KURB ON OLLA

maailm on ebaaus, aga meie ei ole!

11. mai 2018

Alustasime siis sellega, et ma midagi lõpuni ei tee ja jätkame sellega, et ega inimene kõike ise lõpuni teha saagi. Iga suurema “sammu” taga on üldiselt palju inimesi, kes kõik koos aitavad ja abistavad. Mul on selliseid inimesi ülipalju, mitmekümneid tuhandeid. Ja ma olen 100% kindel, et kui minul peaks kunagi mingisugust X väljamaa ravi vaja, siis teie kõik aitaksite mind. Ma muidugi loodan, et mul kunagi seda teooriat tõestada tarvis pole, aga arvestades, kui palju ägedaid inimesi ma siin kommentaariumis näen ja mis numbrid mulle statistikas vastu vaatavad, siis mina enda üle ei muretse.

Kahjuks ei ole kõik “Mollukad”, kellel abistajaid varnast võtta. Nimelt kirjutas mulle täna üks naisterahvas lühikese kirja: “Tere Mallu! Mina tavaliselt ei tegele selliste asjadega, kuid see.lugu läks hinge. Tegin ka ise pisukese annetuse, kuid 3 lapse kõrvalt ja renoveerimist vajava ning puuduoleva veevärgiga maja kõrvalt rohkem pole võimalik. Äkki sina ja sinu armsad lugejad saavad natuke aidata. Panen sulle lingi :) Oled imeilus inimhing ning tean et kui vähegi saad siis aitad:) http://m.naistekas.delfi.ee/article.php?id=82056783

Lugesin siis loo läbi ja tõepoolest, mulle läks ka hinge. Kuigi tegu ei ole tüüpilise kurva looga haigest lapsest, mis inimeste rahakotiraudu alati kiiremini avab, siis pani mõtlema. Enamikele inimestele on rutiin ja harjumused turvatunde aluseks. Meil on oma töö, mida me oskame ja oma kodu ja oma inimesed – mõtle, kui midagi olulist siit rutiinist ära võetakse ja sa pead elama teadmisega, et paremaks ei lähe, ainult hullemaks.

57-aastane Indrek tundis aasta aega tagasi pöidlas imelikku tuimust ja praeguseks hetkeks on ta juba ratastooli aheldatud, ning kõneraskustega, mis tähendab seda, et võõrad ei pruugi ta kõnest enam aru saada. Seda kõike tegi lühikese ajaga haigus nimega ALS -amüotroofiline lateraalskleroos: motoneuroni haiguste gruppi kuuluv ja kiiresti progresseeruv haigus, mille korral tekib seni teadmata põhjustel lihasnõrkus ja lihaste kõhetumine.

Indrek on kolme lapse tubli isa ja tore abikaasa oma naisele, kuid ma ei taha mõeldagi, mida ta tunneb, saades teada sellisest haigusest ja veelgi enam, kogu selle haiguse kiire arenguga. Ka suudan ma ennast panna Indreku abikaasa olukorda ja mõtlen kurbusega, et mõelda kui meie oleme Kardoga kunagi 57-aastased. Meie lapsed on siis juba täiskasvanud inimesed, meie elame siin kahekesti oma elukest oma Nelgi tänavas, kui ühel hetkel hakkaks tal imelikud sümptomid, mis väga kiiresti päädiks sellega, et ta on ratastoolis. Kogu meie ühine, turvaline ja mõnus elu – kõik pahurpidi. Imselgelt ei saaks ta enam tööd teha ja meie kogu ülejäänud elu mööduks selle valguses, et kuidas ometi haiguse kulgu peatada. See oleks pehmelt öeldes ainult mõttena hirmutav, mistõttu on mul väga kahju, et Indrek ja Marju peavad sellises reaalsuses elama.

Nad on proovinud kõike, mis neile vähegi kättesaadav on, aga paraku praegu paistab aitavat vaid ravi Hiinas. Haigekassa seda muidugi ei kata, seega peavad nad elama teadmises, et kuskil kaugel on võimalik vaid nelja nädalaga Indreku elukvaliteeti parandada, kuid see maksab nii palju, et oma taskust seda kinni maksta võimalik ei ole. 32 000 eurot. Kas see pole mitte õudne.

57-aastane on veel täies elujõus ja ei peaks jääma ratastooli vangi, kus ta kiiresti edasi invaliidistub. Kes sellist elu tahaks? Mina ei tahaks seda ei endale, enda isale, ei enda naabrimehele, ega ka kõige suuremale vaenlasele.

Mina seda Indrekut ega tema pere üldse ei tea ja ma ei oska siin rääkida suuri lugusid, kuidas Indrek on parim mees maailmas. Küll aga oskan ma öelda, et iga inimene väärib võimalust inimväärsele elule. Ja ükski ravi ei tohiks jääda raha taha. Jah, ma tean – see ongi kahjuks karm elu, aga see ei tähenda, et meie ei võiks appi tulla ja tõestada, et elu võib karm olla, aga inimesed on ikkagi üldjoones head.

Ja nüüd mõtle enda isale, onule, vennale, vanaisale. Kas sa tahaksid, et Eesti rahvas talle appi tuleks, kui tal seda vaja oleks? Kui jah, siis otsi välja enda pin-kalkulaator või mis iganes vahend, millega sa netipanka saad minna ja aita nii, kuidas rahakott lubab. Ma ütlen statistika põhjal, et täna loeb seda postitust umbes …. 10 000 inimest kindlasti. Mõtle, mis erinevuse me saaksime kellelegi elule teha. Ja mõtle kui äge oleks pärast mõelda, et mina olin ka selle pundi sees, kes aitas. Kes muutis kellegi elu! Vot need on need tõelised õnnetunded, mitte arutu asjade ostmine, nagu ma ennist rääkisin ühes postis.

Ma mõtlesin ka täna, et tahaks endale terrassile ripptooli osta, kus lebotada. Tahtmine olla taevariik eks, aga ma saan rippumata ka hakkama, Indrek ilma rääkmisvõimeta ja hingamisvõimeta hästi ei saa. Ma lugesin, et enamik ALS diagnoosiga inimesed kannatavad tõelise depressiooni all, sest noh…ma oleks ka depressioonis, kui ma saaks teada, et mul on haigus, mis lõppeb sellega, et ma ei saa enam hingata, olles enne invaliidistunud. Niiet sõbrad, kark alla ja pange oma panused teele. Näitame Indrekule, et häid inimesi on maailmas olemas ja saadame ta ravile nii ruttu kui võimalik, sest seda paremad on tulemused!

Eraisikud saavad teha annetusi otse Indrek Olmaru pangakontole ( SEB Pank EE421010010818919017), juriidilised isikud saavad ülekande teha tulumaksusoodustusega MTÜ Janno Puusepa Fond kontole (EE184204278605413008 ), kasutades märgusõna „Indrek Olmaru”.

Ps! Ma saan aru, et kõigil pole võimalik rahaliselt aidata, aga see on küll see koht, et isegi iga sent aitab kaasa. Seega ära mõtle, et “mis minu pisku siin ikka” vaid löö kampa. Kui üldse rahaga aidata ei saa, jaga postitust sõpradega, kui nendest kasvõi üks kaasa lööb on juba super tulemus!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

24 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Marje Olmaru 13. mai 2018 at 14:40

    Olen Marje ja ALS-i haige abikaasa, kellest artikkel. Minu sõbranna jagas infot selle blogi kohta. Loen Teie kommentaare ja olen pisarateni liigutatud Teie kõigi kaasaelamistest ja toetamisest. Loomulikult iga väiksemgi panus aitab meid jõuda eesmärgini. Tervist teile kõigile ja paistku päike igale õuele!

    • Reply Mallukas 13. mai 2018 at 15:52

      Jõudu teile! Loodan, et mingi summake koguneb ka tänu sellele postitusele.

  • Reply Kats 12. mai 2018 at 21:06

    Minu sugulasel oli see. Neiu suri vaid 35 aastasena. Ta elas isegi kaua selle haigusega, ligi 5 aastat.
    Kuna tal rahaliselt oli võimalusi ja ta kõiki neid ka proovis, ei ole kahjuks sellele haigusele ravi. Lõpp on kõigil sama :(
    Loodan, et meie meditsiin suudab kord leida sellele mingusugusegi ravi! ALSi kulgu pealt näha on lihtsalt kohutav.

  • Reply Anita 12. mai 2018 at 11:06

    Kuna endal pole väga raha praegu, ei saanud suurt summat annetada. Aga loodan, et minu väikene annetus on abiks! :)

  • Reply Ave 12. mai 2018 at 08:30

    Lugesin ka artikklit ja kahjuks ka paar kommentaari mis seal olid. No tõesti- ma ei suuda uskuda, et keegi nii kirjutab. Müüge auto maha ? Kus on inimeste kaastunne?? Kõik tahavad inimväärset elu elada.

  • Reply Ksssa 12. mai 2018 at 07:18

    Jah… sain ise ka 3 nädalat tagasi ränga diagnoosi. Mis iseenesest on sarnane ALSile. Olen mõelnud, et tabaks mind mis iganes katastroof aga sellist haigust ma ei sooviks kus mõistus jääb selgeks aga keha lakkab töötamast. Novot võta näpust. Mul on sclerosis multiplex. Nüüdseks hakkan juba vaikselt uudisest toibuma.

    • Reply Mallukas 12. mai 2018 at 08:37

      Issand, vaesekene. Soovin sulle jõudu ja jaksu!

  • Reply Lisbet 11. mai 2018 at 21:49

    Teen homme ülekande,kuigi hooldekodu arveid tõsteti jälle ja emapalk lõppeb kohe,aga last lasteaeda ei võeta….
    Täna lugesin,et haigekassa ei tasu noore neiu ravi,tal raske verehaigus :( arusaamatu,mis me riigis toimub….

    • Reply Mallukas 12. mai 2018 at 08:39

      Kurb on tõesti see olukord :( Samas arvestades, mis “haigekassa” usas on, siis on meil lausa veel eriti hästi!

      • Reply Lisbet 12. mai 2018 at 10:45

        Mjah,muidugi,ja meil ikka etem kui keenias jne ;) a noh me rahvas ju niigi väike,iga inimene on oluline,muidu sireme välja!!!! A meil elavad hästi vaid valitsuse liikmed ja riigiametnikud :P

        • Reply S. 12. mai 2018 at 16:56

          Hakka siis riigiametnikuks, kui seal nii hea elu on?

  • Reply Liis 11. mai 2018 at 21:37

    Saatsin ka oma pisku – hetkel iga sent üsna arvel, aga su juttu lugedes mõistsin, et tõepoolest, MIDAGI saab ikka anda, ning olla tänulik, et endal ja oma perel kõik hästi. Aitäh Sulle, Mallukas, et muretsed ja hoolid ja jaksad ka kirjutada!

  • Reply Kata-Lota 11. mai 2018 at 20:47

    Loodan, et paljud aitavad, nii saab igaühe pisikesest kokku suur:)

  • Reply Reelika 11. mai 2018 at 19:15

    Tegin Indreku kontole ülekande. Hoia meid kindlasti kursis nende olukorraga!

    • Reply Mallukas 11. mai 2018 at 19:21

      Tead mul on väga raske olukorraga kursis olla endalgi, sest ma ei tea Indrekut, ega kedagi ta perest -ma olen ka ainult seda Naisteka artiklit lugenud. Aga ehk saab kunagi neilt uurida?

  • Reply Mammmu 11. mai 2018 at 16:52

    Lööks ka ise kampa, aga näe kurat olen ka ise üks neist, kes natukene abi saab Janno Puusepa fondist! Nimelt ma tsüstilise fibroosi haige, kes tarbib sonditoitu nagu ka paljud ALS-i haiged. Ja nüüd tervise halva seisundi tõttu ei saa ka ise töötada ja ootan kopsusiirdamise järjekorras. Elu on ebaõiglane ma ütlen!
    Raske on kui ise end kuidagi aidata ei saa. Loodan, et inimesed pakuvad sellele kannatavale inimesele natukenegi abi ja tervis natulenegi paraneb!

    • Reply Mallukas 11. mai 2018 at 17:14

      Püha jumal, mida ma pean teada saama? Nagu oma tuttav räägiks sellist asja (oled mulle kommentaariumis silma jäänud). Miks inimesed peavad nii palju jeblama, et lihtsalt NORMAALSELT elada?!

      Annaks sulle ise kopsu, aga krt, ma hetkel kasutan neid :(

      • Reply Mammmu 11. mai 2018 at 19:19

        Kahjuks nii on jah aga peab hakkama saama. Kahjuks kopsu loovutamine nii lihtne pole ? aga igapäevaelu on katsumus küll. Aga tuleb üle olla ja edasi elada ?

        • Reply Mallukas 11. mai 2018 at 19:21

          Soovin sulle jõudu ja jaksu! Ma ei tea sinu haigusest ka midagi, pidin kohe googeldama minema :(

          • Mammmu 11. mai 2018 at 21:11

            Haigusi igasuguseid praegu olemas kahjuks. Kõik omamoodi erilised. Aga aitäh sulle ja ole sama sooja südamega edasi! ?

  • Reply Maarja 11. mai 2018 at 15:13

    Pisku teele pandud. :)

  • Reply Ansa 11. mai 2018 at 15:13

    Kui muidu ei ole väga usin annetaja, just selle “ah mis minu kopikas aitab” mõtteviisi pärast siis..
    Tänu sellele postitusele häälestasin ennast veidi ümber ja vaatan edaspidi asja pisut teise pilguga. Iga kopikas ju tõesti aitab.
    Minu panus läks teele

  • Reply Jane 11. mai 2018 at 15:05

    Aitäh, Mallu, et meile, ALS-ikatele kaasa elad.
    Mai on ALS-i teavituse kuu.
    Usun, et sinu blogi kaudu jõuab teadmine sellest haigusest, palju rohkemate inimesteni, kes oma elu ja tervist ehk seeläbi rohkem väärtustada oskavad! ♥
    Ja ehk jõuab ühel päeval ka meie sotsiaalsüsteem selleni, et ALS-i haiged ei pea neile leevendust pakkuva füsioteraapiani pärast aastast järjekorda.
    Jõudu ja tervist meile kõigile.
    Kaunist kevadet!

  • Reply Kätlin 11. mai 2018 at 15:04

    See on minu kõige suurem hirm, et kellegil mu lähedastel või mul endal on kunagi selline haigus, et ka kogu maailma raha ei aitaks. Kõike võime elus saavutada ja saada, aga tervis on kõige tähtsam. Sünnipäeva soov “palju õnne ja tervist” on minu jaoks juba paar aastat hoopis teise ja sügavama tähendusega. Paar kuud tagasi oli Pealtnägijas lõik selle haigusega inimestest ja see oli rohkemgi kui kurb ?