Ma olen vist millestki valesti aru saanud, aga ma olen terve elu elanud illusioonis, et ma võin välja näha selline nagu ma soovin. Täpselt sama moodi on see kehtinud teistele inimestele, st ma eeldan, et ma võin olla selline nagu mina tahan ja nemad sellised, nagu nemad tahavad.

Mul on mõned sõbrannad, kes on oma iseloomult sellised sättijad ja nende puhul võib küll alati kindel olla, et neid naljalt “räämas” olekus ei näe. Elav näide on Triinu, kes on alati ilusti meigitud ja klanitud. Enamik sõbrannasid on aga sellised, et kord rohkem, kord üldse mitte üles löödud. Tavaline elu.

Mina ise lähen rohkem seda rada, et “näen siis hea välja, kui ma tahan hea välja näha”.

Julgelt 70% ajast olen ma selline, nagu jumal mind siia ilma lõi. Või no, mitte alasti, aga selline kohendamata ja pool sorgus juustega ja meikimata ja suvalistes riietes. Ning jah, kui tarvis siis lähen nii uksest välja ka, sest mind lihtsalt nii väga ei huvita. Mis saab olla kõige hullem, mis juhtub? Et keegi näeb? Ja mis siis saab, ta kirjutab mulle blogisse kurja kommentaari? Oiiii-oiii, see oleks küll hirmus!

Kuna minu kõndimine ikka veel nii paljusid häirib (no ja lisaks mu muu välimus), siis ma nüüd siiralt küsin, et kas keegi eeldab, et see mind kuidagi muutuma paneb? Et hangin endale “taldadega” kingad (sest praeguseni olen ma vaid paelad ümber pahkluu sidunud saabaste pähe), mõtlen pidevalt oma kõnnakule, sirgendan iga päev juukseid ja meigin ennast julgelt, sest MÕNELE meeldiks see nii? Mõnele võõrale?

Ma vaatasin just järgmise nädala suvesaadet ja pidin tunnistama, et kuna see Pärnu episood filmiti nii, et me läksime otse nelijärvelt Pärnusse, siis ma seal näen küll vahepeal kodutu meesterahva moodi välja, kellel seelik pekivoldi vahele vajub. Naisterahvana tekkis küll korra selline tunne, et noh issandpühajeerum, milline ma välja näha võin, aga teisalt on nagu nats suva ka, sest elu on näidanud, et annab mind üles kõpitseda küll, kui ma seda tahtma või viitsima peaks. Aga kas siis peab alati tahtma ja viitsima?

Mõelge ise – kui ma alati super sätitud oleks, siis iga kord kui ma EI ole, arvaksid inimesed, et ma olen haigeks jäänud :D Seevastu kui ma enamasti selline poollääpas olen ja kord kvartalis ennast üles löön, siis löövad kõik käsi kokku ja imestavad, et no kus võib üks inimene vahelduse mõttes alles normaalne välja näha :D

Arutasin asja ka oma juristiga, ning pärast temapoolseid piki unetuid öid seadusi lugedes jõudis ta infoni, et igaühel on õigus olla just nii kasimata, kole ja “kõndida nagu invaliid” kui ta soovib. Et isegi kui on võimalus niiöelda kriitikat muuta, siis kas just peab? Et kui keegi ütleb, et mu kõnnak on halb, siis nui neljaks ma PEAN seda muutma? Või kui keegi ütleb, et ma olen paks, et siis mul on kohustus ka alla võtta? Hoidku jumal selle eest, et keegi ütleks, et ma kole olen, sest siis nõuaks lausa seadus, et ma midagi oma juuste ja mordaga ette võtaks? Muidugi ega liiga ilus ka olla ei või, isegi selle eest võib kriitikat saada ;)

Seega võin ma ennast tänane päev niimoodi kiilakaks ajada, et ainult üks väike tutike jääb lagipähe püsti, endale näkku tribali tätoveerida ja ise samal ajal hümni lauldes ülejäänud elu põlvede peal ringi liibata ja kujutate ette, mul on see vaba voli.

Samamoodi nagu teisel inimesel on voli ennast hare krišnaks riietada ja trammis viisijuppi leelotada ja kolmandal õigus ennast iga hommik pool tundi sättida ja ilus soeng pähe teha. Uskumatu, et inimestel on nii raske aru saada, et meil kõigil on oma eelistus, kuidas elada. Ja kui mina tahan sorgus juustega ja meikimata näoga ringi liibata, siis ma võin garanteerida, et ükski jalanõu ja selle tald ei pane mind ilusamini kõndima, seleta nagu kurdile – mul on vaja puusaoppi ja nii kaua võin ma iga kesköö täiskuu saatel kitse ohverdada ja vanapaganale pool liitrit verd ukse taha viia, aga kõnnak jääb samaks. Isegi kui ma ülejäänud elu endale iga sekund korrutaksin, et: “Mariann, kõnni ikka ilusasti!”, isegi siis see kahjuks ei muutu. Mitte, et ma seda viitsiks, nii et püüdke selle taagaga edasi elada, et ma siiski võtan selle kõik enda kaela ja elan edasi nagu ma elanud olen. Ükskõik mitu inimest mulle ütlema tulevad, et neil on paha vaadata või lausa häbi.

Kujuta ette, kallis lugeja, kui näiteks täna õhtul tuleks teile ukse taha inimene, kes ütleks, et talle ei meeldi su soeng. Teie kehitate õlgu ja ütlete, et teile meeldib, ning panete ukse kinni. Siis on jälle uksekell, nüüd on ukse taga juba 20 inimest, kes kõik väidaksid, et sa pead KOHE juuksurisse. Läheksite? Aga kui 30 inimest tuleks? Ma arvan, et kui teie olete oma soenguga rahul, siis te lõpuks kutsuks lihtsalt politsei, et neile teada anda, et kuskil on kohaliku hullari uksed lahti tehtud ja segased plehku saanud, käivad sul nüüd parve kaupa ukse taga :D

Seega säästan kõikide vaeva, kellele ma oma välimusega ette jäänud olen – ma olen oma vigadega kursis ja olen otsustanud sellegi poolest mitte ennast maha lüüa vaid kavatsen nendega edasi elada, kas tohib? Või pean ma kuskilt kõrgematelt jõududelt kirjalikku luba küsima?

Jaga: