Santorini!

Nonii, nüüd olengi Santorinil kohal ja juba teine õhtu siin hakkab vaikselt otsa lõppema. Mida ma siis teinud olen? Olgem ausad – lihtsalt vedelenud, söönud, maganud, söönud, päikest võtnud, vees lebanud, pilte teinud, söönud ja noh natukene veel maganud ka. Mul on tunne, et ma pole iidamast-aadamast NII palju lihtsalt mitte midagi teinud.

Eile jõudsime hotelli pealelõunal ja olime meeldivalt üllatunud. Üsna tavaline on ju see, et hotelli pildid netis on ühesugused ja reaalsus on enamasti koledam. Siin võib isegi vastupidi öelda, sest no tõesti ilus on ja meie tuba on ka väga-väga minimalistlik ja korralik. Homme mõtlesime siin hotelli territooriumil ka pilte teha, nii et ehk näitame varsti teilegi siinset elu.

Täitsa ebareaalselt suur on muidugi igatsus laste järele. Kardo saadab mulle kogu aeg nii palju armsaid videosid ja pilte, et kui ma näen juba, et ta jälle midagi saatnud on, siis tahaks juba ette “AWWWW, minu nunnuuuuu!” ohata. V.a see üks kord kui ta mulle täna lambist dickpici saatis, see oli üsna…ootamatu ja pigem pani mind ristimärki ette lööma, aga vähemalt ROHKEM saadab ta pilte lastest ja ma ei suuda piisavalt korrutada, kui väga ma neid igatsen ja juba kaissu võtta tahaks. Kahju, et see üks, kelle ma kaasa võtta sain, ainult umbes 16 cm pikk on ja elab üsna sügaval mu sees, seega oma nunnutamisvajadust ma tema kallal rahuldada ei saagi. (EDIT: Igaks juhuks mainin, et kaasa võtsin ma selle beebi, kes mu sees elab, mitte ei jätkunud lõik Kardo kehaosadest või mingisugusest vibraatorist, mille ma kaasa lohistanud oleks. See täpsustus on vajalik, sest kolm sõbrannat pidid vajalikuks mulle kirjutada ja öelda, et nad ei saanud hästi aru, mida ma selle all mõtlen :D).

Eile õhtul ei teinudki oluliselt muud, kui käisime lähedalasuvas Mario’s restoranis söömas ja vaatasime pärast hotellitoas filme. Selline rahulik puhkuse algus. Täna hommikul võtsime natukene päikest, lahendasime autokooli teooriaeksamist ülesandeid, jõime (alkovabasid) kokteile ja nautisime head ilma. Kuigi ma pean tunnistama, et kuumus ei ole just päris minu teetassike, no lihtsalt ei suuda kaua ennast “praadida” ja pool tundi päikese käes oli piisav, hiljem kolisin oma toa ette laua taha, sest nii tundsin, et olen natukenegi rohkem kaetud.

Usin testilahendaja (also mul poleks nagu esihambaid)

Hämmastaval kombel tegin ma täna lõunaunegi. Kerli läks veel mere äärde päevitama (meie toast ala 1 min kõndida) ja jäi sinna  magama. Ja kuna mul oli siin toas nii mõnus ja õues nii vastikult kuum, siis ärkasin ma selle peale, et Kerli halades tuppa koperdas, et ta õue ära vajus. Nahale on vist kasulikum ikka toas magada, kuigi ma pean tunnistama, et ta on nüüd äärmiselt jumekas ja kui ma viitsiks, oleks kadegi, et ise ei ole. Samas päris laibavalge ma enam ka ei ole, seega olen ise ka rahul.

Õhtul otsustasime aga “näo pähe teha” ja sööma minna. Mitte, et söömiseks nägu vaja oleks, aga me mõtlesime rannal mõned pildikesed ka teha, kui juba siin olla ja no lisaks ma tahtsin blogida. Imelik on blogida ilma piltideta! Seega näod peas, läksime Galini Restaurant Tavernesse sööma ja see oli ÜLI ilus koht! Otse rannas, megasõbralik teenindus ja üli head söögid.

Kuna me tahtsime KÕIKE proovida, siis mõtlesime, et võtame erinevaid väikseid eelroogasid ja jagame neid. Ütleme nii, et kui me kõik kätte saime, siis ma enam ei imestanud, et teenindaja naeris, kui me tellimuse sisse andsime. Eriti väiksed need just ei olnud, aga maitsesid imehead, nii et raudselt lähme sinna veel tagasi.

Ühel hetkel toodi meile lauda kann veini, teenindaja ütles, et see on omaniku poolt. Tõsi, patsiga vanamees lehvitaski meile kaugustest. Noh, ebaviisakas oleks mitte juua, nõnda hakkas Kerli kaanima. Natukese aja pärast toodi meile veel maja kulul kaks shotti ja magustoit ka. Kerli pidi jälle ennast ohverdama ja jõi need kah ära. Ma ei hakanud ju poole pealt mainima, et klge te võite mulle ka mitte alksi tuua, sest mõni mees on viiendat kuud rase või nii. Muuseas, kogu see toit ja joogid (koka ja vesi) läksid maksma kahepeale u 45€. Pole paha!

Homme plaanime samasugust “lebopäeva” ja ülehomme mõtlesime kuskile jahi peale kebida, sest mis oleks üks Santorinipuhkus ilma paadisõiduta? Lisaks mõtlesime veel Oiasse rännata, sest seal olla kõige rohkem poode ja mul on vaja Marile leida kuskilt punased kingad. Kui keegi teab, kus Eestis ilusaid punaseid kingi lastele suuruses 26 on, siis andke teada pliis, sest kui ma neid kuskilt ei leia, siis ma olen oma lubadust murdnud ja seda ma küll ei taha.

Ahjaa, homme teen teile ühe postituse jaoks uusi pilte ka. Ma nimelt tahan näidata, kuidas asend ja riietus võib väga mõjutada seda, kui rase ma parasjagu välja näen. Aga sellest juba homme ja tänaseks ma ütlen teile adjöö, sest kell on juba seal maal, et tuleb hakata sarju vahtima ja kõrsikuid sööma!

Head teisipäeva lõppu!