Ma olen täheldanud, et ma olen ideaalne reklaamiohver. Seda aga ainult juhul, kui mul on paha tuju, või niisama kuidagi… ärev olla. Kohe, kui vähegi imelikum tunne sees on, siis avan ma kõikide reklaampostitused ja igasugune “ostke nüüd, kõik miinus X%!” reklaam tundub mulle sajandi pakkumisena.

Näiteks täna sain ma arve laudise eest. Ma elan vist mingisugusel ehituskaugel planeedil, aga ma arvasin, et noh. Natukene “puitu” on vaja üliväiksele osale majale peale panna, et paljukest see ikka maksta saaks. Tuleb välja, et 1500€ saab. Kui ma loogiliselt mõtlen, siis eks puit ongi kallis ja et teda saaks maja “rüüks” panna, peab ta ka ju millegagi kokku tehtud olema. Viimistletud ja värvitud ja…Ühesõnaga arusaadav, et selline asi maksab, aga teisalt kuna ma ei osanud seda paugust oodata, siis ega see just tuju heaks ei teinud. Kellel säärane suur arve teeks?

Veel viis tuju alla see, et ma pean vist kindlustusega taidlema hakkama. Olen maininud, et kohati on ikka väga paha olla ja tänu sellele sain ämmakalt diagnoosi “rasedustoksikoos”. Ka oli sinna kirjutatud, et lennureis ei ole soovitatav. Eks ma ise pean sellega nõustuma, sest mõni hommik on tõesti nii paha olla, et mingit suurt reisilist minust nondel päevadel küll ei oleks. Lootsin viimse hetkeni, et noh, kolmas kuu ju kohe täis tiksunud, et küllap läheb ka paremaks, aga tutkitki. Nüüd reis juba ukse ees ja kuna ma tegin endale korraliku kindlustuse (nagu alati enne reise), siis ei kahelnud ma üldse, et küllap saan ma reisi lihtsalt tühistada. Olin ma veel enne kindlustuse sooritamist maininud, et olen rase ja soovin kõik sellega seonduvad asjad kaetud oleks. Kinnitati, et on.

Täna saatsin siis arstitõendi ära, kui mulle vastati, et oi, me võime küll proovida sellega “läbi ajada”, aga tõi mulle kohe paberitest välja punkti, mis mul enne kahe silma vahele jäänud oli. Seal oli kirjas, et reisitõrge ei kehti, kui see on rasedusega seotud. Eks ma ise olen loll, et täpsemalt üle ei lugenud, aga kuna ma olin täpsustanud, et soovin rasedusega kõiki värke kaetuks ja seda mulle kinnitati, siis ega ma ei hakanud kahtlema ka.

Ühesõnaga see viis tuju veel rohkem ära, et esiteks kas ma siis pressin ennast selle kehva enesetundega reisile, et “raisku” ei läheks, või lepin ma sellega, et oleme ilma nii piletirahast + kindlustusele tehtud rahast, millest mulle hetkeseisuga tolku olevat ei paista. Minu jaoks nii tobe olukord, sest enne olen ma kindlustustega tegelenud ainult Swedi kodukindluse raames ja sellega pole mul iial probleeme olnud. Aga nagu öeldud, siis oma viga, siis jah, mis teha. Aga kurb olla võin ikka.

Ja nüüd mu imeliku kombe juurde – võiks eeldada, et kui juba niigi rahaga miinustes ja nii, et siis just ei tahaks midagi osta, siis ei. Vastupidi. Ma tahaks KÕIKE osta. Nagu valatud, kargas mulle ette, et MG Beauty lehel on kõik asjad on -50%. No see on norm ale, ma olen ennegi neilt selle kampaania raames asju ostnud (neil on need paar korda aastas) seega ladusin ma nüüd küll endal miskipärast korvi ääreni täis, sest mul on ju VAJA munapalsamit (hehe, nagu munadele määriks palsamit) ja uut dušigeeli ja uut jumekat ja miks mitte proovida seda ripsmekat ja… Õnneks sain viimasel hetkel iseenda natist kinni. Mul on piisavalt vahendeid, millega ennast pesta ja millega ennast meikida, otsas pole miskit ja juurde pole tarvis. Eriti olukorras, kus mul niigi raha kahte lehte läheb. Aga esimene soov on ikka midagi …osta.

Võite nüüd mulle psühholoogi mängida, et miks mul selline tahtmine peale tuleb, aga ma hea meelega saaksin sellest lahti. Pole ime, et mul maja asju täis, kogu aeg TAHAKS midagi. Nii ma ostan endale ja Kardole ja lastele ja. Lastele veel kohe eriti. Mõni võib arvata, et küll lapsed mulle ikka pähe istunud, et ostan kõike, mida nad tahavad. Tõele au andes ei taha nemad pea midagi. Ma kunagi valetasin Marile, et asjad telekas reklaamides ongi lihtsalt sellised… näitamisvärgid ja neid ei eksisteeri muidu. Nüüd isegi kui ta poes näeb telekas reklaamitud asja, siis ta kurvalt nendib, et näe, see on see reklaamitädi oma.

Aga mina ise tahan neile kõike. Ei teagi, kas see on selest, et ma lapsena ka nii unistasin sellest, et saaks ka kõiki neid ägedaid asju, mis teistel oli. Või ma ei teagi, mis värk on. Sest tegelikult ma ei taha-TAHA ju seda sodi. No oleks tellinud endale täna hunniku ilukraami lihtsalt, et neid korraks proovida ja ära anda. Ma just nägin ükspäev videot, kus keegi näitas ilublogijate kokkutulekult saadud kingikotti ja mõtlesin isegi, et issand jumal, mida selle kotitäie jamaga teha. Mitte, et tooted ise jamad oleks, aga no ilublogijatel ju raudselt on kõike korda miljon. Muidugi nende “töö” ongi ju kõike katsetada, seega ega ma ei peagi aru saama. Pole ka minu asi iniseda.

Nagu lõhestunud isiksus olen. Ühest küljest tahaks kõike osta. Aina rohkem ilusaid ja uhkeid asju. Teisalt ei taha midagi. Hea meelega annan asju ära ja üldse pole kahju. Ma ju olen öelnud, et mul on asjadest ükskõik, eks? No ehe näide – üks neiu laenas mu pulmakleiti ja ei andnud seda iial tagasi. Kas mind huvitab? Noh, laias laastus suva, ega ma teda kanda nagunii ei plaaninud enam :D

Peab ainult jumalat tänama, et ma blogija olen. Asju saadetakse täitsa niisama ja ma saan endale alati ostukorvi täis ladudes kinnitada, et mul ei ole neid vaja. Mu viimane murdumine oli jällegi aga suurel rõõmuhetkel – siis kui ma sain teada, et me tütre saame. Niiet selgub, et mu probleem ilmutab ennast nii kurbuse, kui ka rõõmu ajal. Takka targemaks.

Nagu mul vähe probleeme oleks, eksole. Mulle meeldib mu kunagine probleemilahendus palju rohkem, siis kui mul raha polnud üldse, siis ma hakkasin alati paha tujuga nõusid pesema. Mul oleks praegu palju vähem pesemata nõusid kraanikausis.

Ühesõnaga. Selline imelik vend olengi, ei eita midagi. Aga mida teie teete, kui teil tuju paha on?

Jaga: