Kell on alles viis, aga mul on jälle tunne, et oleme Maltal vähemalt kaks päeva olnud. Nagu eelmises postis lubasin, siis jalutasime ringi ja leidsimegi selle suure mänguväljaku üles. “Kraadiklaas” väitis, et õues on 29 kraadi, aga ma vannun, et see tundus nagu 40. Mul, lollil, polnud mütsi ka, seega peitsin ma ennast varju ja üritasin ennast elus hoida, kuni lapsed on nõus edasi liikuma. Lihtsalt no NII palav. Imelik, kuidas välismaal on isegi palavus teistsugune ja intensiivsem. Eestis on ikka tuulekest ja õhk kuidagi värskem, siin on ainult päike lagipähe. Seetõttu oleks mul võinud lihtsalt müts olla ja asi ants.

Nii tore kiiguke mänguväljakul, seal kõrval oli silt, et see on nendele lastele, kes ise ennast toetada ei suuda ja et puudega lapsed kiikumise rõõmust ilma ei jääks. Mari proovis ka kohe järele.

Malta, nagu meie seda näinud oleme. Ühest küljest nii sinine ja vett täis ja ilus, teisalt natukene nagu suur ehitusplats. Iga nurga peal kõrguvad kraanad ja igal pool on ehitusjärgus uued betoonkastid valmimas. Üldmulje ongi selline – kuiv. Kõik on niii kuiv! Ja prügi pole siin vist ka kombeks prügikasti visata, kõik on sodi nii täis, et panen endale käekotti ühe kilekoti, et teinekord kuskil peatudes natukene kraamida. Ma ei saa aru, miks siin nii tehakse? Ometi nii ilus koht, aga see prügi maas ja kitsastel kõnniteedel küll ilus pole.


Pettunud väike Lents

See park on siiani ainukene roheluselapp olnud, sest seda oli ka korralikult kastetud :D

Siin on näha, kuidas prügikotid maja äärtes on.

Vahelduseks üks pilt minust siis kah. Lende näitab paati.

Käisime poes ja sain endale lisaks mütsile ka uue kleidi, nii et käik oli edukas. Tagasi hotelli jõudes ronisime lastega kohe üles basseini, sest nagu öeldud, NII kuum! Bassus hakkasin mõtlema, et kui vanalt ma ujuma õppisin? Absull ei mäleta, aga esimesena õpetas papa mulle selgeks selili ujumise, ei tea, kas see on siis kergem? Mari harrastab midagi, mis näeb välja nagu uppumise ja ujumise vahepealne osa. Ehk siis ta sukeldub, vajub põhja, tuleb pinnale ja rabeleb nii, et jõuab punktist A punkti B. Teistele näeb see 100% välja nagu uppumine, aga ta ise naerab rahumeeli terve aja, seega ma eeldan, et see on järelikult mingi ujuma õppimise eelne faas. Üritasin talle küll näidata, et jalgadega saputamine on tal hea ja täitsa ilus, aga et kätega võiks niisama vehkimise asemel mingit konna moodi liigutust teha. “Ma ei soovi, aitäh,” ütles ta ainult. Nojah siis. Kuidas ja mis vanuses teie (või teie lapsed) ujuma õppisid?

Kui me Vembutembumaal käisime, siis Mari lasi sealt torust alla ja vette jõudes tegi ka sedasama .. rabelemisliigutust. Ma ütlen – meie teame, et ta ei upu, aga vetelpääste ei teadnud ja nõnda ta vette tormaski, Marikest päästma. Väga kena muidugi temast ja parem karta, kui kahetseda, aga kahjuks olid meil võtted ka ja ma ei kujuta ette, kuidas ma pärast puid alla saama hakkan, et lapsel rahumeeli uppuda laseme. Aga noh, me teame tegelt et ta ei upu, ausalt :D

Mari tagaplaanil oma uppumise/ujumise vahepealset hobi harrastamas

Igatahes said lapsed korralikult ära väsitatud ja mina ootan nende ärkamist, et nad uuesti poodi vedada. Meil on nii suur terrass ja peaks sinna pisikese bassu ostma, täna ajas veega solberdamise tuju leevendada vett täis lastud prügikast…

suu jätsine, nagu alati

Muuseas, eile õhtul avastas Kardo õhtupimeduses, et meist üle vee on mingisugused tuled, talle tundus, et oleks nagu lõbustuspark. Googledasin välja, et see ongi Manoel Islandi lõbustuspark nimega Luna Park, seega me nüüd teame, mis me homme õhtul teeme!

Jaga: