Teate ma üldse ei tahaks vinguda, sest tundub kuidagi veidi “esimese maailma probleem” hädaldada, ise samal ajal uhkes hotellis puhates. Koht on imeilus, bassein on meie toast 10m kaugusel ja merre saab vabalt alla minuti jalutada. Oma vaimusilmas ma seda reisi niimoodi ette kujutasingi.

Merelained rulluvad vaikselt kaldale, õrn tuul puhub, päike lõõskab, mina rüüpan mõnusat külma jooki ja ei pea muretsema, et kas mõni lastest üritab parasjagu ennast basseini uputada, või teine sihitult mööda rannaäärt minema jookseb. Ei mingit muret, et kas ühte või teise restorani saab lastega minna ja kas lapsed käituvad nii kaua inimlikult, kuni me oma toidud ära süüa suudame.

Lähen magama siis, kui ise tahan. Ärkan, kui ise tahan. Tundus totaalne paradiis.

Ja nüüd ma olen siin paradiisis ja olen esimesest õhtust saadik mõelnud, et vot kui ilus siin on. Kardole raudselt meeldiks. Või nii äge, et siin pisike lastebassein ja mänguväljak on, lastele oleks see täiega rõõmu teinud. Ja bassein toale nii lähedal, ma poleks Mari vist kordagi basseinist välja saanud! Lende oleks vist tunde viitsinud neid rannakive hunnikusse ja ämbrisse laduda. Ja nii põhimõtteliselt IGA asja peale. Ehk siis, ma nautisin Santorini võlusid täpselt pool päeva ja siis mõtlesin, et okei, sai nähtud ja päris hea on, aga tahaks ikka koju oma laste juurde tagasi.

Ärge nüüd valesti aru saage, et ma siin istun ja looteasendis nutan kogu aeg, aga no pidevalt on mingi suur igatsus hinges ja ma ei suuda üldse lõõgastuda ja NAUTIDA, nagu kõik soovitavad, sest ma päris ausalt nautisin seda kodus ka, kui ma üritan aias päikest võtta ja Lotte koos Lendega mulle füüsiliselt peale lamavad, sest tahavad ka minuga koos olla. Ja ma naudin täiega neid mereande meie lemmikrestos, aga veidi rohkem naudiks ma meie köögis Mariga pannkookide küpsetamist. Ja tõesti on mõnus rahus ja vaikuses lamada, aga no KUI KAUA? Kui kaua peab saama inimene lamada, ilma, et ükski laps talle kaissu ei poeks ja musi ei teeks?

Ma ei saa aru, kuidas ma elus üldse olen oma lastest nii kaua eemal olnud, aga ma vannun teile sama, mida ma eile Kardole vandusin – ma ei lahku järgnevad viis aastat ilma oma pereta mitte kuskile! Päevaks veel – okei. Aga kauemaks, no way! “Emal ongi oma aega vaja,” ütlesid kõik kommentaarides. Ma nõustun, aga täitsa ausalt, mul pole sellest ka kodus puudust. Tahan, lähen välja, tahan, lähen sõbrannadega sööma, tahan, lähen spaasse jne. Mul on ülihea tugivõrgustik ja kui ma tunnen, et tahan paar tundi rahu, siis seda ma ka saan. Nüüd ma lihtsalt mõistan, et see paar tundi ongi kõik, mida mulle vaja. Ma ärkan iga hommik, nagu ma oleks vähemalt kuskil koodnduslaagris. “Täna on ALLES neljapäev. Issand… neli päeva ja ma näen oma lapsi!” mõtlen ma iga jumala hommik.

Teeme Kardoga iga päev videokõnesid ja need “töötavad” ka kahtpidi. Ühest küljest on nii tore neid näha. Teisest küljest tahaks jälle nutta, kui Lende mu nägu nähes telefoni haarab ja seda musitama kukub. Või kui Mari nendib, et “Tule homme koju, eks?!”. Ma ei mäleta, et ma oleks Mari ajal selline olnud, sest tema kõrvalt käisin ma väga palju kuskil ära, aga nüüd see tundub nii raske ja nii kohutav, et ma tõesti parema meelega ei lähe enam kuhugi ja soovitatavalt anun ka neil mitte iial lahkuda, ning surmani meiega elada. On seda siis palju palutud?!

Kui nüüd kogu eelnev hala välja arvata, siis tegelikult on siin loomulikult tore ja lõõgastav. Meil on Kerliga mõlemal enne seda reisi väga kiired ajad olnud ja nüüd on nii hea lihtsalt OLLA, kulgeda, süüa, magada. Nii et maha visatud see puhkus muidugi ei ole. Lihtsalt… see oleks TÄIUSLIK, kui mu pere siin minuga koos oleks.

Pange nüüd tähele – reisid lastega, siis virised, et issand nii raske, pole see mingi puhkus. Aga ilma lasteta on veel raskem. Südames või nii.

Jaga: