Nägin täna FBis kuulutust, et kellelgi oli abielusõrmus ära kadunud ja ta otsis seda taga. Kuulutuse juures olid umbes sellised sõnad, et “nagu te ise ka aru saate, on see hindamatu väärtusega!”. Ma pole vist maininudki, et mul kadus kihlasõrmus ära. Millal, ma ei mäleta ja mind isegi ausalt öeldes see nii väga ei huvita. Pole seda isegi vast otsinud, sest mu loogika ütleb, et kui see kuskil majas on, siis tuleb see ise välja ja kui see mujal ära kadus, siis ei tule ta nagunii välja. Ma ei tunne, et mul selle sõrmusega absoluutselt mitte mingit “sidet” või “emotsiooni” oleks olnud. Tavaline sõrmus, mida ma paar aastat kandsin ja nüüd enam ei kanna. Ega me selle võrra nüüd vähem “kihlatud” või abielus ei ole, et see sõrmus kadunud on. Ega see mingi väga hullult ei meeldinud mulle ka. Kardo lausa hakkas naerma, et raudselt meelega “kaotasid” ära, et sa seda kandma ei peaks, aga kuna keegi mind noaähvardusel ennegi ei SUNDINUD, siis ma päriselt meelega seda ei teinud.
Hakkasin mõtlema, et kas ma oleksin siis kurb, kui mu abielusõrmus ära kaoks? Tjah, minu oma oli päris kallis, nii et selles suhtes oleks vist küll kurb, et nii kalli asja ära kaotaks. Või no KURB on vale sõna, sest ma kardan, et ma kehitaks õlgu ja oleks nagu nojah, mis siin ikka.
Ma ei tea, kas te mäletate, aga Pandora kinkis mulle ühe südametega sõrmuse, mida ma endale jupp aega soovinud olin. Võiks eeldada, et kuna ma seda nii väga tahtsin, et ma nüüd hullult hoiaks seda, aga tegelikkuses käisime me Daki sünnal väljas ja kui üks tüdruk ütles, et mul on nii ilus sõrmus, siis oli minu esimene reaktsioon, et issand jumal, tahad endale? Ta viisaka inimesena ikka ei võtnud, aga mul oleks jumla suva anda olnud. Mul pole selle, ega ka ühegi teise ehtega mittemingisugust jubedat sidet, et mind huvitaks, kas see on kadunud või alles. Täitsa tundetu inimene vist.
Mõtlen just, et kas oleks mingi asi, mis hindamatu väärtusega oleks ja mul vist ÜKS asi on, mille kadumise üle ma väga kurb oleks. Nimelt mu ema lasi Mari sündides Papa abielusõrmusest talle teha ühe medaljoni ja kui ma SELLE ära kaotaks, siis ma oleks VÄGA pahane enda peale. Mitte, et ma praegu öelda oskaks, kus see on, aga kuna ma seda iial karbistki välja pole võtnud, siis äkki ma andsin selle Lea kätte hoiule või panin hoopis Mari mälestustekarpi, aga no ta on alles, ma mingi aeg alles nägin seda… kuskil.
Muidugi ma ei taha öelda, et need, kes oma asjadest hoolivad, oleks kuidagi imelikud, ma tean väga hästi, et üldiselt olen vist ikka mina ise see imelik, aga no ma ei kujutaks ettegi, et ma mingi kaotatud ehte pärast kuskil nutaks või kurbust tunneks, hea, kui õlgugi kehitaks. Võib-olla ma räägiks teist lugu, kui ma oleks vana naine ja Kardo oleks ammu surnud, et oii minu kadunud abikaasa kingitud ja blaablaa, aga esiteks on meil ammu kokku lepitud, et ma suren esimesena ja no ma ei saa midagi teha, et mul pole mingit sidet materiaalsete asjadega ja ma seetõttu eelistaks, et keegi mulle selliseid sentimentaalseid asju ei annaks ka, sest ma raudselt kaotaks selle ikkagi ära. Ma ei julgenud isegi sõbranna reisikotti laenata, sest ma kartsin, et ma lõhun/kaotan selle ära, seega ma tellisin talle uue ja võtsin tema oma päriseks endale, et ma saaks rahus elada, ilma et ma peaks mõtlema, kas ma kellegi TEISE asja kaotan või rikun. Ma olen kohutavalt koba!
Nii et kui te mind kunagi abielusõrmuseta näete, siis ei, me ei ole lahku läinud, sest “väita, et sul on ilus suhe, kus ei tülitseta” ongi fassaad ja tegelikult suhe loomulikult laguneb, vaid ma lihtlabaselt olen selle ära kaotanud. Muud ei midagi.
Rääkides põgusalt sellest “pole võimalik mitte tülitseda”, siis kirjutas üks blogija ühes oma postituses: “Paarid, kes kõigile kuulutavad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Mina ei usu seda. Mitte et me nüüd ise ka Marekiga metsikult maid jagaks, aga nägelemisi, ütlemisi ja tülisid tuleb ikka ette. Olgu need siis teemadel “kas see klaas peseb end ise ära” või “miks sa last oma tuppa magama ei pane”, aga ikkagi tülid. Nääklused. Aga on inimesi, kes raiuvad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Kas see saab nii olla või nad lihtsalt varjavad midagi?”
See tundus nii naljakas, et varjad midagi. Mida? Selles suhtes, et kui me tülitseks pidevalt või aeg-ajalt, siis ma kas ütleks seda või ei ütleks üldse mitte midagi, aga minu jaoks on endale ka tore üllatus see, et me EI tülitse ja seda naljakam on näha, kuidas mõnele see 100% võimatu tundub. Miks see ei peaks saama nii olla?
Muidugi oleneb mida tülina võtta, sest minu jaoks see ei ole tüli, kui ma porisedes ütleksin, et “kas see klaas peseb ennast ise ära?”. See pole ju TÜLI? See on mingi suvaline olmeporin. Toon näiteks teile väikse näite viimasest “olmeporinast” mis meil oli ja öelge nüüd ise, kas see on tüli või mitte.
Kardo küsib minult, et kuule kell on 9, kas sa hakkad lapsi juba magama ka viima?
Mina küsin vastu, et miks ta eeldab, et mina tahan alati iga öö lapsed magama panna. Äkki tahan ma hoopis üleval olla?
“Kui ma oleks TEADNUD, siis ma oleks ma neid juba ammu hakanud magama sättima,” porises Kardo vastu.
“Aga kas sa KÜSISID?” porisesin mina ka. “Miks sa alati eeldad, et minu elu unistus on IGA ÕHTU lapsi magama panna ah?” hakkasin ma juba rohkem mölisema, kui Kardo lapsed kokku kraapis ja neid hambaid pesema suunas. Tema oli veits pahane, et ma talle enne ei öelnud ja mina olin veits pahane, et nagu ma oleks mingi elukutseline laste magama panija, kes iga õhtu seda täiega teha tahab. Samas arusaadav oli see ka, sest tõesti ma panin tunduvalt rohkem lapsi magama, sest rasedus= kohutav uni! Aga kuna see hakkab taanduma, siis ei ole mul ka enam huvi iga päev kell 21 voodisse ronida.
“Väga kena oleks ju, kui me räägiks õhtuti kuue paiku selgeks, et kes täna lapsed magama paneb ja siis saaksime me mõlemad ennast ette valmistada ja teada, kes selle taaga ette võtab?” pakkusin ma talle pärast välja ja ta nõustus. Järgmisel õhtul küsiski Kardo, et mis ma arvan, kas ma tahan ise lapsed magama panna, või paneb tema, et ta siis teab arvestada. Ja peale seda ei ole meil kordagi probleemi olnud samal teemal. Kuigi korraks mõlemad veits solvusid ära küll, aga kas see on siis nüüd midagi, mille kohta ma peaks ütlema, et meil oli tüli? Ma ise nagu ei arva seda, sest probleem sai kenasti lahendatud.
Ma olen ise suhtes olnud küll, kus pidevalt mingi nääklus ja tülid käisid. Nagu näha ma ei ole enam selles suhtes… 😀 Ja kohe kindlasti ma võin öelda, et meie mitte tülitsemises on “süüdi” Kardo. Esiteks ta on kogu aeg nii hea isa ja abikaasa, et no mul on jumala suva, kuhu ta oma sokid viskama peaks. Kui ta neid mulle just näkku ei viskaks. Ta ise ka ei viitsi üldse tülitseda ja no tõesti on meil ka nii, et kui ta unustab midagi poest tuua ja ma juba hakkan mölisema, et no TORE, ma NII tahtsin endale sprotileiba teha, aga eiiiii, üks mees siin SPETS ei too mulle sprotte jah?! Siis keerab ta otsa ringi ja läheb toob sprotte. Mida ma siis enam edasi mölisen? Seega on mul tunne, et meil on Britiga suht sarnased mehed, ainult minu oma ei oska küpsetisi teha 😀
Korraks tuli naljakas olukord meelde. Sõbranna tuli külla ja vaatas, et laual on lilled.
“Kust said?” uuris ta.
-“Kardo tõi,” vastasin ma.
“Aaa.. ma instas ei näinudki.”
-“Ma pole instasse pannudki.”
“Miks?!”
Ma ei teagi, mõnikord ju olen ka pannud, aga mingi 80% ajast ei pane, sest ma olen seda sada korda siin käianud, et kuna mulle meeldivad lilled vaasis, siis Kardo toobki neid suht kohu aeg. Umbes nagu piima ostaks 😀 Ükskord võttis mul endal mitu tundi aru saamaks, et Kardo mulle lilli toonud oli 😀 #tänamatu
Muidugi Kardo on eile õhtust saadik ära olnud ja seetõttu on minu heldimus tema vastu veel kordades suurem, sest ma VIHKAN, kui Kardo kuskil käib. Te oleksite pidanud mu nägu nägema, kui ma küsisin ta käest, et kas ta reedel restorani tahab tulla ja ta vastas, et no tahaks küll, aga ma lähen ju sõpradega Veikole külla. “Mida?! See ei olnudki nali või?!” ohkisin ma dramaatiliselt. “See on mu elu kõige hullem päev!” hälisesin ma edasi. Nüüd ma siin elan homseni ilma Kardot ja nii vastik on juba. Täna hommikul pidin endale ise kohvi tegema, nagu loom!
Läbi aastate on leidunud neid, kes Kardole kaasa tunnevad ja ohkavad südamest, et küll on vaene tallaalune. Vot mina ei tea, kas ta ise ennast selleks peab või mitte, ma ei usu miskipärast, sest muidu ta oleks midagi öelnud ja kui tema on õnnelik ja mina olen õnnelik, siis ega vahet ei ole, kes üldiselt hommikukohvi teeb. Läbi häda sain ju ise ka tehtud, aga ometi pidin ma täna hommikul ärkama selle peale, et Lende kühveldas kassi liivakastist junne välja, mitte selle peale, et Kardo mind naeruväärsete komplimentidega üle külvaks.
“Kardoooooo, miks sa kogu aeg nii haiget juttu ajad?” küsin ma ükskord.
-“Sest sa hakkad siis naerma.”
Jummel, ma siin hüppan teemast-teemasse, et armastus on nagu päris suur ja ma ei tahaks mitte kellegi teisega koos olla, AGA kui meil suve alguse pidu oli, siis üks külalistest rääkis, et ta mees on ta parim sõber. Mina võin ausalt öelda, et Kardo ei ole minu parim sõber, kaugelt ka mitte, mul on parimaid sõpru küll, aga nad on teised inimesed kui Kardo 😀 Kuigi tõele au andes, siis elada ei tahaks ma küll mitte kellegi teisega kui Kardoga, nii et võib-olla ta ikka on mu “parim sõber”, aga ma pole sellest veel aru saanud? 😀
Marimell ka kirjutas oma blogis, et ta oleks iga kell valmis Meelise eest surema. Kui ma peaks valima, et kas sureks mina või lapsed, siis poleks siin küsimustki. Oli kena elada! Aga mina või Kardo… nojah, ma pean ütlema, et sorri Kardo, oli tore sinuga elada, aga ma ei suudaks elu sees vist oma elu Kardo nimel ohverdada. Ei teagi, äkki meil ikka pole see “päris armastus” 😀 Mulle tundub, et see peaks olema vist iga ellujäämisinstinkti vastane ka, et rahumeeli ala põled majja, sest “ma ju lubasin, et ma päästaks Kardo elu!”.
Vot, sellised heietused sõrmustest ja suhetest tänasesse hommikusse. Tuleks Kardo juba rutem tagasi, kell on juba 11 ja keegi pole siiani küsinud, et mida ma hommikusöögiks tahaks 🙁 #olenkardosülekoer. Fain, hakkan siis ise süüa tegema. Nagu loom.
49 kommentaari
ahahahaa
sa oled nii armas 🙂
Saates küll tülitsesite ju. Aga no, on ka sellised inimesed, kes iga oma tüli kohta “väike nägelemine” ütlevad, et ei peaks jumala eest tunnistama, kuidas nende suhtes tülisid esineb. Sest et viimane oleks ju piinlik. Näägutamine ja nägelemine õnneks mitte.
Miks tülitsemine piinlik on? Tülitsemine on kurnav ja väsitav, piinlik küll mitte. Kui see saates nähtu sinu jaoks tülitsemine oli, siis eks sa kutsu seda kuidas tahad, minu elu see suurt et muuda 😀
Love people. Use things. The opposite never works. (See on minimalistide blogist. Sinu elustiil on mõnes mõttes küll minimalismist väga kaugel, aga selle mõttega läheb küll kokku).
Mul on kaks ehet, mille kaotamine mulle kurbust valmistaks. Ripats, mille ostis ema mu sünni puhul 23 aastat tagasi. Teine on mehe kaelakett, mida ta kandis lapsepõlvest saati ja 5 aastat tagasi mulle kaela pani. Ülejäänud sõrmused ja muud vidinad on suht tähtusetud. Aga nende kahe ehtega on millegipärast nagu kohusetunne neid mitte kaotada 😀
Tülide koha pealt: olen kohanud paare, kellele lausa meeldib karjuda ja vaielda. Mõni armastab suhtes rahu, teistele on vaja kärtsu ja mürtsu. Meile meeldib vahel lõbu pärast vaielda, ja siis on naljakas kuidas teised inimesed suure kahjurõõmuga küsivad kohe “Kas teil on alati nii?!” Pidevalt tülisid täis suhtesse küll ei jääks. Maailmas on ka mehi, kellega ei pea teineteise nurki maha nühkima.
Mina ei leia, et see kuidagi naljakas on, et ehe on hindamatu väärtusega. See tähendabki ju, et aaendamatu. Ei ole nii, et kui midagi sellega juhtub, ostan samasuguse. Ma ei ole ehte inimene ja materiaalsetest asjadest on savi (nt kui elektroonikaga midagi juhtub). Aga kunagi peika ostis mulle laadalt ühe ehtekunstniku käsitöösõrmuse, käsitsi tehtud ja head soovid sisse graveeritud. See oli minu jaoks nii eriline, hinna poolest polnud mingi hirmus kallis, vb 40 eurot. Aga suutsin jätta avaliku WC kraanikausi äärele ja läinud ta oli. Ma olin täiesti heartbroken ja nutsin terve õhtu. Peikal oli muidugi kahju, aga tundsin, kuidas olen teisele inimesele pettuse valmistanud. Isegi kui samasuguse asemele ostaks – poleks siiski see sama sõrmus. Nii et mina nii kergekäeliselt ei suhtuks ehete energeetilisesse ja emotsionaalsesse väärtusesse.
Mina saan rääkida ENDA tunnetest, sina võid ju pidada väga hindamatuks mingut ehet, paljud peavad ja ma maas kõveras selle üle ei naeragi, igaühel vaba voli hinnata, mida tahab. Aga ennast mingit objeti taga nutma sundida ma ei suuda, sest see on vaid ASI 🙂
Sa ikka oskad kirjutada! ? Eriti naerma ajas see ”oli kena elada ” ?
Anyway arvan et asjad on ja jäävad asjadeks .Mälestused meie endi sees on need mis on tähtsad ja jäädavad (kuni teatud vanuseni ?) seega usun et ma ei sureks lahutuse kartuses kurbusesse kui abielusõrmus ära kaoks .Kahju oleks muidugi ,sest nii kihla kui abielusõrmust valis abikaasa suure hoolega .Kuid võttis aega see ainsa ja óige sõrmuse leidmine tal vaesekesel . Ja just sellest oleks kahju sest seetõttu on ka sõrmus mull kallim .
Aga no kurbusesse ei sureks vast.
Noh, nagu öeldud, siis kihlasõrmus oli nagunii nagu ta oli ja abieluka valisin ka ise 😀
Uhh, kuhu ma sellele Pandora sõrmusele järele võin tulla? Toon sulle 5 kilo porgandeid v mis iganes, mis rõõmustab sind sama palju kui mind see imeline sõrmus ?
Ehte väärtust pole minulgi. Isa kunagi kinkis mulle mingi päris vana kuldsõrmuse, et tema vanatädi oma or smthing. Mul suri arvuti netikaart ära ja kuna hetkel raha polnud, siis viisin sõrmuse pandimajja ning järgi enam ei läinudki.
Kihlasõrmus on tore küll..See selline tagasihoidlik mul. Kuna olen aga “kihlatud” juba 8-aastat, siis pigem olekski vb tore, kui ära kaoks. Saaks äkki uue 😛 See praegune hakkab oma nn. väärtust, kui kihlasõrmus, kaotama.
Laste pärast ohverdaks oma elu igakell (eelistaks, küll mitte) aga mehe pärast on mul sarnane suhtumine… Pigem mitte 😀 – lapsed armastavad enivei mind rohkem . 😛
Ma arvan, et teie õnn peitubki selles, et olete parajad pohhuistid ja siuke tühine nääklemine ei aja teid endast välja. Oleks te temperamentsed mõlemad, siis oleks ka neid nn. tülisid rohkem. Kuidas keegi vastavalt oma emotsionaalsusele asjadele reageerib ja minna laseb 😀
Ma olen paras solvuja tegelikult, aga Kardo puhul on ju teada, et ega ta ju HALBA nagunii ei taha, et mis ma ikka solvun 😀
see kui sul pole side ehete või kingitustega on pigem probleem kõrvalseijaile näiteks kinkijale. See on pehmelt öeldes taktitundetus- seda kuulutada. Ega probleemi tekitaja ise seda nii taju kahjuks. Kinkija, aga vastupidi ei anna iial teada, et see on solvav tegu, sest tall on piisavalt arukust ja taktitunnet. On sort inimesi, kes valjult teatavad et nad on “ausad ja otse kohesed” ja justkui paremad ja õigemad.Kas ikka on ? Kes seda infot vajab? Mida head sellega tehti?
Põhimõtteliselt ma olen nõus, et asjades ei maksa kramplikul kinni olla aga ükskõiksus ja hoolimatus on jällegi teine äärmus.
Mu kõik lähedased teavad minu suhtumist ja “sidemepuudust” väga hästi ja ei kingigi mulle ehteid 😀 Kardo ka solvunud pole, sest tal endal on ka suva 🙂
Ma olen oma mehega loos olnud 8 aastat. Koos hakkasime olema kui mina olin 18 ja tema 22. No täielikud tatikad noh?igatahes alguses meil oli küll igast amukadedusest tulenevaid tülisid, eelkõige minu poolt, sest olin varem suhtes kus mind peteti, seegs olin ebakindel jne.
Nüüd tagantjärele mõtlen et täitsa lollakas ikka. Praegu iial ei teeks selliseid stseene?
no 18 aastane on ju laps ka 😀
Kardo on sul super küll. 🙂 Mõnikord olen lugenud küll, et oi Mallu mees nii suss ja mis saaks hullem olla kui selle naise mees olla jne. Ma vaidleks väga vastu. Sa oled ilus, tegus ja tugev naine (ei pea silmas kehaehitust vaid ikka seda sisemist tugevust 😀 ), mingi suss ei peaks su kõrval never vastu. Vastupidi, ma arvan, et Kardo on Mees. Suure tähega. Mitte mingi null enesehinnanguga lödipüks, et jumala eest kui nt lastega tegelen või keegi kuskil teada saab, et korra elus oma taldriku ise nõudepesumasinasse pistsin vms, no siis noks tõmbub kohe mustaks ja kukub küljest või tõmbub 10cm sisse poole. Ei, Kardo on selline mees, kes on oma mehelikkuses kindel, et mingid kodutööd, lilled naisele, lastega mängimised jne ei kõiguta seda. Vot teadke kõik, pesin jah nõusid, toon jah naisele kohvi voodisse, so what! Selline suhtumine mulle meeldib ja selline on ka minu mees ja sellised mehed on 10 korda Mehemad, kui need, kes peale tööd kodus diivanile räitsatavad, õllepudeli lahti korgivad ja see on ka kõik, mis nad kodus teevad. Või mis sa arvad?
Kardo on jah selline, et teda väga ei huvita, mis teised arvavad 😀 Tema point on see, et ise tuleb rahul olla oma eluga ja kui oled, siis ongi juba hea ju. Mina olen juba selline, et mulle meeldib, kui mind nunnutatakse ja kohvi tuuakse ja lilli ja nii, ma ei lepikski muud moodi 😀 Eks ma siis olen teistpidi Kardo vastu hea ja teen omakorda mingisuguseid asju tema heaks, selline see elu on ju 😀
See kõik on lihtsalt nii ilusti öeldud . olen 100%nõus . Ja enamjaolt need kes selliseid Mehi tallaalusteks sõimavad on valdav enamus kadedad naised .
Njah. Mul viskas lõpuks kopa totaalselt ette, ei jaksanud enam tülitseda ja meest kolmanda lapsena pidada. Tahan ka teada, mida tähendab sellises suhtes olla, nagu sa oled:) Aga mul on miskipärast tunne, et üksikemad never ei leia enam ideaalseid kaaslasi endale. Lapsed hirmutavad võimalikud kandidaadid ummisjalu minema. Kadedaks teeb küll see, kui teistel sellised mõnusad suhted on. Mõttetu emotsioon muidugi see kadedus, aga ei saa nagu parata ka, et no lihtsalt hakkab kade 😀
No aga sa ei tahakski ju meest, keda su lapsed ära hirmutavad, eks 🙂 Seega ei tohiks sul säärastest sooja ega külma olla! Kardo muuseas on rääkinud, et tema võtaks just endale parema meelega juba lastega naise – siis on naisel see juba tehtud ja “kell ei tiksu” 😀
Loogiline jah, et sellistest polegi lõpuks sooja ega külma. Pettumus on ikka. Et hakkad suhtlema, juba tundub, et päris mõnus suhtlus, tore inimene jne, aga laste olemasolu puhul saab see toredus kiirelt otsa. Eks jah, järelikult ikka polegi nii toredad ja ju ikkagi ei ole veel selle õige otsa sattunud.
Üks ilmne põhjus, miks lapsega naisi ei taheta, on sellepärast, et uus mees ei saa naljalt nautida aega, mil naine saab pühenduda ainult talle. Ah, eks see on ka tegelt suhtumise ja kaasalöömise jpm asi. Õige mees leiab ilmselt selle tahte saada üheks pereks.
Haha, aga see Kardo jutt kella tiksumisest… Kui ei teaks tausta, jääb mulje, et sa elasid nagu kubjas tal seljas, et olgu nüüd kolmas hakkama pandud, sest et kell tiksub 😛 Ja ta siis omaette unistab, et ku ita iial peaks uue naise võtma, siis jumala eest keegi enam lapsi ei nõuaks 😀
Eks arusaadav, et nõme on kui keegi ära kaob. Aga siis edaspidi ütle KOHE esimese asjana, et sul lapsed 😀
See kella tiksumise jutt jätab jah mulje, et Kardo mul siin ahelates ja teeb minu nõudmisel lapsi 😀 Tegelikult enamikel Kardo sõpradel pole lapsi ja kuna vanus on vaikselt seal maal, siis pmst iga naine, kellega hakkab juba suhteks kiskuma, tahab kohe lapsi saada 😀 Et vb sellest see jutt siis, et siis saaks rahulikult “olla” 😀
Mul seisab sahtlis üks kaunis kuldkett, kauni ripatsiga. Kuulus see algselt mu vanaemale, siis minu emale ja nüüd mulle. Kandsin seda uhkusega ja kui keegi küsis selle kohta midagi, siis uhkeldasin, et seda saab kutsuda juba reliikviaks 🙂 Aaaaga, siis juhtus töö juures väike äpardus särgikaelusega ja tõmbasin selle puruks. Parandatav, aga 2 aasta jooksul pole seda teinud.. Ja siis ma avastasin miks… Sest pigem lasen ma sellel seista katkisena sahtlis ja tean, et see on mul olemas, kui riskin ja selle uuesti ära lõhun ja ära kaotan…Mul on suht vähe selliseid asju, mis teeks mind õnnetuks kui ära kaoks ja see kett on üks nendest asjadest, sest vanaema nüüd enam kahjuks pole ja see on kaunis meenutus temast…
Kuigi noh kahtlane loogika on see mul küll, et pigem olgu katki 😀
Võib ka ju ära parandada ja sahtlisse tagasi panna 😀
Mina hakkasin oma mehega koos olema, kui mõlemad olime alles 18? niiet alguses oli omajagu maid jagada ja vaja tûlitseda mingite mõttetute asjade pärast, aga meie jaoks olid need tülid hullult olulistel teemadel, ka peale esimese lapse sündi(19 aastased) nääklesime vahest pisiasjade pärast, sest olime lihtsalt väsinud ja magamata. Nii kui laps hakkas normaalse inimese moodi magama kadusid ka nääklemised, teise lapse sünniga ei tulnud need ka märkimisväärselt tagasi. Nüüd olles juba 8 aastat koos olnud ei kujuta ma ettegi elu, kus oleksid mingid tülid ja draamad, aegajalt on valesti mõistmisi vms ikka, aga need lahendatakse juba viisakalt ja sõbralikult, minu arvates on suht alatu teiste suhteid arvustada kui ise tülitsetakse, siis peaks nagu kõigil nii olema, muidu pole õige suhe. Ma ei kannata negatiivsust ja tülisid üldse, arvatavasti me ei oleks enam koos kui oleks vaja koguaeg tülitseda ja veel ei saa ma aru armukadedusest, ega sellega kedagi enda kõrval vägisi vist kinni ei hoia? ja mu mees vist on mu parim sõber, aga no parim sõbranna ta küll ei ole?
Ma usun, et vastsündinud beebi kõrvalt, kes EI maga – ma vist oleks mega saiko olnd 😀 ma siiani räägin mõnikord Kardole, et ma olen ÜKS kord niiiimoodi solvunud ta peale olnud ja see oli ka siis kui Lende oli alla nädalane ja ma olin just oma ribadeks tutiga voodisse roninud ja Mari hüüdis midagi ja ma ütlesin Kardole, et mine too Marile…midaiganes ta tahtis ja Kardo küsis “miks sa ise ei lähe” 😀 Kurat ma lähen siiani närvi kui sellele mõtlen 😀
Ma vist olingi suht saiko, kord pillisin mingi lambi asja prst ja siis vihastasin ja siis jälle pillisin, ime et mees minema ei jooksnud kellegi juurde, kellel kruvid ei logiseks? õnneks kannatas ära. Ma olen väga sarnaste asjade prst solvunud? mu mees ei ärka eriti hästi üles öösel ja kunagi kui ajasin, et kuule sinu kord pudel tuua ja laps ära sööta, ta unesegasena vastu, et misasja ma magan prg, mina pillisin ja hommikul mees ei mäletand midagi ja käskis järgmine kord korralikult üles ajada, kui ta ise ei kuule?. Üksi ma vist poleks elusees teist last saanud, ei kujuta ette et keegi ei aitaks v ei teeks süüa ja ei tegeleks vahepeal ise nendega, respekt üksikemadele?
Minu laps on kohe 2ne ja ikka veel magab öösiti halvasti, ärkab 4-5x, vahel rohkem, mõnikord vähem. Enne last oli meil super suhe, õnnelik abielu, alati sai nalja, olime palju lähedasemad…
Nüüd käin ringi kui zombi, ärritun kõige peale, pettun kõiges koguaeg, nutan, olen jõuetu, närvid läbi. Ja seda kõike magamatusest, 2 aastat magamatust-kaua veel? Jube kahju lihtsalt mehest. Tahaks tagasi seda, mis meil oli, aga ma olen liiga väsinud, et pingutada…
Vaene sina (ja su mees), aga no KAUA enam laps küll magamata ei ole, mul on ausalt lootust, et varsti magate kõik ja saate ehk aega suhtega ka tegeleda 🙂
Mul 2,7ne hetkel magab ka niii kehvasti. Mitmeid kordi öösel nutab, just 23-02 vahel, üles ka ei tõuse, aga nutab. Käin siis nagu pooluneszombi kahe toa vahet, unine ja kuri. Küll pissihäda, janu, miski sügeleb, viimased purihambad tulevad, lasteaia emotsioonid. Vahepeal oli täitsa ok aga nüüd eriti terav see trall ja minu väsimus, kuna 1,4ne ka tahab tähelepanu ja ma 26+ nädalat rase.
Täna öòsel jälle kui hakkas nuturalli pihta. Võtsin ja viisin plika mehe kõrvale magama ja sain veidi paremini ise öösel magada, diivanil! ?
Aga ehetest mul ka üks oluline ehe.
Õega lasime end ristida siin u 10a tagasi.
Meie ristid on lastud käsitööna teha, kokku sulatatud lahutatud ema-isa ja lahkunud vanaisa abielusõrmustest.. seisab ka mul juba ca 2a kapis, kuna kett läks katki, aga vähemalt on kindlas kohas..
Tead mul Maril oli mingi hetk periood (u 3a) kus ärkas mitu nädalat keset ööd nagu paanikas lausa. Ma ei tea, millest see oli, aga kadus õnneks ise.
Ma 3 last sünnitanud 4.5a jooksul 😀 Ma olen täiesti magamata. Siis kui esimene hakkas magama ilma ärkamata, tuli teine juba ja kui teine hakkas magama-sündis kolmas 😀 Ma enam ei mäleta millal ma jutti magasin 5-6h 😀 Kõige pikem uni ongi kokku ca 5h ( 4 korda ärkan selle sees)
Ma lohutan end sellega, et kunagi nad magavad kõik ja ma saan ka magada, sellised asjad pole igavesed 😉
Mees kinkis mulle kunagi kihlasõrmuse…suutsin ta maal olles ära kaotada nii,et nägin kus lendas aga üles ei leidnud…sai otsitud metalliotsijaga igaltpoolt jne…olin väga kurb,kui ära kadus. Uus asendus sõrmus ei suutnud asendada seda samust sõrmust,mis oli minu jaoks väga hindamatu tähendusega. Kartsin,et äkki tähendab see midagi halba…kuid siiski mitte. Ja aasta kahe pärast leidis vanaema selle kartulivagude vahelt kui kartuleid võttis või rohis seal…tegin puhtaks ja vot see on õnn!!! Arvan,et kõigil on nääklemisi/ tülisid olnud, kuid tugevamad ja õige suhe jääb alati kokku 🙂 Meil pigem nii,et kui nääkleme või midagi öelda siis kohe ka naerame ?. Ei oska tülis olla ja samuti pöörame selle naljaks ja kallistamine ka aitab 🙂 Parim tunne maailmas on see, kui tunned,et sinu elus on just see õige inimene kellega tahad koos olla.
Oipekk
mis juhtus 😀
Ei tea,android läks vähe sassi soojaga vist 😀
ilm on soe jah :D!
Te olete nii vahvad! Tore on selliseid peresid näha ja teada, et päriselt on ka inimesi, kes saavadki hästi läbi ning suhe ongi hea ja tore. Ise olen ka leidnud enda kõrvale imelise abikaasa, olen väga õnnelik! Meie samuti ei tülitse, ongi vaid mõned nääklused aeg-ajalt, aga mitte midagi hullu või suurt, mis peaks tüli alla liigituma (meie silmis). 🙂
Ma isegi ükskord mõtlesin, et äkki ma selle pärast Kardo otsa “koperdasingi”, et selline.. maailma plaan – et paljud loevad mu blogi ja et nad siis KÕIK teaks, et kui õnnelik ja hea võib mõne mehega olla 😀 #saatus 😀
Oi ma olen oma elu eelmistes suhetes niiipalju tülitsenud suhete algusest peale. Selle pärast ka on lahku mindud.
Kuni leidsin enda kõrvale tõesti perfektse mehe. Ma võin öelda, et me pole kordagi tülitsenud. Kui ma isegi vahepeal ise igavusest hakkan nagu otsima tüli siis ta suudab minu öeldu kõik kuidagi alati naljaks pöörata ja lõpuks lõpetame koos naerdes. Samuti nagu sina Kardo puhul ma tõesti tahaks enda elukaaslast ükskord vihasena või karjumas näha. No ei kujuta ette, tundub täiesti võimatu.
Ehetest siis mul oli ka nii 11 aastat üks kaelakee mis mu ema oli spetsiaalselt mulle lasnud teha. See oli mulle kuidagi lihtsalt armas ja kuna mul emaga ei ole soojad suhted siis hoidsin seda kaelakeed kuidagi rohkem.. siis tuli see hetk kui ma selle ära kaotasin. Olin paar päeva kurb, aga mis seal ikka. Aga et mitte täiesti ära unustada seda ketti siis lasin kaelakee ripatsi endale käepeale tatoveerida.
Ma tegelikult arvan, et igaühele ongi keegi perfektne, aga igaüks seda perfektset ei leia ja siis “lepib” mitte nii perfektsega. Mitte, et see halvem suhe oleks, aga no siis ongi need lood, et OIII kuidas alguses tülitsesime, aga nüüd enam mitte. Aga noh, mina ka ei tea 😀 Lõpuks on ikka hea koos olla, või siis oled juba raisanud 10a elust kellegagi tülitsemisele, et no shit, et ei viitsi vb lahku minna ka, hea ju öelda, et “oi, me oleme nii palju läbi elanud!” Lisaks suuremad tülid on juba peetud, teineteisega harjunud ja suhtes otseselt sitt pole, siis saad ka öelda, et näed “lihvisime teineteise nurki”. Mõnele sobib see ja ma ei ütle, et see lõpptulemus kehvem oleks, aga ma ka ei arva, et see jutt et PEAB tülitsema, paika peaks.
Ei taha ka mega emmina kõlada, seega ma olen kindel, et kuigi Kardo mulle idekas, siis TEMA leiaks endale vast idekama 😀 Nii et kelllel kuidas joppab 😀
Mul on samuti 1 sõrmus, mis on vanaemalt kingiks saadud. Täiesti lihtne kuldsõrmus, aga hoian kui hinge õnnistust, sest see on minu jaoks hindamatu väärtusega.
Samuti kui oleks mõni selline ehe, mis liigub põlvkonnast põlvkonda, oleks ehk kahju. On mul selline sõrmus , mis tuli mehe pere kaudu . Ja liigub siis edasi uude perre, kel esimesena laps sünnib. Ehk siis minu kunagine minia saab selle endale .
Kui mul sellie “reliikvia” oleks, siis ma hoiaks seda sahtlis kuni surmani 😀
Selliseid reliikviaid hoitaksegi pigem sahtlis surmani 😀
Mina eelistan personaalseid ehteid, mis on kingitud konkreetsele inimesele ja saab julgelt kanda, ei pea kartma kaotamist jne. Kaob ära, siis on kahju küll, aga no mis seal ikka. Keegi tulevastest põledest ei pea selle pärast “kannatama”, et mina hooletu olin 😀
Tülide kohta arvan, et see sõltub inimeste temperamendist, rahulikumad inimesed ei räuskagi nii hullult, samas kuumemad isiksused lähevad ka sellisest väiksest vaidlusest põlema, et kes lapsed magama peaks panema 😀
Imelikul kombel ma olin ausalt kunagi mega närvihaige 😀 Kogu aeg läksin põlema tühjast-tähjast. Aga kuna üksi vaielda on mõttetu, siis ma olen vist aastatega ise ka rahulikuks muutunud 😀
Ma võin üksi ka vaielda iseendaga. 😀 Mind ajab veel rohkem marru see, kui ma tahan kakelda ja mees lihtsalt kuulab, kuidas ma jauran ja üldse vastu ei jaura. 😀 Aga kui vastu lajatab, siis jälle jama 😀
Mul esimene peiks oli ka selline, et oli vait 😀 Siis ma läksin ka MARRU. Aga Kardo vastab mulle midagi… ratsionaalset 😀