Homme ajame me kargu alla ja tuleme koju tagasi, seega võin nüüd öelda, et see reis oli täpselt samasugune, nagu kõik eelnevad. Just selles mõttes, et alguses kibeled täiega juba reisile tulema ja reisi lõppedes ei jõua ära oodata, et koju saaks. Küll aga tundub mulle, et mul see üks eelnev postitus sellest, kuidas lastega reisimine suur taak on, natukene ebaõiglane. Lihtsalt selle pärast, et lastega ükskõik kus olemine on enivei suurem taak, kui ilma nendeta olemine. Ja see, et ma ütlen, et me ei saanud restoranis süüa ja pidime toitu kaasa tellima ei teinud ju mind tegelikult õnnetuks, sest hotellitoas oli ka mõnus vitsutada ja peale seda hala oleme me iga hommik kuskil väljas hommikusööki söömas käinud. See on lihtsalt parim aeg, sest Lende tahab ise ka süüa ja suudab veits aega veel paigal püsida.

Ühesõnaga, ma küll kibelen koju, sest kodus on meie mugav voodi ja meie mõnus maja ja noh, meie poolpõlenud pliit, millel süüa teha ei saa, aga mis siis, kodukindlastus just kiitis remondifirma pakkumise heaks, nii et täname jälle issand jumalat Swedi eest. Meie loomad ja meie aed ja meie värske õhk ja meie batuut ja mängumaja ja muidugi Lea! Uskumatu, et inimesed küsivad mult tihti, et kas sul pole raske ämmaga koos elada. Oh ei, ma parem küsiks, et kas teil raske ilma ämmata pole elada? Eriti hästi saan ma sellest kodust eemal olles aru, kui mõnus on kodus olla.

Näiteks on meil kodus sooja ilmaga terrassiuks lahti, mis tähendab seda, et lapsed tuiavad vabalt nii õues kui toas ringi. Ka ämmal on sooja ilmaga terrassiuks lahti ja konkreetselt poole päevast jalutab Lende sinna rahumeeli sisse ja sööb vanaema juures head-paremat ja vaatab temaga raamatuid ja… issand, ma ei teagi, mis ta seal teeb, aga pidevalt hakkan vaatama, et kus see Lende on ja jälle on ta ennast vanaema juurde külla sättinud. Mitte ainult Lende, Mari kah. Aeg ajalt vedelevad nad mõlemad siruli vanaema voodis ja vaatavad koos multikaid või muud säärast.

Ja ma saan lihtsalt öelda, et kuule ma lähen nüüd poodi või ajan asju ja ei pea kuskilt ilma pealt lapsehoidjat otsima, või oma ema Õikalt kohale kutsuma, vaid saan lihtsalt teha, mida vaja ja ma tean, et lastel on kogu aeg oma inimene olemas, kellega nad hea meelega jäävad. Nii et Lea, kui sa seda loed, siis tea, et Mari räägib iga päev, et vanaema annab talle jäätist, kui ta koju tuleb, nii et ole selleks valmis!

Aga, AGA! Reisil on ka mõnus olnud. Nagu te teate, siis mul on viimasel ajal nii palju tööd olnud ja olen korralikult rabelenud, et kõik tehtud saaks. Noh, eks see rabelemine läheb kodus edasi, aga nii mõnus on siin lihtsalt vabalt võtta, lastega ringi jalutada, nendega juttu puhuda, vaadata, kuidas nad vees mängivad, iga päev ujumas käia. Mitte kuskile kiirustada, mitte kuskile tormata, mitte kordagi öelda nutvale lapsele, et emme peab minema tööd tegema. Ainult ole, vedele – tee mis tahad. Mõnus.

Kuigi jah, igal vedelemisel on piirid, nüüd võiks juba koju tulla, nagu öeldud. Ja ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen rase või mis, aga mul on kuidagi eriti selline tunne, et mul on nii palju vedanud ja ma olen nii õnnelik inimene, et see kõik ei mahu mu sisse ja tahaks nagu kuskilt üle voolata. Enamasti voolab silmadest :D Kuidas minusugusel tondil selline perekond õnnestus skoorida? Kui kaua saab inimene niimoodi elada, et ta on KOGU AEG õnnelik? Ma ei tea, aga mida aasta edasi, seda rohkem ma nagu usun, et äkki jääbki nii? Eks väikseid mõõnasid tuleb nagunii, aga üldine foon on see, et kõik on suurepärane ja mõnus. Isegi siis, kui ma ärkan kell kuus hommikul selle peale, et keegi kommenteerib kõrval: “Emme, emme, emme, emme, kas sa tead? Kas sa tead? Kas sa tead? Päike ei tudu enam! Lende ei tudu enam! Tahad minuga diivanile istuda ja seista? Jah? Tahad-tahad!” ja samal ajal hüppavad need kaks elukat mööda voodit nii, et ma pean oma siseorganeid kaistma ja ma kähisen Kardole, et appi, meil on nii palju lapsi ja Kardo naerab vastu, et tuleb ju aga aina juurde ja siis ma kraban nad kõik kaissu ja mõtlen, et ma olen õnnelik.

Reisida ongi selle pärast lahe, et koju tulles on nii palju tänutunnet ja rõõmu just KODUST, et hindadki seda rohkem, arvan mina.

Aga kuulge, kas teie olete õnnelikud? Just praegu, selles hetkes, mis te olete, kui te seda loete. Kas olete? Või mis on õnnest puudu?

Jaga: