elu, eluke

Viimased päevad on lihtsalt nii kiiresti mööda läinud ja kuna kõiki raudselt täiega huvitab, mida ma päevad ja ööd teen, siis palun väga – mida ma tegin ja kus käisin ja mida nägin tüüpi postitus on teie ees. Esiteks oli mul neljapäeval viis pildistamist. Järjest. Kokku kuus beebit, sest ühed olid kaksikud. Sellele eelneval päeval olime me suutnud mega kobad olla ja arvuti kaane katki teha. St mina ütlesin Marile, et tõsta laua peale emme arvuti, tema aga komistas Lende  söögitooli jala taha ja kukkus läpakale otsa ja kuna Lende samal ajal just tooli püsti seisis, üritasin ma teda päästa ja koperdasin ise ka, et astusin KA arvuti kaanele. Igatahes kaas töllendas siia-sinna, aga arvuti ise oli hämmastaval kombel üsna elujõuline ja töötas veel. Seega sain ruttu kõik enda vajalikud pildid ära tõmmatud, aga õnneks on mul komme nagunii iga kuu oma pere pildid ära ilmutada. Seega võiks mu arvuti suva hetkel leekidesse lahvatada ja ma millestki väga ilma ei jääks.

Mida ma aga ei mõelnud, on see, et peaksin oma armsad märkmed ka kuskile kopeerima. Võib-olla lõpuks oleks selle peale ka tulnud, aga enne andis läpakas lõplikult alla. Ajas kärsahaisu välja ja väikse törtsu tossugi. Laias laastus vahet pole. Ma nagunii olen siin mänginud mõttega uus arvuti osta. Mitte, et eelmisel midagi häda oleks olnud, aga nii palju kui ma kuulnud olin, siis PROga olla parem töödelda pilte ja noh, seda ma teen suht igapäevaselt, mistõttu mõtlesin juba uue aasta alguses uuele arvutile. Ütleme nii, et praegune oligi tõuge uus arvuti osta. Mul küll on endiselt kodukindlustus ka, aga selle kõige menetlemine võtab u 2 nädalat ja nii kaua ma ei viitsinud küll arvutita elada. Lisaks ei ole ma kindel, kas säärane värk üldse kodukindlustuse alla läheb, ning ega mul suurt vahet ka pole. Seega läksin eile lihtsalt poodi ja ostsin endale uue macbook pro ära. Kohapeal seda ei olnud, pidin tänaseni kannatama. Nüüd on see imeline elukas mul käes ja ma pean ütlema, et täitsa tore on. V.a see, et mingi uute mäkkide värk – isegi mälukaardi auku sees ei ole, ikka pidin uue vidina lisaks ostma, et üldse piltidega tegelema hakata saaks. Mis seal ikka, nüüd on see jublakas ka olemas.

Uue arvuti miinused – no ÜHTEGI parooli ju peast ei tea, enne olid kõik arvutisse salvestatud. Jeblasin mis ma jeblasin, lõpuks tegin ikka uue AppleID endale, no ei saanud parooli taastamisega hakkama, poolretakas nagu ma olen. Lisaks mainitud märkmed. No pekki küll, muuga suudan veel leppida, aga ainuke asi, millest jube kahju oli, on see, et ma märkisin sinna jooksvalt Lende uusi sõnu. Istusin siis täna ämmaga maha ja hakkasime listi peast taastama. Tead, öelgu need arstid midaiganes, Lende ON geenius! Nii palju sõnu oskab ja aru saab ja on niisama tubli. Aga kuna ma mõtlesin lastest enivei eraldi postituse teha, siis jäägu see lastega kiitlemine teiseks korraks.

Eile käisime korraks Roccas, kus mul hakkas emakas valutama, noh, nagu veniks või midagi. Tavaliselt läheb see peale põgusat istumist üle, aga no mitte ei läinud. Kokku valutasin eile 10h, mis vist pole väga normaalne, aga no tänaseks oli üle läinud ja pole enam hullu midagi. Oleks mul eile meeles olnud, et mul ämmaka aeg on, oleks saanud talle kurta, aga no ei olnud. Ma pole vist selle raseduse jooksul kordagi taibanud rasedaraamatut arstile kaasa võtta ja kohale olen läinud ainult nendele kohtumistele, mis ma äppi kirja pannud olen. Ega see mõistus oma teha pole…

Ma nüüd mõtlen, et kas mul on veel midagi teile põnevat rääkida, aga vist mitte. Elame siin oma elukest rahumeeli ja kõige pakilisemad küsimused on, et kas peaks nüüd sel, või järgmisel esmaspäeval Pärnusse minema, no mitte ei suuda otsustada. Lõpetuseks teile väike pilt Lendest ja elus alla andnud Vellost. Ärge roti pärast muretsege, Lende ei tee haiget ja võtab neid hästi õrnalt sülle, lapsed on lihtsalt nii hullud rotikudrutajad, et Mari kamandab meid hommikul esimese asjana rotte diivanile panema ja seal nad enamuse päevast tsillivadki.