Beebiootus Rasedus

raseduse katkemisest / about miscarriages

8. aprill 2018

Ma mäletan, et ma Lendet oodates põdesin kogu aeg. Tegin vist miljon rasedustesti, googeldasin iga kahtlasemat sümptomit ja üldse selline pidev õnne ja hirmu segu oli peal. Nagu öeldud, sedapuhku nii ei ole. Ma ei karda mitte midagi, sest elus lähevad asjad ikka nii, nagu nad minema peavad, meeldib see meile või mitte. Muidugi arusaadav, et sellist suhtumist on raskem võtta, kui üritad elueest beebiootele jääda ja lõpuks see õnnestub ja… ah, eks siis olegi teine teema ja kanaemadus võib kohe ikka täiega peale lennata.

Praegu on mul selline fiiling peal, et kui see vaene laps juba nii paljude tõenäosuste kiuste meieni jõudis, ju siis ta on ka selleks siin, et siia jääda. Mul on naljakas kuulda neid imestusi, et kuidas ma ometi julgesin nii varakult rääkida ja kas ma ei karda “ära sõnumist”. Mul on kahju seda öelda, aga ära sõnumist ei ole olemas. On lihtsalt elu ja see kuidas ta läheb, see on üsna… random. Ma täpselt protsenti ei mäleta, aga ikka üsna suur protsent rasedusi katkeb enne 12dat nädalat ja enne 9dat nädalat on see protsent veelgi suurem. See juhtub tuhandetel naistel iga päev ja miks? Seda ei teagi keegi. Selles suhtes saan aru sellest, et enamik ei tahagi sellel põhjusel rasedusest varem rääkida, sest neil pole soovi ka katkemise korral inimestega seda jagada. Mina…Mina jagan nagunii.

Kuigi jah, olgu öeldud, et ma mingi kuukese oleks vast veel ikka enda teada jätnud, täitsa…niisama. Polnud nagu midagi öelda, nagu te näete 😀 Aga kuna jah, see juba igal pool jutuks oli, siis ma ei tahtnud ka valetada. Jah, esimene kord võin naljaks pöörata, aga kolmas, neljas, viies kord on juba veits imelik. Muidu olen lõpuks nagu Koit Toome, kes oma ema-isa surma nimel vandus, et tema pole selle meikari lapse isa ja siis lõpuks oli mingi, aaaa klge, ma ajasin sassi, ikka olen jah 😀

Ühesõnaga, sellest hetkest kui ma ütlesin, et ma olen beebiootel, mis oli nagu… just, olen ma saanud kokku viis kirja, millel on sama sisu: “Olen mõned nädalad rase, vahepeal oli halb olla, aga nüüd enam ei ole, kas mu rasedus võib olla peetunud?”. Ma olen kaks korda elus rase olnud, enne seda praegust korda ja ühe korraga ka läbi elanud raseduse peetumise ja seda ma ütlen kohe heaga: sümptomite (ajutine) kadumine EI tähenda enamasti kindlasti raseduse peetumist. Kui minu rasedus päriselt peetus (ja ma trippisin sellega veel nädalaid enda teadamata ringi) iiveldasin ma ikka räigelt, tissid valutasid ja pea pööritas mis hirmus. Kuigi rase ma enam ei olnudki.

Seega ärge põdege üle ja ärge mõelge, et issand, eile oli mul süda VÄGA paha, täna ainult NATSA paha, äkki on midagi pahasti?! Ma muidugi ei taha öelda, et shit does not happen, sest mõnikord ongi asjad pahasti, aga üldiselt inimene neist ise aru ei saa, enne kui arst seda ütleb (või okei, kui tekib mingi verejooks vms). Seega pole mõtet enast üles kütta igasuguse muretsemisega. Jah, lihtne öelda, raskem teha. Aga vähemalt nii palju saan ma oma kogemustest öelda, et sümptomite tulemise ja kadumise pärast küll muretseda ei maksa. Keha on lihtsalt nii hormoone täis, et ei saa ise ka aru, mis ta teeb või ei tee.

Muidugi nüüd selle jutu jätkuks ma pidin kohe googeldama enda katkemise keissi ja näete, siin see ongi:

Esiteks mu paanika, kui UH näitas väiksemat rasedust kui ma ise kalkuleerisin: https://mallukas.com/2015/10/27/ma-kardan/

Muuseas, ma hiljem sain teada, et see hematoomi viirg seal, see juba tähendaski seda, et loode oli peetunud ja keha hakkas teda nn välja lükkama. Great times.

Siin ma rääkisin sellest, kuidas see kõik värk oli. Nii kahju kohe lugeda, ma mäletan, et ma olin tõesti nii nii nii siiralt kurb… https://mallukas.com/2015/11/11/eilne-paev-3-surin/

Siin ma rääkisin haiglas käigust ja puhastamise protseduurist: https://mallukas.com/2015/11/14/minu-13-ja-reede/

Ja siin veel natukene selle teema jutujätku: https://mallukas.com/2015/11/11/jutujatkuks/

Tagantjärgi tekitab nende lugemine küll kahetisi tundeid. Nagu mäletan seda kurbust, aga samas kui küsida, kas ma praegu üldse peale seda olen mõelnud sellest katkemisest siis… ei ole. Tõesõna null korda olen ma mõelnud, et ooo, mul oleks praegu nii või naa vana laps. Muidugi siis arvatavasti mõtleksin, kui mul poleks kaht last veel ja mul ikka vedas täiega, et ma peale seda päris ruttu Lendet ootama jäin. Äkki ma temaga selle pärast nii palju põdesingi? Et just oli halvasti läinud.

Mul praegu endal sõbrannal kahjuks juhtus ka peetumine ja temaga vesteldes meenus ka see vastikusetunne, kui keegi sind haletseb, nagu ma viimases lingis rõhutasin. See “sa nii noor, proovid veel ja saad lapsi!” on nii… nõme! Minu meelest on parim mis sa teha saad sellises olukorras on lihtsalt inimene ära kuulata, vastata kui ta küsib ja proovida ta naerma ajada või tähelepanu mujale juhtida. See kallistamine ja patsutamine ja nunnutamine… See ajab hulluks.

Muidugi mul pole tegelt õrna aimugi, miks ma rasedana lambist pika eepose raseduse katkemisest kirjutasin…Ehk selle pärast, et tõepoolest, see on üsna levinud asi ja kui see peaks juhtuma kellelgi, kes seda loeb praegu, siis…it’s okei! Ja kui praegu pole, siis varsti on okei, tõesõna. Aga enne ei maksa kurvastada, kui midagi pole pahasti läinud.

Rohkem mittemuretsemist ja beebisid, I guess! Sest ega need rasedused lõppevadki kaht moodi: kurbuse või õnnepisaratega. Enamasti ikka õnneks õnnepisaratega.

Lõpetuseks väike pildike ühepäevasest Lendest, sest ta on päris äge:


I remember being scared all the time while expecting Lende. I must have taken a million pregnancy tests, googled every suspicious symptom and over all felt a mixture of happiness and fear. Like already said, this time it’s not like that. I am not scared of anything, because things will happen as they are supposed to, whether we like it or now. Of course that is an attitude that is though to have when you are trying to pregnant for dear life and it end up happening and… well, that’s a different situation and becoming an over-worrier mother is easy.

At the moment I feel like if this poor soul has made it to use against so many odds, they are here it stay. It’s funny hearing people saying that how I dared say something this soon and am I not afraid of “jinxing” it. I am very sorry to tell you, but there is no such thing as jinxing it. It’s just life and the way it happens is sort of … random. I cant remember the exact percentage, but quite a lot of pregnancies drop before week 12 and before week 9 the number is even higher. It’s happens to thousands of women every day and why? No one knows exactly. I understand that’s the reason most people don’t want to say anything before then, because they don’t want to share the story, if it doesn’t hold. I … I share it anyway.

Although yes, let it be known, that I would’ve wanted to keep it to myself for like a month, just … for no reason. I didn’t have much to say, like you can see 😀 But since it was a half-topic anyway I didn’t want to lie Yes, the first time you can spin it as a joke, but the third, fourth and fifth time is a little awkward. Otherwise I would’ve been like Koit Toome, who swore on his mom and dad that he is not the father of that make-up artists child and then in the was was like. oooh. yeaaah, I mixed thing up, I am the dad 😀

Long story short, from the moment I announced my pregnancy, which like .. just happened, I have already received five letters saying the same thing “I am a few weeks pregnant, sometimes I feel bad, but now I don’t anymore, have I had a miscarriage?” I have been pregnant twice before this one and once lived through a miscarriage and this is what I have to tell you: (temporary) loss of symptoms mostly does NOT mean a miscarriage When I had my miscarriage (and I walked around with it for weeks without knowing) I was still super nauseous, my boobs were sore and my head was spinning like crazy. Although I wasn’t pregnant anymore.

So don’t overly stress about it and don’t drive yourself crazy thinking that yesterday I was SUPER nauseous and today I am JUST A LITTLE nauseous, maybe something is wrong?! Of course I don’t wanna say that Shit does not happen, because sometimes something is wrong, but usually the person cant tell before the doctor tells them (or OK, if there’s bleeding or something) So there’s point in getting stressed out with these kinds of worries. Yes, it’s easier said than done. But at least I can tell you this much ffrom my experience, that symptoms coming and going is no reason to worry. The body is just so filled with hormones, it doesn’t know what it’s doing or not doing.

Of course I now had to google the case of my miscarriage and here it is:

Firstly I was panicked about the ultrasound showing me less pregnant than I had calculated myself: https://mallukas.com/2015/10/27/ma-kardan/ 

By the way, I later found out that the hematoma column there means that the I was having a miscarriage and the body was starting to push it out, so to say. Great times.

Here I spoke about the whole experience. It’s so sad to read, because I remember I was so sincerely so so sad…..   https://mallukas.com/2015/11/11/eilne-paev-3-surin/

Here I spoke about going to the hospital and the cleansing process: https://mallukas.com/2015/11/14/minu-13-ja-reede/

And here’s a little more on the topic: https://mallukas.com/2015/11/11/jutujatkuks/

Reading these back is giving me mixed feelings. Like I remember the sadness, but at the same time if you asked me if I had thought about it since that … no I haven’t. Honestly I have not thought about how old the child would be even once. Of course I would think about it, if I didn’t have two other kids and i got super lucky I got pregnant with Lende so quickly after. Maybe that’s why I was so worried about Lende? I had just been through something bad.

One of my friends is going through a miscarriage now and talking to her made me remember the disgust of someone pitying you, like I talked about in the last link. the whole “you are so young, you will try again and have more kids!” is so …. awful! The best thing anyone can do in that situation is to listen to the person, answer if they have any questions and try to make them laugh or distract them. Hugging and cuddling and patting … it will drive them crazy.

Of course I have no idea why I, out of the blue, wrote such a novel about miscarriages while being pregnant… Maybe because it is quite a common thing and if it should happen to someone who is reading this then… it’s OK! and if it’s not OK now, it will be, I promise. But there’s no point in being sad before anything bad has actually happened.

More not worrying and babies, I guess! Because there are only two possible outcomes to a pregnancy: sad or happy tears. Mostly it’s happy tears.

I have added a little picture of one-day-old Lende, because she’s pretty awesome.

Loe ka neid postitusi!

35 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta A 22. mai 2018 at 22:53

    Minul avastati peetumine mõni päev enne KV-d, kui hakkas määrima. Olin selleks ajaks kandnud endas tühjust praktiliselt 5 nädalat, kuna peetumine oli suure tõenäosusega kohe pärast esimest UH-d. Seda rasedust ootasime ligi 1.5a. Erakorralises saadeti kaks tabletti sees koju, ilma ühegi hea sõnata või inimliku suhtumiseta. Paari päevaga tekkisid tohutud valud ja palavik ning asi lõppes kirurgilise puhastuse ning LAP operatsiooniga muude komplikatsioonide tõttu. Rasedasümptomid käisid täistuuridel edasi, isegi pärast puhastust. Mõtled küll, et oled tugev ja saad toime, aga kogu see asjade kulg ja külm suhtumine jättis sellise jälje, et terve ülejäänud aasta möödus mustas augus, püüdes meeleheitlikult uusi triipe, hävitades oma suhet, kuni aasta lõpus selgus tõde, et nende samade komplikatsioonide tõttu on mul praktiliselt olematu tõenäosus kunagi emaks saada ja nii läks kõik. Alles nüüd, poolteist aastat hiljem, üksiku ja lastetuna, leppinud oma olukorraga, olen hakanud uuesti leidma muid asju, millest elus rõõmu tunda. Oma sündimata jäänud lapse suhtes olen selle aja jooksul väga vastastikuseid tundeid tundud. Ma olen kohutav inimene, et ma nii mõtlen ja tunnen, aga tuleb ette hetki, kus ma heidan talle ette seda, kuidas ta terve mu elu pea peale pööras ja minult nii palju ära võttis.

  • Avatar
    Vasta Virge 9. aprill 2018 at 20:22

    Mul peetus esimene rasedus 8+5 ja sümptomid kestsid veel 2 nädalat. Isegi peale puhastust veel iiveldas. Minu jaoks oli see meeletu põnts. Ja siiani on vahel kurb olla aga pole hullu, pea püsti ja edasi.

    Teine rasedus katkes 4+4 nädalal. Seega ei jõudnud veel õnnemaik suhugi tulla.

    Kolmas rasedus katkes 5+6 ja see oli järjekordne pauk. Tekkis meeletu vimm enda vastu, sest mis kuramuse naine ma selline olen, kes last lõpuni kanda ei suuda.

    Nüüd olen omadega nii kaugel, et teekond viib juba homme viljatusraviarsti juurde. Hirm on suur aga äkki ükskord saan ka mina oma beebi kätele. Lootus sureb viimasena.

    Haletsemine on selline nõmedus kuubis. See tekitab eneses veel hullemaid tundeid.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 9. aprill 2018 at 20:52

      Väga palju edu sulle homme arstil! Varsti kindlasti saad sina ka beebi, ma päris kindel!

  • Avatar
    Vasta Leevi 9. aprill 2018 at 12:32

    Mul katkes ca 14.nädalal, umbes samal ajal kui sul. Üsna mõistusega sai asja võetud. Ju siis oli mingi selline häire, et ei oleks nagunii saanud elada täisväärtuslikult või oleks varem või hiljem ära surnud. Parem siis juba võimalikult vara.

  • Avatar
    Vasta Kadri 9. aprill 2018 at 07:43

    Mul on kaks last, aga nende kahe saamise vahele jäi neli katkemist, kõik alla 8nädala. Esimene katkemine oli raske, kuna mul polnud aimugi, kuidas see toimub ja mismoodi ma end häälestama peaksin. Katkemise eelneval päeval oli UH, kus lapse südametöögi oli kenasti näha hoolimata suurest verejooksust.
    Teised katkemised läksid emotsionaalselt kergemini, kuna ma juba teadsin, mis ees ootab. Ausalt, ei nutnud ma mitte ühegi katkemuse puhul. Ma võtsingi neid loodusliku valikuna ja mis seal ikka halada.
    Loomulikult kui pärast nelja järjestikku katkemist uuesti rasestusin, oli kerge hirm sees. Õnneks oli kõik korras ja mul on 1a6k naaskel oma 7a venna kõrval.
    Aga rohkem lapsi pole ma nõus saama, sest ikkagi on mingi blokk peal, kuigi katkemised mind rivist välja ei viinud. Lihtsalt see tundus nii tüütuna, kuna me tahtsime last täpselt siis kui tahtsime. See õpetas olema kannatlikum ja näitas ikka kätte, et kõike ei saa nüüd ja kohe.

  • Avatar
    Vasta Eylin 8. aprill 2018 at 18:53

    Loodame,et niimoodi ikka ei lähe.Arvata on,et ootamatu rasedus on shokk,aga lõpuks olete ikka üks suur häppi fämili.Mul on esimene laps ootamatu,aga praegu ei kujutaks selle inglikeseta elu ettegi.Nad tulevad meie juurde,et meid õpetada. No kui inimene ikka kõige kiuste siia ilma tulla tahab,vast siis tuleb ka!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 18:56

      Ma ei kahtlegi selles 🙂

  • Avatar
    Vasta S 8. aprill 2018 at 17:46

    Ka mina olen pidanud seda läbi elama. Lausa kahel korral.
    Esimene kord olin ma just rasedusest teada saanud ning paar päeva hiljem algas verejooks. Algul ei olnud see nii hull, ning arstile helistades ütles ta, et see on normaalne ning ma ei peaks paanitsema. Lõpuks läks asi ikkagist nii hulluks, et läksin emosse kus mind üle vaadati ja öeldi, et emakas ei ole mitte midagi näha ja mingit lootust enam ei ole. Rasedust oleks pidanud olema 7. nädalat.
    See kogemus oli minu jaoks päris kohutav ning šokeeriv. Oled ju harjunud, et sellised asjad juhtuvad kuskil filmides või kellegi teisega, aga ilmselgelt mitte minuga.
    Järgmine kord kui ma rasedaks jäin, oli eelmisest katkemisest 3 kuud möödas. Läksin arstile alakõhuvalu kaebustega ja arvasin, et mul on mingi põletik või tsüst. Aga arst lasi verd võtta ning paari päeva pärast helistas ta mulle tagasi ja teatas, et veri näitab väga väikest rasedust. Ja siis hakkas see jube paanitsemine pihta. Algul olin ma Täiesti kindel, et mul on emakaväline rasedus ning kõik on nii valesti kui üldse olla saab. Aga ei, rasedus oli ilusti emakas ja väike tegelane oli sealt juba näha. Nädalaid oli kuskil 5. Siiski ei suutnud ma maha rahuneda ning olin totaalselt kindel, et miski läheb jälle pahasti. Nädalad möödusid ning vahetasin vahepeal arsti. Lõpuks oli juba näha väikese inimese südametööd ning ma hakkasin juba vaikselt rahunema. Kui viimane kord kontrollis käisin, oli nädalaid 8, süda lõi, kõik oli korras. Arst võttis emakast mingid proovid ning läksin õnnelikult koju UH pilt käes. Saatsin sellest ka oma elukaaslasele messengeris pildi pealkirjaga “tsau issi“. Ning siis möödus paar tundi ning algas väike määrimine. Mina tormasin paanikas jälle otsejoones emosse ning mind jäeti ööseks sisse. Hommikul uuesti kontrollis käies väike süda enam ei löönud. Rasedus oli peetunud. Läksin emost ära oma arstile sest ma ei uskunud lihtsalt seda mida ma just näinud olin ja mida emo arst mulle rääkis-eelmine päev oli ju kõik täiesti korras. Kuid ka minu arst ei leidnud enam südametööd ja oli sama nõutu. Nädal-paar hiljem läksin Tallinnasse tabletiabordile. Lootsin terve see aeg, et hakkab ise puhastuma, aga ei mingit märkigi sellest. Kui Tallinnast koju jõudsin ja see asi pihta hakkas, olin ma suht kindel, et see ongi põrgu. Sellist asja ei soovi oma vihavaenlasele ka. See oli päris tõsiselt kõige kohutavam asi mida üks naisterahvas läbi võib elada.
    Nüüdseks on viimasest rasedusest juba aasta möödas. Siiani ei ole ma rasedaks suutnud jääda, käin ka viljatusravis. Viljatusravi arst diagoosis mul polütsüstiliste munasarjade sündroomi. Kirsiks tordil on mul ka väga tõenäoliselt endometrioos (laparoskoopiat pole veel tehtud).
    Kuid olen endiselt väga väga lootusrikas ning tõsiselt loodan, et beebi tuleb meie juurde ikka lähiajal 🙂 They say good things take time.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 17:48

      Oh sa vaesekene! Ma hoian sulle tulevikuks igatahes pöidlaid!

  • Avatar
    Vasta Mustikas 8. aprill 2018 at 15:36

    Teagi, kust otsast oma kogemust jagada. Hetkel on mul 6-kuune beebi kõrval lalisemas aga võiks neid olla kaks korraga. Jäin nii üllatuslikult rasedaks, nii üllatuslikult, kui üks kaitsevahendite vaenulik naisterahvas üldse rasedaks jääda saab. Rasedust arvele võttes sai selgeks, et algas kaks elu aga üks peetus mingil hetkel.

    Kuskil 9. nädalal hakkas verejooks, ei osand mina kodus diivanil istudes öelda, kumb loode lõplikult alla andis. Ka 11. nädalal oli veritsus aga mõlemal korral murdis õnneks peetunud loode end minust välja. Kõik arstid muidugi alati korrutasid, et võib elusa loote ka kaasa kiskuda. Need vanemad mehed seal ITK vastuvõtus olid alati justkui pahased, et ma suure veritsuse korral uurima läksin, et mis toimub.

    Kuklavolti mõõtmas käies sain Downi sündroomi riskiks 1:32 ja seda puhtalt vereproovi arvelt. Kõik proovid sai läbi tehtud ja alles 21. nädalal saime vastuse, et kromosoomidega on kõik korras. Võttes arvesse, et ma sain oma rasedusest teada EMOs emakavälise raseduse kahtlusega ei julgenud ma kuni sünnituseni peaaegu, et kellelegi ise keksima minna, et näe, ma olen rase.

  • Avatar
    Vasta K. 8. aprill 2018 at 12:34

    Mul on olnud vist 6 või 7 raseduse peetumist…
    paaril korral ei ole üldse arstilegi jõudnud, kahel korral sain päev enne kuklavoldi ultraheli teada, et rasedus on peetunud ja ülejäänud korrad on umbes 10 nädala paiku katkenud.

    Kahel korral olen ma lähedastele rääkinud rasedusest ja siks uuesti raseduse katkemisest ja no jahh, inimesed ei oska midagi head ega halba öelda vaid hoiavad lihtsalt eemale.

    Õnneks on mul kaks imearmsat last olemas, seega pole mahti mõelda, millal need lapsed oleks sündinud ja seda päeva meenutada. Ja ausalt ma ei taha ka, miks tekitada endale kurba tunnet juurde, kui sellest mingit kasu ei ole.

    Aga mingit ära sõnumist ei usu mina ka, see on jabur.

  • Avatar
    Vasta K 8. aprill 2018 at 12:26

    Minul oli hiljuti teine peetumine. Esimene rasedus katkes ise, seega kokku 3 teadaolevat rasedust olnud.
    Kõige vastikum ongi see, et ei tea kas see on olnud juhus või on ikkagi mingi probleem ja me ei saagi kunagi oma beebit 🙁 Mingit probleemi analüüsidest välja pole tulnud.
    Viimane kord oli eriti valus, sest neid triipe ootasime pea aasta (kokku juba üle 2a oodanud) ja kuigi vahepeal määris, siis paistis kõik hästi minevat kuni 8 nädala UH-s enam südant kuulda polnud. Ilmselt oli peetumine eelneval või samal päeval UHga, sest loote suurus vastas täpselt nädalatele. Seega oleks ma päev varem uh-s käinud, siis väga võimalik, et oleks veel mitu nädalat arvanud,et kõik on hästi.
    Aga ma olin ka tohutus stressis raseduse ajal, sest varasemad katkemised ja määrimine jätsid oma jälje. Lugesin nädalaid ja päevi ja võrdlesin eelmiste katkemiste/peetumiste kuupäevi, ootasin arstiaegu, googeldasin jne.

  • Avatar
    Vasta Lisbet 8. aprill 2018 at 11:37

    Noh pole läbi elanud,aga üldjuhul on see nö looduslik valik lihtsalt-lootel on midagi viga,niiet vast on nii paremgi,kui rasedus katkeb väga varajases eas,kui see shokk hiljem,et sünnitad lootusetult vigase lapse…..

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 11:40

      Tjah, eks ta ole, aga no ega see sel hetkel väga lohuta.

    • Avatar
      Vasta Päevalilleke 8. aprill 2018 at 16:55

      Väga tihti see ei ole “looduslik valik” vaid naise organismis on midagi valesti. Jah suure enamiku puhul õnneks mitte, kuid mul on käputäis triibupüüdjast tuttavaid, kellele ka korrutati pidevalt looduslik valik, kuni 2-4(5) katkemist/peetumist lasti jutti üle elada, kuni lõpuks arstid suvatsesid uurima hakata, igaühel erinevalt, kuna mõni arst reageeris rutem ja samas teine mitte, mõni oli targem ja hakkas ise peale käima. Ja need “looduslikud valikud” ei olnud tegelikult siiski nii looduslikud, mõnel keerulisem juhtum olnud, samas mõnel kergem. Üks lähedasem triibupüüdja pidi 5 katkemist/peetumist läbi elama, enne kui arst suvatses uurima hakata veelgi põhjalikumalt ja tuli välja, et veri on liiga paks, sai tabletid peale ja kohe oli jälle rase, kandis raseduse kenasti lõpuni ja nüüd beebi kätevahel. Seega need 5 eelnevat “looduslikku valikut” ja nende perede rasked läbielamised oleks olemata olnud, kui arstid oleks varem suvatsenud uurida. Ja see naine on 40+ kuid siiski sai arstidelt nii hoolimatu suhtumise. Jah need on erandid, kuid siiski olles triibupüüdjate maailmas pikalt juba olnud, siis neid ei ole nii vähe, kui võiks olla.

  • Avatar
    Vasta Agne 8. aprill 2018 at 11:35

    Nüüdseks on 2 last,kuid enne neid oli 4 peetunud rasedust. Lohutati küll,et loodus teeb oma valikud,äkki olid haiged jne. Kuid siiski selgus,et seoses rasedusega tekkib vere paksenemine ja on vaja süstida vedeldajat…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 11:37

      Aga vähemalt selgus põhjus 🙂

  • Avatar
    Vasta Triin 8. aprill 2018 at 11:26

    Minu kogemus peetumisega oli täiesti vastupidine: ma oleksin võinud kuupäevaliselt arstile öelda, millal see juhtus, sest kõik raseduse sümptomid kadusid hetkega. Vaatamata sellele, et rasedus oli väga pisikene, oli puhastus jube keeruline, sest sain kaks korda tablette ja need ei toiminud, nii et pidin ikkagi kirurgilise puhastuse läbi tegema. Ka mul õnnestus päris kiiresti uuesti rasedaks jääda ja nüüd magab teises toas üks 5,5-kuune preili. Esimese raseduse TA oli 1. aprill ja see on jätkuvalt päev, mil ma mõtlen sellele, mis oleks võinud olla, aga oleks ma selle raseduse lõpuni kandnud, ei oleks meil praegu seda pisikest suslikut, nii et ju siis pidi nii minema. Kui ma pärast peetumist arvasin, et uus rasedus saab olema totaalne põrgu, siis tegelikkus oli vastupidine. Ma olin just eriti rahulik, kordagi polnud mul tunnet, et midagi on valesti (hirm oli ikka, aga märgatavalt väiksem). Enne peetumist suutsin ennast praktiliselt hulluks ajada kõigega, mis tohin teha, mida tohin süüa, mida mitte, aga kuna see ei muutnud lõpptulemust, siis uue rasedusega võtsin küllaltki vabalt.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 11:32

      Eks see ole jah niii, et see on inimesteti erinev.

  • Avatar
    Vasta Averiin 8. aprill 2018 at 11:13

    Mul on olnud endal kolm peatumist, kaks enne lapse sündi ja siis üks peale seda ja nüüd ei ole juba mitu aastat rasedaks ka jäänud. Ilmselt mul emakas lihtsalt vihkab lapsi.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 11:17

      No kui sul laps on, siis ilmselt ei vihka 🙂

  • Avatar
    Vasta Najeeb Ali 8. aprill 2018 at 11:08

    KREDIIDI TAOTLUS KOHE!
    Me oleme Stephen Williamsi krediit. Samuti pakub see pikaajalist ja lühiajalist laenude rahastamist. Pakume turvalist ja konfidentsiaalne laenud väga madala intressimääraga 2% aastas, isiklikud laenud, laenud konsolideerida võla, äri laenu, eluasemelaenu ja laenude mingil põhjusel!
    Kui olete huvitatud, võtke meiega ühendust e-posti teel, stephenswillsloan@gmail.com

  • Avatar
    Vasta Raili 8. aprill 2018 at 11:01

    See on kurb teema just nendele naistele,kes on juba vanemas eas.Mul katkes 2 aastat tagasi ,olles ise 45+ ,oli see väga valus-sest valmistusin pesamuna jaoks.
    Õnneks – kui nii saab öelda, juhtus see varajases staadiumis ja puhastust polnud vaja.
    Nüüd tagantjärele vaadates – elu läheb edasi ja olen rõõmus lastega,kes mul juba on .Vanemad on pesast lahkunud ja kolm ,vanuses 11,8 ja 5 teevad elu huvitavaks.
    Jaksu sulle Mariann 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 11:03

      Eks see ole kõigile kurb teema.. Aga aitäh!

  • Avatar
    Vasta Maali 8. aprill 2018 at 10:54

    Kõige hullem on see matuse pilk millega Sind jõllitatakse. Elan väikses kohas ja töötan poes. Terve alev oli juba kuulnud sellest et rase olen ja kui mu rasedus 11 nädalal peetus ja ma mõne aja pärast tööle tagasi läksin oli ikka väga julm kui kõik mind eemalt vaatasid, et kas midagi juba välja ka paistab v mitte. Julgemad küsisid et kuidas on ja ma ütlesin et enam pole sain seda matuse pilku ikka mitu päeva hiljemgi. Tahtsin karjuda et lõpetage ära mu patsutamine ja vahtimine ma olen tööl ? Miks on nii et head uudised liiguvad ise aga halvemaid tuleb ise rääkida.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 10:57

      Ojaa, õnneks kaua sellega ei vahita, inimesed lõpuks unustavad 😀

    • Avatar
      Vasta Mai 8. aprill 2018 at 14:28

      Elan maal ja peale surnult sündinud lapse,ei saanud väljas käia või mu mees eriti külapoes sest tuldi ligi surnud näoga ja et oi kui kahju ja tunnen kaasa. Ja seda juhtus isegi pool aastat hiljem.Nii kisti koguaeg mu haavu lahti.Ausalt,laske sel perekonnal olla kui siuke asi peaks juhtuma!

      • Mallukas
        Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 15:19

        Ma kardan, et inimesed ei taha ka päris… ignoda, et muidu jääks ala tunne, et neil on suva vms.

  • Avatar
    Vasta P 8. aprill 2018 at 10:50

    Minu lugu. Kodus 8aastane poiss. Viimase 2 aasta sees nüüd üks seismajäänud rasedus 2 kuu pealt ja üks emakaväline rasedus. Ja siis jäin õnnelikult ootele. Kõik proovid ja nii kv kui ka la uh-d korras. Kui sai täis 28 nädalat, mõtlesime minna 3d uh-sse, et saada mälestuseks üks video ja mõned pildid kõhubeebist. Ja selgus, et lapsel on väga haruldane ja raske südamerike, mille põhjus on ilmselt iseeneslikult tekkinud kromosoomianomaalia, mille esinemissagedus on 1:100 000. Eestis ei ole ühtegi sellist last ja maailmas kirjeldatud üldse 200 juhtu. Tehakse veel lisauuringuid, et veenduda, kas on see sündroom, mida arstid kahtlustavad….. Ja kui ongi, siis polegi valikut, mida teha. Sünnitama pean, kuid koju lähen lapseta…..

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. aprill 2018 at 10:57

      Oeh, ma tõesti loodan, et selgub, et laps on siiski terve, kuid…Mõnikord elu on kohutavalt ebaõiglane ja õudne. Ma tean, et tobe öelda ka, aga kui laps ongi nii haige, siis ongi parem lapseta koju minna, kui haige lapse kannatusi näha. Need ongi need korrad, kus ema võtab lapse kannatuse nn endale. Aga olgu mis on, sa pead vastu, sa saad hakkama ja su poeg on sulle kindlasti toeks!

    • Avatar
      Vasta Karin 8. aprill 2018 at 21:20

      :(((((( vabandust, aga miks? Kas üldse ei anta elulootust selle haigusega?
      Ma siiralt loodan, et kõik läheb hästi.

      • Avatar
        Vasta P 9. aprill 2018 at 09:43

        Sõltub sellest, mis sümptomid kaasuvad konkreetsel juhul. Ei pruugi olla kõiki, mis sellele sündroomile omased kuid mõned siiski. Kui vere hüübimatus siis öeldi, et pole võimalik ka südameoppi(ja seda on vaja) teha kohe pärast sündi…

    • Avatar
      Vasta mercca 9. aprill 2018 at 22:13

      Nagu ma aru saan, pole veel midagi kindel? Loodame et täiendavad uuringud lükkavad selle kohutava diagnoosi ümber! Hoian pöialt et nii ei juhtu nagu kirjeldasid viimases lauses!

      • Avatar
        Vasta Kati 22. november 2018 at 15:39

        Ja meie loo lõpp oli selline, et minu kallis pojake sündis 38nädalal ise. Ja elas 6 päeva…. Süles selle aja jooksul sain teda hoida kõigest 2x, kuigi olin samas haiglas.

  • Avatar
    Vasta väga väga naine 8. aprill 2018 at 10:48

    /see südant kujutav emotikas/