraaliga rasestumine. Muidugi pealkiri oli ka selline, et “Blogija Mallukas lükkab rasestumise spiraali kadumise kaela”. See kõlab nagu… et tegelikult ma ise kaevasin labidaga spiraali välja, aga sindrinahk, nüüd tuleb spiraali “kadumises” süüdistama! Ja tegelikult ma lükkan rasestumise rohkem siiski muude tegevuste kaela, kui spiraali kadumine 😀 Aga no laias laastus see kargas mulle FBis ette ja seal oli selline kommentaar, et ei no jah, palju õnne, lapsel pärast hea teada, et ta soovimatu laps oli.

Teate, ma ütlen kohe ära, et soovimatu rasedus ja ootamatu rasedus on kaks erinevat asja. Me elame ikka üsna vabal maal ja kui tegemist oleks soovimatu lapsega, siis on Eestis võimalik teha protseduure, mis raseduse lõpetaks ja polegi vaja üldse vastu tahtmist lapsi saada. Kujutate ette, jah. Nii et armas laps, kui sa seda kunagi lugema juhtud ja mõtled, et sa kuidagi soovimatu oleksid, siis hoia rahus oma piip ja prillid ja mõtle sellele ajale, mis eelnes enne sinu lugema õppimist. Kui sulle tundub, et sind ikka on armastatud ja hoitud, siis unusta oma vaese raseda ema esmašoki hala ära ja ela rahumeeli oma õnnist elu edasi.

Ma pean ütlema, et Kardo on nagu lihtsalt…parim mees maailmas. Ma oleks vist alguses mingi närvivapustuse saanud, kui Kardo poleks ohjasid kohe üle võtnud, öelnud, et kõik on okei ja mind maha rahustanud. “Vaata, mulle mahuks isegi kaksikud kätte!” demonstreeris ta lõbusalt, samal ajal kui mina “oumaigaaaaaad” soigusin. Jumal tänatud, siis kaksikuid siiski kätte mahutada vaja pole, ainult ühte tegelast.

Aga jah, ma ei taha siin nüüd küll kõlada nagu mingi maru ennast täis inimene, aga ma tegelikult olen aastatega aru saanud, et ma sobin emaks päris hästi. Alustades juba sellest, et mu keha saab sellega esiteks VÄGA kiiresti ühele poole ja ma jään rasedaks juba põhimõtteliselt sellest, et Kardo minu poole vaatab. Rasedused on mul alati möödunud suuremate komplikatsioonideta, mulle endale lihtsalt meeldib halada. Sünnitused on mul kiired ja nende üle põdema ei pea. Lapsed on mul ka siiani sellised olnud, et magada mõistavad ja koolikud ja gaasivalud on suhteliselt võõrad mõisted olnud. Minu enda hurmav pohhuism on võimaldanud mul elada lastega ilma närvi minemata, röökimata ja tõmblemata (noh, koos mõne tagasihoidliku erandiga) ja üldse elame me siin üsna suures harmoonias, kus saab nalja ja pulli. Lapsed on ise tublid ja pole ka neil suuremat huvi mu närve süüa (kui konstantsed pepujutud välja arvata). Vanaemad on alati valmis lapsi hoidma…Isegi mu sõbrad on alati valmis lapsi hoidma. Tee mis tahad, millal tahad. Tööl käimisega pead vaevama ei pea. Majanduslikke probleeme ei ole, toit on laual. Asi siis sellisesse ellu veel beebisid saada, eks. Kui mul siiani raske pole olnud, miks peaks ka edaspidi olema?

Ma nüüd korrutan seda endale… 😀 Et tegelikult saab meil lihtsalt natukene rohkem armastust siin ilmas olema ja küllap ma elan ühe korra veel selle titenduse üle. Mis siin ka elada? Ainult käid ja tilgud piima umbes pool aastat oma elust igasse majanurka, mis vähegi võimalik.

Ja kogu selle ehmatuse ja šoki ja “oumaigaaaad, whyyyyyy gooooood” emotsioonide vahel suutsin ma tellida endale kotitäie sellist kraami, sest noh… pisike beebi!!! Äkki mul ikka MINGI osa seda põnevust ja ootusärevust kuskil rakkude vahel siiski peidus on…

A lot of commentators are asking me to write more about my pregnancy. You know, if I’m honest, I don’t have that much to write about. I guess hormones play a part in this, but if I am constantly feeling like fainting or vomiting I can’t get real excited or can’t be beaming with happiness I could write about.

One urge I do get while pregnant is a manic need to clean / remodel / re-organize stuff. But try and get something done when your vision gets blurry at the same time. It’s a vicious circle – Want to do something – feel sick – can’t eat – get dizzy with hunger – don’t want to eat, because feeling sick – lay around and wait for life to be worth living again.

I am being a little dramatic here too, because I know fully well that a lot of women’s first trimester is a hundred times worse, but I am just tired and weak. I am admitting sincerely that the thought and idea of having a third child is very … errrr… scary to me? No, it’s not scary. Would it be very un-motherly  of me to say… annoying? So yes, I am holding my hands up and saying that I am tired and weak and this whole baby thing seems very annoying to me.

I have done it twice and I know the end result – I will have a baby and I will super happy and life will be good. But the journey there is taking a little longer than previous times. Although yes, with the first pregnancy everything was confusing and complicated. It’s super strange to think back that I left Kardo and we only made up HALF way through the pregnancy, like what 😀 But as you can see that was out last … fight? I can’t even call it a fight, I can’t even remember what madness came over me, but after that everything was beautiful and we were excitedly waiting for the baby. I don’t think I was scared of anything, because … everything was new and interesting.

The second time, expecting Lende, I was filled with only happiness. From the very beginning, because I couldn’t wait for her to come and when I finally got pregnant I was over the moon and everything seemed so awesome. Even morning sicknesses and sore boobs – OMG, so coooool, we are having a baby!

And now I am like some jaded 100 year old, who just sighs “I’m too old for this shit”. It will be interesting to see how long it takes me to get comfortable with this a hundred percent and would feel the same joy and anticipation as with the previous babies? And don’t get me wrong, I am not sad. I am not saying I don’t want this baby. I am just saying I need some time to get used to this and needing that time makes me feel like a bad mom a little bit.

But maybe this time I won’t be the person reading the pregnancy app every week to find out what the baby is developing and how they are growing. Maybe I have lived through those phases and I don’t have to be exactly the same and just as … excited? Maybe that’s OK?

Delfi wrote some article where a gynecologist was talking about how likely it is for a IUD to fall out or getting pregnant while on one. Of the the title was something like “Blogger Mallukas blames the IUD going missing for getting pregnant” That sounds like. I dug out the IUD with a shovel, but now am blaming the IUD for “going missing”! And in reality I am blaming other things for getting me pregnant, not the missing IUD 😀 But well it jumped at me from FB and there was a comment that said congratulations to the child for finding out that they were not wanted.

You know, let me tell you, an unwanted pregnancy and an unexpected one are two different things. We live in a free country and if this was an unwanted pregnancy I could go and get a procedure that ends the pregnancy and there is no need to have unwanted children. Imagine that. So dear child, if you happen to read this one day and are thinking that you were unwanted, please stay calm and think back on the time before you learned to read. If you feel like you were loved and taken care of, please forget your mother’s initial shock and go on living your happy life.

I have to day that Kardo is just … the best husband in the world. I would’ve had a nervous breakdown if Kardo has not taken control, said that everything is OK and calmed me down “Look, I could even fit twins in my arms!” he demonstrated while I was mumbling “oooooohmyyygooood”. Thank god he doesn’t have to fit twins in his arms, but just the one baby.

But yes, I don’t want to sound arrogant, but I have actually realized over the years, that I am pretty good mom. Starting with the fact, that my body is VERY fertile and I can get pregnant basically just by Kardo looking at me. I have not had any major complications with my pregnancies, I just like complaining. The births have been quick and I don’t have to worry about those. The kids, so far, have been sleeping well, colic and gas-pains are pretty much unknown to us. My own lovely not-giving-a-fuck attitude has allowed me to live without getting mad at the kids, screaming at them or getting jittery (well, with a few minor exceptions) and over all we live in harmony, where fun happens. The kids are good and they are not eating at my nerves (except for the constant poop-talks) Grandmas are always willing to babysit.. even my friends are always willing to babysit. Go and do what you want. Don’t have to worry about going to work. There are no financial problems, there’s food on the table. It’s not a problem bringing another baby to such a life, right. If it hasn’t been difficult up until now, why should it be difficult going forward?

I am now telling myself… 😀 That actually we are going to have a little more love in this world and I am sure I will survive another baby. What is there to survive? You go around, leaking milk to every corner in the house for a bout 6 months.

Between this scare, shock and “oooohmyyygoood, whyyy good” emotions I managed to order a bag full of the stuff shown in the pictures, because well… a tiny baby!!!! Maybe I do have some particles of this excitement and anticipation lodged between my cells after all…