Kui tihti olete teie söögilauas kuulnud ininat: “Ma ei taha?”. Mina igatahes olen ja kuidas veel. Mari ei taha mitte midagi! Noh, kui see midagi pole just friikartulid, jäätis, kommid ja sai. Ma mäletan, kui Mari oli alles väike ja sõi kõike. Ma nüüd kulutasin oma elust pool tundi, et leida ühte pilti, kus Mari oli pisikene ja sõi pildil ennastunustavalt. Seda pilti ei leidnud, aga ühe sinnakanti pildi leidsin.

Pildil on Mari Lende vanune – kui nunnu!

See on tore aeg, mil nad kõike söövad. Lihtsalt anna kätte ja vitsutavad. Kui Mari veel pisike oli ja keegi kuskil rääkis, et tema laps midagi ei söö, siis ronisin ma kiirelt oma kõrge hobuse otsa ja vaatasin põlastavalt alla. Issand jumal, kui kasvatamatud lapsed? Kuidas ei söö? MINU laps sööb küll kõike!

Siis aga möödus paar aastat ja elu tuli vahele. Ma ei süüdista mitte kedagi teist, kui meid endid. Muidugi hakkab laps pirtsutama, kui ta esiteks saab endale iga kell ise snäkke võtta. Mitte, et mul nüüd iga nurga peal snäkke vedeleks, aga Maril on käed-jalad otsas, kui tahab, siis läheb võtab heal juhul puuvilja. Halvemal juhul saia-leiba. Kõige halvemal juhul ronib ta külmiku otsa, kus on meil maiusekorv.

Ühest küljest, ega ma otseselt ei KÄSI tal ka süüa. Kui ei taha, siis ei taha. Mina teda laua taga istuma ei sunni, nälgigu siis. Nii ta siis nälgib, kuni ühel hetkel ikka midagi snäkkima satub. Ei teagi, kas peaks kõik asjad tabaluku taha panema, või mis. Sada korda olen endale lubanud, et ei anna talle midagi vahepeal näksida, et küll siis isu ka tuleb, aga noh, elu läheb ikka edasi ja ega seda tabalukku pole ma ka ikka soetanud.

Teine põhjus, miks laps ei söö? “Ma ei taha seda, tahan friikartulit!” ütleb Mari taldrikule vaadates, mida mina tund aega kokanud olen. “Ahsoo, ei no siis nälgi pealegi,” ütlen mina ja viin taldriku kööki. “Mari! Sa ei tohi ju nälgida! Sa sured nii ära! Isssand!” ahastab Kardo ja tormab köögi poole lapsele friikaid tegema. Liialdamata mingi 4x nädalas VÄHEMALT teeb Kardo lisaks olemasolevale õhtusöögile Marile eraldi friikaid. Ma ei viitsiks ise elusees ja ma olen Kardole ka öelnud, et see ei tundu kõige parem kasvatusviis, aga Kardo leidis, et peaasi, et midagigi sööb. Ega jah, see on tema laps ka, las siis tema teeb ka, mis ta teha tahab. Ja kui tema tahab iga õhtu friikartuleid meisterdada, siis andku aga tuld.

Mõnikord viitsin ma ise ka Mari jaoks natukene ekstra vaeva näha. Eile ostsime Maxxximast ilusa lõhefileetüki ja mul olid sellega suured plaanid, mis lõpuks kaheks plaaniks muutusid. Või noh, ma tegelikult tahtsin kõigile sama toitu teha, lihtsat selle mööndusega, et ma tahtsin, et ka Mari sellest huvitatud oleks, aga nüüd hakkas härra abikaasa jorisema, et tema ei taha kalapulki, vaid ikka “normaalset ahjulõhe”. Kuna see mulle suurem vaev ei olnud (vähem pulkade tegemist), siis olin üllas ja tulin talle vastu. Poole kokkamise pealt tuli mulle veel endale tatrapudru isu peale ja nõnda ma kaudselt kaks eraldi õhtusööki valmistasingi. Olgu ära öeldud, et mina üldiselt sellist asja iial ei tee – kui kellelegi ei sobi, siis tehku ise, lihtsalt täna kuidagi läks nii.

Muuseas, olgu ka see öeldud, et kui Kardo kalapulki proovis, kahetses ta küll, et ta “normaalset ahjulõhe” tahtis.

Siinkohal esitlengi teile retsepti, kuidas tavaline kalaroog “lapsesõbralikumaks” muuta.

Kalapulgad friikatega

Poes müüdavad kalapulgad… Uhhh! Ma väiksena ise muidugi sõin neid kahe suupoolega, aga koju olen viimaste aastate jooksul ostnud vist kaks korda. Ühe korra alles nüüd, sest mu rasedaisu nõudis kalapulki ja KOHE! Aga no üldiselt ma tean väga hästi, et kalast on asi nende puhul kaugel. Ise saab aga kalapulki teha väga lihtsalt. Lihtsalt võta mingi kalafilee, minul oli lõhe ja lõika endale sobivateks tükkideks. Tükid pane kausi sisse, et saaksid nad korralikult soola-pipra ja sidrunipiraga ära maitsestada ja segada.

Purusta pannile 3 küüslaugu küüs, lisa natukene rosmariini, võid ja riivsaia. Prae segu umbes 5 mintsa ja tõsta kaussi. Ma lisasin siinkohal veel soola ja segasin lusikaga.

Võta veel üks kauss, millesse löö katki üks muna ja klopi ta kenasti ära.

Nüüd võta kala, kasta munasse ja siis riivsaiapurusse. Tee nii kõikide kaladega, seejärel viska ahju u 180 kraadi peal pooleks tunniks.

Samal ajal kui kalad ahju viskad, võiksid valmistada ka friikad. Ehk siis lõikad bataadikangid, paned need kaussi, maitsestad õli, rosmariini, soola, pipraga. Segad läbi, ahjuplaadile ja valma!

Umbes poole tunniga on ka bataat pehme, kui tahad seda pealt natukene krõbedamaks, võid pannil üle praadida, kui viitsid. Ma viitsisin (ja kärsatasin pooled friikad kogemata ära :D).

Kastmeks segasin hapukoore, riivitud kurgi ja riivitud küüslaugu.

valmis serveering – kalapulgad, friikad, kaste ja tomatid

Ma soovin, et ma saaks selle loo lõpetada sõnadega, et te oleks pidanud nägema, kuidas Mari seda alles vitsutas. Aga noh… Tegelikult istus ta laua taha, vaatas seda ja ütles: “Ei taha.” ning lahkus lauast. Mõnikord joppab nii, et kui ta paari tunni pärast halab, et kõht on tühi, on ta hiljem nõus eelnevalt mahapõlatud toitu sööma, aga eks näis, mis tänane päev meile toob.

Lende aga… Lende vitsutas nagu vana mees! See söömise iga on ikka ilus aeg. Tore kohe vaadata, kuidas ühe lapse vats muudkui kasvab ja teine vaikselt seal kõrval aina rootsumaks muutub :D

Lende ei lõpeta iial söömist, enne kui taldrik tühi pole. Need osad, mis tema meelest süüa ei sünni, pakutakse Lottele.

Kardo õhtusöök näeb siin pildil küll paras lobi välja, aga ega iga kord see paganama “presentation” ka välja tulla ei saa. Pole lugu, maitses vähemalt hästi.

Kuidas teie lastel söömisega on? Söövad valimatult kõike? Ei pirtsuta kunagi? On välja mõeldud? Nalii :D Aga kui mõnel selline suurem ideaalne eksemplar on, siis hea meelega kuulan, kuidas selline tulemus saavutati. Või on mõned pered samas hädas, et nagu midagi ei taheta? Ja kas teie teete mõnikord mitu erinevat rooga?

EDIT: Jõuluime on sündinud! Mari söök vedeles vaid poolteist tundi laual, kui ta seda sööma läks ja kiitis, et “nii hea on!” :D

*Postitus on sündinud koostöös Maximaga

Jaga: