Teate ma üldse ei tahaks vinguda, sest tundub kuidagi veidi “esimese maailma probleem” hädaldada, ise samal ajal uhkes hotellis puhates. Koht on imeilus, bassein on meie toast 10m kaugusel ja merre saab vabalt alla minuti jalutada. Oma vaimusilmas ma seda reisi niimoodi ette kujutasingi.
Merelained rulluvad vaikselt kaldale, õrn tuul puhub, päike lõõskab, mina rüüpan mõnusat külma jooki ja ei pea muretsema, et kas mõni lastest üritab parasjagu ennast basseini uputada, või teine sihitult mööda rannaäärt minema jookseb. Ei mingit muret, et kas ühte või teise restorani saab lastega minna ja kas lapsed käituvad nii kaua inimlikult, kuni me oma toidud ära süüa suudame.
Lähen magama siis, kui ise tahan. Ärkan, kui ise tahan. Tundus totaalne paradiis.
Ja nüüd ma olen siin paradiisis ja olen esimesest õhtust saadik mõelnud, et vot kui ilus siin on. Kardole raudselt meeldiks. Või nii äge, et siin pisike lastebassein ja mänguväljak on, lastele oleks see täiega rõõmu teinud. Ja bassein toale nii lähedal, ma poleks Mari vist kordagi basseinist välja saanud! Lende oleks vist tunde viitsinud neid rannakive hunnikusse ja ämbrisse laduda. Ja nii põhimõtteliselt IGA asja peale. Ehk siis, ma nautisin Santorini võlusid täpselt pool päeva ja siis mõtlesin, et okei, sai nähtud ja päris hea on, aga tahaks ikka koju oma laste juurde tagasi.
Ärge nüüd valesti aru saage, et ma siin istun ja looteasendis nutan kogu aeg, aga no pidevalt on mingi suur igatsus hinges ja ma ei suuda üldse lõõgastuda ja NAUTIDA, nagu kõik soovitavad, sest ma päris ausalt nautisin seda kodus ka, kui ma üritan aias päikest võtta ja Lotte koos Lendega mulle füüsiliselt peale lamavad, sest tahavad ka minuga koos olla. Ja ma naudin täiega neid mereande meie lemmikrestos, aga veidi rohkem naudiks ma meie köögis Mariga pannkookide küpsetamist. Ja tõesti on mõnus rahus ja vaikuses lamada, aga no KUI KAUA? Kui kaua peab saama inimene lamada, ilma, et ükski laps talle kaissu ei poeks ja musi ei teeks?
Ma ei saa aru, kuidas ma elus üldse olen oma lastest nii kaua eemal olnud, aga ma vannun teile sama, mida ma eile Kardole vandusin – ma ei lahku järgnevad viis aastat ilma oma pereta mitte kuskile! Päevaks veel – okei. Aga kauemaks, no way! “Emal ongi oma aega vaja,” ütlesid kõik kommentaarides. Ma nõustun, aga täitsa ausalt, mul pole sellest ka kodus puudust. Tahan, lähen välja, tahan, lähen sõbrannadega sööma, tahan, lähen spaasse jne. Mul on ülihea tugivõrgustik ja kui ma tunnen, et tahan paar tundi rahu, siis seda ma ka saan. Nüüd ma lihtsalt mõistan, et see paar tundi ongi kõik, mida mulle vaja. Ma ärkan iga hommik, nagu ma oleks vähemalt kuskil koodnduslaagris. “Täna on ALLES neljapäev. Issand… neli päeva ja ma näen oma lapsi!” mõtlen ma iga jumala hommik.
Teeme Kardoga iga päev videokõnesid ja need “töötavad” ka kahtpidi. Ühest küljest on nii tore neid näha. Teisest küljest tahaks jälle nutta, kui Lende mu nägu nähes telefoni haarab ja seda musitama kukub. Või kui Mari nendib, et “Tule homme koju, eks?!”. Ma ei mäleta, et ma oleks Mari ajal selline olnud, sest tema kõrvalt käisin ma väga palju kuskil ära, aga nüüd see tundub nii raske ja nii kohutav, et ma tõesti parema meelega ei lähe enam kuhugi ja soovitatavalt anun ka neil mitte iial lahkuda, ning surmani meiega elada. On seda siis palju palutud?!
Kui nüüd kogu eelnev hala välja arvata, siis tegelikult on siin loomulikult tore ja lõõgastav. Meil on Kerliga mõlemal enne seda reisi väga kiired ajad olnud ja nüüd on nii hea lihtsalt OLLA, kulgeda, süüa, magada. Nii et maha visatud see puhkus muidugi ei ole. Lihtsalt… see oleks TÄIUSLIK, kui mu pere siin minuga koos oleks.
Pange nüüd tähele – reisid lastega, siis virised, et issand nii raske, pole see mingi puhkus. Aga ilma lasteta on veel raskem. Südames või nii.
25 kommentaari
Olin oma lastele ainus ja mitte mingisugust võrgustikku mul polnud. Mu vara teismeline õde oli kord nõus olema pikemalt mu esimese 3 aastase lapsega, kui olin 5 päevasel välisreisil. Sai ju koolist ära olla. 🙂 Hiljem selgus, et mu laps sattus opile ja veetis need päevad haiglas-üksi. Kojujõudes sain shoki ja vajusin ehmatusest kokku. Niigi olid sellised süümekad seal reisil. Siis mõtlesin, et never-ever enam oma last ei jäta. Läks mitu aastat, kui oli veel üks reis ja seekord viisin ta tuttava-tuttava vanema juurde maale. Seal oli teisigi lapsi ja see rahustas mind veidike. Miskit ei juhtunudki. Aga see käo(ronga)ema tunne ei tahtnud minust lahkuda. Siis läks veel palju aastaid ja ma olin juba kahe lapsega ja taas üksi. Olin otsustanud, et pean kõigega ise toime tulema ja kui pole antud seda võrgustikku , siis pole ka valikut. Seni käisin igalpool koos nendega. Juuksuris ja arstil ja asja-ajamistel jne. See olukord kasvatas ka lapsed varakult iseseisvaks.Etteruttavalt võin öelda, et mu minimaalne vabadus tekkis 1x siis kui lapsed olid võimelised ise hakkama saama. Kui sa oled nii pikki aastaid nendega 24/7 ja äkki tekib oma-aeg, siis jeerum sa ei ole suuteline seda aega kasutama ega nautima. Nagu mingi hull jooksen aina aknale ja passin ja siis jälle annan käsu endale tee nüüd seda millest oled aina vingunud, et ei saa sest … Ma isegi ei osanud nii mõelda et see on normaalne, et mul on oma aeg ja veel vähem seda, et iga ema vajab lapsest puhkust. Kui sõbanna sellest räälima hakkas jõllitasin teda suurte silmadega… Hiljem järele mõeldes aimasin, et tal vist on õigus. Nii õppisin lõpuks leidma oma hetki ja ka seda kuis lõõgastuda. Minu puhul ei olnud need puhkuse päevad vaid tunnid. Õhtused tunnid. Sai rutiiniks et 20.30 mindi pessu ja kell üheksa oldi voodis ning 3 min hiljem kostus norinat. See oli küll taevaisa kingitus, et magama jäämisega mu lastel iial probleeme polnud.
Ja siis oli minu aeg. Esmalt vahuvann ja küünlad, siis hoolitsused ja tee ja siis unistamise aeg- ehk ma joonestasin aina ja aina oma unistuste kodu,suvilat aeda jne. See oli mulle tohutult rahu toov tegevus.
Tasapisi mu vabadus kasvas ja elu normaliseerus, ent siis jõudis kätte aeg kui laps läks ülikooli ja ta ei vajanud üldse mind. Ta ei talunud ka igapäevaseid päringuid ja mina olin sunnitud end vaos hoidma. Lugema päevi et kas nüüd juba oleks norm küsida kuis läeb, mis teed? Ja jälle olid platsis need rongaema tunded ja sü ümekad.
Rääkisin sellest kui keeruline see mulle on ja laps küsib aga kas sulle meeldis omal ajal kui ema niimoodi päris? Appi ma olin unustanud kui närvi see mind ajas! Ma olin jumala marus, kord käratasin et ma olen 22 ja ei ole normaalne sinult luba küsida ja aru anda igast liigutusest. See jäi ka viimaseks minu käsutamiseks.
Oma lapsele piiksusin vaid et me ei ole võrreldavad inimesed üldse. Samas sain aru tema iseolemise soovist. Leppsime siis kokku et kui tal ikka mure on siis annab
teada, sest selleks emme on ja normaalne ema ei tänita kui laps miskit jamas on.
Lõppu sai veidi tulevikku teile, noored emmed.
Hei!
See ei puutu küll seda teemat siin, aga soovin, et sa räägiksid oma Blogis Lelo sonarist. Laivis sa rääkisid, et sa tõmbad piiri ja ei blogi sellest. Kui sa juhuslikult oled ümber mõelnud, ma väga sooviks sellest täpsemalt teada ja sinu kogemust kuulata! Aitäh!
No see tundub jah veits too much, mida oma blogis avaldada 😀 aga ühesõnaga – soovitan! 😀
Tellisin ära, nüüd ootan.
Ma käisin ka sõbrannaga nädalaks reisil. Juba enne minekut nutsin peika õlal, et kuidas ma ilma temata seal olen. Seal ka videokõnesid tehes oli natuke kergem. Aga ikkagi paar korda tuli selline igatsus et nutt kurgus.
Ja ma terve aeg mõtlesin, et kuidas veel inimesed oma lastest suudavad eemal olla, kui mina ei suuda oma peikastki.
Mul üritati ka öelda, et aeg iseendale on hea. Aga meie suhtes seda veel ilmselgelt vaja pole, ehk 10 aasta pärast teine teema.
Rasedahormoonid möllavad sul ? meenuta, et käisid 5-kuuse Mari kõrvalt SPAs ?
ei suuda meenutada ka, pigem mõrvaks ennast 😀
Hahaa, eii, relax ??
Mul hakkas endalegipisar silma tulema mõne koha peal.
Keegi siin ütles, et kuna Sa saad iga kell ilma lasteta igal pool käia, siis Sa ei oska nüüd oma ajast eriti lugu pidada. Ma ei tea … ma olen oma 1a 10k vana tütrega 24/7 koos ja poeg on 9 aastane. Nüüd läks poeg nädalaks laagrisse ja teisel õhtul võtsin lapse padja endale kaissu. Et lapse lõhn oleks või nii 🙂 Kolm päeva hiljem olin valmis sõitma laagriplatsi äärde põõsa taha piiluma. No nii hull igatsus on peal.
Mul on selles osas nagu sinulgi, et mehel on võimalik kodus olla ja tegelikult tegeleb tema lapsega isegi rohkem, kui mina. Omaette olemist saan seega endale piisavalt lubada – mehega täiesti kahekesi pole me olnud juba 2 aastat, va lapse lõunauni.
Mina käisin Jaanipäeva Pühajärvel tähistamas ja selleks ajaks viisin kassi vanaemale hoida. Mul küll lapsi ei ole aga tunne oli küll selline. Koguaeg mõtlesin, et mida kass teeb ja kas talle ikka meeldib seal ja kus ta magab ja kuidas vanaemaga läbi saab. Mitu korda päevas helistasin ja küsisin kuidas kiisu elab 😀
Haha, peale seda kui ma lapsed sain siis mul ei saaks rohkem suva olla, mida loomad teevad, kuni nad terved ja süüa saaanud. Koer veel, aga kass, haha, mida ta ikka teha saaks peale soomise v magamise ?
Mul on sama, iga kord kui elukaaslasega kuskile festivalile läheme ja oma kassid oleme jätnud kellegi teise hooldada, mõtlen neile terve aja ja kujutan ette kui äge neil oleks ka metsa vahel muru sees ringi joosta ja koos meiega 4 päeva järjest õues olla. Muidu on nad enamasti toakassid, aga käin 1-2 tundi päevas nendega rihmaga jalutamas, aga lahtiselt kuskile võõrasse kohta kaasa ei võtaks, sest muidu peaks 24/7 neid ikkagi valvama ja ei saaks ise rahulikult vaba aega nautida + kui võõras kohas ära kaoksid, siis ei pruugiks neid kunagi sealt üles leida 🙂
Ma arvan ka et kuna sa iga kell saad ju lasteta käia ja olla siis ei oskagi oma ajast väga ”lugu pidada” .Mitte halvas mõttes,lihtsalt kui aastaringselt üle påeva torti süüa siis ka ei maitse ju sama hästi kui ”ainult sünnipäevadel ” ?
Just! 😀
Ma ei saanud isegi küla jaanipäeval nii käia, et poleks vaadanud pidevalt enda ümber niiskete silmadega, mis kõik lapsele meeldinud oleks ? Plaanin sõbraga reisi aga juba eos kardan, et esimesel õhtul üritan jala koju kõndima hakata.
Mul laps kahene ja meil pole mingit tugivõrgustikku, kellele last jätta. Eks päeval ikka mõned tunnid saab mõni sõbranna vms vaadata või sõidab ema teisest linnast külla. Aga sellist, et laps a la kaheks päevaks ära vms. Jõulude ajal puhkasime ämma juures, siis pidin ma 3 päeva tallinnas vahepeal olema. Esimest korda öösel lapsest eemal. Päris kurb oli kah.? Laps oli küll isaga ja polnud väga hull, kuigi esimene öö oli küll nutnud. Harjunud ju, et emme koguaeg olemas.
Me isegi pulmaaastapäeva käisime kolmekesi spaas tähistamas. Teised küll imestasid, et miks last vanaemale vms ei saada. Aga no, kui pole kordagi meist mõlemast ööd eraldi veetnud.. pluss talle nii meeldis spaas, ujuda ja möllata. Oligi mõnus perepuhkus. ? varsti laps nii suur, et ise ei taha emme-issiga aega veeta. Seni naudime. ?
Üksi, teine kord koos vanema lapsega ja kolmas kord terve perega. … ja ei suuda enam otsustada, kuidas minna järgmine kord kruiisile. Ühtpidi lastega oli tore ja mõnna näha neid asjade üle vaimustumas, teisalt jälle käi ja hoia korda. Ja siis veel mu härra- ilma temata ma küll nii palju kurjustama ei pidanud( ei viitsinud vast- las laps chillib), teisalt oleks ju tore temaga kahekesi näiteks kruiisile minna. Oh neid valikuid…
Ja kui mainida, et mitte ühelgi korral pole kuskile laevaklubisse jõudnud, siis peakski vast elukaaslasega kahekesi minema? 🙂 Lapsehoidjaid oleks meil ka parasjagu varnast võtta 🙂 Võtta õde ja õemees ja muud sugulased kampa ja tehagi selline emmede-isside reis, et lapsed on illikukud ja jäävad koju 😀
Tuleb ära “The Goldbergs” ema stiil?;) See on nii äge, kuidas tolle seriaali süda ja hing ehk ema oma lapsukesi pooleks armastab;)
Aga see selleks. Armastus on ilus!
Sa oled õnnega koos,et sul on nii hea tugivõrgustik,ema ja ämm kes hoiavad lapsi ?
See ongi et sul on superhea tugivörgustik ja saad köike teha ja käia, also mees on kodune.
Mul on tugivörgustik suur ümmargune null ja mees iga päev tööl. Täiega kade olen su peale.
Seega kui mul oleks praegu vöimalus nädalaks kuskile puhkama lennata siis ma ei vaataks tagasi, telefoni jätaks ka koju et jumala eest keegi mulle helistada ei saaks 😀
Ma olen ilma lapseta 3x reisil käinud ja ka mul on IGAKORD täpselt need samad mõtted, et kui tore lapsel oleks siin-seal olnud või kui väga ma tahan, et abikaasa ka seda kõike näeks. Igakord räägin, et varsti tuleme koos tagasi.. 🙂 Aga teiseltpoolt on kõik reisid olnud väga ägedad ja nö poole kohaga üksikemana on need nädalased omaette olekud täielik restart!
Emaks olemine ongi selline pidev bipolaarsuse vahel balansseerimine mu meelest. Et on küll vaja seda oma aega ka, aga kui magus see tegelikkuses tundub, on iseasi. Kodus ongi pigem see, et see iseolemise aeg on limiteeritud, sa oled selle aja ka suhteliselt produktiivne, saad end laetud jne. Rohkema ajaga polegi enam nagu harjunud ega oska sellest enam max häppina tunda. Ma olen ka oma tuttavate arvates hull kanaema, aga mis ma sinna parata saan, kui ma lihtsalt armastan oma lapsi nii palju. Just eile rääkisin oma 3aastasele, kui õnnelik ma olen, et tal lasteaiapuhkus on ning ütlesin, et on küll tore ja vahva ,et ta lasteaias käib, aga mul on siiani tunne, nagu oleks mul tükk küljest ära, kui ta kuskil minust eemal on, igatsen teda alati tagasi koju. Nädal ilma lasteta.. eii kujuta ette küll. Sada korda rohkem meeldiks koos nendega mässata. A eks inimesed kõik erinevate vajadustega 🙂 Mu jutu mõte oli lihtsat see, et su tunded on mõistetavad (eriti veel raseduse puhul).
Mul küll lapsi ei ole, aga tegelikult on sageli just nii emale mõeldes reisidel. Et “küll tal oleks puhkust vaja” või “see talle kindlasti meeldiks” jne. Eks see vist tõesti tekibki lähedastega, et tahaksid kõiki häid asju jagada. Lastega muidugi kindlasti veel raskem.