Kes mu instat jälgib, siis teavad vast, et mul on lasteasju päris palju. Okei, see pole vast ime, sest mul on kaks last ka, aga ma räägin praegu siis beebiasjadest. Näiteks mul on juba olemas beebikiik, aga sellega on lugu selline, et peale Lendet kasutas seda kõigepealt vist Triinu, siis üks mu teine sõbrants ja kui ma selle tagasi sain, plaanisin ma ta blogilehel ära anda, aga noh, siis sain juba ise oma positiivse testi kätte ja pole ju mõtet kiike ära anda, kui ma novembris endale lihtsalt uue ostma peaks. Seega vedeleb ta mul esikukapis. Aga sellegipoolest võiks öelda, et mul on kolmandal raseduskuul olemas beebikiik. Noh, ta oli mul ka olemas esimesel raseduskuul, mis seal ikka.

Samuti ilmus kuurist välja Kätu meisterdatud mängukaar, mille olemasolu ma ei mäletanud, aga nüüd, kuis ta leitud on, ei hakka ma teda ju ometi ära andma. Nagunii kulub marjaks, sest siiani on lastele seal kaare all vedeleda täitsa meeldinud. Eriti kuna see puidust isend käib nii väikseks kokku ja sinna saab ise ükskõik mida külge riputada, siis läheb ta meil mingi hetk nagunii käiku.

Võrevoodi oli mul ka, jällegi Lendest alles, aga selle andsin ära. Ei ole ükski laps mul selles maganud ja ma ei hakka isegi lootusi hellitama, et kolmas laps imeväel võrevoodit minu kaisule eelistama hakkab. Seega saatsin ta kus kurat, pole mul teda siia ette vedelema tarvis.

Küll aga on mul mähkimisalus. St tegelikult ma ostsin selle stuudiosse, aga kuna me Kätliniga seal korrastasime, siis eemaldasime julgelt pool stuudiotavaarist, mida me ei kasutanud ja nõnda tõin ma mähkimisaluse koju, sest noh. Lõpuks läheb enivei tarvis, eelmise olin ma juba suure hurraaga nagunii ära andnud.

Selle kõrval hängiv stange ei ole tegelikult beebiasjadele mõeldud, aga kuna ma sain korraga hunniku kingitusi beebiriiete näol ja samal ajal saabus ka mu pakk sellest päevast, kui ma sain teada, et me pisikese tütre saame, mil ma igast roosat kraami tellisin, siis laotasin mõned neist kenasti puu peale ja riputasin tühjaks jäänud stangele, mis koristamise käigus tekkis. Nii sündiski see “beebinurk”, mis sinna tegelikult ei jää, aga kuna ma absull magamistuba koristada ei viitsi ja mingit kohta sellele leida ka ei viitsi, siis nõnda see nurk seal on.

Samasuguse pildi lisasin ma ka instasse, kus keegi kirjutas mulle kommentaari, et on mul alles julgust nii vara beebiasju kokku osta. Nagu öeldud, siis palju oli enne olemas ja okei, olen ostnud ka, aga mingit julgust see mult küll ei nõudnud. Ma nimelt ei usu säärast ebausku. Nagu ma rääkinud olen, siis on mul rasedust katkenud ja mitte katkenud ja mitte kummadki variandid ei ole siiani seotud olnud millegi ostmisega. Et kas keegi päriselt arvab, et muidu täiesti perfektne rasedus katkeb paugupealt, sest ema julges ühe body osta? Või on katkemiseks vaja midagi suuremat, nagu näiteks mähkimisalus või hoopistükkis vanker? Kas raseduse katkestav ese on pigem suur või kallis? Pfft!

Asju ette osta ei maksa AINULT sellel põhjusel, et mida varem sa need endale soetad, seda kauem sa neid ühest toanurgast teise tõstad, sest neil pole ju pikalt kasutust. Muus osas pole absoluutselt vahet, millal üks või teine beebikraam soetatud on. Kuidas saakski üks suure rõõmuga beebirüükene midagi muud peale õnneliku õhkamise majja tuua. “Appi, see on nii pisike ja nunnu!”.

Muidugi eks igaühel on õigus uskuda, mida ta tahab ja ma tean, et on neid ka, kes isegi voodit enne kokku ei pane, kui beebi kodus on. Olegm ausad, ega enamikel seda voodit nagunii vaja ei lähe, seega võib selle rahumeeli kokku panna ka lapse teisel eluaastal, kui ta oskab sulle “EI TAHA” karjuda, kui sa teda oma voodisse suunata üritad. Küll aga on üsna tobe rasedale, kes suures raseduseõnnes ja -joovastuses endale midagi soetanud on, minna pidama loengut, mille põhiline iva paistab olevat: “Nojah, ise nüüd tead, kui selle lutiketi pärast su laps ära sureb!” sest täpselt seda ma sellest: “Küll sul on julgust ikka neid asju ette osta…” lausest ma välja loen. Ja see, mu sõbrad, on super tobe!

Minu meelest veel eriti esmavanemad ja need, kelle beebi ennast kaua oodata lasknud on, kipuvad just esmase juubeldusega midagi ostma. Kõik need pisikesed sokikesed ja nunnud papukesed on tõesti väga poelettidel väga ahvatlevad ja kes saab keelata inimest ostmast, mida ta tahab, ilma, et sa läheksid talle kurjakuultavalt ennustama, et ostul võivad kurvad tagajärjed olla.

ESITEKS: Maailmas juhtub kahjuks liiga tihti seda, et oodatud beebi ei tule. Ühel või teisel põhjusel. Ja kui see peaks juhtuma, siis viimane asi, mida see ema tundma peaks, oleks see mõte, et oot, ma ju ostsin selle body ja mulle ju öeldi, et see on halb märk ja näed, nüüd juhtuski! Ei, ei ja veelkord EI! Emad kipuvad ennast sellises olukorras nagunii süüdistama. Kas ma ikka hakkasin piisavalt kiiresti vitamiine sööma? Kas see klaas veini enne testi tegemist võis midagi paha teha? Kas mina olen süüdi? Ei, ei ole. Kindlasti mitte. Shit just happens. Kuigi mina mäletan siiamaani, et kui enne kui mu rasedus katkes, siis üks võhivõõras inimene kirjutas mulle, et ma olen nii ebameeldiv inimene, et ta soovib, et kõik mu järgmised lapsed surnuna sünniks…

TEISEKS: Iga inimene omab vaba voli osta ükskõik mida, millal soovib. Ma olen kuulnud, et mõned naised ostavad endale “motivatsiooniriideid” mis on number väiksemad, et ennast ajendada kiiremini kaalu langetama. Mõtle, kui nüüd neile poes müüja läheks pead vangutama, et oioi paksuke, ära hakka unistamagi, et sina sellesse mahtuda võiks! Oleks veits imelik, eks?

KOLMANDAKS: Kui sa tunned survet kellelegi öelda, et ta on sinu meelest midagi liiga vara teinud, siis peatu korraks ja talita järgmise juhendi järgi:

Vot, sellised lood ebausust ja beebiriietest nädala algusesse. Kas tahate täpsemalt näha, mis mul beebit ootamas on :)? Ja tunnistage üles – millal teie beebile esimesed asjad ostsite?

Jaga: