Sellest olen ma aru saanud, et mida “lebomalt” asju võtta, seda lihtsamaks sa oma elu elad. Üks aspekt täiskasvanuelus, kus seda on aga maru raske teha, on lapsevanemaks olemine. Või noh, mõnele lihtsam, mõnele raskem. Sest ilmselgelt ei saa sul täiesti ükskõik olla ja teha alati nii, nagu endal lihtsam on, sest laps on ikka sinu vastutus ja sina oled see, kelle peale pärast näpuga näidatakse, kui su võsukesed kõvasti teraapiat vajavad oma kehvast lapsepõlvest tulenevalt. Seda nagu ei tahaks, seega ikka proovid endast parima anda.
Aga…kui ma täiesti aus olen, siis ma täiesti südamerahuga istun vahepeal arvutis ja teen omi asju. Südamerahuga käisin väljas. Südamerahuga kutsusin külalisi ja tsillisin nendega. Absoluutselt ei tunne süüd, et ma ju võiks praegu lapsega mängida või meisterdada, koristada või tööd teha. Ma lihtsalt vajan iga jumala päev seda aega, kus ma passin omaette, scrollin kuskil netis, vaatan suvalisi asju ja ei tegele mitte millegagi, või tegelen ENDA asjadega. Lasen lõdvaks. Muidugi mängib suurt rolli see ka, et Kardo on ju kodus ja ta saab vabalt nendel hetkedel laste tähelepanu endale juhtida ja ise nendega tegeleda. Muidugi oleks olukord kindlasti teistsugune, kui Kardo tööl käiks ja meiega koos kodus ei ole, sest ega lapsele ju ei ütle, et kuule, emme tahab tühja passida, mine otsi endale ise tegevust.
Kuigi, haha, ma olen seda ka teinud, et… varastan oma aega tuleviku arvelt. Umbes nagu, et paned pidu ja lõbutsed homse arvelt, sest homme on paha olla. No näiteks Kardo pole kodus, aga ma ei viitsi midagi parasjagu teha, siis on mul kaks head lapsetaltsutamisenippi. Esiteks ma annan neile suure kastitäie liiva, millega nad umbes 30-45 mintsa raudselt omaette mängivad. Või siis ma annan neile guaššid kätte. Miks see tuleviku arvelt aja varastamine on ilmselge – ma võin pool tundi rahu saada, aga raudpolt pean ma pärast pool tundi mööda elamist liiva koristama ja värviseid lapsi taga ajama.
Olgu jumal tänatud selle eest, et ma seest ammu surnud olen, sest mind ei pane enam mitte miski ammu silmagi pilgutama, ärritumisest rääkimata. Keegi valas kilo liiva vaibale? Nojah, võtan tolmuimeja välja ja õpetan lastele, kuidas tolmu imetakse. Ega nad muidugi surt tolku ei aita, aga noh, abiks ikka. Keegi määris ennast üleni värviseks, näppis pooli seinu ja lõpuks istus puhta pesu hunnikusse? Tõstad sujuvalt selle hunniku tagasi musta pesu hulka ja loputad tited ära. Lebo.
Lugesin eile Lilli blogi (seda posti) ja kommentaare ja mõtlesin, et jumal tänatud selle elu eest, mis mul on. Ma tõesti pole kunagi niimoodi ennast tundnud, aga pange tähele, kui mul poleks Kardot 24/7 ja laste vanaemasid varnast võtta, siis kirjutaksin ma vist sarnaseid postitusi 90x rohkem dramaatilisemalt ja… arvatavasti oleks mul vaid ka üks laps. Nii et ärge arvake absoluutselt, et ma siin inimestele ette heidaks, et nad nii tunnevad, kui nad oma aega ei saa. Ma ju alustasin seda postitustki sellega, kuidas ma vajan ja tahan oma aega. Minu õnneks ma lihtsalt… saan seda endale võimaldada.
Ühest küljest on nagu hea. Ma tunnen ennast hästi, saavutan midagi, elan oma pereelu ja samas on mul tööelu. Käin väljas, kui soovi on. Ei närvitse. Ei karju, ei kisa laste (või üldse kellegi:D) peale. Et nagu kui ma midagi garanteerida saan, siis seda, et minu lapsed ei saaks mitte kunagi öelda, et issand, mu ema oli nii närviline. Pigem peaksid nad ütlema, et omg, sa peaksid mu vanemaid nägema, nad kõige lebomad inimesed maailmas.
Vahepeal tekib ainult tunne, et võib-olla ma peaks ka veel rohkem pingutama? Et no kui juba nii paljud emad hommikust-õhtuni teevad ja tegelevad ja mõtlevad ja juurdlevad, siis ilmselgelt see on mingi thing? Ja äkki tänu sellele nende lapsed on kõik lõpuks mega targad ja nupukad ja haritud ja viisakad ja head inimesed, aga minu omad on kuidagi vähem, sest ma ei meisterdanud nendega hommikust õhtuni montessori tehnikatega ja ei söötnud neile ainult mahelillkapsast tehtud värskeid roogasid. Kuigi-kuigi, tõele au andes ostsin ma täna Biomarketist öko-šmöko ketšupi, et laps südamerahuga saaks friikaid nosida. Lende armastab ketšupit NII väga, et kui ta sinna midagi kastab, siis ta ei söö seda ära, vaid imeb nt friika pealt ketšupi ära, et uuesti kasta saaks. Abiks ikka, ühesõnaga. Ma ka ikka natikene hoolin 😀
Teate, mis on muuseas mega imelik. Ma näen igal pool viimasel ajal Signet. Poejärjekorras vilksab mulle silmanurgast ta blond pea ja tänavanurgal telefoniga lobiseval naisel on tema hääl ja igal pool…IGAL pool tundub mulle, et oota, see on ju Signe! Ma TEADSIN, et see oli mingi absurdne uni… Ühesõnaga, miks ma seda räägin, on see, et kunagi ta andis ühe inteka, kus ta kirjutas, et kõige tobedam asi, mida inimene teha võib, on ennast teistega võrrelda. Ma oleme kõik nii erinevad, kuid paratamatult moodustavad ka inimesed mingisuguseid sarnasustega gruppe. Mõni on enesekriitilisem, mõni põeb rohkem, mõni vähem, mõni üldse paandunud pohhuist nagu mina. Mõnele on tähtsad kindlad reeglid, teisele on tähtis see… et maja põlema ei pandaks ja keegi mänguhoos hambaid välja ei kukuks. Me ei saagi kõik olla ja mõelda ühtmoodi, sest see, mis on minule õige ja tavaline elamisviis, on teisele jälle mõeldamatu ja vale.
Varem mõtlesin mina ka, et miks ma ei ole nii ja naasugune. Et kas ma olen siis halvem. Nüüdseks olen ma seal punktis, et need, kus ma ise tundsin endas puudujääke, neid kohti kohandasin ja need kohad, mis ma tundsin survet teha, sest teised teevad… No need ma unustasin lihtsalt ära.
Näiteks Kiku rääkis mulle, et tema õde on ideaalne ema. Et ta tõesti viitsib ja tahab oma lapsega iga päev tunde ja tunde ja tunde ja tunde mängida ja jutustada ja raamatuid näidata ja õues käia ja noh, ta armastab seda. Mina teen kõiki neid asju ka ja kohati on päris tore, aga suurema osa ajast teen ma mega entusiastliku nägu ja häält, ise mõeldes, et oh dear lord, ma ei viitsi absoluutselt sellega pehme öökulli ema mängida. Aga no kui laps tahab, siis aeg-ajalt on nagu viisakas seda ka teha. Aga kui nüüd võrrelda minu ja Kiku õe “emalikkust”, kumb võidaks? Ma kipun arvama, et üldküsitlustes ikka tema. Üdini emalik naine, nagu Kikugi teda kirjeldab. Ja see on nii äge, et on selliseid emasid. Mul jääb üle vaid loota, et ka minu lapsed mind kunagi hea sõnaga meenutavad, mitte mind esimesel võimalusel sinna Eesti kõige odavamasse vanadekodusse ei pista, mida ükskord Kuuurijas näitas, mis asus suvalt mingises paneelmajas.
Aga olgem ausad, aeg-ajalt võrdleme me kõik. Tal ju on see ja teine. Ta oskab seda teha. Ta tuleb selle olukorraga nii hästi toime. Mida iganes, ütlen ma teile. Kõik emad, kes kahtlevad enda oskuses olla hea ema, siis no tere tulemast emade sekka. Me kõik kindlasti vahepeal küsitleme enda kasvatustehnikas ja teate, see on jumala okei. Mõelge ainult selle peale, et kui võtta arvesse praegust olevikku, kas teie laps vaataks tagasi sellesse aega näiteks 10-20-30 aasta pärast ja ütleks, et ma olin siiralt õnnelik? Kui jah, siis siin on sulle üks pirakas kuldmedal, sest sa oled hea ema.
Mina näiteks tulin selle teooria peale, et ütleme, et ma enne põdesin, et no äkki ma olengi liiga pohuist. Luban lastel kõike teha ja äkki nad nüüd minu pärast terve elu ei suuda reeglitele alluda ja on räiged emmid, eksole. Täitsa võimalik. AGA. Minu ema ei ole üldse minu moodi ja minust sai ikka see, kes minust sai. Seega ma tahaks loota, et ka minu lastest saavad nagunii need inimesed, mis inimtüüp neile sündides nn määratud sai.
Ma näen juba praegu, et Mari on selline hulljulge, alati naerul, hästi hellakene ja armastust täis tüdruk. Isegi lasteaias õpetajad räägivad, et Mari on alati hästi sõbralik ja aitab teisi ja kuulab igati sõna, seega pole vist vaja muretseda. Eks ma kodus rõhutan ka, et MEIE KODUS tee mis tahad, mujal pliis ärge sittuge vanni ja kusege söögilauale. Ja no kui võimalik ja põis kannatab, oleks super teretulnud ka meil mitte neid asju teha. Aga kui juhtub, mis seal ikka. (Näited siiski Lende vägitegudest, mitte Mari omadest:D).
Lende puhul näen ma aga, et ta on selline hästi tasane, terane ja aeglane. Kardosse! Ta ei tee midagi enne, kui ta veendub, et ta seda teha oskab, isegi käima hakkamisega oli nii. Ta ei kukkunud üldse, ainult seisis ja harjutas. Lende on ka hästi hellakene ja tahab musi-kalli-pai. Väike nunnupallikene. Temast saab raudselt see, kes meie segast pere kõrvalt vaatab ja mõtleb, et püha issand jumal, kui piinlik, mis matsid! 😀
Ühesõnaga minu jaoks on kodu see koht, kus üks inimene peab saama ennast vabalt tunda ja kus peab pulli saama. Kahju oli lausa lugeda kommentaare, kus vanemad kirjutasid, et kui nende lapsed pepu-kaka nalju tegid, siis hakati neid pellerisse lohistama. No mida helvetit. Ma teen ise ka kodus igasuguseid nalju, omas kodus võib inimene teha mida tahab (va see hammaste välja kukkumine ja maja põlema panemine, nagu eelnevalt mainitud).
Ja no isegi kui ma ei ole SEE ema, kes viitsiks ja tahaks iga sekundi oma elust lastele pühendada, siis ma olen kindlasti see ema, kellega on päris äge koos üles kasvada. Arvan ma isiklikult 😀 Kellegi teise käest küsida pole, sest Lende ei oska vastata ja Kardo on Mariga kodu poole teel, seega ma lepin enda vastusega.
*tellin endale aasta ema tassi kohe ära*
Also… see postitus pidi tegelikult kaalust rääkima, aga ma jõudsin kuidagi muudele radadele 😀
“Mina annan lastele ainult mustikatega värvitud mahejogurtit, et nad suhu sattudes mürgitust ei saaks! NOT”
“Minu lapsed ei jonni mitte kunagi! NOT!”
“Minu lapsed on väljas süües jube viksid ja viisakad! NOT!”
“Minu lapsed söövad alati laua taga, siis kui on söögiaeg! NOT!”
“Minu lapsed lähevad punkt kell 8 lollitamata magama. NOT!”
34 kommentaari
Ma ei oskagi öelda,milline ema ma olen.Teatud asjades olen range nagu nt õppimine. Teistes asjades üsna lebo nt nädalavahetusel võib 9-aastane olla nii kaua üleval kui süda lustib. Vahel olen kuri,vahel leebe.Üks mis kindel ma ei ole ei oma ema ega isa moodi. Emalt ehk midagi olen kaasa võtnud,aga mitte palju. Isalt ka õige pisut. Ema tegi oma elus laste kõrvalt suuri vigu kuid oli väga hooliv ja armastav oma laste suhtes,isa jälle oli range ja konkreetne. Eks igaüks on üritanud olla nii hea kui oskab v suudab.
Mu vanemad polnud kaugeltki mitte sellised, keda eeskujuks võtta. Lapsepõlvest naljalt midagi head ei mäletagi. Seda veidram on mul näha praegu nt oma ema lapselapsi kaisutamas jms kudrutamas. Ma omal ajal ei saanud ei emalt ei isalt lihtlabast kallistustki. No ja paratamatult on need oma vanemate valesti käitumised minus kõik olemas ja elavad vahel oma elu. Teatud olukordades nad löövad välja ja käib üks mineviku deemonite ja kaine mõistuse lahing. Vahel mu ema ka näeb, kuidas ma oma lapse mingi käitumise peale reageerin, siis ehmub nagu korraks ära. Ehmun ma ise ka, aga õudselt tahaks vahel talle ette heita, et kuidas tundub selline kasvatusstiil kõrvalt vaadates? Et kas nad saavad aru, et lapsed võitlevad nende probleemidega veel kaua-kaua. Püüan siiski kasvatada lapsi põhimõttel, et lihtsam on kasvatada vaimselt kui füüsiliselt tervet last kui hiljem ravida katkist täiskasvanut.
Mis puutub chill olemisse, siis minu jaoks chill emaei tähenda, et kodus on null reeglit. Ikka on mingid piirid ja reeglid, mida kehtestan. Et tegudel on tagajärjed jne. Ja ma ei mõtle otsest füüsilist karistust, vaid millegi koristamist, parandamist, millegi mitte saamist, vabanduse palumist jms. See chill olek kipub muidugi hajuma, kui kõnnitaksegi ainult piire mööda. Sellist käitumist ma ise siiski ei poolda, et kehitan õndsas rahus õlgu, kraamin ise ära ja lapsed nagu ei saagu aru, et midagi oleks valesti. Ikka selgitustöö võiks järgneda. Jah, laps vb tegi midagi lihtsalt üllast soovist kuidagi aidata, matkis täiskasvanu tegevust jms, aga selleks ongi lapsevanem seal kõrval, kes selgitab, et kõik pole nii mustvalge. Et kui tapeedil on lilled, siis need kastmist ei vaja, kui kastis on liiv, siis selle laiali loopimine tähendab, et omal tuleb ära ka koristada (või vähemalt aidata) jms.
Ma arvan, et ma olen kuskil seal vahepeal. Lasen mäkerdada ja möllata küll, aga teatud piirini. Seintele joonistamine ja asjade lõhkumine pole lubatud. Jah kogemata juhtub, siis ei kurjusta. Aga kuna me peame iga rikutud asja ja seinale ilmunud kriipsu eest pärast korteri omanikule terve varanduse maksma, siis jääb see lõbu ära 😀
Aga oma emaga ennast võrreldes, siis ma arvan, et ma olen oma lapsele emotsionaalselt lähedasem. Jagan kallistusi ja proovin olla väga avatud ja rääkida lapsega tunnetest ja kui väga ma teda armasta. See emotsionaalne avatus on midagi, millest ma tundsin lapsepõlves puudust. Minu ema on sellest põlvkonnast, kes ei räägi oma tunnetest, rõõmudest ja muredest. Ma ei heida seda emale üldse ette, sest tegelikult tean, et olen talle kallis. Aga ma olin väga iseseisev laps ja ema arvas, et kuna ma nii tubli olen, siis väga palju kasvatamist ei vajagi, tegelikkuses oleksin rohkem sekkumist soovinud.
Mida helvetit ???
Anyway mina arvan nii et enamus emad on leebemad kui lapsed on nii väikesed nagu sinu omad .Ma srvan et veel on vara öelda milline ema keegi on ja kindlasti oleme me erinevad emar erinevates elu perioodides .
Minul veidi vanemad lapsed ja ütlen ausalt et pubekatega juba nii naljalt leebe ei ole .
Tead ,lastel on vaja seda et keegi neid juhataks .Et keegi oleks nende eeskuju.Ja meie seda ei ole siis valivad nad kellegi kolmanda .Ma ei väida absull et kõike peab neile ette dirigeerima .Enamus asju peavad nad ikka ise ära õppima kuid kindlasti võiks olla peres keegi kes neile teada annaks et tegelikult on see variant õige käitumine ja see teine mitte väga õige .
Väga tihti täheldan seda et väikelapse emmed end headeks või halbadeks emmedeks peavad.Mul on tuju õelda siis stop ,its not over jet ? See millise kasvatuse ja reeglid nad kodust kaasa saavad tuleb välja hilisemas eas .
Ma arvan et on igati okei võtta asju rahulikult ja olla ”chill” ema nagu sina ( muuseas chillid emmed tahavad tavaliselt just olla need kel endal oli väga närviline ema) ,kuid kindlasti peals olema ka chillil emal omad piirid .Kui 5 aastane laps mängib liivaga siis mina leian et seda ei ole vaja teha nii et terve elamine liivane (sinu puhul see ei kehti sest sul pisike ka kindlasti solberdab seal) .kui 5 a millegiga mängib siis võiks harjutada juba praegu ,et ta mängitud mänguasjad ka ära koristab .Usu ,see on lapsele endale hea .Ta kasvab siis selle teadmisega et kui tema midagi teeb siis pärast paneb ka selle ära .Nagu kooliski tehakse oma laud pärast tunde asjadest puhtaks .Kodus vóiks ka olla näiteks reeglid ,et kui keegi midagi teeb või palub siis tuleb respekteerida .Olgugi ei teil naabreid ei ole ,kuid lapsel ei ole ju vaja pidevalt kilgata nagu metslane .See komme (oma emotsioone hästi kõvasti väljendada) jääb külge ja need ongi need lapsed kes klassis on need ”vaadake mind ,ma olen siin” lapsed .Need kellel pidevalt on vaja ära margistada ,et nad on siin ja siin ja veel kord siin.Kohati nagu ”kinnitust” vajava inimese käitumine ,sest nad on harjunud sellega et kilka palju tahad ,sa ei häiri kedagi . Teate küll neid täiskasvanuid kes seltskonnas alati kõige valjumad on ja kellel alati jutt jookseb.
Selge see et laps peab tohtima kõiki neid asju mida lapsed teevad aga ta peaks siiski suutma endale teavitada et maailm ei keerle vaid minu tujude ja vajaduste ümber vaid ka teised pereliikmed ja nende vajadused on tähtsad .
Seega mina soovitan leida endas see vahepealne variant üles .Noh et annad endast seda chilli ema nii palju kui saad ja samas näitad ka lapsele et sa ei ole ainult tema lahe chill sõbranna vaid ka ema ,keda tuleb kuulata ja respekteerida ja kes seab ka reeglid .
Jaa muidugi mängib rolli ka laste vanus, aga ega ma ei saa ju muust rääkida, mida ma tean ja mis PRAEGU on, tulevikku ette ennustada ei oska. Liivast rääkides, Mari ei sodi ja solberda enam, see ikka rohkem Lende teema.
Mänguhoos kiljumine, minu poolest las kilkab, mujal ma pole seda näinud, kui kodus 🙂
Issand ära valesti aru saa ,ma usun et sa oled super ema ! Ja Liivakast elutoas ei ole ka tead mis hull tegu.rääkisin üldiselt .nagu nostalgiliselt tuli selle teemaga meelde see kui ma olin esimese lapsega esimesed aastad kodus ja mõtlesin et oooo selle pisikese armsakese peale küll iial häält ei tõsta .Aga nüüd kui sellest pisikesest tibust on noor neiu sirgumas siis seda vaidlemist ja elueest õpetamist ,dirigeerimist on nii et vähe pole ?
Ei, ma ei saagi valesti aru, ma nõustun sinuga ausalt 😀 Ma kunagi ütlesin ka, et no ma ei suudaks elusees lapse peale nii närvi minnna, et talle laksu annaks, kuni ma ükskord läksin nii närvi Mari peale, et talle mingi… laksulaadse toote pepu peale andsin, kuna ta siin püksata ringi lasi, mille peale ta… naerma hakkas 😀 segased… 😀
Ma olen veidi rangem, kui mu ema. Mu ema oli mulle sõbranna eest aga teda väga ei huvitanud näiteks kuidas mul koolis läheb või kas koolitöö on tehtud.
Seda ma ka oma lapsepõlvest ei mäleta, et mu ema oleks minuga voodi ääres istunud ja rääkinud mu päevast või laulnud unelaulu.
Mu ema on praegu suurepärane… ja vanaemana samuti aga nn. eeskuju ta mulle kindlasti polnud.
Kusjuures minu kasvatusmeetodid on hoopis teised kui vanaemate omad – mina olin vanemate ups, kolmas pesamuna (suure tõenäosusega), sest ema vanus minu sündides oli 36. Sellises vanuses ja kolmanda lapsena lasti minuga hästi lõdvalt läbi.
Olin hellitatud, iga väikse piuksu peale sain oma tahtmise ja kuna nupp nokkis, siis ema ei viitsinud väga ka koolitööga jännata. See maksis hiljem kätte, kuna koolis lasin lõdvemalt üle, sest keegi ju ei kontrollinud ja milleks pingutada 🙂
Hellust jagati meie peres vaid sünnipäeva hommikul, kui sain ühe korra aastas vanematelt kallistuse 😛 seetõttu on mul praegu ilmselt väga-väga suur lähedusevajadus, mille leevendamisega on minu elukaaslasel raskusi (no iga minut tahan lähedust ja hellust).
Oma 9-aastast poega olen terve tema elu musitanud, kallistanud ja kiitnud iga sammu peal.
Samas olen mõne koha peal üsna karm, kuna tahan, et temal oleks rohkem püsivust, paremad hinded, ja helgem tulevik. Ma üritan neid karme asju ikkagi “heastada” lähedusega ja loodan, et asjad on tasakaalus ja ta mind suurena ei vihka 😀
Ma tahaks ka vahest osata vabamalt võtta :(. Ise saan aru, et issand jumal, las ta mäkerdab selle toiduga, saab ju koristatud, ja lasengi mäkerdada, aga endal samal ajal silm tõmbleb.. kuidas sellest lahti saada?
Noh, kui juba lased, siis oled poolel teel 😀
Selline postitus annab jõudu mõelda ka ise kunagi tulevikus lapsesaamise peale. (Hetkel 20 ja see aeg veel kaugel ees.) Te olete lihtsalt nii armsad kõik ja sinu moodi pereelu tahaks kindlasti kunagi elada! Aitäh.
Hea pereelu alustala on sarnaste vaadetega mees leida, siis ongi lihtne 😀
Kindlasti ei kasvata ma oma lapsi samamoodi nagu minu ema mind. Eihhhh….
Mina ei keela ka ühtegi tegevust lapsele kui just see ohtlik pole. Tirib asju kapist välja, las tirib siis. Korjan üles pärast. Mis seal ikka. Süüa lendab maha. Olgu. Selleks need emad ongi, et koristada laste järgi kes ise veel ei oska. Lõhub midagi ära, ostan uue. Sööb liiva, las siis sööb. Jne
Ma ei viitsi keelata teda ja ega kasu ka pole. Laps õpib ise, minu kohus on teda aidata ja juhendada ja vajadusel koos lapsega liiva süüa ????
Mina asjade tirimise, lõhkumise ja mida iganes asjade tegemise pärast sain tappa ?
Ma nõustun su meetoditega 😀 Üli haige on mõelda, et mõtle kui keegi täiskasvanuna ka tappa annaks, kui neile tunduks, et sa valesti käitud. Või noh… mõni saabki vist, aga jube ju!
Ma olen küll megalt oma ema sarnane ? Vahepeal ehmatan ise ka ära, sest ütlen täpselt samu asju mida minu ema ? Või käitun täpipealt samamoodi ? Aga samas tunnen, et isa konkreetsust, huumorimeelt, sportlikkust ja oma arvamuse peale surumist on ikka ka ?
Mõned on jah täiega oma vanemate moodi, nii naljakas 😀 Samas, ma olen ka täheldanud mingisuguseid maneere, mis mul emaga samad on. See on vist paratamatu 😀
Laste kontekstis sõnade sittuma ja kusema kasutamine on ikka suhteliselt võigas.
No aga ära siis sina kasuta! Muidugi mulle meeldib, et sellisest postitusest ainult kaks sõna meelde jäid ja muu sootuks tähelepanuta, tüüpiline 😀 Anna endale üks sereotüüpse vinguva eestlase aumärk!
See, kes lapsega tunde ja tunde tegeleb, ei ole ideaalne ema. Jätame selle kõrvale, et ideaalset ema pole olemas, aga need tundide kaupa tegelejad genereerivad seda, et lapsele ei jäeta ruumi õppida tundma igavust ja seeläbi end ise lõbustama ja ise tegutsema, avastama õppida jms. Ja see on väga suur puudujääk.
Mul on ka tutvusringkonnas mõned noored emad, kel seitse päeva nädalas hommikust õhtuni päev ära planeeritud ja vaba mängu aega lapsel ei olegi. Kasvatusteaduste seisukohast on see korralik möödapanek, kuigi eks need emad ise kindlasti arvavad, et teevad suure teene oma lapsele. Tegelikult mitte.
No mul on päris raske uskuda, et keegi päriselt lapse iga ärkvel oldud minuti suudaks ja jõuaks lapsega tegeleda, et laps nüüd koge üldse areneda ise ei saaks. Pealegi suuremad lapsed, kes rääkida oskavad, ütlevad ju ise ka, et kle mine ära ma tahan ise mängida 😀 Mari on mulle küll öelnud, et ma teda ei segaks, sest “ma ei oska” 😀
Milline kasvatusteooria seda ütleb? Olen ise pedagoog ja tänapäeva kasvatusteooriad ütlevad ikka seda, et kuni kolme aastane laps vajab võimalikult palju täiskasvanu tähelepanu, selgitusi, abi ja seltsi. Seda seepärast, et nii väike laps alles õpib seda ise mängimist ja mida rohkem temaga selles vanuses tegeletakse, seda enesekindlam ja tublim ise mängija ta hiljem on. See ei tähenda üldse, et nt liiva söömist peaks keelama või pidevalt lapsele appi tõttama kui vajadust ei ole. Kuid väikesed lapsed on nagu käsnad, kes lihtsalt imevad kõik sisse mida neile tutvustada ja õpetada, hiljem see enam nii ei ole. Loomulikult ei jaksa keegi koguaeg lapsega tegeleda, kuid kasvatuslikust seisukohast ei oleks see küll kuskilt otsast halb. Otseselt negatiivse mõjuga on nii väikestel lastel näiteks igasugune nutiseadmete kasutamine.
Eks see muidugi oleneb lapsest kah. Mariga oli nii, et tee või tina, ei olnud käsna 😀 Ajasin teda raamatuga taga, ei midagi, ei huvitanud. Lende seevastu on teistsugune, kordab järgi, vaatab raamatuid, näitab näpuga, tahab teada.
Jaa, on ikka erinevad. Siin olengi väga selle Sinu enda ülalmainitud Montessori ehk siis lapsest lähtuva õppimise pooldaja.
Mari võibolla ei huvitagi raamat ega paigal istumist nõudvad tegevused – see ei tähenda, et ta ei ole käsn 🙂
Lapsel ongi vast õige olla nn mängu juht ja jälgida mis teda huvitab, kuhu poole teda tõmbab ning seda siis toetada ja tähele panna.
See ei tähenda muidugi, et kui tõmbab multikaid vaatama, siis las vaatab päev otsa multikaid, eks. Ikka pigem nii, et telekas on päeval
kinni, et lapsel peaks koguaeg mõte ja fantaasia töötama, et kuidas end nüüd lõbustada.
Käitu kodus nagu kuninga juures, siis tunned end kuninga juures, nagu kodus.
Sa oled NIIIII tore!!!!! 😀
No eks ma üritan jah normaalne inimene olla 😀
Täiega oled =)
Minu kodu on selline koht kus koik minu 4last voivad ennast vabalt tunda: soovad kus tahavad, vaatavad telekat kui tahavad, joonistavad seinale kui tahavad, ei karju nende peale, kui midagi puruks lohuvad, ostan uue.
Uhesonaga lapsed on lapsed ainult luhikeseks aega.
Enda vanemate kasvatust kull ule votnud pole, ei meeldind kuidas nad koguaeg panid suudi tundma iga pisiasja parast.
No mul on pmst sama, va see, et ma heaks ei kiida seda seinale joonistamist ja asjade purustamist, aga noh, mõnikord juhtub ja siis pole midagi teha – siis räägin, et päris kehv on seda pesta ja ma absull ei viitsi ja võiks edaspidi mitte nii teha, siiani on töötanud. Viimati soditi seintele aasta tagasi 😀 Lendel raudselt see veel ees.
Ma varvin iga aasta paari tagant uuesti seinad ule, kaks vanemat enam ei joonista nad saavad juba aru.
Minu peamine eesmark vanemana seisneb selles, et mu lapsed tunneks end turvaliselt ja, et nad tuleks ja alati raagiks mulle oma muredest olgu see mure suur voi vaike, ma maletan kui ma laps olin, siis pohimotteliselt kartsin vanemaid oma muredest ei julgend kunagi raakida, eriti kui mingi pahandus oli.
Enda lastega nii kull ei taha, tahan sellist vabadust, et koigest saab kodus raakida, koigele saab koos lahenduse leida-sellist suhtumist.
Ideaalne ema ei ole, votan ka oma aega vahel, siis ei ole narvipinget.
Sattusin nüüd siin targutamise lainele, siis targutan aga edasi – reeglite paika panek ja lapsele nendest rääkimine ei piira kuidagi lapse kodust turvatunnet ja vabadust. Võibolla see võrdlus tundub kohatu, kuid lapsed on selles osas nagu kutsikad – kui neid puuduvad reeglid, siis nad tunnevad, et neid puudub peremees ja seeläbi puudub turvatunne. Tegelikult on nii lapsele kui ka kutsikale vaja reegleid ja nn peremeest, et ta tunneks, et keegi hoolitseb tema eest – keegi teab paremini kui tema. Lapsed on kõige enesekindlamad ja rahulikumad siis, kui nad elavad tasakaalustatud keskkonnas – on kehtestatud reeglid, kuid neid serveeritakse rahulikult ning põhjendatult ja neid ei ole liiga palju. Kõik ei tohi olla keelatud ja iga asja pärast (tegelikult mitte millegi pärast) ei peaks pahandama. Lapsevanem peaks endale selgeks tegema miks ta midagi keelad. Näiteks kui keelad liiva süüa, siis pead seda keelama iga kord ning põhjendama lapsele seda iga kord nagu rikkis plaadimängija. Kuid kas tegelikult ka see liiva söömine peaks keelatud olema? Ilmselt mitte – paar korda proovib, midagi ohtlikku selles ei ole. Küll ta varsti aru saab, et ei maitse hästi 🙂
Küll aga peaks keelatud olema need asjad, mis reaalselt arengut või tervist kahjustavad – liigne magusa söömine, teleka vaatamine, elektrijuhtmetega mängimine vms.
Lende on nii vahva. Mari muidugi on ka väga kihvt ja hästi teil välja tulnud, aga Lende võtaks kohe endale. Ma ei tea miks. 😀 Võibolla sellepärast, et ta on teist ülejäänutest nii erinev. Te ise seal kõik kuidagi kärts ja mürts ja siis on Lendeke, kes on selline tasakaalukas ja kindlasti vaatab suuremast peast teid nii, et appi mis perekond mul on, piinlik… nagu sa ise kirjutasid. 😀 Väga mõnus ja lahe kooslus on teil perekonnana. Hea postitus. Ja kõige rohkem meeldis lugeda, kuidas lapsi omal iseloomustasid, et lugesin ikka mitu korda. Ma ei tea, miks, ära küsi. 😀 :DLahedad olete. See tundub raudselt nagu mingi ood minu poolt, aga mis teha, et te kõik nii mahedalt lahedad olete. 😀
No vähemalt me praegu meeldime talle, hetkel hõõrub ennast Kardo vastu, kes maas lesib 😀