KURB ON OLLA LAPSED

lapsed võivad hulluks ajada

8. juuli 2018

Vahelduse mõttes räägin siis oma lastest, mitte, et ma viimasel ajal üldse millestki muust räägiks, mulle tundub. Igatahes viimasel ajal on mul tunne, et midagi nagu närib sees ja ei ole täpselt aru saanud, et mis nüüd täpsemalt viltu on. Siis sain ma aru, et see “miski” on ikka vana hea  – LAPSED.

Ma olen enda kohta rääkinud, et ma oleks nagu lõhestunud isiksus, aga mul on tunne, et mu lastel on ka see teema. Ühel hetkel nii armsad, hoolivad, tublid. Järgmisel nagu metsalised. Lugesin siin teist korda seda raamatut “Minu mõistus on otsas”, aga no ei saand ka teise lugemisega targemaks.

Lendega tegelt väga suurt probleemi ei ole, sest ta on enamasti nii tubli ja armas. Koristab enda järgi ja sööb ilusti laua taga ja ei tee teistele haiget ja mängib ilusasti. Muidugi aeg-ajalt käivad mingid hulluhood teemal “ISE!”. Ehk siis ma ei tohi midagi teha, kõike peab ta saama ise teha. Ise=mega segadus ja pläga, aga no vahet pole, tehku siis ise, peaasi, et keegi ei röögi. Sellega on aga nii, et kui ta teeb ise ja hakkama ei saa, siis see võib teda no nii närvi ajada, et ta hakkab täiest kõrist kisama, viskab ennast pikali ja hammustab kõige lähemal seisvat isikut. Õnneks seda kuigi tihti ei juhtu ja kui juhtub, siis on ta veel piisavalt “algeline”, et saab ta tähelepanu kergesti hullumiselt eemale juhtida.

Eriti segane on siin Mari, vahepeal tekib küll tunne, et no hoia ja keela – metsa puu külge tuleb see segane siduda. Esiteks – ta vaidleb KOGU AEG. Mõttetu on talle isegi vastu argumenteerida, sest selle peale läheb vihaseks ja vihaseks mindakse siin iga jumala asja peale. Näiteks:

Hakkasime Kardo sünnal teda tordiga üles ajama. Panin küünlad põlema ja räägin Marile, et nüüd lähme ajame issi üles, issil on sünnipäev ja siis ta saab küünlad ära puhuda.

“EI! Maril on sünnipäev! Mari saab 15!” räuskas Mari ja teda ümber veenda oli võimatu. Lõpuks lõin käega. Fain. Jah, sul on sünnipäev. Jah, sa said 15. Lähme nüüd üles ja ajame selle issi ikkagi üles, jumala haud. Siis oli nõus. Aga enne oli vaja ikka vaielda. Küünlad puhus muidugi Mari ära.

Palun tal midagi ära koristada, siis on kolm varianti:

a) teeb seda.

b) ütleb: “Las olla” ja lahkub.

c) ütleb: “Ei, SINA korista!” ja läheb mega kurjaks. Lamab maas ja vedeleb nuttes, ise lillegi liigutamata, isegi kui see koristatav asi on tal käeulatuses, mida ära panna. Lihtsalt ei pane ja kõik.

Viimasel juhul olen ma nii teinud, et palun paar korda, kui see ei aita, siis tõstan tema kätega asjad üles ja viin ta lihtsalt voodisse ära. Nüüd ma mõtlen, et kõik sellised vihahood ongi õhtul juhtunud, seega on see vist rohkem mu enda süü, et ta üleväsinud on ja sellest tingituna jonnib. Aga no seda mõistan ma praegu, kirjutades. Sellistel hetkedel on küll selline tunne, et ISSAND JUMAL, mida ta jaurab, aru ma ei saa. Ühesõnaga peaks vist neid varem magama panema hakkama, aga no see nv on meil Kardo sünna pidustused olnud ja pole väga sellist argirutiini. Nüüd hakkab Maril 2 nädalane “lasteaed” seoses rehab. plaaniga, kus ta ka eelmine aasta käis. Ma ei mäleta, kas ma sellest rääkisin siis, aga pmst see sama koht, kus ta käib eripedagoogi ja logopeedi juures, seal on 2 nädalat mingi 5-6 last “rühmas” ja käiaksegi 9-16.00 nagu lasteaed. Seal siis iga päev on ühistegevused ja individuaalsed teraapiad ja lõpuks saame kõikidelt ekspertidelt kokkuvõtte oma lapse kohta, et kus maal on areng, mis on tugevused, nõrkused jne.

Seal on psühholoog ka sees, eks ma räägin temaga ka sellest pidevast vaidlusvajadusest, aga eks ma ise saan ka aru, et ju siis see on mingi arenguetapp ja kuna ta kõne alles nüüd on piisaval maal, et VAIELDA, küllap ta seda ka sellepärast teeb. Mis ei tähenda, et ma üks päev neljase peale ei solvunud. Lihtsalt läksin Lendega magama ja ütlesin, et mina sind kaasa ei võta ja ela siis oma elu jonnides ja vingudes. Aasta vanem, eksole, aga mul viskas kopa nii ette lihtsalt. Iga asja peale tuleb mingi kiun, et ei saa ja ei taha ja ei ole võimalik. Ta vaidleb lihtsalt vaidlemise rõõmu pärast ja mulle tundub, et kohati on ta elu eesmärk ainult Lende nutma saada.

Lende ei tohi midagi võtta, kõik on “Mari oma!”. Iga asi, mida Lende võtab, on just see asi, mida Mari tahab ja võtab talt selle käest ära. “Lende ei tohi!” kisab Mari iga asja peale ja Lendel on muidugi kohe nutt lahti. “See on MINU EMME!” seletab Mari Lendele iga jumala päev. “MINU issi!”. “Minu vanaema!”. Kõik on ainult Mari oma! Kui mina Lendega raamatut loen, siis tuleb Mari ja hakkab vahele segama: “See ei ole kiisu, see on kaka!”, “See ei ole konn, see on PEPU!” ja siis ise naerab. No täitsa sooda, eks. Täna hommikul vaidles ta minuga 5 mintsa teemal, et “Mari on POISS, ma ei ole tubli tüdruk!”. Ma olen aru saanud, et temaga vaielda ongi mõttetu, seega ütlegi, et okei. Sa oled poiss, anna tuld, mul vahet pole. See konn võib üsna pepu moodi olla jah, kui sa nii arvad. Olgu pealegi.

Muidugi on hetki, kus Mari jällegi nii kenasti Lendet mängima kutsub ja ise talle raamatut näitab ja hoolitseb, et Lendel on seda või toda vaja. Või eile ütles mulle, et mul on nii ilusad juuksed, et ma olen nagu printsess. Ja täna hommikul, kui kass ukse taga kräunus, siis läbi une ohkas: “Kas sa saad, jumala eest….” nagu vana torisev penskar. Ta võib täitsa nunnukene olla, kui tahab.

Mulle paari inimest on kirjutanud ka niiöelda kasvatusalast nõu, selle põhjal, mida nad “Malluka suvi” saatest nägid, kui me pildistamas käisime. Selles suhtes, et nõu võib ikka anda, see on tore, aga ma ütlen kohe ära, et see 20 mintsane saade siiski ei kajasta just kõige täpsemalt mu kasvatusmeetodeid kui selliseid. Et no ma olen jah suht selline lebo vend, aga päris nii ka ei ole, et ma lapsele muudkui kommi pakun, lootuses, et ta nüüd “käituks”. Sellega oli lihtsalt selline lugu, et Mari nägi kodus riiulil poolikut kommipakki, mille peale ma ütlesin, et kui me pildistamas ära käime, siis ta saab seda. Muidugi ta ei unustanud seda sekundikski ja kui 1 pilt tehtud oli, siis ta hakkaski kohe lubatud kommi tahtma. Nüüd oli aga minupoolne viga – ma olin kommid autosse unustanud ja ma olin metsas 😀 Ehk siis ma pidin seda ühte kommijuttu käiama, et ta üldse midagi teeks ja nagu näha, ta väga mind ei uskunud ka 😀

Point oli selles, et inimesed kirjutasid, et oo laps peaks ema kuulama ja kui ema ütleb, et nüüd istume siia ja teeme pilti ja naeratame, siis laps peaks seda ka tegema. Et ala “kui sõna ei kuula, siis lähme koju!”. Ja et oma sõnu kinnitada, siis vot MINNAGI koju. Ma saan sellest teooriast kenasti aru, aga pildistamise puhul see väga ei kehti, sest TEMAL on ju suva, kas me pilte saame või mitte. Tema, muuseas, tahtiski koju minna. Ja kuna mul oli meik näos, fotograafid kohal + lisaks FILMISIME, siis no shit, et ma ei ütle lapsele, et ok, tavai, lähme koju nüüd.

Kõigele lisaks, ma ei tea, kas ma olen harjunud või… Aga ta ei käitunud kõige hullemalt, jooksis niisama ringi ja ei püsinud paigal, aga no minu meelest on ta  neli ja ma ei eeldagi, et ta nagu sõdur mu käsku täidaks. Pildid said ju tehtud ja lausa suurema kisata, nii et võiks öelda, et win.

Muretsejatele ütlen, et kodus “tavaolukorras” ma nii palju kembelda ei viitsi. Kui ma ütlen, et on vaja midagi teha, siis paar korda palun ja kui ei tehta, siis viin käekõrval üles üksinda mõtlema. Üldiselt ta ikka teeb, sest on vaks vahet, kas sa käsutad niisama, et PANE ASJAD KOKKU, või teeskled, et see on MEGA fun ja ütled, et paneme koos, või muidu ma panen LENDEGA! Seda ta üdiselt ei taha ja aitab mind lõpuks. Aga nagu öeldud, oleneb tujust ja mõnikord võin ma koostööst vaid und näha.

Ma ei teagi, mis mul selle pika jutu point on. See vist, et vahepeal on JUBE TÜÜTU. Kogu aeg korruta ühte asja, seleta, kuula vingumist, lahuta kaklusi, jää rahulikuks, ära solvu laste peale 😀 Ma olen pidanud juba selle nädala jooksul 3x Mari käest vabandust paluma, sest ma olen ta peale käratanud lõpuks. Lihtsalt ei suuda seda ininat ja vingu taluda, siis röögatan korra. No ja siis tuleb vabandada ja seletada, et emme läks kurjaks, sest Mari ei kuula. Ma olen siin nii palju kasvatusraamatuid ka lugenud, et kükitan tema silmavaate kõrgusele, vahin talle silmaauku, seletan lihtsate sõnadega, et ta aru saaks, et pole ilus käratada, aga pole ilus ka emme sõna mitte kuulata ja… Raamatutes lõppevad need peatükid alati sellega, et laps ja ema kallistavad nuttes, mõlemad on oma vigadest õppinud ja ei korda neid iialgi. Meil… no üleeeile lõppes see sellega, et Mari ütles mulle, et ma olen KAKAJUNN, võttis oma kaisukad ja läks vanaema juurde.

Ennast viib ka selline asi nii stressi, sest ma ei usu pahandamisse ja karjumisse ja ma ei taha olla see KURI ema – isegi see mõte ajab mind kurjaks. Just enda peale, sest ega lapsed ju meelega närve ei söö, ju siis ikka minu enda tehtud vead, mis nüüd välja löövad. Lihtsalt hingan sisse-välja ja proovin iga kord natsa paremini, mis muud üle jääb. Ma ei ole üldiselt see inimene, kes laseks ennast stressi sellest mõttest, et ooo ma pean oma perfektne ema, sest ma tean, et seda ma nagunii ei suuda. Lihtsalt loodan, et praegune mõõn on kuidagi mu rasedaks olemisega seotud.

Huh, tahtsin lihtsalt teile natukene halada ja tunnistada, et ju siis ma ikka pole nii zen, kui ma arvasin, nende laste kantseldamisega. Lihtsalt enne Mari ei olnud metsaline ja oli lihtne rahulikuks jääda, kui probleemi pole. Nüüd on mul nagu neljane teismeline, kes uksi paugutab ja siis kuri peaaegu-kahene, kes võib ootamatult jupi käest maha hammustada. Ma selle hala, kuidas ma vahepeal tunnen, et see kolmanda lapse mõte mind päris hullari ukse taha viib, jätan teiseks korraks, enne kui keegi mulle lastekaitse kutsub.

Lihtsalt väsinud olen. Ja mitte nagu väsinud-väsinud, et ma magada ei saaks, sest seda ma saan küll ja veel. Lihtsalt väsinud olen pidevast vaidlemisest ja kemplemisest, see ei ole väga minu teema. Mõttest, et see kõik PLUSS vastsündinud beebi tekitab mulle küll hirmu, et kui see praegune tunne üle ei lähe, siis ma saan juba enne sünnitust sünnitusjärgse depressiooni. Aga ehk homme on parem päev ja vähem mustemad mõtted. Mulle ei meeldi lihtsalt selle närviline ja kuri olla, see pole väga minulik. Samas kui ma Kardole kurtsin, siis ta imestas ja ütles, et ta küll pole märganud, et ma närviline või kuri oleksin, nii et vb ma kujutan üldse kõike seda ette 😀

Loe ka neid postitusi!

54 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Vasta tsill, me oleme kõik kehvad vanemad - Mallukas Mallukas % % 9. jaanuar 2019 at 21:23

    […] hästi, mis tunne see on, kui sa ketrad ja ketrad ja ketrad ja sind lihtsalt ei kuulata. Näed, SIIN postituses oli aeg, kus ma ei suutnudki ja […]

  • Avatar
    Vasta Tiina 3. august 2018 at 10:28

    Tead, meil oli 12a kasulapsega siuke lugu, et ka tema raevunult ja jaburalt rääkis mingeid absurdseid asju ja teeb seda ka peaaegu 15-aastasena. Diagnoositud. Viimati oli rongis piletimüüjale käratanud, et ma olen 60! Ise ma enam selles peres ei ela, aga mul oli nii kahju temast, sest see kaldus juba hullumeelsuseni. Muidugi oli ta emotsionaalselt hüljatud emapoolselt, kes senini 0-huvi tunneb, igasuguse reaalse abita jäänud laps terroristide külakoolist ja tuli väga vaesest mitte-toimetulevast perest ja tema erivajadused olid jäänud ilma tähelepanuta. Seep. on mul huvitav lugeda, et ka täiesti heas peres selline komme lapsel küljes. 4-aastase kohta küllaltki normaalne, aga 15-aastase kohta enam sugugi mitte… Minagi kippusin juukseid kakkuma nende raevuhoogude tõttu, aga lootsin, et asi on kohanemisraskustes – last oli solgutatud ja ignoreeritud, isa küll püüdis väga aga tema oli nata ‘sussike’ luuletaja, muidugi emotsinaalset tuge püüdis ta alati pakkuda… Igatahes tuli tuttav ette ja kuna Maril on tõesti suurepärane pere (olge nüüd vingatsid, keskmine pere on end surnuks töötanud ja seepärast vaimult tuhm, Marianni peres ju kõik tiptop, vigu teevad kõik) siis arvan, et kasvab kiiresti välja või vähemalt õpib end talitsema, aega on, 4a on ju veel tita. Jõudu!

  • Avatar
    Vasta Ahaa 12. juuli 2018 at 18:52

    Sa oled väga hea ema ja saad väga hästi hakkama… sest… mina olen hea ema ja saan hästi hakkama ja minu lapsed käituvad täpselt samamoodi ?
    Ja kasvatuslike raamatute kohta nii palju, et minu hinnangul on enamiku neist kirjutanud inimesed, kellel lapsi pole ja tundub, et nad pole ka ise kunagi lapsed olnud ??
    Seega tee nagu sulle õige tundub ja nii ongi õige!

  • Avatar
    Vasta Karmen 10. juuli 2018 at 12:34

    Ma soovitan ainult üht: Gordoni perekool ?

  • Avatar
    Vasta Mi 9. juuli 2018 at 20:06

    Sa oled väga. Väga. Väga hea ema, Mallu

  • Avatar
    Vasta M 9. juuli 2018 at 11:45

    Mina olen seda meelt et laps võiks kasvada peres kus ema ja isa on vanemad ,mitte vastupidi .Meil on kaks last (11 ja 5) ,koos elatud 13 aastat ja ei ole veel kordagi pannud end olukorda kus lapsed sõidaks meist üle ,vaimselt või füüsiliselt .Tänapäeval kasvatatakse lapsi teadmisega et neil on ”all the rights in the world” teha ja öelda mida hing ihaldab.Õpetajad ei saa tihti õppetöödki korralikult läbi viidud sest lapsed on need kes otsustavad mis tuju neil parasjagu on ja mida neile öelda tohib ja mida mitte .Ma ei taha siin kohal väita et lapse tundeid ei soove ei peaks kuulda võtma .Vastu pidi just peab .Kuid seda vaid juhul kui laps teadvustab endale et tema soovid ja tunded ei pruugi olla alati kõige tähtsamad vaid tuleb arvestada ka teiste inimeste soovidega (kaasa arvatud pereliikmed) .
    Iseenesest mul ei ole selle ”chill” kasvatuse vastu midagi kuid fakt on see et väljaspool kodu ei ole laps number üks vaid ÜKS LASTEST ja see tekitab lapsed segadust ,kuna ta on harjunud valima ja otsustama selle üle mida tema hetkel teha tahab ja täiesti tavaline normaalne olukord näiteks koolis tundub lapsele üüratu eneseületamisena .Ma usun et paljud lapsevanemad unustavad tihti fakti et kodusest kasvatusest algab kõik ja seda hiljem koolieas ”viimistleda” on raske .
    Jah me sünnime igaüks oma moodi ja meil on erinevad isikupärad kuid usun et kodune kasvatus ON ja jääb kõige olulisemaks määrajaks lapse edaspidises elus .
    Näide : Asbergi sündroom ,ADHD ,ADD ( ei tea kas kirjutasin eesti keeles õigesti) . Tänapäeval väga tavalised diagnoosid .Mul on väga palju varasemaid kokkupuuteid kõigi nende diagnoosidega ja olen kõrvalt näinud palju lapsi kasvamas nende diagnoosidega üles ja see mis määrab lapse edasise elu ei ole mitte diagnoos vaid kodune olukord .Jah neil lastel on enamustel need ühed ja samad tundemärgid kuid see kui erinevalt nad nendega toime tulevad on hämmastav.
    Seega kui diagnoosiga lapse elu on vanematel võimalik igati pidi mõjutada siis miks ei peaks seda saama teha terve lapsega ,kellel kõik funkab nii nagu peab ?
    See tekst tuli väga diip nüüd aga süvenesin sellesse paari aasta eest olude sunnil (mitte küll enda perega seoses) ja see avas mu silmad ja on mulle tänaseni ka enda laste kasvatamisel kasuks .
    Tahan veel lisada selle kurva fakti et tean mitmeid juhtumeid ,kus lastel on beid diagnoose kahtlustatud kuid piisab kahest psühholoogi käigust kuniks välja tuleb fakt et lapse aju töötab 100 % nagu peab ,kuid vanemate kasvatus on lapse pannud olukorda kus need tundemärgid on lapsel esinebki käitumishäireid täpselt sellisel tasandil nagu diagnoosiga lapsel .
    Lapsed näevad oma vanemaid kui kindlust ,kus meie käitumine ja oleks on see õige ja kui meie laseme neil liiga tihti teha seda mida nad parasjagu soovivad ja anname neile liiga tihti järgi (”kindlustades” selleha hea ja helde ema tiitli) siis kahjuks on see nende jaoks ainus ja õige viis elada ja suure tõenäosusega kasvavad neist inimesed ,kellel on raske näha end kusagil mujal kui ”prioriteet number üks” .

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 9. juuli 2018 at 11:53

      Väga tore ja pikk kommentaar, kuid kuna Mari nii lasteaias, lastelaagris kui ka nt mu ema juures käitub ilusasti, siis pole selle üle meie peres vaja muretseda 🙂

      • Avatar
        Vasta M 9. juuli 2018 at 13:00

        Ma tegelt ei rääkinud teie lastest ,lihtsalt lugesin komme siin ja üldiselt tuli meelde aastate tagune aeg,tundsin et ehk see aitab kedagi .
        Aga sinu teemasse siis jah ,ma arvan et tütarlastel on see hormoonimöll teatud vanuses ka üks põhjustest miks täiesti tavalised asjad ajavad neid närvi jne .varajane pubekas ehk ?

  • Avatar
    Vasta Pihel 9. juuli 2018 at 08:28

    Saadan tervitusi ja mõistvaid noogutusi. Mul siin viiene poiss ja kahene tüdruk. Samuti sinule ei usu ma karjumisse, vaid läbirääkimistesse, läbi rõõmu ja mängu õppimisse ja tagumiste piiride paikapanemisse. Aga see viimane on muidugi keeruline, sest viiene muudkui katsetab neid piire. Võimalik, et autoritaarsema kasvatusega oleks lihtsam. Minul on omad igapäevanipid, kuidas laps kuulama saada, aga last hoidvatel sugulastel on raske seda järgi teha. Samas ma siiski usun, et pikas perspektiivis kasvavad sel meetodil enesekindlad ja mõtlemisvõimelised inimesed. Minu eeskujuks on olnud raamat “Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed”

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 9. juuli 2018 at 08:31

      Mida aeg edasi, seda kohatum on eilne hala, sest Mari just oli nii eile kui täna väga tubli. St ta VAIDLEB, aga no asjade üle, millele ei järgne jonn. Näiteks täna vaidles, et “lottel on küll kleit!” ja kui ma ültesin, et kahjuks ei ole, siis ta pakkus, et Lotte on siis järelikult poiss 😀 Aga no need mingid suva asjad. Kui mu ema teda hoiab, siis ta ei katsetavat kunagi piire, nii et võta näpust 😀

  • Avatar
    Vasta J. 8. juuli 2018 at 23:14

    Arvan, et aeg-ajalt on ka endast väljaminemine ok, oleme emadena ju lihtsalt inimesed oma tavapäraste emotsioonidega.
    Kui lohutab, siis ma lähen päris tihti, ise kõrgharitud eripedagoog 🙁 😀 Aga no flipib pikapeale ikka ära küll ja siis suren süümekates kuni järgmise korrani 😀

  • Avatar
    Vasta Vivian 8. juuli 2018 at 23:05

    Mainisid, et oled palju parenting-raamatuid lugenud. Üks soovitus juurde – Jane Nelsen “Positive discipline”
    Ei tea, kas ja võiks aidata, kuid kahju kindlasti teha ei saa 😀
    Jaksu 🙂

  • Avatar
    Vasta :) 8. juuli 2018 at 22:31

    Mul tuttaval oli samamoodi, et suurem kiusas väiksemat. Uurides seda asja lähemalt selgus, et suurema lapsega on vaja teha asju vahel ainult kahekesi. Minna kahekesi kuhugi välja või teha midagi ainult ema ja lapsega. Peale seda hakkasid lapsed paremini läbi saama. Suuremad lapsed saavad aru, et vahel on väiksemate laste peal rohkem tähelepanu ja see võib neid probleeme lastel omavahel tekitada. Äkki on abi ?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 22:33

      Jaa, seda ma olen ise ka ennegi mõelnud ja ikka aeg-ajalt ainult Mariga kahekesti käinud. Nii mina, kui Kardo. Muidugi igapäevaselt vist kuuleb jah Mari rohkem seda, et Lende on ju väike ja anna Lendele. Aga no mu tänase hala peale oli Mari täna päev läbi musterlaps 😀

  • Avatar
    Vasta A. 8. juuli 2018 at 21:57

    Sa kirjeldad üsna minu praegust elu. Ok, mul pisem on aastane, ta ikka veel üsna beebi olemist ja mõõtu. Et tema poolt midagi hullu praegu veel ei tule. Aga 3a ajab iga päev hulluks. Olen oma häälepaelu liigagi kuritarvitanud ja iga päev tuletan endale meelde, et nii ei ole hea ja õige. Meenutan oma lapsepõlvegi ning seda tunnet, kui keegi õiendas ja tänitas pidevalt. No polnud hea. Ma ei teagi, miks ma ei suuda end nüüd ohjeldada 🙁 Varem polnud selline närvihaige kui praegu. Olen lapsega koos nutnud, rääkinud, arutanud, selgitanud kõik ja puha. Ja teadvustan endale, et see möödub. Kuid lapsevanemana tunnen täiega, et olen kuskil feilinud. LAsteaed ka uuesti peale hakkab, siis võimendub see käitumine kõik umbes 10x -_-

  • Avatar
    Vasta Kris 8. juuli 2018 at 21:05

    Normaalne elu ja emotsioonid väikelastega.
    Õhh…
    Isegi emad on lõppeks kõigest inimesed.
    Ei hakka ilustama – kolmanda sündides kergem ei hakka. 😉
    Sul on mees ja vanaemad, kes saavad abiks olla. Kasuta seda abi.
    Põhiline emaduse juures on mitte tunda süümekaid.
    Kui tited on suured, saad öelda, et s.tt lugu siilike, aga ajasite jah mul närvi mustaks, mis teha.
    Räägib kogenud emps, 40+, “lapsed” 22, 20 ja 18. Paras hullumaja oli kolme väikelapsega, aga – täna on kõik nad kihvtid, iseseisvad, lahedad inimesed, ühel ülikool läbi, saame mõnusasti kõik läbi.
    Suurimad lastena kraaklejad on täna lähedasimad. Viskavad isekeskis nalja veriste kähmluste pärast, mis aset leidsid (õe-venna vahel).
    Võta vabalt! 🙂 Sa oled hea ema! Ausalt!

  • Avatar
    Vasta Mir. 8. juuli 2018 at 20:40

    Reisipostituste ajal sa just kirjutasid, et Mariga on nii hea rahulik käia, et temaga käiks restoranideski, aga et Lende tõttu te ei saanud puhata. Nüüd kirjeldad neid vastupidiselt 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 21:54

      No see reaalselt on mingi viimase nädala värk, enne ta ei teinud nii.

  • Avatar
    Vasta Kätt 8. juuli 2018 at 18:42

    Palju tervisi!

    Minu tähelepanekud sinu saate ja blogipostituste kohta oleks, et sa oled väga arvestav ema ja hea, et suudad ennast kontrollida ja üsna palju rahulikuks jääda. Küll aga soovitan pisut mõtiskleda olukorra üle, kus Mari ütlebki midagi rumalat (“see on pepu ja see on kaka”), mis esmapilgul tundubki ootamatu ja seepärast naljakas. Mida Mari sellega taotleb? Heakskiitu. Ja heakskiiduks piisab juba sellest, et sina emana või Kardo isana naerate selle tobeduse üle. Parem lahendus oleks, kui tõsiselt lapsega rääkida, et nii pole ilus öelda/teha/muu selline ja kordamisel(temapoolsel proovile panemisel) viia “mõtlemisnurka” (mida räägid, et vist isegi teatavates olukordades kasutad). Hiljem mehega omavahel võite asja/ütlemiste üle itsitada, kuid arvan, et niikaua, kui Mari “rumaluste” esmane peegeldus teie poolt on naermine(=heakskiit), siis selline käitumine süveneb, sest temal on naljakas ja ta ei suuda eristada kohatut käitumist viisakast.
    Lisaks tasuks mõelda ka rohkem sellepeale, kas käega löömine on alati targeim variant. Muidugi mõistan, et poes või restoranis jonniga tegelemise asemel leppimine on kõigi (ka kaasinimeste) jaoks mõistlikum variant, kuid kui Mari ikkagi kukub vaidlema/nõudma/pahasid sõnu kasutama, tasuks mõtlema hakata esimese suulise hoiatuse peale ning kui uuesti proovile paneb, siis taas “mõtlemisnurka” istuma panemisele. (Muidugi ka sellest võib kasvada välja tema jaoks mäng, kuid on väga mitmeid saateid, kus on näha näidetega, kuidas seda läbiviima peaks ja järjepidevus on võti.)

    Pean Sind väga tugeva närviga lapsevanemaks ja laste kasvatamist läbi huumoriprisma võtmisega on kindlasti aidanud su närve säästa ja ju sa seepärast suudadki asju vabamalt võtta. Ja olen sinuga nõus, et ta on alles nelja aastane ja eks lapsed teevadki rumalusi, mis võrdub maailma avastamisega. Kuid üks hetk peab ka iga väike inimene aru saama, et alati ei saa seda, mida soovitakse, kõike pole ilus rääkida ja tegudel on tagajärg. Ja mida varem sellega alustada, seda lihtsam tulevikus 🙂 (selle lausega ma ei arvagi, et tal täiesti reeglite prii elu, kuid piirid tunduvad hägused.)

    Palju lõbusaid tegevusi ja päikest teie pere ellu ka edaspidiseks!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 19:22

      Aga… miks ei või öelda pepu või kaka? Laste lemmiknaljad on ju sellised 😀

  • Avatar
    Vasta Tyy 8. juuli 2018 at 17:03

    Aga kui sa seda saadet vaatad kas siis märkad mis on valesti?
    Vaata sa muudad kõik korraldused ja palved juba esitamise hetkel mänguks, tsirkuseks su enda vastu. Mul on alati kahju emmedest kes aina ja aina kisavad oma lapse nime aˇla Marii, Mariiiii, Mariiiiiiiii, muutudes üha valjemaks ometi on näha, et see ainult ergutab last vastupidist tegema ja naeruga kilkama. Ütle mulle miks sa arvad, et ta peaks keset seda “mängu” äkki lõpetama ja “korralikuks” hakkama. Mäng on see muidugi talle, mitte sulle. Mõtle ise end olukorda, kus sul on jube lõbus ja sa pead selle lõpetama just siis kui hakkas just lõbusaks minema nõudliku Maallluuu , Maaalllluuuuuu saatel. Ja nii 110 x päevas. Kuni see muutub tausta muusikaks.
    Nüüd kuidas nendest ärajooksu mängudest lahti saada. Leia väga suur ohutu ala, staadion park jne kus sul on ülevaadet või saad talle nii järgneda, et ta ei näe sind ja lase tal minna. Kui keegi ei järgne ega aja taga ega kisa meeleheitlikult ta nime tahab ta tagasi ja lase ka seda tal leida.
    Muret ehk vähendab, kui teist üks jääb paigale ja teine teeb siis luuret puude tagant. Edaspidi anna talle luba minna aga teatud piirini. Näiteks mõni kaugem puu, kivi.
    Teine asi lastel puudub ajataju ja kui sa annad mis tahes lubaduse on see temale pidevas ootuses olek- väga raske – eriti kui tulemas on “preemia” Ajad sellega lapse ja ka end taas ummikusse.
    Kolmas nõuanne -Laste vaheline kräu – lahutad nad täielikus vaikuses vaid tugiv silmvaade, ilme ja sõrmeviibutus ja üks üheslt mõistatv range repliik. Oma võimu tagasivõtt ei saa olema kerge. Harjutamine teeb meistriks.
    Soovin enesekindlust ja jõudu.

    • Avatar
      Vasta marmel 8. juuli 2018 at 18:11

      Tyy ytles jumala õigesti. Sa ei tee neid asju tõsiselt, vaid mänguliselt. Väga silma on jäänud just Mari nime hyydmine sul on sellega nagu mingi pidev mäng, kui sa ise ka vaataks seda saadet “selle” pilguga, siis seal on palju asju mida võiks, tglt peaks teisiti tegema kui sina teed. Sulle muidugi absull ei meeldi, kui hyva nõu antakse, sa eirad seda. Aga tegelikult loe uuesti Tyy kommentaar, yks asjalikumaid ja sai poindile pihta. Malluka suve saates on ylihästi näha kus ja mis sa valesti teed, miks Mari sul selline raskesti kasvatatav laps on. Edu kasvatamisel.

      • Mallukas
        Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 18:19

        Ma leian samuti, et Tyy kommntaar on väga asjalik. Aitäh.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 18:27

      Ma kordan veelkord, et “saadet vaadates” muljed ja päriselu on siiski vähe erinevad olukorrad, kuigi noh mingi tõetera on sees küll jah, et ega ma jube tõsine ei ole küll ööd-päevad läbi. Aga seda proovin raudselt mingi hetk, et laseme tal minna ja jälitame salaja 🙂 aitäh.

    • Avatar
      Vasta Evelin 8. juuli 2018 at 18:46

      Miks peab kodus üldse olema mingi võimutsemine? Või üldse suhetes?
      Mänguline lähenemine pole kindlasti vale kasvatusviis. Minu meelest on pigem õõvastavad need
      “dresseeritud” lapsed, kes kurja pilgu peale kohale tarduvad.
      Minul oli lapsena kodus väga vastuoluline kasvatus- isa oli täielik kontrollifriik ja pooldas pigem sõjaväelist korda ja vastuvaidlemist ei sallinud, ema kasvatas läbi mängu ja kaasamise. Muidugi oli ka emal mingi piir, kus võis asi kurjaks minna, aga seda ei juhtunud eriti tihti.
      Karm kasvatus mu psüühikale teenet küll ei teinud. Just ema kasvatusmeetodit pean põhjuseks, miks minust lõpuks nii normaalne ja tšill inimene on kasvanud.
      Noh, aga see on kõigest minu kogemus:)

      • Mallukas
        Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 19:22

        Ma pean sellega ka nõustuma, et ma ei tahagi kellegi üle võimutseda ja võib-olla ma siin halasin liiga “suure suuga” sest ma üldiselt ei arva üldse, et meil mingi suur probleem oleks 😀 Rohkem ongi see mingi etapp ja küllap see ka möödub.

  • Avatar
    Vasta Liis 8. juuli 2018 at 14:48

    Mul küll veel ei ole neid probleeme, sest laps vanuselt Mari ja Lende vahel, seega kaagutan siin lihtsalt teoreetilist mula kaasa 🙂 Proovi lihtsalt mitte vaielda, vaid pigem arutada. Nagu mitmed kasvatusalased allikad räägivad, siis peegelda, nt “Sa oled poiss?”, “Sul on hoopis sünnipäev?”. Ehk et proovi vähendada “Ei” lauseid ja pigem arutada lapsega. Äkki õnnestub närvirakke kokku hoida.
    Mis ma veel olen tähele pannud oma lapsega, et kui ta ei taha konkreetset asja teha, siis ma annan talle 2 valikut ja siis ta jonnides teeb oma valiku ja ma saan ta tegema seda konkreetset asja. Näiteks kui ta ei taha magama minna, siis lasen tal valida, et kumba ta tahab tuttu kaasa võtta, kas mõmmi või hiire. Jube hästi toimib, võtab oma ühe looma ja loivab voodisse.

    Ja proovi alati mõelda fakti peale “See läheb üle!”. Vahest aitab 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 15:21

      Ma olen seda proovinud, siis ta vastabki lihtsalt, et jah, olen poiss. VÕI läheb meganärvi ja karjub, et eiiii, Mari tüdruk 😀

      • Avatar
        Vasta Liis 8. juuli 2018 at 15:43

        Jeebus 😀
        Muide, kui sa lähedki närvi või kurjaks või täiesti vihaseks, siis ei tasu seda lapse eest varjata ja kohe vabandama kukkuda. Võib-olla pärastpoole seletada Mari-vanusele lapsele, et emal tekkisid sellised tunded, sest… See on täiesti okei tunda erinevaid emotsioone ja see on normaalne, et laps neid näeb. Iga pahanduse peale ei pea jaksama laulda viisijupikest nagu see Itide ja Kustide ema Nukitsamehest.
        Ma arvan, et nii kaua kui last ei nüpelda, siis on selline käratamine ka täitsa fain. Ise ka vahest ehmatan oma karjatamise peale 😀

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 16:21

          No ma ikka arvan, et vabandada on vaja, sest karjumine ei ole ju eriti mõistlik tegu. Räägingi talle, et emme läks kurjaks ja karjus, aga pole ilus karjuda. Samas seletan ikka ka, et miks ma läksin ja siis palume mõlemad vabandust 😀

          • Avatar
            Liis 8. juuli 2018 at 16:25

            Nii on vist mõistlik jah 🙂

      • Avatar
        Vasta Tyy 8. juuli 2018 at 17:26

        aga kui sa tunnetad et on sellises Meeleolus , siis pole ju mõtet kaasa minna selle ralliga. Kui ikka soovid miskit öelda siis miskit neutraalset nagu ahah, ohhoo, asoo või tore. Aga sinna saab erineva tooni anda juurde. Mitte midagi ütlevast suure imestuseni välja. Kui see on puhas jonn siis las olla. Pigem räägi nagu endaga – oh mul tuli hea mõte ja kiirusta kepseldes või lauldes minema… TEKITA huvi et ta unustaks oma joru. Eks see emadus ongi üks pidev käigupealt leiutamine mis mõjub.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 18:26

          Ma ei tea, kas ma jätsin teksis sellise mulje, et alati “ralliga” kaasa lähen? Kirjutasin ju ka, et enamasti ütlengi, et olgu peale, ole mis oled või arva, mis soovid ja ei viitsigi kauem kembelda. Lihtsalt nagu see näide tordiga, no ei hakka ju ütlema, et okei, nüüd tähistame Kardo asemel sinu sünnat. See “tekita huvi” koht on ju samamoodi teemas sees, et teengi ju nii 🙂

  • Avatar
    Vasta Kiivi 8. juuli 2018 at 13:58

    Meil kolm alla 8-aastast tirtsu ja mõnel kenal päeval on mul tõsimeeli selline tunne, et kui ma veel ühe korra ”
    EMMMEEE!” kuulen, siis kolin vabatahtlikult hullumajja. Samal õhtul vaatan oma magavaid nunnusid ja mõtlen, et mul on nii toredad lapsed ja olen ikka kõige õnnelikum inimene maailmas?. Ema süda… ?

  • Avatar
    Vasta kaslane 8. juuli 2018 at 13:57

    Oled Sa proovinud tagurpidi veiderdada, neile vastu? A la paluda neil täiesti risti vastupidist teha nagu Sa ootad? Mul 3 põrgulist (loe: poissi) kodus, ja üldiselt on see väga hästi mõjunud. Kui emme hakkab segast peksma, siis hakatakse liigutama, ja tekib isegi hasart. Muidugi on meilgi rohkelt raskeid hetki, aga loov suhtumine on mu enda parim töövahend, seni …

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 13:58

      Ei ole proovinud, küll aga olen ma koos Mariga siruli maha visanud ja “jonninud” 😀

      • Avatar
        Vasta Lisbet 8. juuli 2018 at 21:50

        Ma peaks oma 1,5 aastase peal proovima 😀

  • Avatar
    Vasta Kat 8. juuli 2018 at 13:05

    Minu laste põhilised käitumisprobleemid tulevad esile siis kui neil jääb lõunauni magamatta. Küll siis on kiunu, kaklemist ja jonni. Kasvõi 45 mintsast 1h piisab et laps õhtul normaalne on. Teinekord piisab ka vaikuse tunnist, siis kui kõigepisem magab peavad ka nemad voodis lebotama. Võtavad vaikse mänguasja kaasa ja chillivad.

  • Avatar
    Vasta A. 8. juuli 2018 at 12:50

    Tahtsin ka julgustada, et vaevalt, et asi sinu läbi kukkunud kasvatuses on. Mul oli mu neljasega talvel täpselt selline periood, et ma mõtlesin, et lähen hulluks lihtsalt. Ta vaidles ka pidevalt ja kõige häirivam oli just see, kui kohutavalt kurjaks ta läks ja kuidas ta hakkas karjuma ja röökima ja nutma ja ma tundsin, et olen täiesti jõuetu. Et proovid heaga, proovid kurja sõnaga, proovid ignomisega, proovid jälle heaga, aga ei midagi, laps täielik põrguline. Ikka sellised tülid olid majas, et endal hakkas ka jube. Aga ausalt öeldes, ma ei mäletagi, mille peale see üle läks. Ehk siis mina küll enda käitumisega seda kuidagi kardinaalselt ei mõjutanud, vaid lihtsalt läkski üle. Ja nüüd on jälle normaalne inimene. Muidugi vaidleb vahel ja ei taha teha või jagada või sõna kuulata iga jumala kord, aga sellega on võimalik tegeleda ja laps ei lähe kohe hüsteeriasse, on rõõmus ja tore ja abivalmis. Nii et jõudu rahulikuks jäämisega, muud midagi!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 13:02

      Eks ma mõistusega saan aru jah, et vaevalt, et ma nüüd ÄKKI kehvem ema oleks, et just nüüd vaielda vaja, lihtsalt maru tüütu on. Muidugi täna vinguda tundub eriti kohatu, sest lapsed on täna mõlemad väga eeskujulikud olnud 😀

      • Avatar
        Vasta A. 8. juuli 2018 at 13:41

        No vot, pead tihedamini auru välja laskma, lapsed kohe tunnevad ja on ülinunnud! 😀 aga jaa, ega ma ei arvanudki, et nüüd megalt ennast süüdistad. Lihtsalt mul oli küll pikapeale see tunne, et ma olen ju ikkagi täiskasvanu. Mitte mingi halb inimene või halb ema, aga et kuidas ma ometi sellega hakkama ei saa, peab ju olema miski, mida mina teen valesti või mida peaksin suutma paremini teha, et see väike inimene nii endast välja ei läheks IGA asja peale, mis ei lähe nii nagu tema täpselt soovib või arvab. Aga tol perioodil oli see täiesti võimatu ja siis tekkiski selline täielik meeleheide, et taoks pead vastu seina, aga noh… see kindlasti rahustab kõiki täiega 😀 Aga nüüd tagantjärele su lugu lugedes sain aru, et ohooo, kuhu see vihane hull siis kadus nüüd, et mitu kuud juba eriti harmooniline ja rahulik elu. Ja sain aru, et läkski lihtsalt üle ja polnudki mingit võluväel probleeme lahendavat käitumist, mida ma oleksin saanud rakendada…
        Ilusat pühapäevatamist illikukudele igal juhul!

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 13:44

          Jah, eks see nii olegi, et päris palju probleeme lahenevad ISE. Ma mäletan, et Maril oli mingi teema, et kui juba mähkmevabaks sai ja potil käis, siis nr2 KEELDUS potti tegemast ja tahtis ainult mähet. Võis lausa päevi hädal käimata olla, kui mähet ei andnud. Kuidas see mööda läks? Pole aimugi 😀

  • Avatar
    Vasta Kristel 8. juuli 2018 at 12:48

    Ma just ükspäev seletasin mehele, et tead, mu enesehinnang on vist varsti null, sest meie kohe kaheseks saav printsess vaidleb absoluutselt iga asja peale, olgu see siis lihtne küsimus söögi kohta või ettepanek midagi teha. Ja kui päevast päeva keegi iga sinu lause peale ei, ei taha, ei ole, ei lähe, vastab… siis mingi hetk ongi tunne, et isver milline luuser ma olen, mitte midagi ei oska õigesti teha 😀 Mõistusega saan ju aru, et see on oluline etapp lapse arengus ja läbi selle areneb tema mina, aga noh jah, kõik päevad ei ole ma nii tubli mõistuseinimene vist 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 13:03

      Mul vastupidi – Mari aina kiidab mind (kui just ei vaidle) 😀 Iga asja peale lüüakse käsi kokku, et “vauuuu, emme! tubli tüdruk oled!” 😀

  • Avatar
    Vasta Marju 8. juuli 2018 at 12:41

    Paar mõtet, mis tekkisid. Esiteks minu jaoks ei ole ikka selline kasvatus sugugi õige, kus vanemad käsivad poovad ja lasevad ja lapsed käigu ainult nööri mööda. See võib vanema elu lihtsamaks mingil hetkel teha jah, aga kuhu jääb väikese inimese mina. Tema soovid ja tunne, et temal on ka arvamus mis loeb ja on oluline. Ma olen ka seda chilli tüüpi vanem ja usun, et selletaolisi põnevaid faase on veel ees 🙂
    Pigem tahan liikuda ses suunas, et suudan mõista last. Üks raamat, mis aitas tiigrihüppe võrra edasi lapse mõistmise teel oli “Nutt ja jonnihood”. Soovitan Kuuuuuumalt!!!
    Teie keissi lugedes arvaks, et Mari elab välja temasse veel jäänud stressi, mis tekkis sinu äraolekust ehk. Sinulgi ju oli väga raske neist eemal olla. Täiesti loogiline, et temalgi ju. Tema lihtsalt veel ei oska oma tunnetega toime tulla ja veidi emalikku armastust ja mõistmist peaks peagi olukorra parandama. Jõudu ja vaprust 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 13:03

      Võib täitsa nii olla tõesti, loodame siis, et varsti üle läheb 😀

  • Avatar
    Vasta Eela 8. juuli 2018 at 12:39

    Mul vanim on 9a ja teine 2 .Kolmas tulemas ja sama kino kogu aeg ?

  • Avatar
    Vasta Mirruke 8. juuli 2018 at 12:30

    Oeh, ma vaidlen praegu oma kahesega. Ei tea, mis siis saab kui ta neljane on ?

  • Avatar
    Vasta Johanna 8. juuli 2018 at 12:21

    Heh, tuleb tuttav ette 🙂 aga sellest keelamisest nii palju lugenud, et alati tuleb anda lubadusi/keelde, mida suudad ka täita, ehk nt sellel fotosessioonil poleks ehk pidanud ütlema, et lähme koju, vaid pigem sellist, mis Mari ennast ka mõjutab, a’la “täna õhtul enam telekat ei vaata”. Oluline on just see järjekindlus, näitamaks lapsele, et oled oma sõnades ja tegudes kindel 🙂
    Edu teile, olete tore perekond!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 12:27

      No mulle endale ei tundunud üldse vajalik teda tol hetkel millegagi ÄHVARDADA, sest ta ei teinud ju midagi paha – lihtsalt ei püsinud paigal 😀

  • Avatar
    Vasta Siky 8. juuli 2018 at 12:02

    Omg, milline kergendus lugeda. Tõesõna. Mu 4a 4k piiga on faasis vaidlen-kõigele-vastu. Tema sõna peab peale jääma. Taevas halasta, mu närvikava ei pea vastu, sest 1a 4k hakkab nutma, kui me vaidleme, kaupleme, riidleme suuremaga. Muidugi sama teema väikse õega – kõik vaja käest ära võtta. Ei saa aru, et teine väiksem, selgita end kasvõi pooleks. Esimese lapsega selliseid muresid polnud, jagas matsu nagu öeldakse. Nagu sa kirjutasid, et see minu-laps-küll-teemad ei loe, sest üks laps teeb ja teine ei tee ning usun kolme lapse emana täiesti, et asi pole kasvatuses vaid paljuski lapse iseloomus. Seega, palju jaksu meile 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 12:03

      Mul sinu kommentaari ka kergendus lugeda 😀

  • Avatar
    Vasta Kalli 8. juuli 2018 at 11:21

    Raamat “Pahurad lapsed” on ka täitsa hüva lugemine. Seal on näiteid igas vanuses laste pahuruste kohta 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 8. juuli 2018 at 11:44

      Jätan meelde, kui raamatupoodi satun 🙂 Aitäh!