Uncategorized @et

ma ei karda sünnitust

15. Juuni 2018

Ma üritasin eile leida oma blogist pilte, et kui suur kõht mul Mari ja Lende ajal praeguseks oli, aga lisaks piltidele leidsin ma huvitava mustri: ma rääkisin mõlemal korral, kui väga ma sünnitust kardan. Mari ajal oli see nagu selline “ilukirjanduslik” hirm, sest ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Ma lihtsalt kujutasin ette, et kui miski sealt altpoolt välja tulema peab, siis kindlasti on see väga-väga valus ja ma kartsin seda kujutletavat valu meeleheitlikult. Umbes nagu nii, et nuga ma pole ka elus saanud, aga kui keegi mulle ütleks, et ma sügisel 100% annan sulle nuga, siis ikka kardaks ju.

Tundub, et see hirm saatiski mind terve esimese sünnituse, sest kuigi kõik läks väga kiiresti, siis kogemus oli selline, et midagi väga meeldivat seal meenutada ei olnud ja nagu rõvedate asjadega ikka, siis blokeerib aju need hirmsad mälestused ära. Ma küll teadsin ka enne Mari sündi, et tuleb ennast lõdvestada ja rahulikult hingata, aga esimene sünnitus oli lihtsalt selline segapudru ja erinevate tunnete virrvarr, et mul ei tulnud selle sees kordagi meelde, et ma peaks hingama või lõdvestuma või… Ma keeldusin isegi voodist püsti tõusmast ja tagantjärgi vaadates ma mõtlen, et ma ei saanud mitte midagi aru, mis toimub.

Pildistades räägin ma äsjasünnitanud naistega tihtipeale sellest, kuidas sünnitus läks ja pea kõik, kellel on see asi kiiresti läinud, kinnitavad, et arstid ei uskunud üldse, et sünnitegevus juba nii kaugel on, kuigi oli. Eks see ole ka arusaadav, sest ma kujutan ette, et enamikel naistel lähebki esimesel sünnitusel u 15 tundi, seda loetakse keskmiseks ja järelikult see ka nii on. Samas kujutan ma ka ette, kuidas enamikud esmasünnitajad tormavad haiglasse, et kuulge, väga-väga valus on ja ma KOHE sünnitan, kuigi arstid näevad ja teavad, et aega läheb veel maa ja ilm.

Mari sünnist ma mäletan tõesti vähe, aga seda mäletan ma küll, et ma ei suutnud käia, nii valus oli, ma hoidsin ennast täiesti krampis ja hinge kinni, lisaks oli mul kohutav tunne, et ma lasen ennast sinna voodisse täis ja ma ei suutnud ennast absoluutselt tagasi hoida, mistõttu ajasin ma viimase jõuraasuga Kardo palatist välja ja anusin, et keegi mind WCsse aitaks, sest mul on nii suur “kakahäda”. Ma olin seda vähemalt 45 mintsa elu eest tagasi hoidnud ja ei olnud ma sellest ka kellelegi rääkinud, sest enamasti olime me palatis kahekesti, sest arstide sõnul “aega veel oli” ja ega mul seda infot kellelegi ka väga jagada olnud. Aga no kui tõesti enam üldse ei suutnud, siis alles vaadati sinna allapoole ja öeldi, et oi, siin on ju 8 cm avatust ja anti mulle mingi naerugaas kätte. Valu oli tõesti lihtsalt selline, et ma päris tõsiselt arvasin, et sinna ma ka suren. Mitte keegi ei soovitanud, et proovi ikka seista või kuidagi teisiti olla – null. 10 minutit hiljem ütlesin ma neile uuesti, et kõik, enam pole midagi teha, nüüd ma sinna voodisse ka kakan, sest ma ei saa enam seda tagasi hoida. Tuba oli selleks hetkeks rahvast täis, üks üritas mulle seletada, et ei tohi veel pressida, sest pole täisavatus, samal ajal teine kinnitas, et kuule vist juba ikkagi on täisavatus ja ikka võib pressida, kui tunne on.

Siis oligi esimene kord, kui ma tundsin, et ma ei suuda olla enam sellili ja ma pean saama kuidagi teisiti olla, nt käpuli, aga see konkreetselt keelati ära. Ma ei olnud tol hetkel ka võimeline väga vaidlema hakata, seega sündis Mari väga kiiresti ja minu jaoks väga valusal ja ebamugaval teel. Mitu inimest hoidsid mind füüsiliselt kinni ja see oli kuidagi nii traumeeriv, et ma lubasin endale, et never again ma sellist piinalaagrit vabatahtlikult ei läbi.

Nagu näha, siis paika see ei pidanud, sest kolm aastat hiljem olin ma tagasi ITK’s ja sünnitasin. Oi jumal, kuidas ma kartsin terve raseduse ja isegi sünnitusele minnes. Kuid haiglasse jõudes oli tunne kuidagi teine. Ma olin lugenud raamatut “Loomulik ehk aktiivsünnitus” ja kuigi ma endale väga midagi pähe õppinud oleks, siis ma teadsin, et lamada ei ole mõtet, et püsti olemine kiirendab protsessi. Ma uhuutasin, lõdvestasin ennast järi najal ja kõik oleks olnud väga zen ja ilus, kui just taltsutamatu roopimine ja kõhulahtisus just zen’id on, aga mingist karjumisest ja röökimisest ei olnud juttugi. Ma teadsin, et see saab varsti läbi ja ma pean selle üle elama.

Lõpus olin ma juba täitsa oma mullis, ma ei suutnud enam üldse rääkida, ainult elasin valust-valusse ja vahepealsetel aegadel proovisin hingata ja ennast natukene üle kere “raputada”, et lihaseid lõõgastada. Ja kui ma tundsin, et nii, nüüd mina selle lapse välja pressin, siis tuli ämmakas tuppa, pani kitli ette ja ütles, et noh, proovime siis kuidas sul mugavam on. See tundus kõik nii… “issand, juba ongi lõpp käes või?” et ma isegi natukene imestasin, et kuhu jääb see surmahirm ja agoonia ja õudus ja see, mis esimene kord oli. Aga midagi säärast ei olnud. Noh, valus oli muidugi nüüd ka, aga see oli selline, et ma teadsin, et see lõppeb ja saab läbi ja ma ei sure üsna kindlasti.

Ja nii oligi. Ma sain Lende ja ei surnud.

Nüüd ma ei karda üldse. Ma tean, et mu sünnitus ei kesta kaua (jah, on erandeid, et ala kolmas laps on kõige pikem sünnitus vms, aga mis mõttega ma seda erandit ikka kardaks). Ma tean, mis moodi ma sellega kõige kiiremini ühele poole saan. Ma nüüd tean, kuidas hingata ja kuidas end lõdvestada ja ma tean, et ma võin ämmakale alati öelda, kui mul on kuidagi ebamugav või ma tahaks olla teises asendis. Ma ei karda mitte kui midagi. Null. Ja seda vist ei pea ka kartma, et mind see kord ei usutaks, kui ma ütlen neile, et ma esimesed kaks last sain paari tunniga, et siis kui ma kolmandaga ütlen, et ma sünnitan, ju siis sünnitan ka :D

Õnneks on sinna veel nii palju aega ka, et polegi mõtet sellele oluliselt mõelda. Lihtsalt üks ebamugav paar tundi, mis tuleb üle elada, et väike M. kätte saada ja siis saab jälle edasi elada. Sedapuhku siis viiekesti. Äge värk!

9 cm avatust ja väga fake naeratus :D

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

52 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Maew 17. Juuni 2018 at 20:59

    Kas tuleb ka 4 laps..

  • Reply Jaanika 17. Juuni 2018 at 03:02

    Minu esimene sünnitus läks väga kiiresti. Öösel läksin haiglasse, valud hakkasid tugevamalt alles lõuna ajal ja 15.52 oli juba poiss käes :) Kartsin neid jutte, et esimene sünnitus kestab kaua jnejne. Igal inimesel erinev. :)

  • Reply Kätlin 16. Juuni 2018 at 22:19

    Esimeseks sünnituseks olin väga valmistunud – perekool, raamatud, sõbrannade jutud, internetist loetu. Olin väga ettevalmistunud, kuid tee, mis tahad. Kui ikka pole enne kogemust olnud, siis ega suurt aru saa, mis toimub. Esilekutsumine (enne olin juba 5 päeva haiglas sees olnud), 5 tundi järjepidevaid valusid, mis möödusid justkui udus, vaakumsünnitus pluss ilma tumestuseta õmblemist ca pool tundi. See oli kohutav! Ning kohutav oli järgmised kaks nädalat just paranemise poole pealt. Ma ei suutnud mõista, kuidas on võimalik peale ühe lapse neid veel sünnitada. Mu mõistus ei võtnud.
    Neli aastat kogusin julgust, et taas see tee ette võtta. Sisetunne ütles, et läheb hästi. Tunne oli selline nagu enne eksamit. Närvitsed ja hirm on sees, aga kui tehtud, siis mõtled, et midagi polnud ju karta. Ja nii läkski. Valusid, kui sellist ei olnudki. Ausalt. Kõik suutsin üle hingata ja võrreldes esimesega oli see nagu öö ja päev. Kodus “hingasin” 5 tundi ja kui haiglasse jõudsin, siis sissekirjutamisest lapse sünnini kulus pool tundi. Kõik käis nii kähku ja hästi, et mu näolt ei kadunudki see “õnnis tunne” vist. Ka äe ütlesid, et viimasel ajal on olnud rasked ja pikad sünnitused ning hommikul omavahel rääkisid, et võiks tulla ka mõni kerge ja lihtne. Tuligi.
    Kolmas tuleb ehk 5 aasta pärast. Hetkel selle peale mõeldes ma ei karda. Nii nagu ka sina kirjeldad, et kogemus on olemas ja tead juba kuidas ennast aidata ja oskad küsida. Loomulikult võib minna teisiti, aga eelmised kogemused on olemas ja tean juba mida oodata :) Sulle aga hoian kogu südamest pöialt :)

  • Reply Kris 16. Juuni 2018 at 22:11

    Sa nii õudsalt jälle kirjeldasid seda esimest sünnitust, kananahk tuli ihule…
    Minu esimene kestis 22 h ja oli ikka väga rets. Sama moodi ei saanud aru, mis ümberringi toimub. Teist sünnitust ei kartnud ja lugesin palju kuidas seda protsessi enda jaoks meeldivamaks teha, käisin loengus jne..aga rasedus lõppes (tervislikel põhjustel) hoopis väga ootamatult keisriga ja natuke enne TA.

  • Reply K 15. Juuni 2018 at 23:28

    Mul esimene sünnitus oli “huhh ja valmis” nagu mul härra ütleb ? kestis 5h, teisega ei kartnud minna, sündis 3h. Kolmandaga läksin enne TA esilekutsumisele ja kuna mul olid meeletud närvivalud, siis mu naistearst kirjutas saatekirja keisrile. Selle rasedusega kartsin nii meeletult sünnitust, siis mõtlesin, et savi, kui raske taastumine on, aga hea, et keiser. Haiglas olev arst aga arvas, et ei, sünnitame ikka ise ?
    Kirjutaski saatekirja sellele päevale, kui ta ise valves oli. Läksin hommikul kohale, mitte mingit hirmu/mõtteid. Lihtsalt läksin, kuigi eelmisel õhtul nutsin, sest kartsin ise sünnitada. Kui sünnitus käima saadi, anusin ka veel keisrit valu pärast. Lõpuks, kui kõik läbi oli- tabas mind positiivne noot ja tabasin end mõttelt, et vabalt võiks veel sünnitada ?
    Sünnitus kestis 4h.
    Arvan, et II-se sünnituse juures ei osanud hingata ja seetõttu nii räigelt valus oligi, kolmandaga aga püüdsin lihtsalt valu ajal sügavalt hingata naerugaasi, mis mu uimaseks valu hetkel tegi. Ehk sel korral oskasin hingamisele rohkem keskenduda. :) Ühtegi last enam ei tule, aga sünnituse ees hirmu enam ei ole ?

  • Reply A 15. Juuni 2018 at 21:44

    Mõlema sünnitusega pole ette midagi väga kartnud. Ok, esimese raseduse ajal ikka vahel mõtlesin end kinni küll, et ebareaalne ju, et nii väiksest august laps välja saada tuleb. Kui aga õige aeg käes, polnud aega midagi karta kah. Ainus, mida ma kartsin, olid süstid igasugused, keisrilõige, aga ka see pressimise osa. Samas pressides pole never aega pikalt pead murda ja hirmudega tegelda. Press lihtsalt tuleb ja sa ei saa midagi parata, tuleb endast vaid parim anda ja kaasa aidata. Presse kartsin teise sünnitusega ka. A noh.. see on mingi hetkeline hirm, mitte mingi selline, mida nädalaid ja kuid peas marineeriks ja end hulluks ajaks. Sellest hetkest saab üle ja siis on juba kõik hästi.
    Praegu mõtlen, et vabalt elaks kolmanda sünnituse üle ja vahest isegi haiglaselt ootaks seda….. Sest et noh… See on nii eriline sündmus, mis mõnedel juhtub vaid korra elus, teistel mõned korrad rohkem. Beebiga kohtumine on eriline :) Ja sel hetkel läheb kõik kuidagi nii paika….. Samas meenutan teist sünnitust, mis oli küll suht kiire ja lebo, aga selle võrra ikka ka rämedalt valusam. NEver again, mitte iial ei taha enam kogeda, pfff, mis mul üldse arus oli, olid mu mõtted nende kõige hullemate tuhude ajal. Beebisoov minus muidugi vilistab sellele kõigele ja ikka unistab veel ühest-kahest lapsest. Selle soovi peletamiseks ma vahel ikka meenutan neid valusid ja oma mõtteid. No ei mõju :D Kehitan vaid õlgu, et oli jah valus ja kõik ja puha, aga üle elasin ja ilmselt elan veel.

  • Reply Kats 15. Juuni 2018 at 21:41

    Mina ei taha teist last, sest ei suuda isegi hetkeks kujutada, et jälle peab sünnitama minema. Võibolla selles hirmus jäängi elulõpuni ühe lapsega. :)

  • Reply Kätlin 15. Juuni 2018 at 21:21

    Ei kartnud väga sünnitust, sisendasin omale, et kõik see piin lapse nimel. Jõudsin öösel kell 12 haiglasse 1,5 avatusega ja alles õhtul 19.38 sündis laps. Kusjuures mäletan, et hommikul 11 tehti veed lahti ja mingi aeg vedelesin uuu-tades vannis aga peale seda on lihtsalt paar tundi täiesti mälust pühitud. Õnneks laps oli üsna pisike ja pressidega läks ruttu. :D

  • Reply neiu 15. Juuni 2018 at 20:02

    Mmmmm, mul poiss sündis 31+1 nädalal ( lootevete varajane puhkemine juba 24ndal rasedusnädalal ). 31 nädala õhtul hakkasid iga 10 minuti tagant emaka kokkutõmbed ( valudeta ) ja seda hommikuni välja, 11 ajal hommikul otsustati esilekutsumisega ja pandi geel, pool h hiljem hakkasid hullud valud pihta ( avatust 1,5 cm ), õhtul 6 ajal vaadati uuesti avatust aga ikka 1.5 cm ja anusin epiduraali kuna valu oli nii tugev, et lõi hingamist kinni – huvitaval kombel, valu ma ei kartnudki aga see, et hingamise kinni võttis, vot see oli hull paanika tekitaja. Tehti epiduraal, millele järgnes 2.5 h puhast õndsust, ei mingit valu, samas õrnalt tundsin nagu allpool midagi toimuks. 2.5 h hiljem ajasin kargu alla, kuna jalutamine pidavat aitama avanemisele, õde tuli palatisse ja pidin voodisse pikali heitma, et saaks uuesti andurid külge. Niikui voodisse ronisin tuli JUBE nö kakahäda peale, ütlesin veel õele, et noniii… ma PEAN vetsu minema ( mul oli toona isegi ükstapuha, et mees samas palatis oli :D ). Selle peale õde kergitas natukene kulmu, et kõlab nagu täis avatus aga ~2.5 h tagasi oli see nii väike, et vaevalt tegu sellega. Palus mul veel natukene kannatada ja kutsus kohale arsti, kes vaatas et OHOOO 10 cm ja hakkame pressima. 4-5 pressi hiljem ja maailma ilusaim kisa täitis palati :D. Sünnitusvalu ma nagu ei mäletagi nii väga, mees küll väidab et ma lõpuks ”karjusin” niiet ma ei teinud üldse häält. Kindlasti oli määravaks faktoriks ka see, et poiss nõnda pisikesena sündis ( pea ümbermõõt oli 30 cm ).

  • Reply Kärt 15. Juuni 2018 at 19:49

    Mina olin just see, kes hambad ristis kodus valu kannatas ja haiglasse ei julgenud minna (loeti ju sõnad peale et peavad tuhud iga 2 min tagant olema jne ja et kodus on ikka parem kannatada kui haiglas ?). Lõpuks oli valu juba nii suur et ytlesin savi, lähme kohale äkki saab midagi vähemalt valu vastu..olin ju juba 8h valutanud. Ja siis selgus et 9cm avatus ja kiirelt synnitus tuppa, pandi kõik lapsele valmis ja monitorid (ktg?) mulle külge jne ja kãsti voodis pikali olla ja juhtmeid kõhul hoida. Ja siis ma seal mitu tundi niimoodi valutasin 4-2 min tuhu vahedega (karjudea hinge vãlja) ja siis mõne aja prst alles ämmakas (tundus mingi õpilane ka veel) tuli vaatama, et mis ma karjun, aparaat ju ei näita mingeid tuhusid..? oh kus mul oli kopp ees sellest. Valu vastu ka midagi ei antud. Tahtsin vannis sünnitada aga nad kartsid et ei jõua vanni tâis lasta kui 9cm juba ja siis öeldi mine kylma dushi alla ja siis vedelesin värisedes seal kuna jaksu polnud ja nii valus oli. Mina ka ise ju suutnud end seisma ajada et kiirendada protsessi ja alles siis kui uus ãmmakas tuli siis kãsti tuhu ajal pysti olla, mis oli mega challenge(selleks ajaks juba 15h valutanud, söömata ja magamata veel kauem). Ýhesõnaga saabusin haiglasse peaaegu täisavatusega kl 2 öösel ja piinlesin enamuse aja voodis kuni kella u 8.30ni, mil laps alles syndis. Ja mainin et terve selle aja ma puhata ei saanudki, sest enne tuhusid tuli u minutiks mega värin ja külmahoog (värisesin nagu haavaleht) ja siis oli nii jube valusad tuhud ja hakkas mega kuum ja siis jälle kylmavãrinad ja suletud ring. Aga siiski tahan veel lapsi saada..kunagi paari aasta pãrast ??
    Poin oli selles et ma muudkui imstan kuidas osae see nii lihtne on..ja eriti kui ise ytlevad, et on mega valus aga siis teevad siukse smile ja näevad normaalsed välja. Ma reaalselt nutsin ja karjusin enamuse ajast ja mis sest et käisin mitu korda pesus nägin välja hullem kui parm ??

  • Reply K 15. Juuni 2018 at 18:40

    Mul oli esimene sünnitus umbes selline nagu sul teine aga vot teine rasedus ma ka ei kartnud üldse (ega ma tegelt esimene rasedus ka ei kartnud), sest teadsin, et teine sünnitus peaks veelgi kergem olema. Aga sünnitus ise oligi selline nagu sul esimene :D täiesti kohutav. Ja ausalt mul polegi old plaanis üle kahe lapse saada, ent nüüd olen veelgi kindlam, et rohkem mina sünnitada ei kavatse. Mind hoiti samamoodi kinni ja see ei meeldinud mulle üldse ja röökisin ka nii, et hommikul oli hääl ära ja kõik kohad olid nii valusad sellest väänlemisest nagu oleks maratoni jooksnud :D vähemalt on see nüüd möödas.

  • Reply Liisu 15. Juuni 2018 at 17:05

    Olen küll ühe korra sünnitanud aga tahaks juba uuesti rase olla ja sünnitada :D

  • Reply E 15. Juuni 2018 at 15:33

    Mina kartsin raseduse keskel mingi hetk hullult sünnitust aga mida lähemale see sünnitus jõudis seda vähem kartsin. Ja no ütleks, et polnud see midagi nii hull v.a see, et peale 10h valusi ja presse läks ikkagi erakorraliseks keisriks.
    See kõik oli seda väärt ning hetkel kahekuune põnn saab kindlasti omale tulevikus õe või venna. :)

  • Reply Mari 15. Juuni 2018 at 15:22

    3 sünnitus ja kardan vist kôige rohkem.Esimene muidugi kestis metsikult kaua ja oli raske.Teine oli juba lühem ja ainuke hetk mil tahtsin murduda oli presside ajal.Aga nüüd lähen täiesti paanikasse kui sünnitusele mõtlen.

  • Reply rr 15. Juuni 2018 at 14:19

    Mul ka kolmas rasedus. ja viimasel ajal motlen sünnitusest palju ja tuleb tosine hirm peale.

  • Reply M 15. Juuni 2018 at 14:04

    Minul làks 3h, valud + sünnitus, valude ajal arvasin kyll et synnitamine on kindlasti hullem kui oma enese jalad otsast saagida, aga polnud hullu midagi,iga kell nôus uuesti seda teed läbima:)
    Hirmul on suured silmad, nagu öeldakse ja mina môtlesin ka sünnituse enda jaoks kôige vôikamaks öudusfilmiks, tegelikult on see imeline hetk terve pere jaoks, terveks eluks.

  • Reply Annika 15. Juuni 2018 at 13:35

    Mina ka ei kartnud sünnitust absoluutselt ja kuna mu ema ja vanaema on olnud paari tunni sünnitajad, olin ma 100% kindel, et nii läheb ka minul. Aga no näed, istusin mina seal 18h agoonias ja palvetasin, et see laps ükskord juba välja tuleks, sest ma lihtsalt ei jaksanud enam. Arstid ütlesid, et mul laisk emakas ja konstantselt oli 3cm avatust, kuigi tuhud olid mitu mitu tundi 2-3min tagant. Lõpuks kui see saaga ükskord läbi sai, lubasin ma mehel isiklikult munad maha võtta ja pühalikult tõotasin, et elusees ei pressi ma sealt alt enam ühtegi last välja. No nüüd juba tegelt võiks veel 1 pressida, kuigi ega see valu pole meelest ära läinud, aga no need väikesed vastsündinud ufod on ju niiii nunnud!

  • Reply meow 15. Juuni 2018 at 12:43

    M. on Mila, eks? ?

    • Reply Mallukas 15. Juuni 2018 at 12:55

      Nõupp

      • Reply Lisbet 15. Juuni 2018 at 13:03

        Mia? ;)

        • Reply Mallukas 15. Juuni 2018 at 14:18

          Jah, KINDLALT ?

      • Reply Helina 15. Juuni 2018 at 18:29

        Marta ? :)

        • Reply Mallukas 15. Juuni 2018 at 18:48

          Jumala eest, kus nüüd kõik alles pakuvad :D kui ma tahan nime öelda, küllap siis ütlen ka.

  • Reply Kohalik 15. Juuni 2018 at 12:36

    Mul läks 4,5h aga ilmselt oleks saanud kiiremini ja ühegi ömbluseta kui ma oleks
    1. lödvaks lasknud ja mehe 5mintsaks välja saatnud (mingi valehäbi vist mehe ees?)
    2. teadnud paremat asendit valida (algul valude ajal olin samamoodi kitse najal püsti ja see sobis hästi, aga löpus pandi selili ja nii oligi, oleks ju vöinud öelda et tahaks käpuli olla vm?)
    3. kui nabanöör poleks olnud mitu korda ümber lapse kaela ja keha aga no seda ei tea ette ju (arvan et nöör nö tömbas teda tagasi)

  • Reply Laura 15. Juuni 2018 at 12:35

    Ma ei kartnud üldse sünnitust ja kui veed ära tulid ja tuhud hakkasid, mõtlesin ka, et polegi hullu midagi. Haiglas aga avastati et lapsel on jalad ees ja saadeti erakorralisele keisrilõikele. Mul tuhud läksid aina hullemaks, kuid täpselt sellel hetkel, kui ma tundsin, et enam ei suuda ja lõpetaks ära selle pulli selleks korraks pandi mind narkoosiga magama, sest seljasüst ei toiminud, ja kui üles ärkasin oli laps käes :)

  • Reply Merje 15. Juuni 2018 at 12:28

    Esimest ei kartnud ma üldse, ei osanud vist karta. Teist kartsin küll. Kolmandat jälle väga ei kartnud, ju oli eelmisest piisavalt palju aega möödas. Septembris lähen neljandat korda, nüüd kardan küll. Valu jms isegi mitte, aga kolmandaga oli päris hull verejooks ja selle kordumist väga ei soovi. Arvangi, et korduvate sünnituste puhul oleneb see, kas kardad või mitte, eelnevatest kogemustest.

  • Reply Kätlin 15. Juuni 2018 at 12:24

    Ma ei karda absull, kuigi tean et see on mega valus aga teadmine et saan terve ja elusa beebi seekord oma kätevahele oma hirmust miljon korda võimsam. Selle nimel vóib läbi tule ja põrgu ka minna kui vaja? hetkel 18+3

  • Reply Lii 15. Juuni 2018 at 12:21

    Võtsime ka lõpuks plaani pisipere loomise ja jumal.. kuidas ma kardan sünnitust. Muud mitte nii väga. Pole rasegi aga tohutu hirm on sünnituse ees. Mehele ütlesin ka, et ma ei tea kuidas pisike ime sealt välja tuleb kui mina valust, süstalde ja vere nägemisest ära minestan, hakkab ise sünnitama mu eest.. :D Nali naljaks aga kas on võimalik, et sellise nii tõsise hirmuga mind kuhugi psühholoogi jutule saadetakse ja suunatakse plaanilisele keisrilõikele või sunnitakse loomulikult sünnitama siiski? Olen ise üsna lapsemõõtu – 156cm pikk ja 47kg, ma lähen 1000 tükiks katki juuuu.. lisaks vere, valu ja süstalde ja kõikvõimalike arstide ja haiglate kartja. Kahjuks sellisest hirmust vabanemiseks ei aita kaasa ei Mallu, ega teiste naiste kogemuste lugemine..

    • Reply Mallukas 15. Juuni 2018 at 12:27

      Ma kardaks keisrit palju rohkme :D

      • Reply Lii 15. Juuni 2018 at 12:33

        Vat, kuna igasugune kogemus puudub ja teadmisi ka eriti ei ole, siis keiser tundub kuidagi palju… lebom ots :D

        • Reply Mallukas 15. Juuni 2018 at 12:34

          Noh, see alumine auk on mõeldud sul lahti minema, haav päris loomulik ei ole :D

      • Reply Me 18. Juuni 2018 at 21:19

        olen keisriga pidanud synnitama ja ausalt, teist korda vabatahtlikult keisrit ei soovi! see oli ikka megarõve tunne kui kõht pooleks lõigati ja laps välja kisti väe võimuga.. sa tunned seda kõike ja see on niiiii rõve. Taastumine oli veel vastikum-haav läks kahel korral kodus lahti, verd oli terve põrand täis, jälle kiirabi ja emo.. oehhh…tõesti loodan, et järgmisel korral saan ise synnitada, synnitamine tundub kuidagi inimlikum protsess…

    • Reply Merli 15. Juuni 2018 at 12:48

      Ma ikka kirjutan oma kogemusest. Olen samas mõõdus ja kaalus. Vere ja süstalde peale tekib minestustunne, kui abi ei saa, minestangi. Sünnitustel sellega probleemi polnud, mõtted olid liiga mujal.

    • Reply A 15. Juuni 2018 at 14:13

      Pisike oled sa küll, aga sa võid täitsa kenasti hakkama saada isegi! Kui ikka peetakse vajalikuks sekkumist, küll siis viiaksegi opile, kuid usu mind, et loomulik sünnitus, olgu ta nii rämevalus kui tahes, on ka LÕPUKS äge elamus! See teadmine, et oled elus selle läbi teinud ja et su keha nii äge on olnud, lapse kasvatanud ja ära sünnitanud on päris päris mõnusalt rahulolu tekitav. See muidugi ei tähenda, et keisriga sünnitajad kehvemad oleks. Keisrilõikel on omad põhjused, pole nagu mingi lõbuasi. Ma kardan ka keisrit, sest see on opp. Kardan oppe :/

  • Reply Lisbet 15. Juuni 2018 at 12:18

    Huvitav,mind lihtsalt suruti sinna lauale selili,mingit vaigistit ma ei saanud,kõik mis soolestikus oli,sinna ka väljus :D karjusin nagu metsaline :))))
    Sünnituseelses osakonnas ei usutud ka,et sünnitan,lõpuks kutsuti mingi meespraktikant avatust vaatama,see käskis mul pukki ronida,saatsin ta sinnasamusesse,sest mul polnud mingit valude vahet enam,lõpuks viskas mul see vinguv praktikant üle,sain kuidagi pukki,niikui ta jalgevahele vaatas,nii lendasid tal kummikindad nurka ja tormas koridori ratastooli järgi :D u. Tund hiljem oli tirts mul juba süles :))))
    Mul oli pigem naljakas sünnutus,ilma naerugaasita. Muidugi oli valus jne,aga ei midagi nii hullu,mida välja ei kannataks. Kokku lappimine oli kohati valusam vist :))))

  • Reply Liina 15. Juuni 2018 at 12:13

    Mul oli nädal tagasi kolmas sünnitus, kiirem kui eelmised ja jäin väga rahule, kui nii saab öelda. :)
    Eelnevalt natuke panin “vaimu valmis”, lugesin Ina May Gaskini raamatut “loomuliku sünnituse teejuht”, mis aitas palju ja uurisin ka hüpnosünnituse kohta. Youtubes ka palju hypnobirth videosid, mis vôtsid hirmu vähemaks. Sest kuigi juba kolmas sünnitus, oli teatud hirm ikka, aga aitavad väga palju positiivsed afirmatsioonid ja mul oli nii, et kui valu tuli, hakkasin mõttes laulma põdralmajametsasees laulu, mida olin teisele lapsele eelnevalt palju laulnud, ja see aitas tuhu nn üle elada vägagi palju! :D Ma ei läinud seega pingesse ja kõik läks kiiremini ilmselt kui oleks krampis olnud.

  • Reply K 15. Juuni 2018 at 12:07

    Oh issand. Esimene sünnitus oli õudusunenägu! Ma olin väga ettevalmistunud – loengud, rasedate jooga, raamatud, videod. Aga kui see päev kätte jõudis siis ma ei saanud absull aru mis ma teen ja ma olin kindel et suren sinna ära. Pressides hoidis ka mind 4-5 inimest kinni. 100x hullem kui arvasin! Ja sellest on kahju, sest nii tahaks enda lapsele õde või venda väikese vanusevahega, neil oleks koos nii tore! Aga kahjuks eelnev sünnituskogemus takistab :(

  • Reply Kaja 15. Juuni 2018 at 12:05

    Mina läksin esimest last saama ( ligi 30 aastat tagasi) nii, et olin kusagilt kuulnud, et aega võib minna kaua. Ja kuna ma mõtlesin, et küllap mul hakkab seal oodates igav, siis võtsin juturaamatu kaasa, et hea lugeda. Sel ajal internetti ei olnud, infoallikaks oli raamat Tütarlapsest naiseks ja Terviseteejuht. Olime ikka lollid küll sel ajal. Lugemisest ei tulnud küll midagi välja, nagu arvata ongi :)

  • Reply L 15. Juuni 2018 at 12:04

    Ma esimest ei kartnud aga oli 100 x hullem kui ma ette olin kujutanud (kestis 8 tundi). Teist ei kartnud, sest laste vanusevahe 5 aastat ja ilmselt oli juba meelest läinud kui jubedalt valus see on (kestis 30 tundi ja oli valude poolest palju lihtsam ja kergemini talutav)
    Kolmandat kartsin nagu tuld, sest laste vanusevahe 21 kuud ja oli eelmisest veel meeles, et ega see lust ja lillepidu pole aga oli :) megailus sünnitus, kergesti ülehingatavad valud ja ühe pressiga laps käes (sünnitus kestis 3.5 tundi).
    Nüüd juba kibelen uuesti ?

  • Reply Evy 15. Juuni 2018 at 12:03

    Esimene laps oli 14h ja vandusin et kunagi enam seda läbi tee. 1.5 aastat hiljem teine laps 8h ja selle põhjal võiks 10x veel sünnitada kui rase ei peaks olema ?

  • Reply M 15. Juuni 2018 at 11:58

    Minu meelest on nii kena, kuidas Sa naisi julgustad. Ei taha ju enne sünnitust paanikas olla. Mul ka esimene rasedus ja väike / suur hirm on ikka sees :D. Palun, kuidas siis hingama ja lõdvestuma peab :P ?

    • Reply Mallukas 15. Juuni 2018 at 12:10

      No mina tegin “uuuuuuu” ja raputasin ennast üle keha, nagu kekatunnis, kui õpetaja ütles, et lõdvestage lihased :D

  • Reply Riina 15. Juuni 2018 at 11:57

    ?

  • Reply Mel 15. Juuni 2018 at 11:46

    18+1 esimene rasedus.
    Ei oska veel õnneks midagi karta, aga ma olen nii kindel, et mida lähemale see päev tuleb siis kartma ma ka hakkan ?

    • Reply Mallukas 15. Juuni 2018 at 11:49

      ma 18+2, suht ühtekad :D

  • Reply Silvia 15. Juuni 2018 at 11:35

    Mina ka ei karda sünnitust. Kaks esimest on lihtsalt läinud, kui üldse midagi kardan, siis seda et kolmas tuleb liiga ruttu et haigla jõuda ?

  • Reply Gerda 15. Juuni 2018 at 11:25

    Kas Lende sünni ajal ei olnud ka Kardot sinuga ühes ruumis?

    • Reply Mallukas 15. Juuni 2018 at 11:35

      Enamuse ajast oli, lõpus läks jälle välja paariks mintsaks :D

      • Reply Gerda 15. Juuni 2018 at 11:59

        Sinu soovil?

        • Reply Mallukas 15. Juuni 2018 at 12:09

          No kelle soovil veel, taevaisa? :D

  • Reply Triin 15. Juuni 2018 at 11:25

    Aga mina kardan küll, mitte ,et see mind aitaks! Mul oli teine sünnitus küll lühem aga minu arvates piinarikkam. Mul kadusid tuhud ära ja anti mingi tablett,et see aitab. Püha müristus, ma reaalselt arvasin,et ma suren!Nagu sajas suunas oleks mu keha kistud, õudne! Loodan,et seekord on teisiti. Õnneks novembrini on veel palju aega ja ehk läheb seekord kergemini,vähemalt ajaliselt ?

    • Reply Triinu 16. Juuni 2018 at 00:06

      Mul oli ka teine sünnitus lühem, aga samuti anti seda esilekutsumise tabletti ja see oli tõesti tohutu piin :(( Esimene loomulik sünnitus oli köömes selle valu kõrval mida see esilekutsumise tablett tekitab. Ma lihtsalt hoidsin voodist kinni ja röökisin valust kuni tehti epiduraal ja sain jälle ennast inimese moodi tunda (mitte et ma oleks seda epiduraali üldse algselt tahtnud).