Alles siin oli suur arutelu Marimelliga seoses, kuidas tema ikka õigesti ei puhka. Üks ja teine blogija, esimene targem ja tabavam kui teine, avaldasid oma arvamust, kuidas tohiks ja ei tohiks puhata. Las ma räägin teile natukene enda meelest ÕIGEST puhkusest, sest MINA olen see kõige õigem ekspert!
- Talvel (ok, vb sügis ja kevad sobivad ka), sest suvel käivad puhkamas ainult lollakad. Eestiski ju ilus ilm, mis sinna võõra maa bassu äärde ikka kobida!
- Reis ei tohi olla odav paketikas. Nendega ei avasta sa üldse sihtpunkti ja sama hästi võiksid sa selle raha lihtsalt põlema panna. Kõige õigemad on need reisid, mis on ise kokku pandud ja majandatud. Ei mingit transfeeri hotelli, ei mingit All Inclusive lobi!
- Iga söögikord peab olema kulinaarne saavutus. Igal riigil on oma kohalikud hõrgutised, mida tuleb sisse süüa hommiku-, õhtu- ja lõunasöögiks.
- Basseini ääres lamada ei või. Toas lamada ei või. Iga päev olgu seiklus! Mis puhkus see muidu on, kui sa selle maha molutad?
Okei, nali naljaks. Ma ei tahaks kõlada nagu mingi snoob, aga kui keegi nüüd küsiks, et milline on minu unistuste reis, siis tõepoolest oleks see esiteks siis, kui Eestis on külm ja kõle. Pole ju midagi paremat, kui bassu ääres oma säärtest pilti teha ja instasse riputades saada kommentaare: “Issand, nii soeeeee! #kadeeee!”. Praegu ma olen küll Maltal, aga kuna Eestis on sama soe, siis ei huvita kedagi mu hala teemal: nii palav on. Samas unustavad mõned (ja kohati ma ise ka), et eksisteerivad LAPSED. Minu omad on küll piisavalt väiksed, et võime pmst ükskõik millal kuskile minna, aga enamik mu sõpru reisivad justnimelt koolivaheaegadel, sh ka suvel.
Üldse panna kokku ühte lausesse “tõeline puhkus” ja “lapsed”… Seda ei saa teha! Või ma ei tea, ehk olen mina üks abitu väike junn, aga no tõesti. Lastega puhkus on võõral maal elus püsimine koos lastega ja tõelisest puhkusest jääb see valgusaastate kaugusele.
Jah, üks tõeline seiklus ei oleks puhkusepakett, aga seiklus ja puhkus on ka minu jaoks kaks eri asja. Mul üks sõbranna käis Maldiividel paketikal. Aga noh, eks see oli next level paketikas ka -5 tärni hotell, omaette vee peal “onn” mis oli mullivanni ja muude juttudega, lisaks veel erakokk ja koksimeister. Aga samas – paketikas 😀 Sellisele läheks ise ka, kui mul noh, oleks miljon last vähem ja miljon euri rohkem. Lastega – palun säästke mind vaevast lennujaamast nuputamas, et kuidas hotelli saada. Palun jumal tehke nii, et hotellis oleks söödav toit hommikul, lõunal ja õhtul ja laske mul lihtsalt kuskil… lebada.
Tulles tagasi selle “õige puhkuse” punkti juurde, et kes see hotellilobi ikka sööks, head restod, mereannid, kõik ootavad! Absoluutselt, ma olen nõus! Iga jumala päev, kui oleme mööda promenaadi jalutanud, möödume me imelistest restoranidest, mille menüüd on megaahvatlevad. Näen vaimusilmas, kuidas ma astun ühte neisse sisse, palun menüüd ja enne kui ma olen jõudnud läbi lugeda, mis eelroogadena pakutakse, hakkab Lende rabelema, tahab toolist välja ja minema joosta. Kinni hoidmise järgneb kisa. Kiiruga lappan menüü läbi ja samal ajal üritab Kardo Lendele mänguasju pakkuda või nägusid teha, aga ei midagi. “LASKE MIND VABADUSSE!” hüüaks ta, kui oskaks. Aga ta ei oska, seega korrutab ta muudkui: “MAHA! MAHA! MAHA!” iga kord aina kriiskavamalt ja kõvemini.
Mina parimate reisikaaslastega – kui parimad reisikaaslased on need, kes sulle näkku karjuvad, ära joosta üritavad ja lõpuks näiteks püksi situvad.
Ohkad, pakid oma tited kokku ja võtad kuskilt take-away kiirtoidukast midagigi hamba alla, mida hotelli toas jaheduses nosida. Siis saab vähemalt üks meist ringi joosta ja mitte karjuda. Toiduelamusest jääb asi kaugele, aga vähemalt saab süüa. Ega ma enam kuigi nõudlik ei olegi 😀 Eile lõpuks jagasime lapsed ära, Kardo sai selle inisevama ja viis ta hotelli, samal ajal tellisime meie Mariga HEAST RESTOST sööki. Loomulikult kaasa. Et seda hotellitoas nagu uruhiired süüa.
Peale selle olen ma avastanud, et ma olen kohutavalt kahepalgeline. Ma armastan mereande, aga siin on kombeks tõestada oma andide värskust nii, et nad pannakse klaaskarbi sisse terrassile ja siis aeg-ajal pihustatakse veega. Seal nad vedelevad: üksteise otsas homaarid ja krabid, vaevu liigutavad veel, piinlevad. Inimesed pildistavad ja naeravad ümber, et ooo vaata, nad on ELUS! Mul on aga vastik vaadata. Kahju. Nii kahju. Ja ei mahu pähe, kuidas täiskasvanud inimesed seda nii toredaks peavad, et kutsuvad oma lapsi piinlevaid elusolendeid vaatama. Mari tahtis ka vaadata, aga ma ütlesin, et lähme edasi, see on väga kole ja krabidel on ai-ai. Nüüd Mari ka möödudes alati kommenteerib: “See ei ole eriti ilus!” ja pöörab pea sama demonstratiivselt ära 😀 Aga andke mulle kausitäis juba surnud merekarpe, ooojaaaa. Ma sööks küll. Kui noh, saaks kuhugi maha istuda. Õnneks ei saa, nii et ma ei pea ennast kurvalt tundma nende mereloomade piinamisele kaasa aitamisega. Eriti…
Seega jah, mis värsked mereannid. Värsked õunad ja banaanid on paremad – neid ei pea ootama ja saab rahus hotellitoas süüa 😀
Eile kirjutas mulle keegi blogisse, et no PALUN öelge, et te ometi sinna ja tänna ja kolmandasse kohta ka kindlasti lähete. Kõike tuleb näha, kõike tuleb kogeda! Ja ausalt, ma vannun teile, et ma TAHAKS, aga kes ei taha, on kaks väikest inimest, kellel üks häda ajab teist taga. Üks tahab vankrisse, teine ei taha vankrisse. “Emme, mul on palav!”. “Emme, ma tahan jäätist!”, “Issi, ma EI TAHA bussiga sõita!”. Ja tõesti on palav. Enne kuut välja minna on tõesõna enesetapp – leitsak tapab. Ma ei teagi, kas asi on minu raseuses, või tõesti on NIII kuum, aga mul hakkab pea ringi käima, kleepun üle keha, pea valutab, silmad eredusest kissis ja no ISE veel peaks kuidagi vastu, et surun surmatunde alla ja lähen, aga lapsed. Ma ei saaa lihtsalt.
Seega üritame me päevi sisutada terrassil veega mängimisega, katusebasseinis sulistamisega, heal juhul 1km kaugusele jalutuskäiguga, et osta jääkohvi ja midagi head söögiks. Proovime siin lähipäevil veel jõuda veeparki, aga seegi on kahtluse all. Esiteks sinna sõidab tund aega. Tund aega selle leitsakuga bussis – me sureme ära. Peale kuut ei jõua väga, sest tund sinna ja tund tagasi, lapsed jääksid raudselt juba tagasiteel magama ja siis ärkaks hotelli jõudes, et olla poole ööni üleval. FUN! Õnneks on nad väga rahul ka selle basseiniga, mis meie katusel on ja kus ühtegi kella ja vile pole. Ainult nelinurkne bassein. Tõesõna nad on seal ka õnnelikud, jumal tänatud.
Jah, tahaks, et saaks kõike kogeda ja näha, aga vot tõstan käed ja ütlen, et vot ei ole mina nii võimekas lapsevanem, et Lende ligihiilivat “kohutavat kahest” taltsutada ja reisi nautida samamoodi, nagu üksi reisides. Õnneks kuu lõpus läheme sõbrannaga KAHEKESTI Santorinile ja seal kavatseme teha ilusaid pilte ja süüa ilusates restoranides ja minna sinna kuhu tahame ja millal tahame. Tundub selline luksus, et karju kasvõi appi.
Aga nii kaua üritan ma selle perereisi ajal elus püsida. Ausalt, lastega ON tore ja on tore neile näidata ja elamusi pakkuda. Mari puhul on seda eriti näha, et ta seda hindab. Aga Lende… anna talle kauss vett – olgu see meie koduterassil või hotellirõdul ja ta on juba enam-vähem rahul. Ülejäänu on tema jaoks ahistamine, kinni hoidmine ja vabaduse piiramine. Aga kuidas ma tuleksin reisile ainult ühe lapsega, ikka võtad kõik kaasa ja muudkui piinled, nagu heale vanemale kohane.
Kaunis kvaliteetaeg lastega lõbustuspargis, millest pool ajast üritas Lende põgeneda, kriiskas, karjus, röökis ja Mari nuttis, sest tahtis igale poole minna ja KOHE 😀
Praegu on ka kell 2, Lende magab. Täna hommikune seiklus oli jääkohvi toomine ja Marile mänguasjapoest ühe lelu ostmine. Ma kleepun üle keha. Ma joon 773663 liitrit vett päevas ja võitlen peapöörtustega. Ma tahan süüa midagi, mis ei valmi viie minutiga ja ma tahan isesüttida, kui keeegi veel ütleb, et vaadake, et te kindlasti selle PÄEVASE Gozo saare ringreisi ka ette võtate. Päris ausalt, ma pigem näriks ise endal vasema jala maha ja peksaks ennast sellega uimaseks, kui nende kahe röövliga PÄEVASELE ekskursioonile läheks, eriti kui väljas on pluss 600 kraadi.
Ma vannun, et ma teen neid päris reise umbes viie aasta pärast – siis on kõik lapsed rohkem inimesed. Aga nii kaua proovige teie ka mitte kritiseerida teiste reise – päris tobe ju seda teha. Me kõik tahame lihtsalt ellu jääda – kelle asi siis, kuhu reisitakse ja mida tehakse.
Teate, mis unistus mul oleks? Et keegi vaataks meie lapsi ÜHE õhtu 2h ja me saaks restosse minna. Aga kuna ma ei tea siit kedagi ja võõrastele kohalikele ei julgeks lapsi jätta, siis noh, viie aasta pärast tuleme ehk tagasi, siis lähme! Nii kaua proovige andestada meie väga ebasobivat ja ebaõiget reisi. Ma lihtsalt üritan ellu jääda, olgu see nii hale kui tahes 😀
Vähemalt keegi meist on õnnelik 😀
Võite nüüd kõik mulle öelda, et ma olen ikka nii saamatu ema ja rääkida lugusid, kuidas teie Lendevanuste nelikutega iga kuu reisite ja kõik on imeline – see on ka okei. Aga pigem lihtsalt öelge, et ma elan veel need neli päeva üle 😀
55 kommentaari
Mu suurem (oli siis 1a – 1.6a) kui käis meiega Indias, Singapuris ja Balil. Kuid reisisime. Olgugi et ta on selline ülienergiline laps ja teab täpselt, mis tahab liigagi häälekalt (hakkas väga vara kõndima ja rääkima), oli taga väga kerge reisida. Talle väga meeldib uusi kohti avastada, ülimalt uudishimulik on. Kõige kergem oli Balil, kus iga kohalik temaga mängida tahtis.
Nüüd kui teine ka on (hetkel 6 kuud) siis vast lugu keerulisem. Laste vahet täpselt 2a ja 1p. Hetkel ei plaani ma pikemat reisi ette võtta ennem kui väiksem 1a ja siis soov Tenerifele talvituma minna. Peabki juba elamist uurima hakkama. Tahaks mõnusa elamise leida…
Hei!
Nii lahe su praegust Malta blogi lugeda 😀 Olen ka suundumas Maltale üksi oma kolme lapsega (1,7,9) Paljud arvavad, et olen peast põrunud, aga mul vahet pole kus ma hulluks lähen kas omas kodus või kuskil soojal maal….
Mis sa arvad, kas sa võiksid mõnes postituses mainida, mis hinnad seal restodes umbes on või ka kiirtoidukohtades, et oleks natukene võimalik eelarvet sättida 😉
Sulle aga rõõmsat meelt leitsakuga hakkama saamisel !
Eks see ikka oleneb, kus sa sööd, aga ma ütleks, et tsutt kallim kui Eestis 🙂
Meie oleme lastega küll paketikaid vôtnud. Just meeldib see, et otselend(tûrgi, kreeka, egiptus vms), tranfeer hotelli ja toitlustus. See on ikka puhkus, kui süüa tegema/otsima ei pea 🙂
Meie alati vôtame paariks pàevaks ka rendiauto ning avastame ka riiki. Loodus, kanjonid, veekogud. See, et paketikas, ei pea tahendama, et kuskile ei làheks 🙂
Soovitan Türgis Rixos Hotel Tekirovat- super oli!
Reisi ja puhkuse vahele mina võrdusmärki ei paneks üldse. Lastega või ilma. Kohale sebimine, jube palju jala käimist igal juhul, toidu ja kohtade otsimine, lõpuks ära retsitult koju roomamine. Pärast tahaks kaks nädalat magada kodus lihtsalt. Ei kõla nagu puhkus. Äge on ja elamus on ja näitab elu ja muudab mõtlemist jne., aga puhkus – ei. Puhkus on laps, kass, mees kodust välja lüüa ja raamatu, filmi ja toidu kuhjas aeleda paar päeva.
Sa räägid nagu mu mees juba lastega reisil olles 😀 Teil vist muidugi seal kraade liiast ka 😛 Aga kübar pähe ja natuke kergem kuumust taluda 😉
Lastega on tõesti paketikas kõige parem valik, lebotad hotellis ja rannas ja vsoo 😀 mul ei ole kül mingeid süümekaid, kui keegi küsib mida nägime, siis ütlengi ilus rand oli 😀 😀 nii kaua kui kannatas passisime liiva sees ja keskpäeval toas lebos 😀 “hotellilobi” on ka täitsa enam vähem 😛
Mariann, tubli et reisid lastega. Meil on Tallinnast Viljandissegi sõitmine suur katsumus ja väljakutse, sest 1a3k põnn närib turvatooli rihmasid läbi või lihtsalt röögib et teda kinni seal hoitakse. Lennureisi ei ole hetkel veel julgenud ette võtta.
Oh jumal tänatud, et mu laps pole ainuke, kes ei suuda 2 minutit paigal istuda ? Aga alati tahame ju ikka lapse kaasa võtta, et tal oleks ka tore elamus (mitte et ta mäletaks seda hiljem ?)… Nüüd ma siin unistan ka, et saaks sõbrannaga vms, aga kummalisel kombel pole mul kellegagi minna, sest teised tahavad ikka lastega minna ? Pliis, võta mind ka Santorinile kaasa ?
jessas kui eeskujulikud sõbrad sul 😀 mulle v6imalus antaks, siis ma põgeneks ka siit hullumajast nädalaks 😀 ILMA LASTETA 😀
Mul enamvähem käitumisega 4 a ja teine pärdikust 1a 4k röövel ja kui keegi annaks loa põgeneksin ma nädalaks aju puhkama ja seda ilma lasteta ?. Aga sina pea vastu kuna 2016 pärdikud ongi pärdikud ?
Minu Mari oli aasta ja nelja kuu vanune kui Maltal käisime. Käisime nii Gomina kui Gozo saarel. Viimasel istusime veel ca 2h kuskil kirikus kinni vihmatormiga. Käisime Sliema vahel pikki kilomeetreid avastamas ja saime ka Vallettal käidud :).
Eelmisel suvel oli Marianna kaks ja Elina, kes on ka veidi keerulisem laps, Ibizal. Sõitsime Riiast Londonisse, kus vahetasime lennujaamu (bussisõit mega palava ilmaga 3h) ja veel mitme tunnine sõit Hispaaniasse. Ibiza oli kuumuse mõttes 100x hullem kui Malta. Mitte ainumastki varjuga või korralikku mänguplatsi vms. Aga hakkama saime. Bussisõidud, linnuste vaatamised, pikad ja palavad kilomeetrid, lapsed pidasid ilusti kõik vastu.
Ja kummalgi reisil polnud mul meest kaasas.
Kuhu sulle medali saata võib :D? (ma ausalt ei mõtle seda irooniaga, tõesti tublid!)
Ma just bronnisin talveks reisi Hurghadasse 5* AlIn reisi. Esialgu ikka kahtlesin kas julgeme nädala kuhugi oma põnniga sõita ja veel lennuga 4-5h aga no ise tahaks ju nii puhkama palmi alla (juba 3a pole käinud ju). Ma loodan, et selleks ajaks 2a8k poiss on juba veidi mõistlikum, sest järjest mõistlikumaks ju läheb ta vaikselt..
Aga jah reis sai just valitud, et oleks hea hind aga kõik oleks olemas hotellis, sest kus sa selle põnniga ikka seiklema lähed. Seega valisime hotelli kus on vähemalt 4 väikelapsele sobilike liumägede ja atraktsioonidega bassut, mänguväljak, mängutuba jms. Süüa peaks ka hästi saama ja toad tunduvad mega kenad ja mugavad. Eks näis, mis saab aga lihtsalt arvan, et lapsega see parim variant. Ise olen aastaid tagasi käinud ennegi Egiptuses nii puhkamas kui kultuurireisil niiet sihtkoht oli valitud pm vaid hotelli ja hinna järgi (sest vahet pole ju kus palmi all sa bassu ääres vedeled ?). Kui aga tahad sihtkohaga tutvuda ja nautida kultuuri ja elu siis peaks jah, kas lapsehoidja olema või lapse koju jätma, seni kuni ta veel sellest aru ei saa.
Muide vaatn just “Malluka suve” ?
No peaaegu kolmene (eriti kui rääkida ka oskab) saab kindlasti rohkem aru. Ja kindlasti on ka kuurortis lihtsam last “valla lasta” 😀 Siin selliseid kohti palju pole. Aga kuidas saade meeldis :)?
Talvel Hurgadas külm …
Ma kirjutan nüüd selle ebapopulaarse postituse, sest neid kommentaare lugedes jääb mulje et kõik arvavad et lapsega puhkus pole mingi puhkus. Kirjutan just seetõttu et mina ei taha et inimesed kes reisida on alati armastanud laste saades oma elu pausile panevad sest siinsed kommentaarid ära hirmutavad.
Me oleme käinud 6k Mallorcal, 10-11k Seishellidel (2 ümberistumisega lend), 18k Lõuna prantsusmaal, 19k Dublinis ja 2a1k Roomas ja Positanos. Meil on lennud hilinenud, neid on ära tühistatud, laps on transfeeris oksendanud, oleme pidanud unise lapsega hotellituba kuskil pingil ootama jne jne
Mulle kûll meeldib ja oleme saanud neid reise nautida ning muudkui planeerime uusi. Küll aga olen ma nõus et lapsega reisimine pole päris sama mis mehega kahekesi ja tuleb rohkem planeerida ja lapse tempot ning päevakava arvesse võtta aga kõik meie reisid on olnud imeilusad. Jah ka meie oleme saanud lapsel järele joosta, ja ka meie oleme tihtipeale uhkele restoranile eelistanud toidu kiiresti kaasa võtta ja hotellitoas sûûa. Me pole saanud kõiki vaatamisväärsusi näha ja teinekord on tulnud hoopis tagasi minna jne.
Aga hea planeerimisega saab ju lapse/lastega ka reisi nautida. Meil on juba kujunenud mõned nipid välja. Näiteks lapse uned on pühad, hea on reisida perega (koos vanaemaga nàiteks), et siis vahepeal mehega Michelini * restorani minna, sõpradega kellel on samavana laps, vaadata lapse eest vahetustega, otsida ülesse lapsesõbralikud kohad (imeilusad pargid mänguväljakutega, loomaaed, lõbustuspark, rand kus on palju kive), rentida villa ja seal sättida elamine lapsesõbralikuks (näiteks oleme ehitanud puuvarju mängunurga ja ise meeter eemal päevitanud), rannas käime varahommikul ja õhtul (pole nii palju rahvast ja kuumust) restoranis ei pane me last kohe tooli kinni vaid üks mängib lapsega õues, teine tellib ja siis kui söök on kohal alles isub laps tooli (kasutame ka i-padi teinekord ja ei tunne üldse süümekaid). Käime ka kordamôôda restoranis ja kui oleme seltskonnaga reisil siis vahetustega (tihtipeale võtame lastele toidu kaasa hoopis).
Eks kõik päevad pole vennad ja ka lapsed on erinevad, vb meie laps on keskmisest lihtsam reisisell, aga mina soovitan küll perena reisida.
No nagu meil – olude sunnil reisimist endale lubada ei saa, aga kord aastas käime spaas,sedagi abikaasa firma kulul: r-p kõik sõidud ja söögid ja ettenähtud spaprotseduurid on tasuta. No ja iga aasta mõtleme nädalaid enne, et kas võtame lapse(hetkel kuuene) kaasa või mitte. Kaalume plusse ja miinuseid ja lõpuks tõdeme, et kui relax to the max plaanis on, siis jääb laps hoidjaga koju. Tavaliselt teisel päeval on aga igatsus lapse vastu ja mõtleme, et imelik on temata olla ja järgmine aasta võtame kindlasti kaasa. Ja nii iga aasta järjest ? Võite öelda mis tahate, aga üldjuhul olles lapsega reisil, on see pigem ellujäämiskursus kõigile osapooltele kui puhkus☺️
Kui sa rääkisid plaanist minna suvel Maltale siis tahtsin targutada teemal, et mõtle natukene ? rämedalt kuum ja lastega huller. Totaalne ülarahvastatus pealekauba.. Aga leidsin, et pole minu asi oma nina teiste elusse toppida ja õpetama kukkuda ? igaüks kogeb ise ja saab oma elamuse. Ja kui sa poleks läinud kellegi ütlemise pärast oleksid raudselt kahetsenud. Ning grammu on teil ju ikkagi äge ka!!! Raudselt!!
Perekoolis räägitakse teie kohta õiget juttu, nüüd on su vabakasvatuse viljad käes. Oled õnnelik enda kasvatuse üle, kui ei suuda isegi viieaastast kasvatada tund aega ühe koha peal istuma ilma et ta ei karjuks ;)? Saan aru et sul on lihtne lapse puude taha ennast peita aga mõtle palun natukene ette. lastest kahju muud ei midagi 😉
Võimas, tahaks Sinu enda “hästi kasvatatud” ideaalperekonna vilju näha…….. No päriselt kohe………..
PS lubasin kunagi oma kolmele tütrele, et kui nad suureks kasvavad ja mina vana olen, tahan ma nendega kohvikusse minna. Sorgin toitu, vingun, ajan joogi ümber ja lõpuks on mul häda……….
Tundub, et sul endal on ka vabakasvatus olnud lastetoas. Normaalne inimene ei pritsi nii mürki.
Perekoolis ?????
Ideaalne on talvekuudel suusatama minna mäkke, sest et eestis küngasetel ei saa hoogu ülessegi. Lõpuks gondlitega alla sõita ja õhtut söömata kukkuda voodisse ja magadaaa.
Hehe, seda muidugi, et inimesed käivad ju talvemõnusid ka nautimas 🙂
Lähen selle kuu lõpus Küprosele ja ainult selleks, et tuttavate lapsi hoida ja et nad oma puhkust naudiksid. Haha ja ega sa võid mind endaga järgmine kord kaasa votta. Sest mis saab mul teie suguse ägeda pere vastu olla 😀
hehe, see on tõesti hea plaan 😀
Me käisime eelmise aasta sügisel lastega Maltal. Üks oli siis just 3 saanud, teine 1,5a. Kõige jaburam asi, mida teha saime, oli see, et rentisime villa, see oli 2 korruseline, söögi tegu oli naiste peal ja väljaskäimine oli täpselt sama, nagu sa kirjeldasid. Seega ei mingit maitseelamust võõral maal. Ja emotsioonid olid täpselt samad. Lastega reisimine ei ole puhkus vaid tõsine ellujäämine võõral maal. Ma ei mäleta sest reisist ühtegi head emotsiooni, sest kõik oli alati halvasti. Lisaks olid lapsed juba kolmanda päeva õhtuks reisist nii väsinud, et enne magamaminemist nõudsid häälekalt kojuminemist. Ühesõnaga väikeste lastega enam reisile ei lähe. Ootame ka, kui nad on arukamad ja veidi vanemad või siis jäävad vanaemade-isade hoida ja reisivad tulevikus oma rahade eest ise?
Ma ei saaks öelda, et ühtegi head emotsiooni ei oleks, meil on neid ka täiega, aga lihtsalt NII väsitav 😀
Mul oli vist mingi kergekujuline deprekas ka, sest see aeg üleüldse oli minu jaoks täielik unenägu mitte paremas võtmes. Aga sellegipoolest ei läheks ma enam nii väikeste lastega reisile, et end natukenegi paremini tunda ja ise puhata 😀
Nii lahe tekst, mul tuli pisar silma suure naeru peale.
Minul on vaid ùks laps ja kaa eelistasin seni kui ta vàike oli pigem kodus olla, sest ainult siis sai tegelikult “puhata”, lapsega ringi kàies olin lòpuks vàsinum kui enne puhkusele minekut!
Tegelikult ei saa ma üldse aru kui inimesed arutavad kuidas on normaalne puhata ja reisida. Kuigi mul.ei ole lapsi, siis leian samuti et minu puhkus on idekas siis kui ei pea ühest kohast teise jooksma. Jah ma vaatan vaatamisväärsusi jah ma lesin ka rannas, šoppan kui tahan ja söön seal kus tahan ja mida tahan 😀 ehk siis puhkus ongi see et teen parasjagu seda, mida tahan 😀 mõistan neid kelle jaoks ongi puhkus see kui käiakse ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, teisalt saan aru neist kes rannas vedelevad. Paketikatega meeldib mulle samuti reisida, samas ei välista seda et panen ise reisi kokku, teen seda nii nagu parasjagu tahan ja kuidas soodsam/parem tuleb. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimesed ei saa aru, et see mis on ühele parim ei pruugi olla teisele 😀 ja ei saa üldistada, et kõik need kes armastavad bassu puhkust on idikad ja vastupidi need kes tuuritavad ringi bussikareisidel on üli kultuuriinimesed 😀
Ma leian ka, et igale oma. Mõnele meeldib üks, mõnele teine!
Lastega reisil on suur vahe: väikelastega reis ja reis 4+ lastega.
Minu noorem laps on kohe 5, suurem 7. Ja nemad on juba vahvad reisisellid. Tunnevad rõõmu nii restoranist, vaatamisväärsusest kui rannast. Saab vabalt mehega kokteili nautida ja samal ajal on lapsed rõõmsad ja rõõsad enda “gelato”t pugides.
Kõige hullem ongi reisida 1,5-3 aastase lapsega, sest nemad ju ei kuule/kuula ja ei jaksa paigal püsida.
Niiet pole hullu, 5 aasta pärast saad juba lastega reisi täiega nautida.
Just, või siis kui keegi tuleb kaasa lapsi hoidma 😀
Meie käime ainult kõik hinnas reisidel praegu, laps 3,5-aastane.
Ja see on suht puhkuse moodi ? Söögi ja joogi pärast muretsema ei pea, keegi koristab toa ära ja laps on ka rahul: on bassein, friikartulid, jäätis, õhtul lastedisko. No mis see väike inimene ikka tahta oskab ?
Vaatamisväärsusi jõuab hiljem ka vaadata.
Sa elad need neli päeva üle!
Aga tegelikult, siis oleneb ikka lapsest, kas saab kuskil “vaatamisväärsuste reisil” käia või peab leppima basseini ääres vedelemisega.
Käisin lapsega eelmine aasta kuu aega Itaalias, ta oli siis 3,5aastane. Vahetult enne seda sai käidud ka 3 nädalasel Gruusia reisil. Mõlemad olid pigem sellised vaatamisväärsuse reisid. Ma olin ise ka üllatunud, kui tublilt laps end kogu mõlema reisi vältel end üleval pidas- alates 20h lennukisõidust (ümberistumisega) kus ta selle aja jooksul magas kokku ainult ÜHE TUNNI!!!, või näiteks vältimatu tundidepikkune autosõit looklevatel mägedel ühest linnast teise samal ajal kannatades toidust saadud kõhuhaiguse käes, kuni siis tunditekaupa kõndimisteni Roomas ja mujal linnades.
Jah, ta oli väga, väga, väga tubli. Ei ühtki jonni, ainult vahepeal tahtis opa kui väga ära väsis, aga harjutasin sisse, et ikka ise peab rohkem kõndima.
AGA ütlen ausalt- sellist reisi lapsega teha oli väga vale. Ta oleks olnud õnnelikum basseini ääres hullates ja mängides ja mul on kahju, et ei osanud reisi sobivust ja põnevust lapse silme läbi vaadata. Selline reis on ikka ainult täiskasvanutele või juba suurematele lastele.
Järgmise reisi teen temaga kindlasti kuskile basseini äärde lebotama, kus on võimalikult palju atraktsioone jne.
Minu jaoks on ka muidu see ÕIGE reis seiklus ja naudingureis, aga LAPSE JAOKS on õigem ja parem selline lebokas, nagu sul ja Marimellil.
Edu ja jõudu sulle sinna. Ja andke jah Kardoga kummalegi tunnike-kaks vaba aega 🙂
Minu meelest oled Sa väga hea ema! Lastega ongi raske ja näiteks mind ei kutsu üldse reisima, sest eks see üks laste järel jooksmine ole ja ma võin kodus ka joosta! 🙂 Ja ma ei saa üldse aru nendest inimestest, kes annavad oma lapse või lapsed kuuks ajaks hoidjale ja sõidavad puhkama. (Olgu selleks siis tuttava tuttavad või Marimell).
Ahjaa. Ükspäev käisin loomaaias ja avastasin, et kui varem kulus seal terve päev, siid nüüd on 2-3 tundi enam kui piisav, et 2 korda kogu territoorium läbi traavida ja loomad üle kiigata.
Me oleme Kardoga ka käinud 2x puhkamas ilma Marita – minu meelest polnud väga lõbusad reisid 😀
Mul on üks pisike, sama vana kui sinu oma, ja ma pidin reisil hulluks minema. Mul veab, sest meil on veel ka 15aastane tütar: üheks õhtuks saime ta väikest valvama jätta paariks tunniks. Me mehega olime nii ärevil nagu oleks ei tea mis juhtunud ? Istusime mingis koledas suvakas pargis ja jõime veini ning tunne oli nagu tatina poppi või pahandust tehes ?
Kõik on ju targad, ma pean ka olema 🙂 Tegelikult olete võibolla sellele juba mõelnud, aga ehk annate Kardoga üksteisele tunnikese, kus üks on lastega hotellis ja teine läheb naudib head sööki/õlut/vaikust? 🙂 Või võtab Mari kaasa ja naudib suure preiliga kvaliteetaega. Lendel nagunii kama kaks 😀
Tead ma mõtlesingi seda täna teha 😀
Kas sa Lende puhul kandekotile pole mõelnud? 🙂
Kandekott on kaasas loomulikult, aga kui tema siht on saada MAHA ja ära joosta, siis teda enda külge siduda on sama hea, kui marutaudis pesukaru kandekotti panna – küünistab ja rabeleb 😀
Kõlab nii tuttavalt, lastega kasvõi maal sugulaste juures käimine on minu jaoks alati lihtsalt ellujäämine, lõbust või puhkusest on asi kaugel.
Mõned oskavad ka lastega puhkamas käia, olgu siis õnnelikud oma superpoweri üle ja jätku ellujääjad rahule 😀 neil niigi pingeline.
Haha, issand kui õigesti öeldud, et kui tõesti on selliseid supervanemaid, siis nautige oma edu ja ärge lööge lamajat 😀
No ärge nüüd hirmu nahka ajage ah ?..perereis on ostetud ja pisem on 1.6 a??
Noh, ehk ühega on kergem… :D? Ma ei tea, valmistuge lihtsalt jooksmiseks 😀 (võtke kandekott kaasa!)
Ma käisin oma pea kaheseks saava lapsega talvel Tenerifel ja sellises vanuses lapsega reisile – never again! Seal oldud nädala jooksul sain tund aega basseini ääres üksinda olla ja see oli kogu puhkus, sest ülejäänud ajast ajasime mehega last taga :D. Pool aastat enne reisi ostmist ju ei teadnud, et laps selline rahmeldis saab olema… Õnneks lapsed kasvavad ja varsti on see faas möödas 🙂
Aitäh, et ma ainukene ei ole :D:D Kuigi jah, mind see “varsti on möödas” faas väga ei aita, sest mul kasvab siin pidevalt keegi just SELLES vanuses peale 😀
Omg! Ma olen nii nõus! Ma tahaks puhkama minna ainult koos mehega kahekesti. Nii et ma ei ärka kell 6 ja ei keeda igal hommikul putru. Siis on juba puhkus! Ma ei peaks isegi kodust ära minema selleks 😀
Oled täiega chill ema! Tänks, et jagasid, nüüd ma tean, et pole ainuke, kes uhkeid reise kolmele hullule puhkuseks ei pea 🙂
Aga see kõik oleneb ju sellest, mida hõlmab sinu jaoks endas sõna “puhkus”. Lasteta või ilma, ühe koha peal konutamine ei ole minu jaoks puhkus. Seda ma võin kodus ka teha. Kui ma juba kusagile lähen, siis minu jaoks kõige hullem variant on ühe koha peal paigal olla. Õnneks lapsed sama masti mehed meil, nii et pidev ringiliikumine ja avastamien on juba vaikimisi meie pere puhkusedefinitsioon.
Tõsi – samas kodus ma ei saa kunagi ühe koha peal konutada, nii et veab sul, et sa selle pärast teise riiki minema ei pea 😀 ma lihtsalt ei viitsi (ja suuda sellise kuumaga) kuskil ringi tõmmelda, et ikka oleks “puhatud” nagu teised heaks kiidavad:D
Lastega koos reisimine on pigem kvaliteetaeg perega, saab olla koos ja nautida koosolemist kasvõi hotellitoas/basseinis.
Õige puhkus on kindlasti ilma lasteta, kas siis koos mehega või sõbrannadega, kasvõi üksi 😀
Jah, seda nüüd küll, et oledki terve päeva perega koos ja ei tee kuskile mujale üksi asja. Ei lähe keegi tööd tegema, ei lähe keegi lasteada – kollektiivne palavuse üle halamine ja kuskil vedelemine ja kilode kaupa jätsi söömine 😀