liiga väike kõht vs liiga suur kõht

“Issand, sul on nii väike kõht! Oled sa kindel, et sa rase oled?”

“Issand, sul on nii suur kõht! Oled sa kindel, et seal neid üks on? Ma läksin sellise kõhuga sünnitama!”

Ühte nendest ohetest on iga rase raudselt kuulnud ja tean omast käest, et mõlemad tunduvad sellised suvalised heietused, sest ega oma kõhu suuruse suhtes jube palju ette võtta ei saa. Või saab? Nimelt rääkisin ma paar päeva tagasi raseda sõbrannaga, kes imestas, et oii, kuidas see võimalik, et sul 20 nädal ja IKKA pole kõhtu ees. Ma vastasin, et ikka on, aga nendel iganädalastel piltidel olen ma sirge seljaga, korraliku rühiga ja alati suht samas asendis, seega ei tundugi see nii suur. Aga no vabalt võin ma endale juba “korralikuma” rasedakõhu ette punnitada, kui vaja on. Näiteks kui mul kuskil kiirelt vetsu vaja saada on, siis lükkan kõhu välja ja noh, rasedaliibe on mul nagunii loomulikult olemas, seega ei kahtle keegi, et ma rase olen. Okei, see kõlab nagu ma EI OLEKS rase ja käiks ainult rasedat teesklemas, et suvalistes kohtades pissida, aga no saate ju aru küll.

Kõik oleneb asendist, rühist, poosist ja muidugi riietusest ka. Mõne asjaga torkab kõhuke rohkem silma, teisega vähem. Kuigi jah, viimasel ajal ma tunnen ise ka, et niimoodi sirgelt hoidmine ja “korralikult” seismine hakkab juba väsitavaks muutuma, sest ma hingeldan iga asja peale ja tahaks lihtsalt… lödi olla ja lödi võrdub selline poolpidune rasedakõht/pekivolt. Ehk siis suht kehva aeg – olen korralikult, ei viitsi ja kui lasen lõdvaks, siis olen selline semipekine eit, mitte veel korralikult rase.

Täna mõtlesime Kerliga, et teeme mõned pildid, et näidata, kuidas kõhu olemasolek sõltubki justnimelt…kõikidest nendest asjadest, mis ma siin just ette lugesin. Noh, seda muidugi, et ma ei saa siin mingeid max lameda kõhuga enne pilte üles panna, sest see ei olnud mul ka superlame ENNE 20 nädalat rase olemist, aga no küllap saate erinevusest aru.

Otsevaates – noh, eks on kõhtu veits näha, aga üldiselt pole nagu hullu ja ise sellise pildi peale kedagi kohe superrasedaks ei tembeldaks.

Aga lükkame nüüd kõhu nii välja, kui füüsiliselt võimalik, selg nii nõgusaks, et peale igat pilti tuleb veits oiata ja ennast lõdvestada, sest lausa valus on ennast nii “punni ajada” aga no nagu te näete, siis töö kiidab tegijat ja nõnda saab minust vajadusel täitsa kabeda raseda, kellele annaks bussis istet küll eksole.

Seljas: TUUB (LINK)

Ja ega see ei käi ju ainult rasedate naiste kohta, sest põhimõtteliselt saame me kõik enda keha pildile sobivalt väänata ja käänata, et olla just selline nagu tahame olla. Mõtle selle peale järgmine kord, kui sa vaatad instast kellegi ilusat figuuri, samal ajal enda kõhupekki kritiseerides. Sest laias laastus oleme me enamused veidi püdelad ja lödid ja vajame vormivaid trussikuid ja peegli ees võimlemist, et saada see üks pilt, mida instasse panna. Niiet palun väga, siin ma olen. Korraga nii “Appi, on sul seal üldse laps ka vä?” ja “Issand, ma läksin oma viisikuid sama suure kõhuga sünnitama!”.