Ma olen viimasel ajal segaduses, et mida ma siia üldse kirjutama peaks, sest nagunii hakkate te kõike seda varsti telekast ka nägema ja ma ei taha kõike ette ka pajatada. Aga no nii palju ütlen ikka, et ma ei jõua ära oodata, et see reede kätte jõuaks, et saaks lõpuks rahulikult olla ja mitte mõelda kõigele, mis ma tegema peaks. Kuigi ennast teades, siis ma mõtlen ikka ja raudselt teen ka üht koma teist. Ega ma arvutit maha ei jäta ja liiklustestid võtan kah kaasa. Aga seda ma kavatsen küll täiel rinnal nautida, et mul pole nädal aega ühtegi võtet, ühtegi pildistamist, ühtegi töötlemist, ühtegi otsest kohustust. Selle pärast ei taha ma reisipäevi ka igaks hetkeks täis planeerida, sest muidu olen lõpuks veel rohkem väsinud, kui Maltale minnes. Ühesõnaga on reisi eesmärk lastega tsillida, Maltaga tutvuda ja Kardoga aega veeta, kui kaks last korraga magama saada õnnestuks.

Juba ülehomme hommikul peame lennujaamas olema, mis tähendab seda, et täna on viimased võtted, Kardo peab oma uue dokumendi ära tooma, asjad oleks vaja ära pakkida, paar reklaamartiklit tahavad valmis kirjutatud saada ja hea oleks, kui ma suudaks reisi ajaks paar lobaposti ka mustanditesse juurde kirjutada, et veenduda selles, et ma ei hakkaks reisi ajal survet tundma,  et peaks nüüd vahepeal blogima kah. Seda ütlen ma kohe ära, et sel nädalalõpul teen endale täitsa arvutivaba nädalavahetuse, mis tähendab seda, et ei mingit blogimist! Uuel nädalal jälle.

Eilne oli näteks üks selline päev, mis algas hommikul vara ja lõppes alles kell pool 11 koju jõudmisega. Muidugi täiega äge oli ka. Tegime Kardoga romanssi, käisime linnas ja igal pool tsillimas. Ahjaa, ämmaka juures käsin ka, kuhu ma reedel lihtsalt minemata unustasin rahumeeli. Noh, polnud õnneks hullu, sain eilseks ka kiirelt uue aja ja kontroll sai tehtud. Mul endal tekkis juba vahepeal tunne, et raudselt ma polegi rase, sest kaal langeb kolisedes, sümptomid on kadunud ja mingisugustest liigutustest võin ma ka vaid und näha. Minu rahustuseks sain isegi kiire UH, kus nägin väikse beebi siputamist ja ühtlasi ka kinnitust, et mul on mega suur platsenta eesseinas  + kartulikotiks veninud emakas, kus lapsel on ruumi ringi ujuda :D Seega ei saagi ma veel miskit kuskilt tunda, aga no ega sellega kiiret ka pole. Peaasi, et kõik korras on ja oli kah.

Ahjaa, ma väidan, et mul pole rasedussümptomeid, aga üks on küll: HORMOONID. Näiteks juuksuris mul peanahk tõmbus puhta roosaks, sest värv reageeris mu nahaga 100% teisiti kui muidu. Aga no emotsioonid ka. Kes mind instas või FBis jälgib, siis lugesite raudselt mu saagat kleidipoes, aga ma kopin selle siia ka:

Parim müügitöö on see, kui sa astud poodi sisse kindla plaaniga vähemalt üks kleit osta (aga miks mitte mitu) ja lahkud nuttes, sest müüja rõhutab korduvalt, “kui suur kõht tulevasel emal on”. Ma esimesed korral lasin minna, olin juba kabiinis kleiti proovimas, kui tädi jälle mu suur kõhtu mainis, et ala kas kleit mahub vms. “Kuidas palun?” küsisin ma lõpuks, sest ma ei arva ise et ma nüüd mingi üüratu kõhuga oleksin. “Oi, aga ma olen niiiiii palju väiksemate kõhtudega naisi näinud!” kinnitas ta mulle. Nagu okei, ilmselgelt mul mingi hormoonid keevad, aga ma just tundsin täna ennast nii hästi ja ilusana ja õhtul on perepildistamine ja tekkis tunne, et ah tead tahaks uut kleiti ja siis sulle öeldakse nii… Pfft. Kleidituju on lännu ja üldse igasugune tuju.

Miks ma seda poe nime kirja ei hakanud panema on see, et tegelikult ei olnud see müüja ju tahtlikult vastik, ma nägin seda ise ka. Pigem ta lihtsalt miskil põhjusel võib-olla arvas, et äkki üks rase naine tahab, et pidevalt rõhutatakse kui suur ta kõht ikka on? Ma ei tea, ausalt. Aga no ala umbes vaatad kleiti ja siis öeldakse, et oi seda pole mõtet vaadata, sest seda mul teie suuruses küll pole! Ja peale seda veel räägitakse 5x mu üüratust kehast, siis lõpuks mul tõesti valgusid riietuskabiinis silmad vett täis, võtsin kleidi seljast ja läksin nuttes minema nagu väike titt. Ma nägin küll, et see tädikene oli päris pabinas ja vabandas, et ta ei mõelnud halvaga, aga mul polnud tõesti mingit tuju sealt enam kleiti osta.

Õnneks tuju tuli ikka tagasi ja sain pildistamisel käidud ka enda uue Happeak’i kleidiga. Eks ma varsti näitan teile pilte ka. Ja eriti armas oli, et Kleidibutiik kirjutas ka, et kui mul ikka kleiti vaja, siis nad hea meelega saadaksid mulle mingi ilusa kleidikese. Nii et sellega sai ka siis lahendatud mu suvine “millega ma pulma lähen?” mõte.

Täna hakkavad meil võtetega seotuna suured aiameisterdused, millega üritame koduhoovi lastele ilusamaks ja ägedamaks teha. Paar ideed on juba varnas ja tahaks juba tegutsema hakata. Ma vannun – päevas on liiga vähe tunde. Aga kui kellelgi rohkem on, siis ma soovitan kinno Deadpool 2 vaatama minna. Ma enne esimese osa nägemist arvasin, et see on mingi ulme superhero film, mis mulle nagunii ei meeldi, aga kunagi sai ära vaadatud ja siis meeldis siiski täiega. Ja teine osa – apppii kui hea. Ma röökisin seal saalis niimoodi nutta, et mu fotomeik oli mööda nägu laiali ja kunstripsmed rippusid silmanurgast alla. Vana hea!

Takkatipuks oleks ma äärepealt oma uue pangakaardi ära kaotanud, aga õnneks sain selle Apollo kassast kätte. Jumal tänatud! Aga üldse muidu mulle täitsa meeldib selline kiirem aeg vahelduse mõttes. Alati võiks hullem olla ja kohe saame puhata ka! Või noh, mis PUHKUS see kahe väikse lapsega ikka on, aga need kiired võtteajad on mulle näidanud, et nad on mul ikka väga vastupidavad ja tublid, seega on nendega lust igale poole minna.

Aga… magada tahaks. Täna ärkasin kell kuus selle peale, et KEEGI pissis mulle külje alla.

Jaga: