Käisin ükspäev Selveris. Seal on mingisugused “päevad” käimas, mistõttu pooled asjad oranžide hinnalipikutega ja tunduvalt alla hinnatud. No mis siis ikka, ladusin korvi vajalikku kraami täis, aga eelistasin ikka pakkumises olnud asju. Miks mitte odavamat võtta, kui juba säärased soodukad tehtud on.

Kassas aga avastasin täbara loo – olin kaasa krabanud nii enda, kui Kardo Aitäh kaardi, aga Partnerkaarti njeetu. Mõlemad ju teised oranžid, nõnda see viga sündiski.

Aga ega see mul esimene kord pole, kus ma poes avastan, et kaarti pole. Alati on järjekorras olnud keegi, kes kaarti lahkelt jagab. Sedapuhku oli minu järtsus ainult… mina, aga kõrvalkassas tasus üks vanem naisterahvas ja ma märkasin, et tal oli mulle vajalik kaart juba kenasti peos.

Pöördusingi tema poole ja küsisin viisakalt, et ehk saaksin korraks ta kaarti laenata, et endal jäi kahjuks maha.

Tädike vaatas mind nii umbusaldavalt, nagu ma oleksin just ta PIN-koodi küsinud. Surus ainult kaardi endale kõvemini pihku ja küsis: “Aga mis oranž kaart see on?” näidates mul endiselt peos olevatele Aitäh kaartidele. Seletasin talle olukorra ära, et näete, krabasin kodust nii enda kui ka abikaasa Maxima kaardid, justnimelt sarnase värvi tõttu.

Tädike vaatas mind pika pilguga, kui ütles äkki: “Näita!”. Ma ei tea, kui tihti talt enne on valedega Partnerkaarti välja pinnida üritatud, aga mis siis ikka, kui näitasin. Selle peale mõtles ta natukene veel, kui ikka oma kaardi mulle ulatas, aga näha oli, et see oli talle VÄGA vastumeelne.

Kuna ta andis kaardi enne mulle ja kui ma selle talle tagasi andsin, tõmbas tema selle oma kassas läbi, siis ma ei tea, mida ta arvas, et ma kaarti kasutades teinud olin, aga igatahes uuris ta oma tsekki, ise mu kaupa kõõritades, sellise näoga, nagu oleks ma kuidagi nüüd salaja midagi enda ostudest miskitmoodi tema kaardile sokutada saanud.

Lahkudes tänasin tädikest veelkord ja soovisin head päeva, kui ta mulle vaikselt ütles: “See oli kõik ebaseaduslik!”.

Jaga: