Mulle jõudis just kohale, et me lähme pühapäeval Santorinile. See tundus kogu aeg mingi reis, mis on saja aasta kaugusel, aga nüüd see on pmst kohal ja ma ütlen ausalt, et esialgne “jeeee esimene lapsevaba reis sõbrannaga!” on asendunud fiilinguga, et issand, mu väiksed armsad lapsekesed, kuidas ma küll NÄDAL aega üle elan?!
Ma olen Lendest kõige kauem eemal olnud üldse vist 24h, siis kui ma märtsis rasvaimus käisin, aga nädal aega tundub ikka väga kaua. Mari on muidugi suurem ja temaga on kuidagi teine asi, aga Lende on selline kaisuloom ja tahab kogu aeg minuga olla ja mind musitada ja paitada ja kallistada ja sülle ronida, et mul hakkab nii jube mõelda, et ma ei saa seda seitse päeva teha. Nuuks! Kahju, et seda kõike ette ei saa teha…
Kui me kunagi talvel need piletid ostsime, siis oli meil plaanis teha selline veinireis, kus me rüüpame veini ja käime mööda restorane ja mina naudin seda, et ma esimest korda ilma lasteta kuskile saan. Lende oli ju 9k mu sees pluss 1a3k veel rinna otsas ka, seega ma tundsin, et ma tahaks juba seda fiilingut, et mu keha on minu oma. Nali on minu kulul, sest lastevabale reisile tuleb üks poolküpsenud kakuke kah kaasa, reisil tiksubki 20 nädalat täis. Mis sa ära ikka teed. Õnneks keegi ei keela meil sellegipoolest lebotada ja mööda restorane konnata ja pilte teha, seega hullu pole miskit.
Okeanis Beach Hotel
Ühesõnaga olen jälle lõhestunud isiksus: tahaks täiega minna reisile, kus ei pea kõike laste järgi sättima ja nende järgi jooksma ja rahus restodes süüa. Teisalt ma suren ära, kui ma nädal aega oma väikseid beebisid ei näe. Nad mul ju pmst vastsündinud 😀 Oh see paganama emasüda 😀
9 kommentaari
Ja mina nutan juba selle pärast, et kuidas sa küll seitse päeva ilma lasteta hakkama saad. Kujutan ette juba su igatsust. Oh neid toredaid raseda hormoone. 😀 Iga asja peale nutan 😀
Lapsevanemaks olemine on ikka nii palju kammitsaid täis. Või noh, ainult enda eest rääkides, siis emaks olemine on seda küll. Iga päev taban end krussis närvidega koblakas ees mõtlemast 1) kuidas ma enam ei jaksa, 2) kuidas mu 3na ja 1a-ne mind hauda ajavad, 3) kuidas lihtsalt on neist villand ja tahaks neist nädalakeseks täielikku rahu! Kuid siis hakkab realism minust vastu argumenteerima, et heee-heeeee, suudan ma jee oma eluga midagi selle nädalaga peale hakata, kui siis ainult lapsi taga igatseda. Ja nii ongi. Kui suurem oli lasteaias, ei suutnud ma ära oodata, millal talle järgi minna saan. Kui keegi suurema lapse kuskile hoida võtab, olen nagu poolik ega oska ainult ühe lapsega midagi tarka peale hakata. No ja kui mul poleks neid kumbagi…. ma ausalt ei oska vist enam eladagi ilma nendeta. Üksikemadus on nii mõjunud ja päris aus olles, siis selline sõltuvus neist on üsna hirmutav ja ahistav.
Ma lähen pooleks päevaks pealinna arstile ja mul hing kripeldab sees,sest pea 1,5 saav tibu on issiga kodus 😀
Ma rahaks õudselt minna paariks päevaks Pärnusse puhkama,üksinda,mees oleks nõus lapsega see aeg olema,aga ma ei suuda oma tibu nii kauaks “maha” jätta 😀
Mõtle hoopis selle nurga alt, et kui hästi ja lähendavalt see sinu eemalolek isa ja lapse suhtele mõjub. Muidu ju ikka ema kohe käepärast.
Santorini on äge. Mu tol ajal 2a ja 8k tütar sai issiga hästi hakkama. Lastega perereisi Santorinile eriti ette ei kujutagi. Ja puhkust oli mul ka vaga vaja.
Eks tavaliselt esimene mõte ongi et oh saan puhata ja lõõgastuda. Kui aga aeg kätte hakkab jõudma hakkan enne juba taga igatsema kuigi pole veel äragi läinud. Aga puhka mõnuga. Kõik me oleme seda väärt.
Paha siga, mitu viga.
Mind ootab sama asi ees. Aga mina jaan eesti maha lapsed ja mees soidavad 36 päevaks puhkama. Ma juba praegu ei tea mis ma ilma nendeda teen, k
issand, minu 7p tundub veel kukepea selle kõrval 😀