tere, Malta!

Oleme nüüd õnnelikult Maltal ja minu esmamuljed on väga head. Lennureis siia oli noh…üleelatav. Mariga ei ole mingit muret, ta nii ilusasti mängis ja püsis enamuse aja omal kohal. Lendega oli aga tükk tegu, sest kuigi esimese poole ajast päästis see laste reisikott meid suuremast murest, et MIDA temaga ometi teha, et tal igav ei hakkaks, siis kolm ja pool tundi on siiski 1a8k lapsele natukene pikk aeg, et viisakalt ühel kohal istuda. Või noh, vähemalt meie Lendele.

Nõnda pidingi ma temaga mööda lennuki vahekäiku 763x edasi-tagasi kõndima. Ma ausalt kohe üldse ei viitsinud ja ega see kõige mugavam ka polnud, aga ma teadsin, mis kõrvulukustav kisa järgneks sellele, kui ma teda füüsiliselt kinni hoidnud oleks. Muidu oli lennukirahvas hästi sõbralik ja ei pannud isegi pahaks, kui Lende rahumeeli ühe tüdruku kõrvale seisis ja tema küpsisekotist nosima hakkas. Tänutäheks üritas ta igal järgneval möödumisel tüdrukut kallistada. Enamik hakkasid Lendega juttu puhuma, tegid talle nägusid ja paitasid ta punnis põski ja niisama tuti-plutitasid, nagu inimesed ikka, kui nad näevad väikest inimest, kes kõige laiema naeratuse saatel neile otsa vaatab. Kõik peale ühe vanema naise, kes mind kogu aeg pilguga puuris ja iga kord mulle silmi kõõritas. Ma ei ole kindel, mis ja kuidas teda häirida sai, sest Lende oli oma rännakutel täitsa vait, aga ma olen kindel, et tädi oleks siis rohkem pööritanud, kui Lende oleks terve selle aja nutta röökinud.

Aa vahepeal üks väike tüdruk hakkas Lentsule nalja tegema ja Lende hakkas täiest kõrist ja südamest naeru kõkutama. Üle lennuki. Ma saan täitsa aru, et noh, võib-olla pole meeldiv, kui keegi kõvemat häält teeb, aga no see oli ainus kord, kus Lents üldse mingit heli tegi ja see oli ka naer, et võiks eeldada, et pole väga hullu. Nõup, see vanamutt pööras ennast oma istmel kahekorra, vaatas mulle silmaaugu sisse ja oli sellise näoga, et kle pliis ole viisakas ja viska oma laps lennukist välja.

Kuidas ma takistan last naermast? Et noh, nutmast veel, et võtad sülle või pakud midagi või juhid tähelepanu kõrvale, aga naermast? Lähen annan jalaga, et mutikesel parem meel oleks või?

Igatahes lõpuks suutsin ma selle vääniku kõhukotti toppida ja nõnda saime veel viimased 45 minutit üle elatud, kui olimegi Maltal kohal. Lennukist väljudes tuli vastu selline kuumapahvakas, millesarnast mäletan küll ainult Malaisiast. Laste kannatused jätkusid veel mõnda aega, sest veits tuli neid kinni hoida lennujaamas, kuni me oma pagasit ootasime, seejärel ootasime hea pool tundi oma transfeeri ja siis sõitsime veel oma 45 mintsa väikse marsalaadse bussikesega keset ummikuid meie hotelli. Ma ei suutnud ära oodata, kuni me oma tuppa saame ja et ma saaksin Lende lihtsalt… vabadusse lasta 😀

Tuba on meil mega suur. Või peaksin ma pigem ikka ütlema toad. Suur esik, elutuba, väike kööginurk, magamistuba, vannituba ja suuur terrass, mis ühendab elutuba ja magamistuba. Õnneks on terrassi seinad kõrged ja kivist, ei pea muretsema, et keegi siit alla kukub kuskilt vahelt.

Õhtupoole tegime väikse tiirukese lähiümbruses, avastasime, et kohe meie hotelli kõrval on kaks kaubanduskeskust, ostsime natukene tuppa süüa ja juua ning käisime lastega katusebasseinis ujumas. Õhtul korraldas restoran katusel ka grillõhtu, enne mida ma lihtsalt magama vajusin. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati enne ööd magasin – nii palju vaja teha, et isegi kui MEGA uni on, siis tundub see suure raiskamisena.

Igatahes esimese päeva muljed olid head, aga endal oli pidevalt selline väsimus sees. Mul hakkas nüüd, 16. nädalal, ka see emaka kokkutõmbe värk õrnalt pihta. Et kõht läheb kivikõvaks ja enam ei saa lapsi väga mugavalt sülle tõsta. Kotiga kanda on aga jumala mugav, seega ma pigem kasutan seda varianti, kui keegi just kandmist vajab.

Andke andeks, ma ei ole veel kaamerat välja võtnud, sest lihtsalt pole viitsimist olnud, aga täna lähme juba pikemale jalutuskäigule, proovime ranna üles leida ja siinsamas on ka üks suur laste mänguplats. Ilus on siin küll, lausa vägagi. Aga eks ma seda saan teile tõestada peale seda, kui ma olen kaamera kätte võtnud ja paar pilti teinud. Telefonist leiaks, aga see nett pole siin nii hea, et praegu üldse midagi üles laeks – peaks vist õnnelik olema, et blogidagi saab. See on mul vist mingi haigus, sest ma lubasin endale, et esimese nädalavahetuse olen blogivaba, aga noh, ma ärkasin kell 7, koristasin toad kiirelt ära, panin asjad kappi, käisin Mariga söömas ära ja Kardo ja Lende IKKA magavad, mida mul siis veel teha oleks, kui teile teada anda, et lennukis oli tobe vanatädi ja et Maltal on siiani olnud mega mõnna. Eile õhtul panin veel paar mõtet kirja, millest kindlasti lähiajal blogida kavatsen, aga ma üritan ennast tagasi hoida ja seda kodus teha, sest muidu hakkavad kõik mölisema, et ise oled puhkusel ja muud ei taipa teha, kui blogida, aga ma ei saa sinna midagi teha, et see mulle nii väga meeldib 😀 Seniks aga võite follow’ida GoTraveli instat (@gotravel.ee), sest ma olen selle nädalaks kaaperdanud ja sinna ikka paar korda päevas pilte postitada üritan.

Seniks olge mõnusad ja nautige Eesti suve, teil on vist enivei sama soe kui siin! Yr.no väidab, et meil on siin 25 kraadi, aga no päike kõrvetab ikka mõnuga – null tuult kah.