Uncategorized @et

õnn

7. juuni 2018

Homme ajame me kargu alla ja tuleme koju tagasi, seega võin nüüd öelda, et see reis oli täpselt samasugune, nagu kõik eelnevad. Just selles mõttes, et alguses kibeled täiega juba reisile tulema ja reisi lõppedes ei jõua ära oodata, et koju saaks. Küll aga tundub mulle, et mul see üks eelnev postitus sellest, kuidas lastega reisimine suur taak on, natukene ebaõiglane. Lihtsalt selle pärast, et lastega ükskõik kus olemine on enivei suurem taak, kui ilma nendeta olemine. Ja see, et ma ütlen, et me ei saanud restoranis süüa ja pidime toitu kaasa tellima ei teinud ju mind tegelikult õnnetuks, sest hotellitoas oli ka mõnus vitsutada ja peale seda hala oleme me iga hommik kuskil väljas hommikusööki söömas käinud. See on lihtsalt parim aeg, sest Lende tahab ise ka süüa ja suudab veits aega veel paigal püsida.

Ühesõnaga, ma küll kibelen koju, sest kodus on meie mugav voodi ja meie mõnus maja ja noh, meie poolpõlenud pliit, millel süüa teha ei saa, aga mis siis, kodukindlastus just kiitis remondifirma pakkumise heaks, nii et täname jälle issand jumalat Swedi eest. Meie loomad ja meie aed ja meie värske õhk ja meie batuut ja mängumaja ja muidugi Lea! Uskumatu, et inimesed küsivad mult tihti, et kas sul pole raske ämmaga koos elada. Oh ei, ma parem küsiks, et kas teil raske ilma ämmata pole elada? Eriti hästi saan ma sellest kodust eemal olles aru, kui mõnus on kodus olla.

Näiteks on meil kodus sooja ilmaga terrassiuks lahti, mis tähendab seda, et lapsed tuiavad vabalt nii õues kui toas ringi. Ka ämmal on sooja ilmaga terrassiuks lahti ja konkreetselt poole päevast jalutab Lende sinna rahumeeli sisse ja sööb vanaema juures head-paremat ja vaatab temaga raamatuid ja… issand, ma ei teagi, mis ta seal teeb, aga pidevalt hakkan vaatama, et kus see Lende on ja jälle on ta ennast vanaema juurde külla sättinud. Mitte ainult Lende, Mari kah. Aeg ajalt vedelevad nad mõlemad siruli vanaema voodis ja vaatavad koos multikaid või muud säärast.

Ja ma saan lihtsalt öelda, et kuule ma lähen nüüd poodi või ajan asju ja ei pea kuskilt ilma pealt lapsehoidjat otsima, või oma ema Õikalt kohale kutsuma, vaid saan lihtsalt teha, mida vaja ja ma tean, et lastel on kogu aeg oma inimene olemas, kellega nad hea meelega jäävad. Nii et Lea, kui sa seda loed, siis tea, et Mari räägib iga päev, et vanaema annab talle jäätist, kui ta koju tuleb, nii et ole selleks valmis!

Aga, AGA! Reisil on ka mõnus olnud. Nagu te teate, siis mul on viimasel ajal nii palju tööd olnud ja olen korralikult rabelenud, et kõik tehtud saaks. Noh, eks see rabelemine läheb kodus edasi, aga nii mõnus on siin lihtsalt vabalt võtta, lastega ringi jalutada, nendega juttu puhuda, vaadata, kuidas nad vees mängivad, iga päev ujumas käia. Mitte kuskile kiirustada, mitte kuskile tormata, mitte kordagi öelda nutvale lapsele, et emme peab minema tööd tegema. Ainult ole, vedele – tee mis tahad. Mõnus.

Kuigi jah, igal vedelemisel on piirid, nüüd võiks juba koju tulla, nagu öeldud. Ja ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen rase või mis, aga mul on kuidagi eriti selline tunne, et mul on nii palju vedanud ja ma olen nii õnnelik inimene, et see kõik ei mahu mu sisse ja tahaks nagu kuskilt üle voolata. Enamasti voolab silmadest :D Kuidas minusugusel tondil selline perekond õnnestus skoorida? Kui kaua saab inimene niimoodi elada, et ta on KOGU AEG õnnelik? Ma ei tea, aga mida aasta edasi, seda rohkem ma nagu usun, et äkki jääbki nii? Eks väikseid mõõnasid tuleb nagunii, aga üldine foon on see, et kõik on suurepärane ja mõnus. Isegi siis, kui ma ärkan kell kuus hommikul selle peale, et keegi kommenteerib kõrval: “Emme, emme, emme, emme, kas sa tead? Kas sa tead? Kas sa tead? Päike ei tudu enam! Lende ei tudu enam! Tahad minuga diivanile istuda ja seista? Jah? Tahad-tahad!” ja samal ajal hüppavad need kaks elukat mööda voodit nii, et ma pean oma siseorganeid kaistma ja ma kähisen Kardole, et appi, meil on nii palju lapsi ja Kardo naerab vastu, et tuleb ju aga aina juurde ja siis ma kraban nad kõik kaissu ja mõtlen, et ma olen õnnelik.

Reisida ongi selle pärast lahe, et koju tulles on nii palju tänutunnet ja rõõmu just KODUST, et hindadki seda rohkem, arvan mina.

Aga kuulge, kas teie olete õnnelikud? Just praegu, selles hetkes, mis te olete, kui te seda loete. Kas olete? Või mis on õnnest puudu?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

47 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kadri 20. juuni 2018 at 13:15

    Tore on vahelduseks negatiivsetele uudistele (meedias) lugeda ka midagi positiivset, et kellelgi läheb hästi ja on õnnelik. Kadedate inimeste hulka ei kuulu, olen alati veel õnnelikum ise ka kui teistel hästi läheb. Kodu on mul olemas, soe voodi, toit, töökoht ja puhkus kohe varsti ees terendamas. Igasugu plaane on juba suveks nii perega kui sõpradega, erinevatele kontsertidele plaanis minna ja muud ägedat teha. Hetkel istun tööl ja loen igavusest sinu blogi ja söön õuna peanut butteriga, mida veel võiks üks hing tahta! Tunnen küll, et olen õnnelik just siin ja praegu. Aitäh sulle positiivsuse laengu eest Mallukas! :)

  • Reply Eliana 11. juuni 2018 at 20:01

    Jah, olen küll! Siiralt ja südamest! Mu ümber on fantastilised inimesed, kes on kõik elus ja terved ning hetkel üliedukad kõik, lõpetasin just doula eriala ja saan kogeda eluime kõige puhtamal kujul! Kanditeerisin uuesti kooli,seekord raseduskriisinõustajaks ja ma tean, et ma olen leidnud oma tee!

  • Reply Triin 10. juuni 2018 at 07:16

    Ma arvan ,et ma olen hetkel täiesti piisavalt õnnelik . Maja mees 2 last (kolmas kohe varsti saabumas) . Lapsed saan rahumeeli õue jooksma lasta . Eks ikka neid asju on , millest unistan aga tavaliselt unistused kipuvad vaikselt ka täide minema . Hirm on kyll aga see laheneb ka ajaga ( loe sûnnituse ees ) ja see on mööduv .

  • Reply crimson 9. juuni 2018 at 18:31

    Kena on lugeda, kuidas osatakse önnelikud olla. Kadedust ma ei tunne vöi siis ei teadvusta seda endale. Aga mina ise. Ei. Ei ole önnelik. Mäletan aegu, kui minu käest küsiti: “Kuidas läheb?” ja sain sellele vastatud alati: “Kenasti.”. Aga nüüd on vastuseks: “Ma ei tea.” Kurb on. Arvan, et depressioon. Elan ema-isa majas oma kahe lapsega. Mehe lubasin minema, kuna ma ei armastanud teda enam. Ja nüüd ma lihtsalt olen. Töö-kodu. Kodus ainult magaks ja sööks. Köik ajab nutma. Oleks vaja autot osta, aga pole nöuandjaid, kes aitaks valida, et sita asja otsa ei satuks. Siis tahaks veel oma kodu, maja. Ühte majja kaks perenaist ei mahu, seega ema-isa juures elamine pole mingi elu. Lihtne on küll, aga samas nii keeruline. Ma vaid vegeteerin ja olen niiiii katki.

    • Reply Mallukas 9. juuni 2018 at 18:42

      Kas sa teraapia peale ei ole mõelnud? Mulle tundub,et see võiks aidata küll – mõnikord on okei katki olla, aga selle pärast ongi inimesed, kes aidata oskavad :)

      • Reply crimson 9. juuni 2018 at 19:08

        Tahaks ikka ise kuidagi hakkama saada, aga viimasel ajal tundub, et peaks töesti kuskile pöörduma. Ehk saaks oma eluröömu tagasi.

        • Reply Mallukas 9. juuni 2018 at 19:24

          Ega elu ei ole mingi võistlus, et kes ISE paremini hakkkama saab, okei on abi saada ju. Mul oli ka paar aastat tagasi mega deprekas, aga teraapia aitas üsna kiiresti!

  • Reply Taki 8. juuni 2018 at 07:45

    Ma mõtlen samamoodi, et kas ongi võimalik olla kogu aeg nii õnnelik, siiani tundub et on.
    Käisin just ilma meheta reisil ja mitte kunagi enam uuesti. Piin oli kogu aeg igatseda.
    Vb 10 aasta pärast meil on vaja üksteisest puhkust, aga praegu oli selleks liiga vara.
    Ma mõtlen, et sa lähed ka sõbrannaga kahekesi reisile, kas ei karda et tekib meeletu koduigatsus?

    • Reply Mallukas 8. juuni 2018 at 08:47

      See on 7 päeva, usun, et elan üle, arvestades, et ma pole 2-aastane laps :D

  • Reply Flamingo 7. juuni 2018 at 21:55

    Ma ei ole õnnelik. Ei ole juba ammu olnud. Tervis on väga halb, lisaks diagnoositi aasta lõpus epilepsia, mille tõttu pidin töölt lahkuma ja teen nüüd juhuotsasid ja eriti ära ei ela ja see kõik on tekitanud depressiooni. Rõõmu ei ole, nutta ka ei saa. Hakkan järgmine kuu arstil käima sellega. Kusjuures natuke võõrastav on isegi lugeda seda postitust, sest muul ajal kõik räägivad kui tavaline on depressioon ja kui palju seda leidub ja kuidas eestlased ongi depressioonile kalduv rahvas….aga siin on terve hulk rõõmsaid ja eluga rahul inimesi – mille üle on muidugi ainult hea meel :)

    Pereliikmed õhutavad, et pead mõtlema positiivselt! Ja siis läheb paremaks. Ma küsin tavaliselt vastu, et kui ma käsin sul mõelda ainult negatiivselt, siis kas see oleks nii lihtne?

    • Reply Mallukas 7. juuni 2018 at 22:33

      Ma kujutan ette, et selline olukord võib deprekat tekitada küll. Ja ma olen kindel, et kindlasti on ka neid, kes pole praegu väga õnnelikud – elu käibki tõusude ja mõõnadega. Peale sinu mõõna tuleb raudselt MEGA tõus, jään seda sulle ootama :)

      • Reply Flamingo 8. juuni 2018 at 01:32

        Aitäh, kallis oled! :)

  • Reply N33 7. juuni 2018 at 21:37

    Ma pole eales nii õnnelik olnud kui praegu. Mul on maailma parim mees, ülitubli teismeline poeg, kõhus kasvab varsti sündiv tütar, oma kodu, unistuste töö, majanduslik kindlustatus ja väga normaalne ämm :D vahel ka mõtlen, et kuidas ma nüüd siia punkti olen jõudnud ja kas ma peaks muretsema, et kõik nii hästi on :)

  • Reply Merx 7. juuni 2018 at 19:43

    Oeh! Ämmad! Kahjuks ei ole minul ämmaga vedanud, mida kaugemal, seda parem. Tore lugeda, kui keegi saab vastupidist väita :)
    Õnn on olemas ja tasapisi kasvab. Ja ootame juba tema tulekut novembris! Lisaks muidugi see, et nälga tundma ei pea, riided seljas ja küll vana, aga siiski oma kodu olemas. Just eile rohisin aiamaad ja tabasin end mõttelt, kui kuradi rahul ma praegu olen, et ma siin elada saan tänu oma mehele. Et mul on need sibulad ja kapsad, mida rohida, et ma saan OMA kodus olla ja tunda end vabana. Hea tunne on. Seega võib öelda, et raha mured on meil kõigil ja jäävad ka alati, kui sellest mööda suudame vaadata, on ju tegelikult kõik hästi. Eriti, kui ämm super on! :)

  • Reply G 7. juuni 2018 at 19:27

    Nii õnnelik, et igapäev kardan, et varsti juhtub midagi halba, mis mu õnne rikub …

  • Reply Lote 7. juuni 2018 at 18:32

    Ma tunnen, et olen kohe väga õnnelik! Eriti praegu. Kool on edukalt lõpetatud ja kutseeksam sooritatud, lapsele sain lasteaia koha, 3kuud tagasi vahetasime oma vana penskarist auto uue ja värske vastu ja see teeb mind siiani õnnelikuks, ühed head sõbrad on beebiootel ja see teeb mind õnnelikuks, kuna nad on seda kaua oodanud. Mul imearmas tütar, kes tahab, et ma juba mingit 500x 2 legoklotsi kokku paneks ja maailma parim mees, kes köögis süüa teeb, kuni mina diivanil kõhtu valutan.
    Täiuslikust õnnest oleks veel puudu päris oma kodu ja neid mudilasi võiks siis ka kohe rohkem olla?

  • Reply K.d 7. juuni 2018 at 17:53

    Mina olen täiega õnnelik! Tervis on mul ja lähedastel korras, toit on laual, katus on peakohal, õues on suvi! Mis sa hing veel ihkad ❤️?

  • Reply Diana 7. juuni 2018 at 17:52

    Ma olen õnnelik, super töökoht, armastav mees ja väga tubli laps, oma kodu, kõik oleks nagu olemas ja ei oskaks millestki puudust ka tunda aga tunnen natukene on puudu, oma sisemise rahu leidmisest. Osaliselt ei oska mõne asjaga leppida, minevikuga rahu sõlmida ja mõista miks asjad inimestevahel nii kehvasti lähevad vahepeal.
    Aga mõtlen, et ju siis peab nii olema ja elu on selline. Kõik ei lähegi alati nii nagu tegelikult tahaks!

  • Reply Lisbet 7. juuni 2018 at 17:29

    Issand see ämma jutt teeb mind kadedaks :D
    Mul elab ämm suht ligidal,aga ausalt,ma soovin,et ta elaks vähemalt 100 kildi kaugusel- last pole ta mul kordagi hoidnud,see-eest sisustab ära kõik mu mehe töölt vabad hetked :P niisiis olen ma nagu üksikema,kes veab last igalepoole kaasa või ei käigi kuskil… Öeldakse,et suur viga on mehe ja ämma vahele kuidagi trügida…. No ma mitu aastat ikka kannatasin,aga siis kui nägin,et laps kasvab juba pm ilma isata,siis võtsin sõna… Noh aga sellest pole mingit kasu :D ühesõnaga,veab neil ,kellel hea ämm,kes elab ligidal või sitt ämm,kes elab kaugel :D

    • Reply A 8. juuni 2018 at 10:16

      Aga anna laps mehega kaasa, kui ämma juurde läheb. Ämm ju siiski lapse vanaema ja võib ju lapsega nii kaua mängida, kui mees muru niidab vms?

  • Reply Valeria 7. juuni 2018 at 17:06

    Minu õnnest on puudu lastele mängimiseks mänguasjad. Mõlemal kaks autot pisikest on. Ise olen hetkel töötu, laste isa ei toeta. Joodik on. Kodus 2 viilu leiba ja moosi. :(

    • Reply Mallukas 7. juuni 2018 at 17:30

      Laste mänguasju jagatakse tihti gruppides tasuta ära, kas tõesti pole märganud? Toiduabi saab lastega küsida toidupangast!

    • Reply Wizz 9. juuni 2018 at 07:57

      Pigem on su õnnest puudu ” väike ülekanne mallukalt”, sellise südantlõhestava kirjutisega. Kui mu lastel oleks söögiks leib ja moos siis ma kasvõi korjaks pudeleid, mitte ei ootaks imet.

  • Reply Marta 7. juuni 2018 at 16:51

    Minu õnnest on tsuti-tsuti puudu. Tahaks saada pangast laenu, et täitsa oma pesa punuma hakata :)

  • Reply Katre 7. juuni 2018 at 15:34

    Jah, ikka õnnelik! :)
    Istun kodu kõrval pargis, beebs teeb oma uinakut, loen uudiseid, su blogi ja muud säärast. Ilm on ilus, natuke tuuline, aga see eest pole rämedalt palav. Päike, linnulaul.. mõnus on olla.

  • Reply l 7. juuni 2018 at 15:20

    Midagi otseselt nagu häda ei ole, aga ülevoolavalt õnnelik ka pole. Vähemalt ei tunne ennast enam täiesti ilma põhjuseta sitasti, selle üle olen küll rõõmus :D

  • Reply Geidi 7. juuni 2018 at 14:35

    Kui töökoht rahumeelselt vahetatud saab siis olen ka tööalaselt õnnelik. Pereelu osas olen väga õnnelik.

  • Reply eix 7. juuni 2018 at 13:55

    Oleme õnnelikud! Las elu teeb omi asju, pole vaja kõige peale ülereageerida :)
    Siiras rõõm kohalolust praeguses hetkes algas siis, kui hakkasin rohkem enda sisse vaatama, enesearengutee tundub lõputu ja põnev!
    Vaatan samuti oma pisikesi ja peab tõdema, et nad kasvavad niiii kiiresti, ainus viis ongi neid muudkui krahmata ja musitada enne, kui nad minema kolivad.
    Ja ainsad asjad, mis mind takistavad õnnelik olemast on magamatus ja see, kui mul pole tükk arga ühtegi hetke endale.

  • Reply G 7. juuni 2018 at 13:46

    Oeh, nii tore on lugeda nii mõnusalt kirjutatud ja positiivsust täis postitust.

    Mina ütlen ka täna, et olen õnnelik. Mul pole õnnest midagi puudu, küll aga teeks mõned pisikesed asjad veeeeel õnnelikumaks. Õnnelik on niiiiiii hea olla :)

    • Reply Mallukas 7. juuni 2018 at 13:49

      on jaa, tahaks pisara panna maha jälle :D

  • Reply Greete 7. juuni 2018 at 13:25

    Minul on õnnest puudu magistritöö hinde teada saamine! Kuna mul ei läinud see just kõige paremini, siis pean õhtuni vee kannatma..

  • Reply Ingrid 7. juuni 2018 at 13:22

    Õnnest puudu lapse ainuhooldusõigus ja pidev tema tondist bioloogilise isaga kemplemine on väsitav ja mõjub rahakotile… Saaks siis ometi oma väikse perekonna ning värske ilmakodanikuga rahus elada, aga ei…

  • Reply Geity 7. juuni 2018 at 13:17

    Muresid oleks ju palju aga ega nende kurtmine ei paranda midagi.Panin juba FB ka kommentaari aga seda lugedes endal silmad vesised,mulle alati läheb hinge ka see kui teised on õnnelikud,päris päriselt kohe ? muidugi oli natuke kurb lugeda vanaema kohta,kuna minu ema,laste vanaema lahkus neli kuud tagasi ja temaga suhted ei olnud ei mul ega ka lastel ilusad aga igatsen ikka kuramuse palju teda :( võiks öelda et kadedaks teeb lugeda oma maja ja lastel batuudid jne aga ei,ma ei kadetse,nii tore on päriselt ka et on kuskil vähemalt üks pere kellel on kõik hästi ? minul sellised asjad unistused aga unistusi ju ka peab olema ? igatahes,te olete maruvahvad ? Päikest põue ja õue alatiseks !! ?

    • Reply Mallukas 7. juuni 2018 at 13:21

      Eks igaühel on unistusi, mul on ka unistus, et meil oleks maja soojendus ja fassaad tehtud ja kaks uut terrrassi ja siis saaks juba aeda ilusamaks teha hakata, aga kõik võtab aega ja raha ja.. :D

  • Reply Laura 7. juuni 2018 at 13:02

    Jah, olen küll õnnelik. Vahepeal võin ju arvata, et ei ole, aga see on pigem jonn tühiste asjade pärast, mis end minus peidab :)

  • Reply Annely 7. juuni 2018 at 13:00

    Samas õnnelik,olemas imearmas pooleteist aastane kutt kes vahel ka tigedaks ajab ning armastav mees, õnnetu kuna tahan,et mees oleks meie kõrval(välismaal tööl ja koju kord või kaks kuus ja siis ka 3päeva) :( Vaatan perekondi kes jalutavad ema,isa,laps/lapsed ja tuleb ka igatsus peale :/

  • Reply Kaisa 7. juuni 2018 at 12:59

    Täielikust õnnest on puudu ja ammuoodatud eurojackpot peavõit :D
    Ei ausalt, mina olen terve, mees on terve, lapsed on terved, katus pea kohal ja väike rattavõistlus kohe-kohe ukse ees. Pisiasjad on nagu on, alles eile läksime riidu, aga vaat ma arvan, et kui härra muga enam riidu ka ei viitsi minna, siis hakkan õnnetuks. Seni, kuni jageleme, seni tean et ta armastab? (if that makes any sense) :D
    Just praegu vaatan, kuidas mu 6ne ja 1ne koos mängivad- jooksevad ringi, püüavad teineteist kätte saada ja siis korraga kisavad nagu metsalised :D Õnn ongi neis pisiasjades- hea meenutada ca aasta pärast, et näed, mängisite nii koos :)

    • Reply Mallukas 7. juuni 2018 at 13:10

      Minu meelest ka see parim, kui lapsed koos mängivad, mis siis, et see kisa om kõrvulukustav :D

  • Reply K 7. juuni 2018 at 12:56

    Oot, elad ämmaga? Mis ajast? Teil siis hoovis veel üks maja?

    • Reply Mallukas 7. juuni 2018 at 12:57

      juba neli aastat, või no nii kaua kuni ma Männikul elanud olen. Hoovis on veel üks maja, jah

  • Reply Kapten 7. juuni 2018 at 12:56

    Ei, mina ei ole kahjuks õnnelik. Üks faktor ongi see, et mul ei ole oma kodu, oma mõnusat pesakest. Ühtlasi paarisuhe kannatab kodutuse tõttu ning ka seepärast, et ilmselt on meil mõlemal teatud sorti sünnitusjärgne depressioon. Lapsega elu tekitab praegu tohutut lisastressi ja kõik tundub päris lootusetu.

  • Reply K 7. juuni 2018 at 12:55

    Ma olen peaaegu õnnelik. Mul on küll kaks imelist last kes on mu jaoks kõik, kuid midagi oleks nagu ikka puudu. Mis see puudu on ei ole suutnud välja mõelda.

  • Reply Killu 7. juuni 2018 at 12:54

    Tõelisest õnnest on puudu veel oma päris kodu. Muidu võin õelda, et kõik on hästi.Lapsed on olemas ja tore mees.

  • Reply Liisi 7. juuni 2018 at 12:51

    Minu ja minu kõrval tuduva 11k beebi õnnest on puudu ainult issi, kes on teisel pool maakera ja keda me pole peaaegu 3 kuud näinud. ? Aga aga, järgmine nädal on ta juba siin! ?

  • Reply K 7. juuni 2018 at 12:46

    Õnnega on selline asi, et iga kord kui ma julgen mõelda, et “vot, nüüd olen ma õnnelik! “, siis elu hakkab kaikaid kodarasse viskama ja ühtäkki muutub õnn kurbuseks. Sellepärast ma nagu ei julgegi seda kunagi välja öelda, isegi kui ma seda tunnen.

  • Reply k 7. juuni 2018 at 12:46

    Ainult terved hambad on veel õnnest puudu. Või noh vähemalt et nad nii katki poleks et ei valutaks. Muidu peale selle kõik parimas korras, tore mees, toredad kolm last ja ema on samuti hea tervise juures :)

    • Reply Mallukas 7. juuni 2018 at 12:48

      ah jumal, see meenutab, et nii mina kui ka Mari peame hambaarstile minema :(