Ma keeran endale vahepeal ikka korralikult käru. Ise muidugi keeran ja ise halisen, et miks minevikumallu küll nõnda lollakas oli. Nimelt olen ma viimasel ajal loonud endale surnud ringi, kus ühel suvalisel nädalal tunnen maksimaalselt energiat ja teotahet. Mis siis muud, kui miks mitte panna endale nädalasse neli sõidutundi? Miks mitte miljon pildistamist? Kui mõni jooksvalt juurde tiksub, mis siis! Küll aega leiab! Otse loomulikult leian ma just sel nädalal ägedaid projekte, mida lastega teha ja eriti huvitavaid retsepte, mida KINDLASTI katsetama peab. No siis pole enam üldse ime, kui sellele nädalale on juhtumisi planeeritud ka arstiaeg (endale ja lapsele), igasuguste proovide viimine teisele arstile*. Ega tegemata saa jätta ka reklaamartiklid ja muud kampaaniad, mis ma siin endale korjanud olen ja siis tuleb meelde, et oota, ma pean aprillikuu jooksul ju telereklaami valmis tegema. Mis selleks vaja on? Kaamerameest! Meikarit! Seda, et mul just samal sekundil ohatis näkku tulnud ei oleks :D

Ühesõnaga, ma võtan endale triljon kohustust ja siis elan selle kiire perioodi üle, peale mida tunnen ma, et kõik. Enam ei viitsi. Tahan lamada. Ja siis ei tee nädal aega mitte essugi. Või noh, MIDAGI pean ma ikka tegema, aga sellise rabelemise kõrval tundub paar tegevust köömes. AGA – kui ma nädal aega midagi ei tee, siis ega kohustused ja broneeringud kuskile kao, ma saan teha vaid ühte. Lükata nad edasi, et nädala pärast leida ennast samamoodi sahmimas, nagu ennist.

Ärge valesti aru saage, ma ei kurda üldse. Pildistada on ju tore ja kõik inimesed, keda ma pildistan on ilusad ja ägedad, jutt on siiani nagu absoluutselt kõigiga jooksnud. Just ükspäev vaatasin Mallupildid FBi lehel, et enamik, kes on raatsinud mulle arvustuse kirjutada, on ära maininud, et nii vaba õhkkond on minu juures. Keh-keh-keh. Äge ju, kui ma inimestega suudan tsill olla ja neile meeldib käia minukal pildistamas.

Kõiki mu tegevusi on päris tore teha, lihtsalt iga päev imestan, et oh shit, kell on kaheksa, peaks pärdikuid voodi poole lohistama hakkama! Kuidas see päev nii ruttu mööda läheb? Eriti imelik on see seetõttu, et ma olen nagu tubli eestlane, alustan päeva ikka korralikult vara (7-8 vahel).

Täna juhtus mul selline imeline asi, et pildistasin viimase shuudi ära, hakkasin taksot tellima, kui avastasin, et ma olen stuudios oma netimahu ära kulutanud. See aga tähendas seda, et ma endale taksot tellida ei saanud, taxify ju ei töötanud. Proovisin ainukest numbrit, mida ma peast teadsin, aga see takso ütles, et läheb pool tundi. Ei no alleaa. Mis mul sital siis muud üle jäi, kui astusin bussipeatuse poole.

Ilm oli sombune, aga nii soe. Õhk oli kuidagi nii värske ja kõigele lisaks astus mulle vastu üks naine, kes nii laialt naeratas, et ajas mulle ka naeratuse peale. Teate küll seda naeratust, mis ise ennast näkku pressib, kui midagi väga hästi läheb? Vot selline tal oli ja see pani mind kohe mõtlema, et huvitav, mis teda nii hirmsasti rõõmustas, et ta Selveri poole jalutades naeru pugistas, endal silmad särasid. Edasi jalutasin ise täpselt samasuguse naeratusega. Keh-keh-keh!

Ilusa loo lõpp oleks nüüd see, kuidas kõik, kes mind nägid, ka naeratasid, aga tegelikult oksendas üks parm bussipeatuses ja bussis istus minu kõrvale mingi haisev ja hingitsev vana naine, nii et olukord kahjuks nii roosiliselt ei jätkunud, aga sellgipoolest võin ma öelda, et üks ilus päev on seljataga.

Näiteks kui ma bussipeatusest koju jalutasin, sattusin ma kokku Kardo ja Mariga, kes ka lasteaiast koju tulid ja me saime kõik kolmekesti koju kõndida ja Mari õpetas meid teed ületama ja rääkis oma päevast. See oli sisukas vestlus.

“Mari, mis sa lasteaias tegid?”

-“Mängisin.”

Ja õhtugi on alles noor. Sain siin kodus lastega kleebitud, Oggy multikat vaadatud, Lende jõudis söögilauale kusta, Mari sellest hüsteeriasse minna, sest “Lende ei tohi pissida!” ja nüüd kui laud on kenasti puhtaks pühitud, sööme me väikse õhtusöögi ja ongi käes aeg, kus tuleb ahvipoegi koibapidi sängi lohistada. Nagu kellavärk. Päev algab. Lõppeb. Üks silmapilk!

*Ma täpsustan mingil põhjusel, et vereproove pean andma, et te ei arvaks, et ma sitapurk kaasas, mööda ilma jooksen. Mul üks sõbrants pidi kunagi kakaproovi viima, aga kogu aeg jäi hiljaks sinna arstile ja lõpuks käis ta vist kolm päeva ringi, kotis moosipurk kakajunniga.

Jaga: