NALJAKAS

15 aastat tagasi – Malluka blogi paberkandjal!

3. mai 2018

Korrastasime eile sõbranna abiga mu konkut ja sealt koorus sellist kulda välja, et patt on teile seda kõike mitte jagada. Alustame siis sellest, et kunagi olid popid need ise tehtud sõbrapäevikud. Kõik koostasid neid ja nõnda ka mina. Päris huvitav on vaadata, mida ma 15 aastat tagasi üldse… mõtlesin. Ühesõnaga, nüüd on mul küll hirm selle ees, et mul saab kunagi olema kolm tiinekat tütart. Jeesus, kas pubekaks olemise juurde käibki imelik olemine, või olin vaid mina selline?

Esiteks, ma olen hämmingus, et mul on 15 aastat sama mobiilinumber olnud! Jeesus küll! Aga kommenteerides esimest vastust mu hüüdnimest: ma ei saa aru, mis sinna lisatud on. Kupsimart? See tundu väga õige, aga samas kõik, mis siin kirjas on, tundub enivei kuidagi… vale :D

Äää, ma nägu ei tia, mix ma nii v2rdilt kirjutasin ää, aga ometi nii zee oli. Mulle meeldib see, et ma ise koostan küsimused ja siis vastan nii ülbelt, nagu keegi nuga kõril sunniks vastama. Et ala no ma ei tea, jumala eest, mida ma kunagi ei teeks. Võin nüüd öelda, et ma olen VÄGA palju oma elus paljalt ringi jooksnud, nii et üks lubadus nagu naks murtud.

Veel meeldib mulle väga see, et oma parima sõbranna nime kirjutan, aga sõbrad? OIII, neid on lausa NIIII palju, et kes neid viitsiks “kribada” eksole…

Kaheksas küsimus ja vastus – jälle ei viitsi ma iseenda küsimusele vastata, okeiii.

Nüüd peame natukene edasi liikuma. Kui ma ei eksi, siis aasta. Leidsin enda salapäeviku. Behold!

Nüüd mind huvitab, et mida ma Mammu tagaselga tegin, et lausa päevikusse kirja panin :D

Instas saab näha selle pildi algust ka, aga ühesõnaga räägin ma, et mulle meeldib keegi nimega Rainer, kellega ma Rates tutvusin ja ma hakkaks taga lausa käima, kui saaks. Aga no kuidas sa saad, kui teisel kogu aeg tüdrukuid ümber tiirleb? #pettumus…Aga ta on niii armas ja ma nagu täiega elan järgmise kokkusaamise nimel!

Edasi lugedes tekib mul kerge fiiling, et ma olen skiso, sest kaks päeva hiljem kirjutan ma juba suurelt sellest, kuidas ma armastan Juhanit, küll küsimärkidega, aga üsna konkreetselt. Pole ka ime, Juhan olla ju öelnud, et ma olen tema Barbie. Wow! Ja noh, kammoon, mulle ei meeldi ju Rainerist saadik Juhan? What :D?

16 november. Ps! Ma pesen enne pea ära. Ps2! Mulle meeldib Juhan!

Kuus päeva hiljem on armastus suunda muutnud. RAINER!

23 novembril sain ma aru, et Rainer sebib ja moosib mitut neidu korraga ja “nagunii ei tule sellest midagi välja”. Aga samas #struggle, sest ma tahan temaga olla. Mismõttes OLLA? Minu meelest ma ei suudelnud isegi temaga ühtegi korda, käisime käest kinni, aga ometi räägin ma dramaatiliselt “kuidas temaga viimast korda koos olla”. Eriti, kuna ma teeksin endale lihtsalt haiget, mida rohkem ma kiindun…. #deep. Aga muidu hea olla!

Jälle nädal möödas. Vaene Mallu pole PAAR PÄEVA Raineriga rääkinud ja ta isegi ei vastanud mu smsidele. Äkki ma siiski ei meeldi talle?

Mul on väga raske aru saada, et kas ma olen mingi vana päeviku kasutusele võtnud hiljem, või sain ma Rainerist väga kiiresti üle, aga järgmised sissekanded lõppevad kõik õhkamisega, kui väga ma armastan Sillut. Õnneks temaga ma olin mingi triljon aastat koos, nii et rohkem “mehevahetusi” mu päevikud ei näinud, aga noh napilt läks. Võtsin vist esimese, kes käima tahtis hakata ja käisin the shit out of him, kuni lapsepõlv otsa sai ja Kardo peale edasi liikusin :D

Aga ühesõnaga, ma ise sain küll naerda. Küll ma olin kunagi dramaatiline ja diip, ega ma PRAEGU küll selline ei ole…

PS! I LOVE KARDO!

PS2! Seda, kes on Sillu, ma muidugi mäletan. Juhanit ka mäletan, aga kes see salapärane Rainer oli? Absull ei tea! Minu meelest oli ta minust aasta või kaks vanem. Elas kas Jõgeval või Jõhvis, tal oli sõber Raido (päevikust lugesin) ja minu meelest läks ta lõpuks politseikooli? Nii et ehk on kuskil praegu seersant Rainer. Kui keegi teda teab, siis võite talle edasi öelda, et ta ajas kunagi ühe noore tüdruku ahastusse. MIKS TA MINUGA KÄIA EI TAHTNUD?!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

23 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply E. 7. mai 2018 at 07:45

    On endalgi alles teismeea seiklusteraamat :) piinlik? Võib olla tõesti. Aga see oli SIIS. Põletada ei raatsi. Pärast oma ema surma leidsin tema armuvalusid ja tegemisi täis kaustiku. Tean, et neid pidi vist rohkem olema. Aga täna on mul hea meel, et see üks poolikki olemas on. Pole ju enam võimalik rääkida temaga maast, ilmast ja tiinekapõlvest :) hoian seda kaustikut nagu kuldmuna. Ehk kui oma põnnid kunagi täisealised ja leiavad minu päevikud ja kui juhtub, et mind enam pole, ehk on neilgi huvitav. Ja kui mitte, “andku tuld”.
    Mallukal on minu arvates õige suhtumine teismeea teostesse – huumoriga, mitte piinlikustundega :) see ju kõigest etapp elus. Jah, tollal tundusid armuvalud maailmalõpuna, täisealisena võiks suuta veidi ikka naerda sellele ajale tagasi vaadates :)

  • Reply A. 4. mai 2018 at 13:44

    Hahah, tuleb tuttav ette :D :D :D
    Ma ei tihka oma vanu paberkandjal päevikuid lugeda. Lihtsalt piinlik hakkab ja nii palju tühja mulli aetud, et ilmselt palju ei viitsiks enam süveneda ka. Aga ära põletada ka ei raatsi. Las tuhastavad mind kunagi koos nendega :D

  • Reply Yutulind 4. mai 2018 at 07:09

    Kupsimart=keepsmart?

  • Reply Wizz 3. mai 2018 at 22:19

    Selle raineri kirjeldus vastab täielikult ühele tüübile keda tean enda õe kaudu. :D oled ta juba leidnud?

    • Reply Mallukas 3. mai 2018 at 22:31

      Ei ole ?

  • Reply Kätlin 3. mai 2018 at 22:15

    Ka minul on päevik alles. Hakkasin sinna kirjutama alates 2003 aastast. Viimane sissekanne on 2015. Ja oiiiiii, kui piinlik on seda lugeda :D :D :D Jube lihtsalt. Aga ära pole ka põletanud vaid hoolega peitnud kõik need aastad. Ei teagi, mis sellega teha. Põletada oleks nagu natuke kahju….Samas peita on ka imelik :) Nüüd aeg ajalt kirjutan word dokumendile ja salvestan arvutisse, sest ma ei oska blogi teha. Jah, ei oska! Pole kunagi inglis keelt õppinud ning kellegilt abi ei taha paluda, sest tavaliselt kirjutan siis, kui on väga raske. Ma ei taha, et keegi loeks seda. Sest see, mida ma kirja panen on ilma ilustamata ja täiesti ausalt. Võin öelduga paljudele ehk haiget teha (mitte meelega).

  • Reply Annu 3. mai 2018 at 21:58

    Väga hea lugemine ja no.. milline äratundmine :D Mina põletasin aasta tagasi oma teismeea päevikud ära, ei suutnud mõeldagi, et need kellegi kätte kunagi peaks sattuma. Suutsin seal heldida ikka iga jorsi pilgu ja tähelepanu peale. Varsti 30 aga endiselt oli piinlik lugeda. Sain aru, et ilmselt naljakas ei hakkagi ja parem asitõendid kaotada. Pigem meenutasid mingit kohutavat iga. Mõtlesin, et tulle visates kaob see minevikku sama ruttu kui paha hais tuule käes :D

    Ma suutsin veel välisriigis ülikooliõpingute ajal inglise keeles sõpradega ja ametlikes kirjades kirjutada nii, et kasutasin “you” asemel pidevalt suure tähega “U”. Hiljaaegu lugesin ja mõtlesin lihtsalt, et oh.. miks küll. Ja keegi ei öelnud ka kunagi midagi :D

  • Reply iSiil 3. mai 2018 at 21:29

    Hahahaaa. Mul täpselt samasugused päevikud, mis põdemist ja armastust täis :D Kogu aeg selline “ei tea, kas ma meeldin talle” jutt jne. Aga üsna tsenseerimata ja siiamaani alles. Kuldajal ikka sai asjad üles talletatud, hindamatu värk. Sul ka, nagu näen :D

  • Reply Laura 3. mai 2018 at 20:37

    Mul ka põhikoolis peetud päevikud :D Sattusin ka hiljuti lugema, kuidas ma oma kuuenda klassi peika, kellega me kaks nädalat nö “käisime”, maha jätsin, sest ta peeretas mu sünnal :D hull põhjus :D

    • Reply Mallukas 3. mai 2018 at 20:56

      Hahahahhaaa, vaene peika :D!

  • Reply salastatud isiksus 3. mai 2018 at 19:59

    http://elustenesestavalikult.blogspot.com.ee/ viska pilk peale

  • Reply Ritsik 3. mai 2018 at 19:39

    Mul on ka üht-teist alles. Teismeea kaustikud on suva, aga ma murran pead, mida nende päevikutega teha, kus tütarlapsest naine sirgub. Ma pole väga kindel, et mu lapsed tahaksid/peaksid kunagi lugema, kuidas emme süütuse kaotas või issiga .. noh.. too much information :D

  • Reply Mia 3. mai 2018 at 19:35

    Haha oh seda tormilist noorust ? ma pidasin ka tiinekana päevikuid kuhu panin kõik kirja, mis toimus. Kahjuks mingi hetk rebisin sealt osad lehed välja ja põletasin ära (ma isegi ei tea MIKS?????). Nüüd ei ole absoluutselt enam meeles, mis kunagi toimunud on. Paari aasta eest lugesin neid päevikuid ja nagu oleks võõra inimesega juhtunud ning need välja rebitud lehtede lüngad teevad kõik veel segasemaks.
    Kirjutamisstiil oli ka muidugi omaette tase, ’icc’ ja ‘:P’ smailid igalpool ?
    Kunagi olin ka ilgelt #deep. Mingi tüübiga oli Rates teema, et tema vist meeldis mulle, aga ta sebis kedagi teist ning siis panin oma profiili infosse/kirjeldusse Meredith Brooksi laulu “Bitch” sõnad ???? oh olid ikka ajad

  • Reply J 3. mai 2018 at 19:34

    ka mina olen pàevikut pidanud, Esimesed pàevikud olid vist ikka väga noores eas kirjutatud, sest jutt ala “ta lôhkus mu barbi ära…” ?
    teismeka pàevikud pôletasin ära, samal pôhjusel nagu eel pool mainitud #piinlik ? aga pmt aastast aastasse oli minu pàevikus ûhe kuti nimi, kellega ma tänaseks koos elan ? seega… lapsepôlve armastus!
    aga oleks vbl vôinud need enne pôletamist talle lugeda anda, sest paras siga oli teismekana rsk ?

  • Reply neiu 3. mai 2018 at 19:08

    Ma olin selle kodanikuga suhtes 1.5 aastat umbes samal ajal kusjuures :D :D :D :D

    • Reply Mallukas 3. mai 2018 at 19:26

      mida, Raineriga v :D??

      • Reply neiu 3. mai 2018 at 19:28

        Jup jup :D Pakub huvi kirjuta mu meilile – paluks kommi mitte avaldada :D ikkagi politseinik :D :D

        • Reply Inz 3. mai 2018 at 21:42

          Hahaha :D Eesti on ikka nii lahe küla.

  • Reply Printsess 3. mai 2018 at 18:17

    Haha, äratundmisrõõm on suur, sest ma ise pidasin ka selles vanuses käsitsi kirjutatud päevikuid. Nii väga tahaks neid lugeda, aga olen elus nii palju kolinud, et kahjuks pole neid enam alles. Küll aga on mu parimal sõbrannal alles need kirjad, mida ma talle omal ajal kirjutasin (olime siis kirjasõbrad) ja ma lugesin neid viimati 19-aastaselt – juba siis pidin herneks end naerma :D Nüüd 28-aastaselt oleks tulemus muidugi veel naljakam.

    Nende kirjadega oli veel see teema, et minul olid sõbranna kirjutatud kirjad ilusti nummerdatud ja puha, et kui tema tahtis lugeda, siis sai seda kronoloogiliselt teha. Temal minu omad aga ei olnud, kõik olid segamini ja ma hakkasin neid templite järgi järjekorda panema (et millal see kiri teiseni jõudis). Kuna kokku kirjutasime aastate jooksul tiguposti teel ligi 200 kirja, siis andis ikka sorteerida neid :D Hiljem hakkasime msnis kirjutama ja viimase paberkandjal kirja vahetasimegi kuskil 2007 aprillis, mil ma oma esimese peikaga koos olin ja temast täiega kribasin. Olid alles ajad! :)

  • Reply Marie 3. mai 2018 at 18:11

    Oli vist tormiline noorus :D

  • Reply Evelin 3. mai 2018 at 18:05

    Ma leidsin ka mõned aastad tagasi oma vanas kolas tuhnides teismeea päevikud. Õudne oli:D Natuke aega isegi hoidsin neid alles, aga kuna ma olen elus jube palju kolinud ja alati jäi osa asju ema või mõne muu sugulase keldrisse või panipaika hoiule, siis tekkis hirm, et äkki keegi leiab selle kompromiteeriva materjali ja saab aru, et ma polegi eluaeg erakordselt intelligentne ja chill olnud. Ja põletasin kõik ära. Jumal tänatud, et see teismeiga üle elatud sai, iial enam ei tahaks:D

    • Reply Mallukas 3. mai 2018 at 18:06

      Ma küll põletada ei raatsi, las need olla. Lastel ka hea kunagi naerda :D

    • Reply DJ 3. mai 2018 at 18:29

      Hahah, mul oli ka kunagi päevik, kuhu igasugu marke asju sai kirjutada, aga jah, ka need läksid tulesurma, kuna ei soovinud, et keegi kõrvaline silmapaar seda lugema satub. Kahju ei ole :D mul alles küll teismeea blogi, kust saab ka igasuguseid piinlikke ja emo asju lugeda. Oh seda teismeiga :D