Alustasime siis sellega, et ma midagi lõpuni ei tee ja jätkame sellega, et ega inimene kõike ise lõpuni teha saagi. Iga suurema “sammu” taga on üldiselt palju inimesi, kes kõik koos aitavad ja abistavad. Mul on selliseid inimesi ülipalju, mitmekümneid tuhandeid. Ja ma olen 100% kindel, et kui minul peaks kunagi mingisugust X väljamaa ravi vaja, siis teie kõik aitaksite mind. Ma muidugi loodan, et mul kunagi seda teooriat tõestada tarvis pole, aga arvestades, kui palju ägedaid inimesi ma siin kommentaariumis näen ja mis numbrid mulle statistikas vastu vaatavad, siis mina enda üle ei muretse.

Kahjuks ei ole kõik “Mollukad”, kellel abistajaid varnast võtta. Nimelt kirjutas mulle täna üks naisterahvas lühikese kirja: “Tere Mallu! Mina tavaliselt ei tegele selliste asjadega, kuid see.lugu läks hinge. Tegin ka ise pisukese annetuse, kuid 3 lapse kõrvalt ja renoveerimist vajava ning puuduoleva veevärgiga maja kõrvalt rohkem pole võimalik. Äkki sina ja sinu armsad lugejad saavad natuke aidata. Panen sulle lingi :) Oled imeilus inimhing ning tean et kui vähegi saad siis aitad:) http://m.naistekas.delfi.ee/article.php?id=82056783

Lugesin siis loo läbi ja tõepoolest, mulle läks ka hinge. Kuigi tegu ei ole tüüpilise kurva looga haigest lapsest, mis inimeste rahakotiraudu alati kiiremini avab, siis pani mõtlema. Enamikele inimestele on rutiin ja harjumused turvatunde aluseks. Meil on oma töö, mida me oskame ja oma kodu ja oma inimesed – mõtle, kui midagi olulist siit rutiinist ära võetakse ja sa pead elama teadmisega, et paremaks ei lähe, ainult hullemaks.

57-aastane Indrek tundis aasta aega tagasi pöidlas imelikku tuimust ja praeguseks hetkeks on ta juba ratastooli aheldatud, ning kõneraskustega, mis tähendab seda, et võõrad ei pruugi ta kõnest enam aru saada. Seda kõike tegi lühikese ajaga haigus nimega ALS -amüotroofiline lateraalskleroos: motoneuroni haiguste gruppi kuuluv ja kiiresti progresseeruv haigus, mille korral tekib seni teadmata põhjustel lihasnõrkus ja lihaste kõhetumine.

Indrek on kolme lapse tubli isa ja tore abikaasa oma naisele, kuid ma ei taha mõeldagi, mida ta tunneb, saades teada sellisest haigusest ja veelgi enam, kogu selle haiguse kiire arenguga. Ka suudan ma ennast panna Indreku abikaasa olukorda ja mõtlen kurbusega, et mõelda kui meie oleme Kardoga kunagi 57-aastased. Meie lapsed on siis juba täiskasvanud inimesed, meie elame siin kahekesti oma elukest oma Nelgi tänavas, kui ühel hetkel hakkaks tal imelikud sümptomid, mis väga kiiresti päädiks sellega, et ta on ratastoolis. Kogu meie ühine, turvaline ja mõnus elu – kõik pahurpidi. Imselgelt ei saaks ta enam tööd teha ja meie kogu ülejäänud elu mööduks selle valguses, et kuidas ometi haiguse kulgu peatada. See oleks pehmelt öeldes ainult mõttena hirmutav, mistõttu on mul väga kahju, et Indrek ja Marju peavad sellises reaalsuses elama.

Nad on proovinud kõike, mis neile vähegi kättesaadav on, aga paraku praegu paistab aitavat vaid ravi Hiinas. Haigekassa seda muidugi ei kata, seega peavad nad elama teadmises, et kuskil kaugel on võimalik vaid nelja nädalaga Indreku elukvaliteeti parandada, kuid see maksab nii palju, et oma taskust seda kinni maksta võimalik ei ole. 32 000 eurot. Kas see pole mitte õudne.

57-aastane on veel täies elujõus ja ei peaks jääma ratastooli vangi, kus ta kiiresti edasi invaliidistub. Kes sellist elu tahaks? Mina ei tahaks seda ei endale, enda isale, ei enda naabrimehele, ega ka kõige suuremale vaenlasele.

Mina seda Indrekut ega tema pere üldse ei tea ja ma ei oska siin rääkida suuri lugusid, kuidas Indrek on parim mees maailmas. Küll aga oskan ma öelda, et iga inimene väärib võimalust inimväärsele elule. Ja ükski ravi ei tohiks jääda raha taha. Jah, ma tean – see ongi kahjuks karm elu, aga see ei tähenda, et meie ei võiks appi tulla ja tõestada, et elu võib karm olla, aga inimesed on ikkagi üldjoones head.

Ja nüüd mõtle enda isale, onule, vennale, vanaisale. Kas sa tahaksid, et Eesti rahvas talle appi tuleks, kui tal seda vaja oleks? Kui jah, siis otsi välja enda pin-kalkulaator või mis iganes vahend, millega sa netipanka saad minna ja aita nii, kuidas rahakott lubab. Ma ütlen statistika põhjal, et täna loeb seda postitust umbes …. 10 000 inimest kindlasti. Mõtle, mis erinevuse me saaksime kellelegi elule teha. Ja mõtle kui äge oleks pärast mõelda, et mina olin ka selle pundi sees, kes aitas. Kes muutis kellegi elu! Vot need on need tõelised õnnetunded, mitte arutu asjade ostmine, nagu ma ennist rääkisin ühes postis.

Ma mõtlesin ka täna, et tahaks endale terrassile ripptooli osta, kus lebotada. Tahtmine olla taevariik eks, aga ma saan rippumata ka hakkama, Indrek ilma rääkmisvõimeta ja hingamisvõimeta hästi ei saa. Ma lugesin, et enamik ALS diagnoosiga inimesed kannatavad tõelise depressiooni all, sest noh…ma oleks ka depressioonis, kui ma saaks teada, et mul on haigus, mis lõppeb sellega, et ma ei saa enam hingata, olles enne invaliidistunud. Niiet sõbrad, kark alla ja pange oma panused teele. Näitame Indrekule, et häid inimesi on maailmas olemas ja saadame ta ravile nii ruttu kui võimalik, sest seda paremad on tulemused!

Eraisikud saavad teha annetusi otse Indrek Olmaru pangakontole ( SEB Pank EE421010010818919017), juriidilised isikud saavad ülekande teha tulumaksusoodustusega MTÜ Janno Puusepa Fond kontole (EE184204278605413008 ), kasutades märgusõna „Indrek Olmaru”.

Ps! Ma saan aru, et kõigil pole võimalik rahaliselt aidata, aga see on küll see koht, et isegi iga sent aitab kaasa. Seega ära mõtle, et “mis minu pisku siin ikka” vaid löö kampa. Kui üldse rahaga aidata ei saa, jaga postitust sõpradega, kui nendest kasvõi üks kaasa lööb on juba super tulemus!

Jaga: