Just nii küsis mu sõbranna minu käest. “Kas te mitte eelmine aasta ei käinud? Kas seal muutub midagi igaastaselt?”. Ma jäin mõtlema, et vist ei muutu. Üldjoontes on kõik sama. Majad on samad, tegelased on samad, atmosfäär on sama. Ainult ilm on selline asi, mis igal aastal erinev olla võib. Esimene kord Lottemaad külastades, mis oli juba neli(!) aastat tagasi, sadas näiteks vihma. Aga näed, ikka läksime järgmine aasta tagasi ja olemegi jäänud käima. Aga miks siis, kui see on a-la-ti sama?
Ma olen nüüd aus – Lottemaal käimine on tohutu ettevõtmine. Muidugi mina olen kehva näide, sest ma olen hetkel rase ja meie käigu ajal tõmbas mul kõht pidevalt toonusesse ja päev läbi oli iga kiirema sammu tegemine tohutult vaevaline. Pole harjunud nii abitu ja jõuetu olema, sest enamasti olen ma omadega päris kabe, aga vot seal aastal oli just nii, et iga samm tegi haiget ja mina jalutasin ringi just nii kiiresti, et lastel silma peal hoida, kuid nii aeglaselt, et mitte endale rohkem haiget teha. Hakkasin tänasest pühalikult igapäevast magneesiumi võtma, et sääraseid jamasid edaspidi vältida.
Ja no, 50% ajast, kui ma Lottemaal käinud olen, olen ma rase olnud. See jälle tähendab, et 50% ajast olen ma ka mitte rase olnud, aga sellegipoolest on pärast Lottemaal käiku tohutu väsimus peal. Pärnusse reisimine, laste järgi jooksmine, teineteise ära kaotamine, laste kilkamine, keegi nutab, keegi kukkus, keegi saab nõelata. Üks tahab ujuma, teine hoopis kuskile tornitippu ronida, käi ja majanda siis kogu seda kupatust. Palju lihtsam oleks ilusa ilmaga kodus olla, terrassiuks lahti teha ja lapsed aeda “lahti lasta”. Palju lihtsam! Aga no mida me sinna Lottemaale siis ronime?
Sel aastal tundub mulle, et ma saan seda seletada väga lihtsasti vaid piltide abil. Me lähme iga jumala aasta Lottemaale tagasi just selle pärast, et:
Mis on Lottemaa juures veel eriti vägev – et olgugi vanematele kohutavalt väsitav (ei, ma ei räägi vaid endast, vaid vaatasin seal ümberringi higist leemendavaid vanemaid, kes oma präänikuid taga ajasid) siis lastele on need tõesti väga erilised hetked. Ma ei saa küll kõigi eest rääkida, aga üldiselt on argipäev segu lastest, kodust, loomadest, sõpradest, olmest, arvetest, tööst – KÕIGEST. Aga Lottemaa on lastele nagu mingi võlumaa. Rääkimata sellest, et see on täis kohti, kuhu joosta, turnida, ronida ja on mida avastada, on see ka võimalus 100% olla oma vanematega. Lottemaal ei ole maksmata arveid ja pesemata pesu. Lottemaal ei ole töö tähtaega ja ei ole “tasa, beebi magab!”. Lottemaal ei ole “Ära seda puutu, seda ei tohi võtta!”Lottemaal on kõik katsumiseks valla ja no Lottemaal on ainult lust ja pull ja seda kõike koos emme-issiga. Ausalt, nad hindavad seda niii-iii väga!
Ma loodan, et ma ei kõla, nagu ma muidu lapsi keldris hoiaks ja neile sealt luugi kaudu kord päevas kääru leiba viskaks, sest nii see loomulikult ei ole. Aga no neli tundi järjest iga päev ka tõesti lastega jutti ei mängi ja tegele, seda peab tunnistama. Lottemaa on aga ainult lastele ja laste rõõmuks. Jah, mõned ütlevad, et oh ma käiks lapsetagi, aga ma ei käiks 😀 Laste rõõmu nimel olen aga nõus kord aastas aga hea meelega käima, jooksma ja lapsemeelne olema. Ma muidu olen jube lapsik küll, aga niisama lolli mängida lastega küll 24/7 ei viitsi 😀
Lottemaal võib kõike teha, mille kohta kodus öeldakse, et issand jumal, hull oled või? Mida sa siin kolistad? Lottemaal mine ja kolista palju süda lustib. Okei, meie kodus väga kolistamist ei keelata, aga kui me elaks nt korteris, siis ei saaks ju lastel lasta kilgata ja möirata ja kolistada vastavalt väikeste inimeste soovidele, siis tuleb teistega ka arvestada. Seega korteriinimesed, saatke kõik oma lapsed Lottemaale kilkama ja kolistama! Nad hindavad seda ja kolistavad kogu südamest.
Jällegi ei ole meie lapsed parim näide, sest need suviti minu meelest ainult jäätisest toituvadki, aga Lottemaa külastus on ideaalne maiustamisepäev. Mis oleks üks kuum suvepäev jäätiseta? Ei olekski üldse mitte mingi päev! Muidugi maksis see jäätisega plätserdamine Lendele valusalt kätte, sest mõnusalt kleepuvaks olemine “võitis” Lendele ta elu esimese herilasenõelamise. Õnneks tuli korraks vaid pisar silma ja sai edasi tormata ja ronida. Väike suts või üks korralik šokolaadijäätis? Pole küsimustki!
Mul on kombeks öelda, et ma olen nii laisk inimene, et teen ühe käigu päevas. Ehk siis kui lastega on ujumas käidud, siis no et ma sellel päeval veel ennast kuskile lohistada viitsiks, küll ei ole. Aga Lottemaal on rand kaks sammu astuda. Ja kuidas sa siis EI lähe vette, kui merevesi on soe nagu supp. Ma tõesõna ei ole mitte kunagi elus nii sooja merevett katsunud, isegi mitte väljamaal. Ehk siis mõelge, mis rõõm. Saab joosta ja ronida ja mängida ja avastada JA ujuda. Kas see on paradiis või?!
Otse rannast kimasime me Lottemaale tagasi, muusika kutsus! Laval käis kontsert, Lende vihtus issiga tantsu, Mari pidas vajalikuks väike jätsipaus teha ja jalga puhata. Ega kõike tralli kaasa tegema ei pea, vahepeal peab inimene jalga ka puhkama, onju. Iga natukese aja tagant võis jälle ennast kuskile etendusele või kontserdile sättida, mis saaks parem olla? Tahad, istud ja vaatad, tahad – jooksed nigu hull!
Lapsed on ikka nii erinevad. Mari Lende vanuses minu meelest küll nii palju Lottemaa atraktsioone ei julenud kasutada, aga Lende on nagu väike vanainimene. Tasa ja targu proovib ta kõike, mida teisedki. Kuigi jah, need lapsed ta selja taga ei olnud aeglase kamraadi üle just rõõmsad, aga Lende ise küll oli, kui terve raja edukalt läbitud sai.
Muidugi ei ole Lendel meie pere turnimiseksperdi medalit oodata, see kuulub vaieldamatult Marile. Ei ole kohta, kus tema ronitud ei saaks. Ka Lottemaa seiklusradadel oli ta nagu vana kala, kiikus suure kiige peal….
…turnis hulljulgelt mööda kõiksugu köisi ja köisteid….
…vahepeal vilistas muretult viisijuppi (millal ta ometi vilistama õppis ja kes talle seda õpetas?!)
….ja vahepeal oli platsi “ment”, sest osad lapsed tulid tagurpidi suunas ja meie korraarmastajale see ei sobinud. “Eiiiii, vale koht. See ei ole koht!” kisas meie väike mures Mari. Vaadake seda korralooja nägu, ma ei või. Ise nii räämas ja must, aga vot mööda köit peab õiget pidi tulema! Saate aru jah?!
Igatahes ma loodan, et need pildid seletasid teile, miks me sinna oleme neli aastat jutti roninud ja miks me veel kindlasti ka edaspidised neli aastat sinna kindlasti igal suvel ronime. Kõikide postituses kaasarääkijate vahel valin aga reedel ühe õnneliku, kes endale neli piletit võidab. Ehk siis saab juba sel nädalavahetusel lapsed kolkima, kilkama, jooksma, turnima ja jäätist sööma viia 🙂
*Postitus sündis koostöös Lottemaaga
361 kommentaari