Mulle jõudis just kohale, et me lähme pühapäeval Santorinile. See tundus kogu aeg mingi reis, mis on saja aasta kaugusel, aga nüüd see on pmst kohal ja ma ütlen ausalt, et esialgne “jeeee esimene lapsevaba reis sõbrannaga!” on asendunud fiilinguga, et issand, mu väiksed armsad lapsekesed, kuidas ma küll NÄDAL aega üle elan?!

Ma olen Lendest kõige kauem eemal olnud üldse vist 24h, siis kui ma märtsis rasvaimus käisin, aga nädal aega tundub ikka väga kaua. Mari on muidugi suurem ja temaga on kuidagi teine asi, aga Lende on selline kaisuloom ja tahab kogu aeg minuga olla ja mind musitada ja paitada ja kallistada ja sülle ronida, et mul hakkab nii jube mõelda, et ma ei saa seda seitse päeva teha. Nuuks! Kahju, et seda kõike ette ei saa teha…

Kui me kunagi talvel need piletid ostsime, siis oli meil plaanis teha selline veinireis, kus me rüüpame veini ja käime mööda restorane ja mina naudin seda, et ma esimest korda ilma lasteta kuskile saan. Lende oli ju 9k mu sees pluss 1a3k veel rinna otsas ka, seega ma tundsin, et ma tahaks juba seda fiilingut, et mu keha on minu oma. Nali on minu kulul, sest lastevabale reisile tuleb üks poolküpsenud kakuke kah kaasa, reisil tiksubki 20 nädalat täis. Mis sa ära ikka teed. Õnneks keegi ei keela meil sellegipoolest lebotada ja mööda restorane konnata ja pilte teha, seega hullu pole miskit.

Okeanis Beach Hotel

Ühesõnaga olen jälle lõhestunud isiksus: tahaks täiega minna reisile, kus ei pea kõike laste järgi sättima ja nende järgi jooksma ja rahus restodes süüa. Teisalt ma suren ära, kui ma nädal aega oma väikseid beebisid ei näe. Nad mul ju pmst vastsündinud :D Oh see paganama emasüda :D

Jaga: