Kas teil pole mõnikord tunnet, et te olete lõhestunud isiksus? Ei? Okei, ju siis on asi ainult minus, mis muud.

Ma olen ammu tahtnud sellest rääkida, aga no miljon asja vahepeal siin teha olnud ja nõnda on mul see mõte ainult mustandites konutanud. Igatahes mu mõte sai alguse SELLEST uudisest, et David Pärnamets hoolitseb Elina eest. Seda jagati vist delfi FBis või ma ei tea kus, aga igatahes oli seal FBi teemas palju kommentaare, mis kõik ohkisid, et vaene naine, peab taluma mehe diktaktuuri ja kindlasti on ta väga õnnetu inimene, kes säärase koletisega peab elama.

Alguses mõtlesin ise sama, et ma ei suudaks elada nii, et mu mees kogu aeg mulle ütleks, et millal ja mida ma tegema peaks, et see poleks üldse minule sobiv elustiil. Ega see vist mingi saladus ei ole, et meie majas olen mina pigem see, kes otsuseid teeb ja selle teooria järgi peaks Kardo ka maru kurb olema, et tema eest kõik ära otsustatakse. Fakt on aga see, et igas suhtes on vist üks, kes rohkem juhib ja teine, kes parema meelega järgiks – muud moodi vist töötada ei saakski.

Ma mäletan, et kunagi ma kirjutasin midagi sellest ajast, kui me remonti tegime ja keegi küsis, et mis värve Kardo magamistoas eelistas ja kui ma vastasin, et tal oli jumala suva ja talle sobis kõik, mis ma valisin, siis hakkas hull hala pihta. Vaene Kardo ei saagi valida midagi ja peab leppima mingisuguste asjadega, mida mina valin. Mind ajas lausa naerma, sest Kardol ausalt ongi nii suva enamikest asjadest ja 90% asjadest otsustangi mina ära. Kui talle midagi tõesti ei sobi, eks ta siis ütleb, aga enamasti on tal suva.

Seega ehk on Elinal ka nii, et talle meeldibki, kui on keegi, kes tema eest asjad ära teeb ja ütleb talle, et millal mida teha. Siinkohal tekibki mul see lõhestunud isiksuse tunne – ühest küljest mulle meeldib ise kõike valida ja teha, teisalt tekib mõnikord ka selline tunne, et no pekki, miks MINA pean kõike tegema ja otsustama. Et miks on nii, et kui midagi peab tehtud saama, siis on see 100% minu teha ja ajada, muidu ei sünni midagi, sest Kardol on suva. Eriti nadi on asjadega, millest mul ka suva on, või millest ma midagi ei tea. Näiteks nagu see maja soojustamise teema. Kaks aastat nämmutasime siin Kardoga seda teemat ja kumbki essugi selle nimel ei teinud. Nüüd tuli lõpuks minu ema, orgunnis ära, ütles, palju midagi maksab, palju mida vaja tellida on ja noh, asjad liiguvad.

Terve elu olen ma ju emaga elanud ja alati tema on see … suunaja olnud, mina tema “sülekoer”. Kõik asjad olid nii, nagu ema ütles ja millal ema ütles. No okei, see on igas peres nii, sest ema sõna ongi vast tähtsam kui lapse oma, aga mu ema on üldiselt selline sehkendaja ja organiseerija ja mul pole selle vastu midagi olnud, et minu eest kõik ära tehakse. Ja nüüd olen ma vastupidises elus – tee ise või ei tee mitte keegi. Vahel ma mõtlen, et kui mul oleks Davidi sugune mees, ma vist pooks ennast teisel nädalal üles, aga ühe nädala naudiks küll seda, et ütleks mehele, et kuule, võiks seda või teist teha ja siis TEMA orgunnikski kõik ära ja mina istuksin jalg üle põlve ja ootaks kuni kõik tehtud saaks. Huvitav, oleks see ka mõnus elu? Ma ei tea.

ma potensiaalse musiga

Kumb teie oma suhetes olete? See “sülekoer” või “diktaator”?

Jaga: