kuidas lapsed sööma saada?*

Sain lapse peaaegu sööma suure tüliga. Tülis olen olnud lapsega, vanaemadega, mehega.
Pm oli sama keiss, et söönud sest kahe toidukorra vahel sai süüa mida iganes – laual oli kommikauss, külmkapis oli kohukesi ja igast nänni, lapsele meelepärane valmistati iga pirtsutuse ja jonni peale. Kui mingil hetkel mees juhtis tähelepanu, et see pole ok kui koos ei sööda, lapsele jonnimise peale preemiat antakse (uus söök tehakse), iga kell saab väike keha suhkrut laualt v külmkapist. Kontroll tuleb enda kätte tagasi saada.
Samuti tekkis kaks küsimust:
Millist käitumist/lugupidamist teiste inimeste suhtes mina oma käitumisega lapsele õpetan? Lubatud on toiduga pirtsutada ja nõuda erikohtlemist uut toitu jne.
Millised toitumisharjumused mu lapsel tulevikus on kui kasvab vaid endale sobiva toidu söömisega? halloo 4 aastane ei tohiks ise otsustada mida ta sööb, ta ju ei tea mis on parim temale, tal ei ole vaja seda ise otsutada, ma ei taha et mu laps peaks suurena omama mingeid toitumisprobleeme, sest tunneb et on paks või haige toidu tõttu, ega oska ka õigesti toituda, samas mina kõrval söön tervislikult)
Seega mõistusega asja võttes sain mitte millegi sööja sööma ja elu pole lill, sest siiani laps pirtsutab ja ajab end meelega oksele, aga ma olen enesekindel ja järjepidev, et nüüd on asi minu kontrolli all ja see et mu lapsest kasvaks terve inimene, olen teadlikult andnud endast kõik. Samas tänaseks on tulevane koolilaps ka arusaajam kui ta oli neljasena. Vähem saavad aru vanaemad, aga siis tuleb ka nendega oma seisukohad kehtestada, sest keegi ei taha et lapslapsega nad ei kohtuks. Kommidega tegime lapsega koos reegli, ta ise arvas et 2 päevas piisab. 2 kommi, tükk sokolaadi, aga kodus valmistatud kooki ja küpsist piiramatult. Piirang on plaanis kaotada kui toitumisega probleeme enam üldse pole.

Meil peaaegu 3kuune tüdruk ja kohe 3aastane poiss. No beebiga pole probleemi, sööb siis kui tiss ette antakse. 😀 Poiss aga on küll pirts meil. Alguses sõi ilusti ja kõike. Nüüd on kahtlev iga uue asja suhtes ja liha on praegu võimatu talle sisse meelitada. Kui aga suudame ta miskit uut maitsma saada, siis tihti ikkagi tahab juurde. Kui ütleb, et ei meeldi, siis rohkem sööma ei sunni.
Ta sööks hea meelega makarone ja suppe meil ainult, aga makarone me tihti ei tee ja kuna mina suppe ei armasta, siis neid ka liiga tihti ei tee. Samas vahepeal oleme ikka teinudki potitäie hakklihasuppi, et poja ka miskit normaalsemat sööks (see ta lemmik supp). Vahepeal aitab meil söögimured hetkeks lahendada see, kui ise toidan teda lusikaga. Kuna ta suur McQueeni fänn on, siis sõidavad talle suhu nii McQueen, Matu kui kõik teised tegelased ja märkamatult ongi taldrik tühjaks saanud. 😀 Eraldi sööke me üldjuhul ei tee. Kui ei kõlba, siis jääb söömata. Tihti sööb ta nt hommikuse pudru alles pärast lõunaund ja mõmiseb, kui hea külm puder on. 😀

Mina olen see lapsevanem, kes võib südamerahus öelda, et lapsed söövad kõike ja on nõus kõike proovima.
Muidugi neil on ka omad eelistused, aga see on normaalne.
Ma ei tea, kas seal on tõetera sees, aga nad eelistavad asju, mis on nende veregrupi järgi sobivad. Ühe jaoks on lihavärk väga oluline, teine eelistab muna-piima ja värskeid salateid ja rohelisi liblesid.
Kala armastavad mõlemad igat moodi tehtuna, krevette ja soolalõhe ning sushist võiksid toituda.
Makarone nad saavad üliharva ja ega nad ei igatsegi. Ainus asi on, et toit peab olema mõnusa maitsestusega ja hästi tehtud.

Lapsepõlvest alates oleme neile pakkunud väääga palju erinevaid toite ja maitseid. Kohe ikka väga erinevaid. Nüüd toob see kõik tagasi.

Söögiajad on olnud kindlad, näksimised pole igapäevaselt lubatud. Kui üks toit ei sobi, siis ausõna uut toitu keegi ei tee. Samas küsin nende käest, mida nad süüa tahaks ja seda nad ka söövad.

Oma töös puutun kokku 8-13.a lastega ja umbes 15-20% lastest ei vingu ja ei virise toiduga. Ikka korralikud lillelapsed on.

Minul tütar titeeas sõi absoluutselt kõike, siis paari aastasena tuli periood kus üldse liha ei söönud (mitte mingisugust) hakliha sai kuidagimoodi toidu sisse peidetud 🙂 nüüd on ta 13 ja ei söö kala ega tatart no ja seeni ka mitte. Poeg kes on tütrest 6 aastat noorem ei söö paprikat, tomatit ja ega marjad ka väga ei lähe kui siis ainult smuutina. Teen küll selgitustööd et miks miski meile hea on,aga jah 🙂

Heh, ma siis see ori kes vahel 3-4 erinevat ohtusooki teeb, sest mees ja 4last lihtsalt ei soo koik sama toitu.
Mina naiteks lapsena ei soonud hernesuppi ja minu meelest oli nome, et midagi muud minu jaoks ei tehtud, pealegi ei soo ma hernesuppi kuni tanase paevani.
Seega lastel peaks ikka valik olema ja voimalus otsustada, sooma sundida kull kedagi ei tohiks.

Oi kui isuäratav ja tervislik eine ja väga hea soovitus kalapulkade valmistamiseks. Aitäh 🙂 Meie kolm last (5, 3 ja 1,3) söövad enam vähem kõike kui ei saa näksida midagi vahepeal. Eriti hea isu on pärast pikka õues olemist. Hommikuti aitab üks pisike kummikomm kiiresti pudru ära süüa.

Mul samasugune 3aastane pirtsutaja kodus ja kõige rohkem ärritab see, kui räägid et täna teeme seda ja teist süüa..tüüp noogutab, et jaa tahab ja siis kui ma vaeva näinud ja toit laual, siis vastab et väkk, temale ei sobi ikka 😀

Meie 4-aastane üldjoontes sööb. Eraldi toite ei vaarita. Kuna laual on reeglina mingi lihaline, lisand ja salat siis on võimalik valida laual olevate asjade vahel. Kui šnitslit ja salatit ei soovi siis sööbki kartult hapukoorega. Kuna nii on alati olnud, et valida saab olemasoleva vahel ja mingit uue toidu vaaritamist ei toimu siis ta ilmselt ei oska selle peale tulla, et võiks protestida või muud nõudma hakata.
Kusjuures kõigi väikelaste lemmikud makaronid on meie majas üsna kehvas nimekirjas, no ei maitse lapsele.

Väga tuttav. Meil ei sööda ka põhimõtteliselt mitte midagi! No nii hädas olen selle 2.5 aastasega ja sellest ajast saati kui lisatoitu hakkas saama käib see jant, VÄGA vähesed asjad kõlbavad. No muidugi friikaid ja kummikomme võiks jah vitsutada igapäevaselt, aga see ei ole ju mingi normaalne toit.
Ja see on suht tavaline, et teen koguaeg mitu toitu, et laps midagigi sööks, hea õnne korral joppab et väheke maitseb, aga üldiselt on see seis päris nutune.
A laps muidu täiesti tavaline, ei ole alakaalus ega midagi, ei saa mina aru kuidas ta üldse veel elus püsib ?

Lapsi pole, aga ma sõin kuni 14aastaseni vist aint tatart ja kartulit kastmega. Vahepeal oli ka kanaperiood, siis pitsaperiood ja friikate periood. Aga suht õudusunenägu olin vanematele, sest ma ei söönud mitte midagi. Ema lõpuks andis alla heade söökide tegemisega, sest ta ei jaksanud ka kahte erinevat sööki teha ja ma ju ei söönud mitte midagi muud 😀 aga kuidagi aegamööda hakkasid teised asjad ka maitsema, kuigi makarone ei taha ma siiamaani.

Mul on lapsega vedanud, nüüd juba 13, aga sööb endiselt hästi ja suht kõike. Kuidagi mõistusega võtab ka asja, et vähem rämpsu ja magusat, prooviks süüa. Ei ole sundinud kunagi, aga juttu, et ma seda ei söö või ei taha, ainult peale vaatamisest, pole aktsepteerinud. Kui proovid ja siis ikka ei maitse, siis ei pea sööma.
Aga kunagi oli sõbranna, kes ütles lapsele, et söö vähemalt kommigi kui see haige oli ja hommikul süüa ei tahtnud 😀 Sest ta vist arvas, et muidu kohe sureb nälga ära.