KARDO SUHETEST

sülekoerad ja diktaatorid

29. mai 2018

Kas teil pole mõnikord tunnet, et te olete lõhestunud isiksus? Ei? Okei, ju siis on asi ainult minus, mis muud.

Ma olen ammu tahtnud sellest rääkida, aga no miljon asja vahepeal siin teha olnud ja nõnda on mul see mõte ainult mustandites konutanud. Igatahes mu mõte sai alguse SELLEST uudisest, et David Pärnamets hoolitseb Elina eest. Seda jagati vist delfi FBis või ma ei tea kus, aga igatahes oli seal FBi teemas palju kommentaare, mis kõik ohkisid, et vaene naine, peab taluma mehe diktaktuuri ja kindlasti on ta väga õnnetu inimene, kes säärase koletisega peab elama.

Alguses mõtlesin ise sama, et ma ei suudaks elada nii, et mu mees kogu aeg mulle ütleks, et millal ja mida ma tegema peaks, et see poleks üldse minule sobiv elustiil. Ega see vist mingi saladus ei ole, et meie majas olen mina pigem see, kes otsuseid teeb ja selle teooria järgi peaks Kardo ka maru kurb olema, et tema eest kõik ära otsustatakse. Fakt on aga see, et igas suhtes on vist üks, kes rohkem juhib ja teine, kes parema meelega järgiks – muud moodi vist töötada ei saakski.

Ma mäletan, et kunagi ma kirjutasin midagi sellest ajast, kui me remonti tegime ja keegi küsis, et mis värve Kardo magamistoas eelistas ja kui ma vastasin, et tal oli jumala suva ja talle sobis kõik, mis ma valisin, siis hakkas hull hala pihta. Vaene Kardo ei saagi valida midagi ja peab leppima mingisuguste asjadega, mida mina valin. Mind ajas lausa naerma, sest Kardol ausalt ongi nii suva enamikest asjadest ja 90% asjadest otsustangi mina ära. Kui talle midagi tõesti ei sobi, eks ta siis ütleb, aga enamasti on tal suva.

Seega ehk on Elinal ka nii, et talle meeldibki, kui on keegi, kes tema eest asjad ära teeb ja ütleb talle, et millal mida teha. Siinkohal tekibki mul see lõhestunud isiksuse tunne – ühest küljest mulle meeldib ise kõike valida ja teha, teisalt tekib mõnikord ka selline tunne, et no pekki, miks MINA pean kõike tegema ja otsustama. Et miks on nii, et kui midagi peab tehtud saama, siis on see 100% minu teha ja ajada, muidu ei sünni midagi, sest Kardol on suva. Eriti nadi on asjadega, millest mul ka suva on, või millest ma midagi ei tea. Näiteks nagu see maja soojustamise teema. Kaks aastat nämmutasime siin Kardoga seda teemat ja kumbki essugi selle nimel ei teinud. Nüüd tuli lõpuks minu ema, orgunnis ära, ütles, palju midagi maksab, palju mida vaja tellida on ja noh, asjad liiguvad.

Terve elu olen ma ju emaga elanud ja alati tema on see … suunaja olnud, mina tema “sülekoer”. Kõik asjad olid nii, nagu ema ütles ja millal ema ütles. No okei, see on igas peres nii, sest ema sõna ongi vast tähtsam kui lapse oma, aga mu ema on üldiselt selline sehkendaja ja organiseerija ja mul pole selle vastu midagi olnud, et minu eest kõik ära tehakse. Ja nüüd olen ma vastupidises elus – tee ise või ei tee mitte keegi. Vahel ma mõtlen, et kui mul oleks Davidi sugune mees, ma vist pooks ennast teisel nädalal üles, aga ühe nädala naudiks küll seda, et ütleks mehele, et kuule, võiks seda või teist teha ja siis TEMA orgunnikski kõik ära ja mina istuksin jalg üle põlve ja ootaks kuni kõik tehtud saaks. Huvitav, oleks see ka mõnus elu? Ma ei tea.

ma potensiaalse musiga

Kumb teie oma suhetes olete? See “sülekoer” või “diktaator”?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

43 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Karin 5. juuni 2018 at 22:49

    Enamasti on orgunnija naine (erandeid kindlasti on) ja sellest räägib väga hästi see podcast:. http://www.wbur.org/dearsugar/2018/05/05/emotional-labor-invisible-work

  • Reply OhLaa 30. mai 2018 at 19:25

    Olime olmelistes ajades mehega võrdsed. Mõnd asja ajasin mina rohkem, mõnd asja mees, aga tasakaal valitses. Absoluutne harmoonia, väga lihtne ja tore oli igapäevast asjade ja ka ootamatute või suurte asjade organiseerimine.
    Emotsionaalses mõttes oli mees diktaator ja mina sülekoer. Elektrikaeluse, suukorvi, kaelarihma ja puuriga. Tegelikult enamuse ajast toimisime me normaalselt, ebanormaalset viskas sisse hooti ja tükati.
    Näiteks lähen mina wc-sse “asju ajama”, ilma mehele mainimata. Miks peakski mainima, eks ole… Poole “asjaajamise” pealt kuulen koputust: “Kallis, oled sa seal?” Jah, olen. “Kaua sul läheb veel?” Läheb kaua läheb, mine teise wc-sse! “Ei, mul pole vaja minna, lihtsalt mõtlesin, et mis teed seal.” Kuidas palun???
    Noh, ma ärritusin natuke ja kähvasin midagi. Pärast peeti mulle loeng, kuidas ma ise olen süüdi tema lollides küsimustes. Ilma ütlemata läksin ju wc-sse. Ütlema peab, muidu tal on mure, juhtuda võib ju ka igasugu asju. Päriselt ka ma olin (ja olen) füüsiliselt terve naine, vaimupuuet kah pole (mingi kerge hägu vast oli, muidu ma poleks selle mehega koos elanud). See loeng võttis mul mitmeks päevaks kõhu kinni.
    Ühtlasi tegi nägijaks. Ma olin tegelikult juba aastaid igaks asjaks luba küsinud. Poodiminekuks, küllaminekuks, magamaminekuks, ükskõik kuhu minekuks või ükskõik mille tegemiseks. Ise ei pidanudki seda küsimiseks, aga ma mainisin neid asju ja jäin siis nõustuvat vastust ootama. Iga kord see vastus nõustuv polnud.
    Ja nüüd armas rahvas proovigu ette kujutada, kuidas täiskasvanud naine ütleb mehele, et plaanib homme Mannile* külla minna. Selle mainimise lõpus on küsimärk, sest mine seda meest tea… Mis siis, et nädala sees, päevasel ajal ja ainult mõneks tunniks, jah, mine seda meest tea… Mees tõmbab näo vingu ja ütleb, et tal olid homme hoopis muud plaanid ja et see pidi üllatus olema. Juba teada, et mingit üllatust tulemas pole, sest neid olemata jäänud üllatusi on juba maa ja ilm kogunenud. Alati tulevad nad mängu, kui mul tekkib tahtmine ise midagi teha. Seega ütlen mehele ettevaatlikult, et jätaks selle üllatuse mõneks teiseks päevaks, homme lähen siiski Manni juurde.
    Edasi järgnes kaks varianti. Kas selle teistkordse Manni mainimise peale peeti loeng pereväärtustest ja mehe-naise suhtest, ühtlasi tambiti mind sõnadega nii sodiks, et ta isegi ei tahtnud enam mingist Mannist kuuldagi või siis läksin ikkagi Manni juurde ja sain hiljem oma loengu ja nädalajagu “pilt on, häält pole” värgi ikka kätte.
    Jube haige tundub, eksole?
    Aga see algab hiilides ja kasvab tasapisi, nähtamatult. Sellest saab ajaga uus normaalsus. See nöör su kaela ümber tõmbub tasapisi koomale, aga hingata ikkagi laseb ja tegelikult ju harjub ka selle pooliku hingamisega.
    Kuniks ühel päeval mees koputab wc uksele ja küsib, et mida sa seal ometi teed? Ja et kui teine kord veel minna tahad, siis pead enne talle ütlema.
    Äkki laksab vastu kukalt, et see on tõesti nii haige. Sulle surutakse kaela reegel, kuidas sa tohid s*tal käia. Päriselt??
    Pakid oma asjad, tänad õnne, et tegu oli kõigest üürikoduga, annad mehele kommunaalide eest rahapuru ning astud minema. Manni juurde. Nädala pärast omaette elama.
    Ja ei mingeid mänge enam. Edasise elu olen saanud hakkama, olemata diktaator, aga sülekoer ammugi mitte.

    • Reply rami 31. mai 2018 at 20:12

      Ma ei tea, kas sa oled või kust sa tuled aga palun hakka mingit blogi või järjejuttu vms pidama! Nii ladusat ja sujuvat kirjutist pole ammu lugenud!

    • Reply K 1. juuni 2018 at 08:57

      Su kommentaar oli nii hea ja hästi kirjutatud, et pidin selle mehele ka ette lugema. Pärast lugemist ütles ta samuti, et sa peaksid oma blogi/raamatu vms tegema. Niivõrd hea sõnakasutus ja sorav lugemine. Ja tore muidugi, et sellisest mehest lahku läksid. Kõlab nagu tal oleks olnud suured probleemid enesekindlusega ja sealt lähtuvalt tuleb ka see kontrolli vajadus.

    • Reply OhLaa 1. juuni 2018 at 16:44

      Ma punastan… Ise just vaatasin, et jeerum, mis vead ja sõnakordused. Mulle Mallukat meeldib lugeda just soravuse ja sõnaosavuse pärast, paljusid teisi blogijaidki, ise ma blogi ei pea ega hakka ka.
      Kirjutada oleks paljust, mul on siiani päris põnev ja kirju elu olnud, aga mu nahk ei kannata suurt kriitikat. Ei ole mu nahk nii paks. Mütsi võtan maha blogijate ees, kes suudavad oma eraelulisi seiku jagada, olgu need kuitahes piinlikud või isiklikud. Mul juba lähedased inimesed on nii õrnad, et üks korralik avameelne blogi teeks neile otsa peale.
      Las ma jääda lihtsalt üheks OhLaaks siin suurepärase Mallu kommentaariumis, eks :) :)

      • Reply mercca 1. juuni 2018 at 22:57

        ühinen eelkõnelejatega!

    • Reply Getter 6. juuni 2018 at 00:17

      Hea lugemine! Kui Sa blogi ei taha kirjutada, siis kommenteeri KÕIKI Malluka postitusi häääästi pikalt. :)

  • Reply Lotte 30. mai 2018 at 18:15

    Otsustaja ja organiseerija olen rohkem mina, aga ega mees ka enam palju alla ei jää. Algul oli küll tunne nagu elaks lapsega koos. Mitte midagi mees enda kanda ei võtnud. Aga eks ta olgi nii terve elu kasvanud, et otsustama ja vastutama ei pidanud suht millegi eest.
    Nüüd on nii, et kõik autoga seonduv, kodus remont vms on mehe rida. Tema tegutseb ja majandab.
    Mina ajan siis kodust elu, sünnipäevasi, üritusi jms. Ja no mingitest pisiasjadest ( a la milline tool, laud vms asi osta, kuhu reisi olles minna vms) ongi tal suva ning ega ma ei sunni teda selliseid asju ka otsustama.
    Mulle aga selline jaotus sobib?

  • Reply Marleen 30. mai 2018 at 10:30

    Tunnen sinu kirjutatuga 100% sarnasust ehk meil sama – enamikus asjades otsustan mina, sest elukaaslasel on suva. Need asjad, mida ma ise ei suuda/ei oska/ei taha teha – need seisavad. Vahel unistan, et mul oleks mees, kes otsustaks/orgunniks rohkem – saaks end veidigi naisena tunda (loe nõrgemana, printsessina jne), aga teisalt olen niivõrd oma arvamusekindel inimene ja tahan ise otsustada, valida, seega mul oleks vist päris raske diktaatorist mehe kõrval õnnelik olla.. Mingi vahepealne olukord oleks vist parim, peab meest dresseerima (töötan selle nimel) :)

  • Reply tyy 30. mai 2018 at 10:19

    Diktaator raudselt! Aga tuleb mainida, et mul pole ka valiku – ei saa kellegi sülekoer olla kui seda teist pole ! Püüan siis enne otsuseid mingit arutelu lastega tekitada, et see oleks siis nagu meie ühine otsus aga kõik teavad, et nagunii jääb minu soov “juhuslikult” peale. :) Aeg ajalt siiski sunnin enda soovid alla, et mitte täielikuks Hitleriks muutuda.
    Ma arvan, et meile tegusatele inimestele piisaks vaid teamisest, et kui sul on raske siis on ikka keegi kes õla alla peneb. Kas seda õlga päriselt vaja läheb on ise teema.

  • Reply Ma 30. mai 2018 at 09:39

    Ma mingil põhjusel olen täiesti kindel, et Elina ja Davidi suhe pole kindlasti selline, millisena meedia seda näidata üritab. See, et mees naise eest hoolitseb, ei tähenda, et naise eest kõik ära otsustatakse ja organiseeritakse.

  • Reply K. 30. mai 2018 at 08:35

    Meil kipub ka suhtes nii olema, et mina pean siiski võtma otsused vastu ja üldjuhul need ka ära tegema. Elukaaslane räägib juba kuid, et kuule lähme reisile ja ma peenega naeran iga kord, et jaa lähme, sest ma tean, et TEMA ei võta seda ette ja ei organiseeri seda ära ja mina ka ei plaani seda teha. :D Tundub vist alatu, aga ma ei ole isegi väga huvitatud praegu reisimisest, ootan kuni jään sünnituslehele ja siis vaatan ringi, mida võiks teha. Vahepeal viskab see üle küll, eriti, kui ta kritiseerib minu ideid või minu ettepanekuid, mida kuidas teha ja siis lähen ma totaalselt hüsteeriasse, sest TEMA EI TEE JU NAGUNII SEDA. Siis jääbki tegemata. Üldiselt olen õppinud selle iseloomu omadusega harjuma ja õnneks ei ole ta ühegi ürituse vastu, mis ma organiseerin. Igale poole tuleb hea meelega kaasa ja naudib kõike, ta lihtsalt ei ole organiseerija tüüp.

  • Reply M 30. mai 2018 at 06:23

    Pean tõdema et meil abikaasaga (kooselu 13 a) on kulgenud nii et otsustame võrdselt .Alguses kippusin mina olema see kes kodus otsustas ,mis täna plaanis jne aga sujuvalt ”sundisin” teda muutuma ,sest tundsingi just et ei soovi kolmanda ”lapse” emme olla peres .Ja selgitasingi et parem on kui me teeme koos otsuseod sest muidu lõppeb see sellega et pere teised kolm liiget (lisaks minule pubekast tütarlaps ja peagi 6a mürgeödisest poeg) lihtsalt sõidame üle tast.Mees oli mõttega nõus ja peale paari aasta pilkust meelde tuletust ongi nii et ilma palumatagi otsustame koos . Loomulikul on otsuseid kus mina või tema arvame teisiti /anname järele jne aga ikkagi ,teeme koostööd nii öelda . Ilma lasteta elades oleks mul savi kes kui domineeriv on meie suhtes aga kui lapsed perre tulid siis sain aru et ema ja isa kokkuhoid ja ”võrdne” olek on väga vajalik .Just seetõttu ka et meie peres kasvav poeg kasvaks teadmisega et naised ei ole tolmulapid ja tallaalused vaid meestega täpselt vórdsed ja vastupidi .Kodu on ju koht kus lapsed saavad eluks vajalikud harjumused ja teadmised ja kui nad kodus 18 a elavad teatud malli järgi siis neile jääbki mulje et nii on õige ja hilisemas elus on raske midagi muuta .

  • Reply Gea 29. mai 2018 at 22:29

    Nii tore on kaasa rääkida, sest tulin mehega just reisilt, kus ma mitte midagi ei organiseerinud. Kõik piletid, elamine, söömine, vaatamisväärsused.. kõikidele asjadele mõtles mees ja minul jäi kas nõustuda või kuulata järgmisi variante. Ja nii on iga järgmise reisiga. Ja iga reisi lõpus saan kuulata ka kiidulaulu sellest, kuidas tema tegi kõik ja mina mitte midagi. Aga mulle sobib ja talle ilmselt ikka ka.
    Kodus jääb minu vastutusse lastega seonduv ja see, et mehel midagi selga oleks panna ja et me leiaks kodus vajalikud asjad ülesse ehk koristus. Poes käimine ja söögitegemine on meil jagatud vastavalt sellele, kuidas kumbki jõuab.

  • Reply K.A 29. mai 2018 at 22:16

    Davidi ja Elina vaheline teema ei arenenudki tegelikult ju üldse nii kaugele tegemiste organiseerimise pärast. Vaid seepärast, et David otsustaski KÕIKE Elina üle. Ka seda, mida naine sööb. Ta kontrollib naise igat liigutust ja käiku ja TELEFONI SISU.

    See, et ûks pool suhtes rohkem otsustab ja planeerib ja organiseerib..on elu..ja normaalne..ja tavaline. Paljudes suhetes tehakse seda ka koos.

    Mina nt ka kodus nö “otsustan” et davai nüûd hakkame seda tuba remontima. Mees nõustub. Aga see ei tee ju temast sülekoera :D paljusid tuleviku toimetusi arutame koos. Aga 99% mõtteid lükkan kãima lihtsalt mina.

    • Reply Flamingo 30. mai 2018 at 13:46

      Pluss David oli meediaga suheldes tavaliselt väga “possessive” (mul ei tulnud kohe eestikeelne sõna :P), vastas tihti tema eest ja isegi ronis saatejuhtide vahelt lavale kui need alles ülekannet kokku tõmbasid.

  • Reply Kerli 29. mai 2018 at 21:59

    Väike viga – potents – potentsiaalne :)

  • Reply Kata 29. mai 2018 at 21:51

    Kui selle üle nüüd mõtlema hakkasin, siis ei suudagi välja mõelda. Oleneb asjadest, kuid enamasti arutame koos kõik läbi. Vahet ei ole kas lastega, ehitusega, autoga või söögiga seonduvalt. Me nii kaua juba koos olnud ka, et mõtleme ühtemoodi, seega keeruline see pole. :) Tihti mõtleme ka sama õhtusöögi peale, enne kui üksteisega seda üldse arutama hakkame. Viimane tapeedi valimine käis ka nii, et ehituspoes jõudsime tapeediriiuli juures korraga arusaamiseni, et vot see tapeet. Kõige odavam see muidugi polnud aga asi oli sekundiga otsustatud. Mõnikord harva muidugi juhtub ka, et ma ei saa oma tahtmist. Siis ma lihtsalt jonnin natuke, kuni järgi annab. :D

  • Reply Lisbet 29. mai 2018 at 21:41

    Meil on nii,et mina olen diktaator,aga mees ei taha hästi alluda :D ega mulle ei meeldi see diktaator olla,aha kui ma ei oleks,siis ma peaks ise kõik ära tegema!

  • Reply Kätlin 29. mai 2018 at 21:31

    Hmmmm… Ei oskagi öelda, ausalt öeldes. Mees töötab Soomes ja mina pean nagunii igapäeva elus ise otsuseid vastuvõtma. Kui ta kodus on, siis otsustame koos.

  • Reply Printsess 29. mai 2018 at 21:26

    Oma eelmises suhtes ajas mind nii närvi, et mina pidin alati kõik ära organiseerima. Nüüd olen koos inimesega, kes organiseerib ise asju ka – seega nüüd on suht pooleks see asi :) Ja ma palju õnnelikum inimene kohe, sest ma ei viitsi ega taha olla kogu see, kes kõik ära planeerib. Aga vbl on asi selles, et mul nüüd nagunii parem ja õnnelikum suhe – seega mind see orgunnimine ei häiriks enam üldse :D Kui kellegi juures paljud asjad ja kogu aeg närvi ajavad, siis pole ikka õige suhe lihtsalt. Siis ma muidugi mõtlesin, et asi ainult selles minu orgunnimises, aga muud asjad ajasid ka närvi :D

  • Reply Mann 29. mai 2018 at 21:24

    Mina olen siis ilmselt see diktaator, aga tegelikult me otsustame asjad lihtsalt koos, sest abikaasa ei viitsi nii palju infot kokku koguda ja pakkumisi võrrelda. Idee poolest otsustame me ikka alati lõpuks koos. Samas, ma ei ole kunagi ühegi tehnika jubina osas midagi mõtlema pidanud, ainult teleka tollide üle vaidlesime, sest meile poleks see kobakas tuppa normaalselt mahtunud ja nii me siis pisut väiksema ekraani poolt ka otsustasime. Ma õnneks ei ole ka Barbie maailma fänn, et kõike roosat ja lillelist kokku kuhjaks, seega pole üldiselt ka väga vaja nägeleda, kui on selge,e t seinad värvime valgeks ja lemmiks värv on mõlemal lilla ja sellega sobib kokku hall :D
    Ma ei sobi sülekoeraks, sest kui miski on ebapraktiline või ei sobi kokku muu olemasolevaga, siis ma ei näe sellel ka kohta meie elus. Samas viimase reisi valis tema, seekordse mina. Kuidagi võrdne on see värk meil. Ma näiteks lasen ennast hommikuti hellitada, et tema teeb hommikusöögi ja kohvi, aga õhtusöögi jälle mina. Koristame koos, poes käime suuremate kordade puhul koos, peol käime ka koos. No selline tandemi värk pigem, kus mõlemad panustavad ja samas teatud asjadega libisevad lihtsalt läbi.

  • Reply Tupsulotu 29. mai 2018 at 21:13

    Väga rahulolev ja austatud sülekoerake. Ma vihkan organiseerimist, ahastus tuleb peale kui pean ise midagi korraldama hakkama. Koos otsustame ja vaagime asju, aga mees orgunnib.

  • Reply Emilia 29. mai 2018 at 21:13

    Issand, ma olen täpselt samasugune. Hullult organiseerin kõike ja täiega meeldib ja siis teinekord olen pahane, et kurat miks mina kõik ära pean tegema :D

  • Reply Mannakas 29. mai 2018 at 21:11

    Mina olen kohe kindlasti diktaator.
    Ma arvan, et kui mul oleks sama võimukas mees siis max. Tund ja ta avastaks ennast oma kodinatega ukse taga.

  • Reply A. 29. mai 2018 at 21:04

    Mehe-naise suhtes olen olude sunnil diktaator, sest vastasel korral ei toimuks siin muhvigi :( Unistan ja unistan, et tahaks ise ka vahepeal lihtsalt elada nagu linnuke oksal. Olen üritanud, et ei tee ka ja no kõik elu hakkab kuhjuma ja seda kaost on hiljem nagu sada korda väsitavam ja hullem korda sättida. Ma ilmselt enam ei oskagi see sülekoer olla ja lasta kellelgi teisel oma elu dirigeerida, kuigi praegu võib see mõnus variant tunduda.
    A ja teadagi, kelle pealt lapsed on õppinud diktaatoriks olemist.

  • Reply K 29. mai 2018 at 20:59

    Ma ei saa ausalt öeldes aru, kust see sülekoera jutt tuleb. Seal pole ju kirjas, et mees kõik Elina eest ära otsustaks, vaid ta loetles asju, millele on vaja tähelepanu pöörata. Kui üks on selline trillalatrallala ullike, siis teine elukogenum ja vanem näeb Eurovisiooni suuremas plaanis ja paneb asjad perspektiivi. Jutt ju õige, et ennast tuleb finaaliks säästa või milles see probleem seisneb?

    Mina ise olen klassikaline Eesti naine olnud alati ehk “parem mees kui mees ise”. Esimeses suhtes tohutult väsitas – oli ka Kardo moodi ja suva kõigest. Kuni üks hetk teatas, et miks kõik alati minu tahtmise järgi peab käima. No joomajoo, võta munad pihku.
    Teises suhted astusin ka alguses vana rada pidi ja mees astus eest ära, et las siis sebib ja toimetab. Väsisin taas, hakkasin vinguma. Lõpuks nüüd proovime osasid asju koos planeerida. Jube tüütu on küll ja saaksin ise 3x kiiremini asjad tehtud, see on natukr nagu lapse õpetamine, kui tahad, et ta iseseisvaks hakkaks :)

  • Reply N33 29. mai 2018 at 20:30

    Meil vist ausalt peaaegu pooleks :D mina olen selline organiseerija-üritused, reisid, sõpradega suhete hoidmised on minu teema. Laste riided, sünnipäevad, kodune sööginimekiri, poes käimine samuti. Tema hoolitseb maja olmeküsimuste ja aia eest. Koos otsustame suuremad ostud, sisustame maja ja tegeleme lapse kasvatusteemade ja kooliga.

  • Reply Kapten 29. mai 2018 at 19:38

    Mina oma suhtes olen see, kes kõik otsustab. Mees ei viitsi midagi mõelda ega planeerida küll aga jaksab hiljem etteheiteid teha, et oleksin võinud paremini valida. No kurat noh! Kuigi ega ma ei oleks vist väga hea järgija ise ka, liiga palju kangekaelsust on minus. Vahest siiski tahaks puhata küll otsustamisest, see on nii pingeline ajutöö. :D

  • Reply nimi 29. mai 2018 at 19:17

    Meie suhtes on suhteliselt võrdne see asi, kumbki pool ei otsusta teise eest ära, ikka räägitakse enne läbi, et milline variant see kasulikum on. Eks ma kipun olema impulsiivsem ja mehel võtavad asjad hirmus palju aega, aga see vist tavaline. :D Sellist suhet küll ei tahaks kunagi, kus mees ütleks mulle, mida võin süüa, juua, kuidas käituda jne. Ma saadaksin kohe perse sellise mehe. Samas ei tahaks ka sellist meest, kes on täielik suss ja oma peaga midagi mõelda või otsustada ei suuda. Õnneks meil on asjad tasakaalus. :)

  • Reply Andra 29. mai 2018 at 19:17

    Loeksin nagu enda kirjutatud teksti. Olen ka juurelnud, et mis elu meil küll oleks, kui mina seda elukest siin ei juhiks. Tegelikult mulle meeldib mõelda, organiseerida ja tegutseda.. Kuid on ka vastumeelsed tunded olnud, et miks mina pean ja miks mees ei võiks?! Samas, kui mees juhiks.. Huhhh, see oleks veel hullem. Mul puuduks elu üle kontroll ja see oleks kohutav :D
    Ma olen alati nii veendunud, et minu valikud on nii ainuõiged.. Mis siis, et nii muutlikud.
    Ma ei tea, kas mulle tundub, või need kala tähtkujus inimesed ongi sellised pudru ja kapsad, lõhestunud isiksused. Sest ma tihti mõtlen, et ma olen eri hetkedel nagu öö ja päev… :D

  • Reply Laura 29. mai 2018 at 19:11

    Meil oleneb :D vahepeal otsustan mina mingeid asju, kui tuhin tuleb. Siis jälle mees. Meil sellist sussi ja sussilükkajat otseselt ei ole :D

  • Reply K. 29. mai 2018 at 18:27

    Meil on kuidagi jaotatud. Mina orgunnin lastega seonduva: alates lasteaiast, ringidest ja lõpetades koolikotiga (nagu tuumafüüsika). Samuti meeldib mulle riideid valida ja kodu kujundada, söök ja üritused on ka minu teema :D
    Mees jälle organiseerib odavad lennupiletid, ehitused ja eks ka suurem sissetulek tuleb temalt.
    Ühesõnaga üpris vanaaegne peremudel. Aga meile sobib nii :)
    Päris nii ei kujutaks ette, et üldse ühel poolel otsustusõigust poleks. Olen pealt näinud ühte sellist suhet. Naine tegi absoluutselt kõik, kuni ühelpäeval ta villand sai ja normaalse mehega jalga lasi.

  • Reply Piux 29. mai 2018 at 18:20

    *potentsiaalse :)

    • Reply Mallukas 29. mai 2018 at 18:21

      Ma vist pean kirjutamisest loobuma ?

  • Reply Triinu 29. mai 2018 at 18:16

    Ma ei tea meil käib see nt vaheldumisi… Ma muidugi lõvile kohaselt tahan ikka ise see juht olla.. Aga vahel keegi koputab õlal ja ütleb et tõmba tagasi las mees ka otsustab midagi… Hihi.. Aga me mõtleme suhteliselt sarnaselt kõike.. Kuigi jah mehe sõna siiski jääb peale. ??

  • Reply K 29. mai 2018 at 18:15

    Suhtes pigem diktaator. Ostsime korteri, kõik tapeedid, kardinad, seinavärvid, vaibad,mööbel on minu valitud ? Tavaliselt ongi nii et näitan mehele ette mingi asja mida osta vaja nt ja ss mees on nagu: no kui sulle meeldib siis võtame ära. Sest teda lihtsalt ei koti sellised “pisiasjad”. Mäletan kui ütlesin mehele et suuremat riidekappi on vaja,et praegu mahuvad ainult minu asjad ära ja siis mees ütles et tal savi kus tema asjad on, ta võib kilekottide otsas ka elada ?
    Datenight toimib ka meil nii: ma vaatan ürituse, kino või muu meelelahutuse välja, saadan smsi mehele, et mis kus, millal ja et kas ta saab see päev (tal vabagraafik) ja vsjo ?
    Poes käime nii,et ma teen nimekirja ja koos õhtul lähme, kui aint paari asja vaja siis käin üksi.
    Hetkel ootan last ka, kõik asjad olen ise orgunninud, mehe abi aint nii palju kasutanud et mees käis vankril järgi ?
    Mees ise ütles ka et kui ma need datenighti asjad ja asjade orgunnimise tema peale jätaksin ss istuksime me koguaeg kodus ja elaksime tühjas korteris ja külmkapp oleks ka tühi ?

    • Reply Merr 29. mai 2018 at 18:48

      Meil ka nii, et mina olen põhiotsustaja. Mehel savi, võiks samamoodi kilekottide otsas elada ?

  • Reply Elis 29. mai 2018 at 18:08

    Kindlasti olen “diktaator” ? Aga vahest väsivad ka diktaatorid ja eks siis lööb see nõrgema sugupoole emotsioon välja ja tahaks,et mees teeks pai ja võtaks ainult korraks ohjad oma kätte…noh nii kaua kui diktaator hinge tōmbab ja jõudu kogub ? Aga karm reaalsus on see,et mida rohkem domineerin seda rohkem mu “sülekoer” ära harjub sellise elukorraldusega ja siin olen süüdi ainult mina ise ?

  • Reply A 29. mai 2018 at 18:06

    Kodune elu ja arved on täielikult mehe muretseda, aga kõike lapsega seonduvat orgunnin mina.

  • Reply Diktatuur 29. mai 2018 at 18:06

    DIKTAKTUURI??? :D Tik-tak-tik-tak :D

    • Reply Mallukas 29. mai 2018 at 18:09

      Haha, ma ju retakas, sa peaks teadma :(

  • Reply katrin 29. mai 2018 at 18:00

    Sülekoer ? mulle ei meeldi juhtimine ega otsuste tegemine. Mees on väga tegus organisaator kõiges, kuid seejuures küsib alati viisakalt minu arvamust igas asjas. Mulle sobib nii :)