Mind ja mu blogi on kirjeldatud kui avameelset, ausat ja “räägib nii kuidas asi on”. Noh, arvestades, et ma olen 13-aastat blogi pidanud, eks ma olen siin olnud tiinekast kuni praeguse momendini ja minu väljendusoskus ja -stiil on ajaga kindlasti muutunud, seega võib vabalt olla, et teema, mida ma nüüd siin lahkan, on kunagi minu poolt samuti läbi tehtud. Nagu mulle meeldib öelda, siis jumal tänatud, et inimesed muutuvad, muidu võib ju puhta lolliks jääda.
Kes täna mu laivi vaatas, siis teab, et ma rääkisin natukene Jaanikast ja tema blogipostist (siin). Mulle ei mahu pähe, et viie lapse ema, täiskasvanud inimene ja muidu nagu ühiskonnas funktsioneeriv inimene on nii madalale langenud, et peab vajalikuks kritiseerida kellegi tagumikku, riietust ja üldse üldiselt teiste välimust. Blogipostitust lugedes jääb mulje, et tädikene roniski EBAle kohale, et kuskil taga istuda, märkuseid üles kirjutada, et pärast “tõde” kuulutada saaks. Oleks siis võinud üldse fotoseina pildid kõik järjest ette võtta ja hakata järjest paugutama, et Pillel olid koledad kingad, Kalle püksid olid liiga kitsad, Ülle mees on jube kole, Ülle ise vist pime, et säärasega koos on, Birgiti jalad tundusid raseerimata ja Kati näost ma ei hakka üldse rääkima, sest sellise mordaga ma kodust üldse välja ei tuleks.
Mina ka ei ole päris pime ja seega näen inimesi. Sellisel üritusel veel eriti vahid ringi, et kas on ka mõnda tuttavat kuju näha või miskit ja kindlasti on selliseid, kes jäävad silma WOW efektiga ja on selliseid, kelle kohta mõtled midagi kriitilisemat. Ma võin öelda, et vähemat üks outfit ürituselt oli minu jaoks nii naeruväärne, et me sõbrannaga naersime veel pärast chatis ka selle üle jupp aega. Nii et jah, et ole ma mingi neitsi maarja, et kellegi üle nalja ei heidaks 😀 Siiski on vaks vahet, kas ma kirjutaks seda blogisse või räägin sellest sõbrannaga, ei?
Mul oleks ENDAL piinlik kirjutada, et “nägin Merjet, issand kui paks ta ikka on, sellist morska pole enne nähtud!” ja seda kohe mitmel põhjusel. Esiteks selle pärast, et ma olen täiskasvanud inimene ja isegi juhul, kui me Merjega just bestikad ei ole, on kellegi välimuse kommenteerimine väga madal. Teiseks muidugi see ka, et Merje on täiesti tavalises kehakaalus naisterahvas ja mul on ka ausalt kopp ees sellest, et kõik naised peavad XS suuruses olema, et nad üldse tohiks kuskil käia, ilma et neid paksuks ei tituleeritaks. Mul on varsti kolm tütart ja kui keegi neile peaks selliseid nõmedaid kommentaare pilduma, kui nad oleksid Merje figuuriga, siis ma seletaksin neile, et labasus ja taktitunde puudumine on palju suuremad puudused, kui paar lisakilo tagumikus. Eriti kuna need tagumikupekid meestele vägagi mokkamööda on (vaadake ise mu tänasest laivist, kui närvi Kardo läks selle peale, et naisel ei võiks tagumikku olla :D).
Ma olen aus! Ma olen nii aus! Tõde teebki haiget!
Mul on aga küsimus, et… miks? Miks üldse on VAJA kellelegi haiget teha? Mis see annab? Kas muutuks Merje kann kõhnemaks? Kas keegi teine ilusamaks või jutukamaks? Või kellegi riietus stiilsemaks? Ei muutuks. Seega saabki säärase aususe taga olla soov kellelegi koht kätte näidata, las tal olla sitt, mina olen ju ainult aus! Aga peatume nüüd momendiks ja mõtleme, miks?
Jah, tõde teeb haiget, samas mõni “tõde” on vaataja silmades, kas pole nii? Ala kui keegi sõidaks täis peaga autoga koos lapsega, siis ma ütleksin talle, et tal on joomisprobleem ja ta ilmselt seab alkoholi oma lapse turvalisusest ette. See on tõde ja see teebki kindlasti haiget, sest ükski vanem ei TAHA olla paha lapsevanem. Lihtsalt sõltuvused ja probleemid joooksevad teinekord üle pea kokku, otsitakse endale vabandusi ja sellisel juhul on TÕDE ja AUSUS õige koha peal, sest see muudaks midagi, see on vajalik ja võib kellelegi elu maksta.
Kellelegi öelda, et ta on paks või kole, see on pahatahtlik, labane ja inetu. Palju inetum, kui kellegi suur pepu 🙂
Eriti hale tundus mulle seal postituse all Eveliisi kommentaar: “Aga mis selles postituses nii erilist on, mida häbenema peaks? Täiesti tavaline arvustus ja inimese arvamus asjadest/riietest/inimestest. Sadu kordi leebem kui Perekooli teadja-kägude kommentaarid. Ja inimene julgeb oma nime alt ja oma blogis kirjutada, mitte ei lähe anonüümsesse foorumisse kirjutama”.
Noh, muidugi Eveliis oli Jaanika sõnul ka stiilne ja ilus, peale seda kommentaari veel normaalne kah, aga mina võrdleks seda kommentaari hoopis sellega, et kujutate nüüd ette, et teie kõnnite tänaval ja ajate omi asju, kui astun mina ligi ja hakkan laduma: Kuule, sul on nii kole pluus! Mulle ei meeldi see pluus! Saad aru? Ja püksid on ka suht rõvedad, imelik, miks sa neid kannad? Paar kilo võiksid sa alla ka võtta ja lisaks tundub mulle, et su hingeõhk haiseb!”.
Nüüd küsid sina, et miks ma niimoodi sinu kohta ütlen.
“No aga ise sa kõnnid siin tänaval. Miks ma ei või öelda? Ma olen aus inimene. Mõni näeks sinusugust peletist ja räägiks pärast salaja sõbrannale, aga mina olen aus! Ma ütlen ikka otse näkku! Ja üldse võiksid sa õnnelik olla, sest ma olen sada korda leebem, kui mõni säärane, kes oleks sulle su lõusta pärast üldse labidaga piki pead andnud, nii et mida sa siin virised. Kas tõde teeb nii haiget või?!”
Kas te arvaksite, et ma olen normaalne inimene või? 😀 Mina ka mitte.
Ja ma hirmuga mõtlen, et mismoodi Jaanika ja Eveliis oma lapsi kasvatavad? Ausus ennekõike, eks? Mine ütle koolis kõigile kohe väja, et kes “rott” tundub. Kui keegi on paks, kindlasti ütle neile seda otse näkku, mitte kuskil salaja “foorumis”. Kui oma näo ja nime alt midagi ütled, siis on see okei, sest see on AUSUS, nõme on seda ainult anonüümselt teha!”. Ma loodan siiralt, et mitte, sest päriselt elu ei tohiks olla selline, et teed mis tahad, nii kaua on okei, kuni on hullemaidki.
Kunagi heideti mulle ette, et ma pean alati mõtlema laiemalt, et mis eeskuju ma oma blogiga näitan. Mina vaidlesin vastu, et käige persse, minu blogi, ei ole ma kellegi ema, igaüks teeb, mis tahab. Nüüd mõtlen ma, et neil oli ikka õigus. Minu valik on, mis eeskuju ma annan. Kas on vaja eeskuju, kelle jaoks ausus on haiget tegemine ja mõnitamine? Vast mitte. Ja see ei kehti ainult blogi maailmas, vaid ikka pereringis ka. Ma ei saa emana õpetada, et ütle, mida sülg suhu toob, suva teiste tunded, sest ma ei taha, et minu lastele nii tehakse. Ja ma tahaks elada maailmas, kus igal täiskasvanul nii palju mõistust on samamoodi talitada. Aga kahjuks on see tahtmine vist taevariik, nagu öeldakse.
Seega, kallid lugejad, olge teie vähemalt normaalsed inimesed ja saage aru, kust maalt läheb aususe ja kust taktitunde piir. Oma arvamust pakkudes tuleb alati mõelda ka sellele, kas seda on küsitud ja kas see teeb kellelegi haiget. Kui teeks, miks seda siis vaja on (kui need mõned ükskud juhud välja arvata, mis ma siin välja tõin). Kellegi välimuse arvustamine EI OLE okei, mkey!? Ja kui te näete kuskil, et keegi seda teeb, siis alati on kena vahele astuda, sest sama lollakas, kui kedagi kiusata, on lolli näoga pealt passida. Sellest sündis ka see postitus.
Olgem ikka normaalsed inimesed, siis on kõigil norm olla!
BE COOL!
Ps! Kindlasti ei maksa teil nüüd samale tasemele langeda ja Jaanikale tema välimust kommenteerima minna. See on lihtsalt… tobe 🙂
66 kommentaari
Ausus ilma kaastundeta on julmus (Honesty without compassion is brutality). Kehtib siin täiega mu meelest. Tasub endalt küsida ka seda, et kas see ausus teenib kedagi ja muudab maailma paremaks, kui ma sellega lagedale tulen.
“Selline mõnus ja kerglev. Kilod absoluutselt ei häirinud. Mõni kohe on kena ja sobib oma kehasse. Hiljem kuulsin teda ka vestlemas oma semudega, siis pidin fakti tõdema, et ta paistab poole targem ja intelligentsem välja, kui ta vait on:)”
Viimane lause sobib ideaalselt ka antud blogija kohta. Õud, mida juttu.
Minumeelest inimesed, kellele meeldib kuulutada, et nad on ausad ja siirad võiks enne igat aususavaldust korraks peas endale stop öelda ja küsida, kas ma olen praegu aus või õel. Olen just viimasel ajal tähele pannud, et õelatele kommentaaridele öeldakse süütu näoga õigustuseks tihti, et olin aus ja laiutatakse käsi. Sama kehtib filtrita inimeste kohta. Ausus ja siirus ei tähenda seda, et lähed tänaval igale paksule ütlema, et jou sa oled paks! Hakata ennast õigustama võttes välja see aususe kaart on nii kohutavalt taktitundetu, sest tegelikult oligi ju see nn aus kommentaar mõeldud inimese solvamiseks. Ma saaks Jaanikast ehk siis aru, kui nt Mallukas oleks talle kirjutanud ja küsinud, et Jansa palun ütle, kas mu meik näeb selle ürituse jaoks sobiv välja. Aga ka sellisel juhul väljendanuks Jaanika lihtsalt oma isiklikku arvamust, mitte siirust. See ei ole ausus! Nende konkreetsete kommentaaride tagant õhkas väga selgelt soov inimesi halvustada. Seda, kuidas ja millal inimestele enda isiklikke eelistusi serveerida, tuleb ilmselgelt õppida tegema nii avalikus (veebi)ruumis kui vahetul suhtlemisel. Mõistan, et kui elame ühiskonnas, kus igal ühel on võimalik oma arvamust avaldada, seda ka tehakse, aga vahest võiks tõesti endalt küsida, kas ja kellele “minu ausus” vajalik on. Antud juhul oleks Jaanikast ilus, kui ta vabandaks. Kuna ta kahjuks ise leiab, et oli “lihtsalt aus”, siis ilmselt siit mingit vabandust tulemas ei ole. Aga see näitab inimese enda emotsionaalse intelligentsuse kohta päris palju. Tore on see, et tema blogi külastatavus tõusis ilmselt rekordtasemele, tubli!
Nii hea on lugeda su postitusi, sest Sina oskad näha ka mündi teist poolt. Sa oskad panna sellised asjad reaalsesse ellu. Ja seda kõike on nii meeldiv näha/lugeda. Julgen seda öelda, sest olen tundnud selliseid asju päris elus. Minu juurde tuldi ja öeldigi selliseid inetusi. Ütlen ausalt 6 aastat hiljem põen veel selle käes. Loodan siiralt, et sinu lapsed ei pea seda taluma(ega sa vast ikka ei laseks ka). Igaljuhul tahtsin kirjutada tegelikult lihtsalt seda, et tahaks sind kallistada peale su postituse lugemist.
Tänks, nii hea postitus! Ma saan mingitest outfitide kritiseerimistest siis veel aru, kui tegemist ongi moedemmiga, aga see ei olnud ju EBA eesmärk, hallooo! Kehakaalu kommentaarid on veel eriliselt värdjad, sest oikuipalju söömishäireid saab alguse just sellistest pealtnäha süütutest märkustest, a la „kann võiks väiksem olla“ või „käsivarred on jämmed!“. Tean millest räägin, paraku. Seega olen nõus, täiesti haige postitus TÄISKASVANUD inimeselt, ehkki kaldun arvama, et ma poleks midagi nii lolli ka 13-aastaselt kirjutanud…
Mulle ka ei mahu pähe, et kuidas saab nii kirjutada ja kuidas saab sellist asja ka välja vabandada ja heaks kiita, et kle perekoolis öeldakse hullemini. Õudne tõesti, et suured inimesed aga nagu tiinekad aru ei saa.
Väga hea kirjutis ! Sa oled ikka üks ilus inimene ♥️ Ja lastel on ka vedanud. ?
Mul oli kuskil 5-6.klassi aegu isiklik kokkupuude kiusamisega. Kaks paralleelklassi tüdrukut istusid garderoobi ees ja hakkasid täiesti lampi mõnitama mu riietust, koolikotti, asju jne. Ja nad tegid seda suht casually, valju häälega, omavahel vesteldes. Mul oli ülimalt ebamugav, aga arg latseke nagu ma olin, ei ôelnud ma midagi vastu. Koju minnes muidugi nutsin. Praegu tagasi vaadates tean, et ju see oli seetõttu, et mõlemad olid probleemsetest peredest. Ühes alkoholiprobleemid, teises ema pidev meestevahetus. Inimene, kellel on kõik hästi ei tule lagedale selliste asjadega nagu nood tüdrukud ja see blogija. Selliseid inimesi ei tasu tõsiselt võtta vaid pigem haletseda või ignoreerida. Mul on isiklikult piinlik meenutada, et olen vahel kellegi riietust mehele või sõbrannale vaikselt kommenteerinud. Mind see paremaks või ilusamaks kohe kindlasti ei tee.
Minu moto on terve elu olnud, et tee/käitu teistega nii nagu sa tahaksid, et sinuga käitutakse. Olen seda lauset juba kooliajast salmikutesse või märkmike lehtedele kritseldanud. Ning käsi südamel – mu tutvusringkonnas ei ole ühtegi sellist kellega ma läbi ei saaks. Pole ma kedagi blokkinud või kedagi nii sõimanud, et ma saaks öelda, et me ei suhtle. Suudan, saan ja oskan inimestega suhelda nii, et arusaamatusi ning tülisi ei esine. See ei tähenda, et ma kõigega nõustuksin…oh ei. Kaugel sellest. Ja see on omadus, mida ma tahaksin, et minu lapsed ka õpiksid/omandaksid. Sest see, kuidas Jaanika lihtsalt lahmis on kõike muud, kui aktsepteeritav. Ja kusjuures ma teangi ühte ema, kes oma tütrega samamoodi kõiki/kõike kritiseerivad. Ütleme nii, et oma silmas ta palki ei näe, kuid teiste silmas pindu küll.
Praavo! See täiesti tundmatu blogija sai nüüd sellise reklaami ja veel mitme inimese poolt. Eesmärk täidetud või mis ?
Eveliis ongi passiiv-agressiivne intrigant. Tahtmata samas kuidagi sildistada, aga just nii ma olen teda näinud. Tema postitustest kumab läbi rahulolematus endaga, kuidas ta vihkab enda keha, karjub inimeste ees enda väikese tütre peale, ei saa üle enda hambumusest, tütrel parem suhe mehega, lörriläinud ettevõtmised. Sellistel inimestel ongi kombeks teisi “aidata” tehes selle varjus maha tegevaid kommentaare. “Misery seeks a company” ehk sul on kergem olla ebatäiuslik kui sa näed kõigis teistes ka just puuduseid. Tema blogi elab sellest, et tal on erinevad intriigid. Kui ta jätaks need välja ja kirjeldaks, kuidas ta tütar meres mängis või kui väga ta armastab Eesti ja Norra vahet sõeluda, kaoks ta teiste väikeste blogide vahele ära. Tema nimetab enda blogi arvamusblogiks, mina tema sisemise pettumuse välja elamise blogiks. Kahju, et ta teised endaga sinna kaasa vedama peab. Tal on ka helgeid hetki, mis alati intriigide otsimise möllus esile ei pääse.
Kuid ka sul on veel õppimisruumi ja eesmärk peaks olema minna veel kaugemale ja mitte anda hinnanguid ümbritsevatele inimestele. Isegi kui sa seda neile nina alla ei pane. Inimene tuli peole, ta oli rõõmus, ta valis enda silmis sobiva riietuse ja ta ei teadnud, et keegi tema selja taga selle üle naerab. Kui ta oleks teadnud, ei oleks ta tulnud, ei oleks ta end seal peol hästi tundnud, sest ta oleks tajunud, et keegi annab ta välimusele hinnanguid. Keegi ei pane meelega selga koledat riietust, et teised selja taga tema üle naeraksid.
Sa nii kenasti paned viisakalt sõnadesse umbes sama, mida mina arvan.
🙂 Ma mainin et räägin üldiselt, sest vahel on vist jäänud mulje et arvustan blogijat.
Kriitika mis pole abistav, on lahmiv, solvav, õel pole kellegile vajalik.
Sellist tõde ja emotsioonide välja elamist võid sõbrannaga omavahel kahekesi pajatada, eeldusel, et see jutt ka sinna jääb. Kas see on silmakirjalik – EI OLE. Oleks vaid siis, kui ma selle sama teema kohta läheksin ja räägiksin vastupidist juttu, kiidaksin enne mahatehtut taevani.
Tegelikult on vahel märkused ja kriitika vajalikud, aga selleks tuleb valida aega ja kohta ja kõige tähtsam -viisi k u i d a s seda öelda. Kui su hääles on siiski hoolimist tunda ja teed seda privaatselt – nii, et teisel jääb eneseväärikus alles ja ehk siis ka soov “viga” parandada. Kõik muud lajatamised näkku, blogis on laus nõmetsemine. Aususega pole siin mingit pistmist. Vanasti öeldi sellise kohta lihtsalt – MATS !
Oma peres on asjad nii ja naa. On muidugi olukordi kus sa lihtsalt reageerid prauhti ja olukordi kus ülim taktitunne ja tõsidus oleks pentsik.
Mariann, Sa ise väga taktitundeliselt ütled selle Jaanika kohta taktitundetu, kuid tegelikult on tegemist minu silmis puhtakujulise kasvatamatusega. Taktitunne ja selle puudumine on miski leebem. See aga ju lauslahmib labaselt. Ei saaks üldse öelda, et tal paljus õigus oleks. Igatahes, väga väga inetu ning tema lastest on mul siiralt kahju. Ta peaks alustama oma vaimse tervise turgutamisega ning lõpetama olemast halb inimene, vastasel juhul kasvavad ka tema lastest samasugused kibestunud inimesed.
Lugesin ka seda postitust. Ja kahtlustatakse, et Meelis on gei? Kes kahtlustavad ja kas talle on süüdistus juba esitatud või kogutakse veel tõendusmaterjale?
Jeeeebus!
Ehk Jaanika kartis, et kui ta nüüd sellist üdini ausat postitust EBA-st ei tee siis jääbgi tähelelanekuta? Ehk keegi ei märganudki, et ta ka kohal on…
Lugedes neid postitusi erinevate blogijate omasid ja suvenedes rohkem teemasse on see labane igaljuhul. Vale koht tähelepanu püüdmiseks.
Kõige pealt kodutunne peab kodu remontima, kui pere saab igal koolivaheajal saksamaale autotripi teha.
Ja veel mis uhke 5000€ maksev köögimööbel.
Ausõna, mõni pere vajaks rohkem kodutunde abi kui inimene kes ostab endale uue köögi, auto, teeb Saksamaa reise aastas mitu tükki.
http://soppingq.blogspot.com/2017/02/iga-perenaise-unistus.html?m=0
Köök ja auto tulid ikka aastaid hiljem. Ka Kodutunde pered võivad ju majanduslikult paremale järjele saada. Iseenesest see ju eesmärk olekski. Jaanika sai ju uue töö peale saadet. Selles mõttes küll midagi valesti ei ole.
Kui öösel und ei tule, siis tuleb netis kolada, kuni läpaka aku saab tühjaks ja tuleb magama minna.. 😀
Jäin igavusest Marimelli blogist vaatama neid EBA pilte. Üks kummaline asi jäi silma… See Jaanika istus kolmandas reas, teisel pool ääres võrreldes sinuga Mallukas. Te oma seltskonnas pidite ikka väga väga kõvasti lärmama, et temani see jutu vada kostus 😀 Teie vahel oli üks rida ja umbes kümme inimest, lisaks lavalt tulev jutt jne. Siis Mallukas nii valjult lärmata on ikka ebaviisakas 😀 😀
No see oleks tõesti pidanud puhta röökimine olema 😀
Olin šokis lugedes Shoppingq’ postitust. Minule on kodus maast madalast õpetatud, et teiste inimeste välimust ei kommenteerita kõva häälega. Ja see on umbes sama elementaarne nagu “tänan” ja “palun” ütlemine.
Ja päriselt arvasin, et selliseid asju harrastatakse rohkem põhikoolis, mitte ei tee seda täiskasvanud inimesed avalikult. Väga, väga kurb oli lugeda ja tõdeda, et päriselt eksisteerib nii pealiskaudseid ja sisutühje inimesi, kellel on veel lapsed ka. Annaks jumal, et nad selliseid väärtushinnaguid edasi ei anna neile.
Mul on ka tutvusringkonnas selliseid ” ausaid” inimesi
Aga reaalsus on see, et sitt iseloom on sitt, vaata kus nurgast tahes ja nimeta kuidas tahad.
Lugesin Delfist selle teema kohta kommentaare ja ühe koha peal purskasin lihtsalt naerma: “Kõik need blogimist elukutsena pidavad tegelased on laisad ja topakad. Kasigu tööle parem. Eriti see viie lapsega. Häbi peaks olema kerjata. Käed jalad otsas, aga töötab ainult jalgevahe.”
What a waste of käed ja jalad 😀 😀 😀 😀 😀 😀
?????
Omg ma läksin nii närvi. Kas siis lollile võiks keegi minna ütlema, et ta loll on. Miks sellised postitused vajalikud on, miks sellised sõnad üldse vajalikud on. Lastele püüame ju koguaeg õpetada, mis õige mis vale, teistele pole ilus halvasti öelda. Aga täiskasvanud inimesel kaob justkui kuppel pealt ära, sest tema on aus. Aga No võiks ikka nii palju filtrit vahel olla, et aru saada, mis on sobilik ja mis mitte. Kiusamisele ei ole absoluutselt mitte mingisugust õigustust. Ole sa siis nii aus kui tahes.
Mina läksin ka peale sünnitust paksuks, loomulikult ise süüdi. Aga ma tean seda ise ka. Ma ei saa jätta elamata, pean käima ringi.. ja just täiesti suvalised kauged tuttavad tulevad ütlema: oi, sa oled paksuks läinud, oi pekikest natuke palju. Nagu aitäh, mul ei ole jah peeglit kodus, ja nii hea et sa mulle ütlesid. Ja just mingi suvalise tohlaka sõnad panevad mind kaalust alla võtma. Noooot.
Minu arvates Jaanika ei öelnud midagi valesti, tavaline arvustus. Ei peagi kõik meeldima.
Sa oled ise palju rohkem haiget teinud inimestele. Kui ta ütleb, et tagumikust priske siis see kohe maailma lõpp? Pole ju.
Jaanika ise on nii tubli, 5 lapse ema aga imeilusa figuuriga ja ilma meigitagi hea näeb välja.
Tavaline on inimesi välimuse põhjal solvata? See pole maailma lõpp, see on lihtsalt labane. Ja kui ma ise olen loll olnud, siis pean jäämagi selliseks ja elu lõpuni teiste lollused heaks kiitma :)? Mina ei tea Jaanikat ja mul pole tema figuuri ja välimuse ega tubliduse kohta midagi ette heita, pigem ta taktitundele, mis on üsna puudulik.
Ahah.. No kõige tähtsam on ju olla ilusa figuuriga, mis siis et ebaviisakas ja mats, aga peaasi, et kõhna.
Lugesin huvi pärast lingitud blogipostituse läbi.
Esimene mõte oli, et kas keegi kerge vaimupuudega inimene on selle postituse kirjutanud (ilma irooniata kohe). Sõnakasutus jmt. Tundub et tavaline inimene meie seast. Veidrikke on ikka palju.
Mulle näiteks meeldib inimestele hästi öelda, teha komplimente ka vahest tühiste asjade üle! See on tasuta ja teeb päeva toredamaks 🙂
Yaaaaasss! Preach!
Ma pidin selle shoppinQ blogi ka lugema… Tundub kitsarinnaline ja lihtsalt ebameeldiv eit. Ma olen vb imelik aga mind huvitab rohkem inimese iseloom kui välimus.
Sa lased oma blogis üles kommentaarid, kuidas üks viie lapse ema on “kitsarinnaline ja lihtsalt ebameeldiv eit”??!! Olgu Sa ei kirjutanud seda ise, aga kirjutada näppu viibutav postitus teades, et sellist sõimu hakkab tulema? Sa oled ise ikkagi täpselt samasugune. Sina võid, teised mitte. Muutunud pole sisu, lihtsalt vorm.
Aga ta ongi kitsarinnaline ja ebameeldiv, eit on muidugi vaieldav. 🙂 Sõimukommentaarid kustutasin ära, või kus sa seda laussõimu siin näed?
Laussõimu ma ei näegi, sõimu ja kirumist ja inetusi aga küll. Ise kirjutad sellest, et tohiks teiste kohta halvasti öelda ning siis lased tuhandete inimeste silme all kõigil teda siin kommentaariumis materdada. Ma ei tea, kes see Jaanika on ja mul temast täitsa poogen, aga Sinu topeltmoraal on arusaamatu.
No siis proovi aru saada või loobu proovimast, ega ma jõuga sind sundida ei saa 🙂
Minu kommentaari ta ka läbi ei lasknud, panin sinna, et vaadaku ennem ise peeglisse kui teisi kritiseerib. Ilge morsk näeb välja kyll. Mees isegi ytles, et näeb kui labidas välja.
Loe uuesti Malluka posti, palun.
Eks?
Kas ma kritiseerisin Mallukat siin v?
Ei, sa tegid täpselt seda, mille kohta ta ütles, et nii ei ole okei, ärme nii teeme.
Aga postituse point ongi, et kellelegi ei maksa halvasti öelda.
Ma ei tahaks küll sellise mehega koos elada, kes suudab ühe naisterahva kohta labidas öelda. #piinlik
Mulle on mulje jäänud, et netis on paljud kõvad paugutajad, aga kas nad inimesele näkku julgeks nii öelda.. miskipärast ei usu, sest ehk tuleks mõne käest ka vastu vahtimist, aga eks negatiivsega saab alati rohkem tähelepanu kui positiivsega.
Lugesin kusagilt sellist harjutust, kuidas rohkem positiivselt mõelda, et alati kui kellegagi kohtud (või võõrast näed) mõtle omaette üks asi, mis tema juures hästi on. Nüüd tihti sõidangi bussiga tööle ja mõtlen endamisi, et – oh, vinged kingad, äge pluus või cool tattoo, midagi eriti ägedat näen, siis vahest harva (nii korra-paar aastas) ütlen välja ka. Eestlased muidugi on tagasihoidlik rahvas, küsi võõra käest bussis, kust kohast nii ägedat pluusi osta saab ja ta tavaliselt ütleb kohmetult poe nime, naeratab korraks ja läheb kaugemale istuma 😀
Mina ütlen võõrasetele inimestele hästi – mitte iga kuu, vbla isegi mitte iga kvartal, aga phmt ma teen nii. Ja ükskord ütlesin ühele keskealisele naisele, kel oli pikk suur, värviline, pealetikitud piltide ja siia-sinna õmmeldud tuttidega kampsun seljas, et väga lahe kampsun. Ta vaatas mulle võitleva pilguga otsa ja küsis, mis kampsunil viga?!?!?! Mul läks hetk aega, et olukord registreerida ja selgitada, et eieiei, ma mõtlesin siiralt, päriselt on vinge!
Siis oli tema kohmetu ja pobises, et ta mõtles, et ma irooniline …
Mul on ka nii olnud! Keegi ütles mulle linnas, et mul on “äge kott” ja ma ka kohe arvasin, et mõnitab 😀
Môtlesin Jaanika blogi kommentaare lugedes sama- Kui ta Eveliisi kohta oleks kirjutanud midagi sama nômedat, siis vaevalt Eveliis sellist omapoolset kommentaari kirjutanud oleks 🙂
Ma Jaanika jutust loen välja, et Tallinnas pole ammu käinud, kes teab, àkki ta polegi oma hoovist kaugemale saanud ja nüüd oli kultuuri shokk? 😀
Tegelikult ma ei arva, et ta kedagi just solvata tahtis, pigem kirjutaski kôike làbi oma silmade? Ehk pole ta seltskonna inimene ja oli mida vaadata?
Merje puhul ma ütelda ei oska (pole pilte näinud), aga àkki ta just rôhutaski oma kanni?
Sorry, aga sitad silmad siis. Oleks võinud ju kirjeldada läbi oma silmade seda, mis meeldis. Kui keegi oligi tema arust paks, siis miks seda rõhutada? Ei ole ju selline teema, kus ei saa mitte vaiki olla ja peab ilmtingimata oma arvamust avaldama. Tehku seda valimistel, on asjast kasu ka.
absoluutselt! ega ma teda kaitsma eitulnud? lihtsalt môtlesin et miks ta sellise kriitika maha pani? aga tore et ta ise ideaalne on ??
vbl rikkus ta tuju ära see, et esimesena nàgi marimelli, kes talle tere ei üteln
absoluutselt jaa! ma ei tulnudki teda kaitsma, lihtsalt môtlesin miks ta niii kriitiline?
Oh issand, sinu tõttu lugesin nüüd ka seda blogipostitust ja.. mul hakkas kirjutajast kahju. Kui kibestunud peab inimene oma elus olema, et absoluutselt iga inimese kohta midagi negatiivset öelda? Ja oleks siis, et iseloomu või käitumise… aga välimuse kohta? Kui palju on tema kaaslased/vanemad/sõbrad/tuttavad teda niiviisi kritiseerinud, et ta arvaks, et see ongi normaalne viis, kuidas käituda? Kuidas saab õigustada oma blogis kõige muu seas kommenteerimist, et “tal olid rinnad kõhu peal”..? Hästi kahju on sellisest inimesest.
Tundub, et tal oli lihtsalt tähelepanu vajadus mida kohapeal ei saanud kuna keegi ju teretanud ja vastu ei naeratanud.
Väga labane postitus tähelepani võitmiseks, ta vist rohkemaks pole suuteline lihtsalt.
Aususel ja Aususel on väga suur vahe. Ma saaks vist igapäev kellegilt vasti hambaid kui ütleks välja mida ma neist arvan. Hoian arvamuse endale ja ei püüa nedega ka sõber olla. Eks igaüks elab enda elu nii nagu endale meeldib, nii kaua kui otseselt mine ei puuduta pole mul põhjust targutada. Paar aastat tagasi veel meeldis vägagi enda arvamust avadada aga suureks saades saan aina rohkem aru, et ega see maailma ei muuda kui ütlen võõrastele välja :” Sa oled paks, Sa ei oska lapsi kasvatada, sulle sobib rohkem kui suu kinni või näed ja näed nii räsitud välja.”
Tahaks väga tema lastega kohtuda, et teada saada kui suurepäraselt nemad kasvatatud on. Lapsed on ju kodu peegel.
No sa laivis mainisid, et tavaliselt rohkem lapsi “rohkem tarkust” Aga! Mõnel on kohe kindlasti teisti igakord pressib ka tükikese oma mõistusest välja. Noo ja kui juhtud viis korda seda tegema… palju just alles ei jää?
Mind nii kurvastab alati kui kritiseeritakse midagi mida inimene tihtilugu ise muutagi ei saa kõnnakut, nägu? … ja olgem ausad kellegi paksuks või ka peeenikeseks olemist ette heidetakse.
Ma vaatasin isegi huvi pärast Kodutunde saate ka järgi ja tollal mul oli isegi natuke kahju. Päris huvitav kuidas inimesed oskavad jätta endast erinevaid muljeid, nö fassaadi. Aga rääkides välimusest, siis olin ta enda pilti vaadates kergelt shokeeritud. Ilmselgelt ei ole kellegi välimuss kommenteerimine kohane kui enda jalad on puupakud.
Ma ta pilti vaadates küll ei näe, et ta jalad puupakud oleks, täitsa kabe tundub oma vanuse kohta.
Samas, kui sellele Jaanikale välja öelda oma sama aus arvamus tema kohta nagu tema seda endameelest oli. Siis neid ta ei avalda. Vahet pole, kas oma nime alt teed seda või mitte.
Tema ettekujutus on maailas selline, et tema “kohus” on olla aus ja tema “õigus” on avaldada oma “ausat” arvamust aga tema kohta seda teha ei tohi.
Ma ei oska öelda, kas see on tõsi, sest ma pole ta blogisse ühtegi kommmentaari enne eilset jätnud ja see lasti üles 😀
Ma tihti teda lugema ei satu. Kui ta mõnest blogist, mida loen, läbi käib… Siis olen ta postitusi lugenud ning ka oma avamust avaldanud.
Kui talle see ei meeldi või ei ühti tema arvamusega või on liiga terav arvamus temast, siis ta neid üles ei lase. Aga eks selline kritiseerija on tegelikult hingelt väga katkine inimene ning üritab ennast kuidagi hästi tunda, kuna muud moodi ei oska oma enesehinnangut tõsta. Kurb…
Ma käisin selle shoppinguga koos tööl, õudne mõelda mida ta seal meist kõigist mõtles. Täiega pettunud. Tundus nii vaikne ja tagasihoidlik.
Siin kehtib ütlus – vaga vesi, sügav põhi!
Ma olen väga nõus, et taktitunne on oluline. Lausa väga oluline. Eks meil kõigil on silmad peas ja mingid oma “standardid” ja oma peas anname tihti asjadele, mida näeme ja kuuleme, hinnanguid. Selleks ongi olemas taktitunde filter, et me kõike seda soga, mis meil ajudest läbi käib, suu kaudu välja ei laseks.
Tõega ja aususega on minul selline põhimõte, et öelda tuleb siis, kui sellest midagi paremaks muutub, teine sellest midagi kasu saab. Noh, eks selle üle võib muidugi jälle vaielda, sest mõni ütleb, et kui ma olen aus ja inimesele otse laksan, et ta rõve välja näeb, siis ta saab ju sellest kasu, sest ta saab ise ka aru, et nii rõve olla pole ikka ok.
Mul kunagi üks sõbranna oli solvunud, kui käis suure põlvevaluga arsti juures ja arst talle ütles, et kõigepealt peab ta 15 kg kaalust alla võtma, sest muidu pole ka muul ravil erilist efekti. Usun, et arst tegi seda taktitundeliselt ja päris nii ennast ei väljendanud, et kuule, pekk, lõpeta nüüd heaga see saia õgimine, eks. Sellises olukorras ma mõtlen, et arst on kindlasti see inimene, kes su enda tervise huvides võib sulle ausalt öelda, kui mingi tervisehäda näiteks ülekaalust tingitud on. Sest eesmärk on terveks saada.
Kui mingi suvaline töll seda ütleks, siis ma ei tea, mis see hea eesmärk küll olla võiks.
Pigem võiks rohkem komplimente teha ja välja öelda, kui midagi ilusat ja head näeme. Kasvõi võõrastele inimestele. Mul on paar korda juhtunud, et naised on tänaval ligi astunud ja öelnud, et neile nii väga meeldib minu stiil ja mul on mingi ilus asi seljas. Päris hea tunne on olnud ausalt öelda:) Ja kui algul tundub imelik komplimenti vastu võtta ja reageerid kuidagi kohtatult, siis seda saab ka harjutada:) Samuti nagu teistele millegi positiivse ütlemist.
Mulle ütles kunagi raseduse ajal dietoloog, kui ma peale 3-kuulist kaalulangust (miski sees ei püsinud), lõpuks süüa sain ja ühel kuul 5 kg juurde võtsin: “Noh, kas võtame raseduse lõpuks 100 kilo täis?” Kaalusin 70 kg, 168 pikkuse juures. Mu meelest ikka väga ebaviisakas, matslik jne. Ei anna meditsiiniteadmised mingit õigust niimoodi lajatada.
Minu eesmärk on hell ausus. Ausus ilma helluseta on sama halb kui valelikkus.
Olla hell ei ole silmakirjalik, see on HELL. Kui väga on vaja öelda, kuidas saaks teisiti sõnastada, nii et keegi haiget ei saa? Ainult siis öelda otse halvasti, kui on vaja võidelda ja hellus enam ei kanna (kui tuleb teemaks, siis üldiselt hellalt proovimise järel. Siis tead, et oi, eriliselt juhm või õel inimene, et ta aru ei saa, tuleb teisiti läheneda).
Sest jah, jah, JAH – mina mõtlen alati, Mallukas mõtleb, nagu näha, mõelge teie ka, mis maailmas teie öeldavate/kirjutatavate sõnade peale paremaks muutub?
Kas see Jaanika ei ole mitte see, kellel on viie erineva mehega viis last? Kui kritiseerimiseks juba läks, siis ta võiks ehk endast alustada. Mind ajavad ka sellised inimesed närvi, kes arvavad, et kõike tuleb öelda.
Populaarne 😉 ju siis tal rind ei ripu veel 😀
Minule isiklikult Jaanika ja Merje postitused meeldisid.
Milline arvamus sinul on Marimellist?
Ei no eks klatš ja kätš meeldibki ju kõigile, eksole 😀 Aga see küsimus, et mis arvamus mul on, ma ei tea, on seal nagu suurt vahet? On momente, kus ma leian, et ta käitub nagu viimane loll, on olnud momemente, kus ta on väga äge. Umbes nagu igaühe kohta öelda saaks.