Ma alustan seda postitust sõnadega: armas taevaiša, anna mulle jõudu, et see postitus lõpuni kirjutada, enne kui ma jalapealt maha suren.
Ok, sellega on nüüd ühel pool, saab kirjutama hakata, ilma et surma kartma peaks.
Seega, täna oli loomapäev. Jep, filmisime üles eelviimase “Malluka suvi” episioodi, millest tuleb looma-eri. Ehk siis alustasime oma päeva kell 10 sellega, et Kardo ja My ehitasid Lotte kuuti ja mina tegin Lottele jäätist. Ausalt, tehke teie oma koertele ka, nii palav on ja neile täiega meeldib, tõesõna.
Põhimõtteliselt on vaja vaid koeramaiustusi ja vett. Paned kuskile kaussi/taldrikule maiused, valad vett peale ja paned sügavkülma. Paari tunni pärast on “jäätis” valmis ja koer saab ennast jahutada. Meie maiusteks olid munandid, kopsud ja mingid maksaga maiused. Lotte kiitis heaks.
kui midagi selgusetuks jäi, võite mulle helistada 😀
Kuna õues on nii palav ja Lotte ajab karva nagu metsaline, siis oli järgmine käik PetCitysse, kus Lotte sai “hooldust“. Ehk siis pestud, kammitud ja kasitud. Kõrvad tehti puhtaks ja küüned lõigati ära ja üldse näeb ta meil nüüd väga glamuurne ja hoolitsetud daam välja. Sai kiita ka, olla väga tubli olnud esimese korra kohta, aga no eks te näete ise saatest rohkem, mismoodi see kõik seal toimus.
Kui enda koer kasitud sai, siis võtsime suuna Paljassaare poole ja käisime sealsete Varjupaigaelanikega jalutamas. Teate, mis on eriti äge? Et seal on praegu ainult 14 koera! Ainult 14 koera, kellele oleks oma päris inimest vaja ja siis olekski KÕIGIL oma kodu. Me palusime jalutamiseks mõned isendid, kes ehk veidi promo vajaksid, osadele on seal huvilised olemas, aga meile jalutada antud kaks koera on vanakesed ja selle pärast vist mitte nii tahetud. Nad olid nii-iii-ii nunnud, et no pliis keegi pakkuge neile kodu, pretty please!
Väike Käbikene ja tandemtiim jalutajaid.
Käbikene (LINK) on umbes kuu aega tänavalt leitud, kuid väga-väga sõbralik. Vanust on tal jah, üle kümne aasta, aga minu meelest sobiks ta ideaalselt kellegi vanavanematele mõnusaks koeraks, kellega mõnikord aeglaselt ringe lonkida ja kelle armastust nautida. Ta on seda ääreni täis!
Ps! Ma mainin ära, et tegelikult Mari üksi koera jalutada ei saanud, see ei olnud lubatud. Pildid tegime seistes ja hiljem pidi ta leppima, et mina või Kardo temaga koos rihma hoiaks. Kuigi ega see Käbikene küll suurt midagi tõmmata ei jaksaks, vaata kui pisike ta on 🙂
Raffi (LINK) on suurem koer, aga samamoodi väga sõbralik ja ei kiskunud jalutades kordagi, lonkis viisakalt sinna, kuhu soovisime. Samamoodi tänavalt leitud vanur, kes on aga väga viisakas ja otsib kohta, kus oleks oma inimene ja mõnus pesa, kus vanuripõlve pidada. Tahate näha, kui õnnelik Raffi oleks, kui ta endale OMA kodu leiaks?
NII laialt naerataks iga päev!
Siis sai kell juba viis ja mul hakkas kiire. Nimelt olin ma lubanud ühe pisipoisi kuuenda elukuu täitumist jäädvustama minna. Kuna peres oli ka suurem laps, kutsuti Mari ka kampa, et ta nii kaua suuremaga mängida saaks. Tunnikesest sai sujuvalt kolm, mina pildid tehtud, lapsed korralikult mürada ja umbes kaheksa paiku jõudsin mina ka otsaga koju tagasi.
Kardo ehitab ikka veel kuuti (okei, ehitatud ta juba sai, nüüd ta VIIMISTLEB, tahate making of pilte ka näha?) ja mina mõtlesin, et ma pean ruttu blogima. Ma tahtsin tegelt juba eile õhtul kirjutada, aga eile oli ka nii palju tegemist ja nõnda ma ei saanudki teile halada teemal, kuidas Kadrioru lõbustuspark on umbkeelsete reeglinatside pärusmaa ja kuidas ma sellega nagu ÜLDSE rahule ei jäänud, aga noh, ei jõudnud ennast isegi mitte liigutada. See on see, kui alustad päeva mega vara ja päev läbi ringi jooksed. Igatahes ma luban, et ma kurdan selle krdima lõbustuspargi üle mõni teine päev, sest vaikida ma ka ei saa, liiga nadi kogemus. Aga kui ma tänast kirja pannud poleks, siis poleks seda iial juhtunud, sest homme on jälle varakult võtted ja ega homnegi varem lõppe kui täna.
Okei, ma töötlen veel sünnipäevalapsest paar pilti emale ära ja lähen viin oma präänikud magama, enne kui ma ise ka siia arvuti taha ära vajun. What a day!
28 kommentaari
Vabanda, kõiki kommentaare ei jaksa lugeda, et leida, kas oled sellele küsimusele juba vastanud. Aga, kas oled kursis, kas kumbki koertest on tänaseks omale hea uue kodu leidnud?
Ei tea 🙁
Nüüd kutsub küll esimest korda Malluka suve vaatama 😀
Väga viis pluss, et kodutuid kutse reklaamid. Just neil, kel vähem kodu leidmise võimalust.
Noniii armas ja kasulik oleks kui näiteks iga kuu teed postituse a la 2 kodutust loomast, kes kaua oodanud või raskemini adobteeritavad.
Ma võtaks sealt varjupaigast hea meelega kõik kassid ja koerad koju aga kahjuks on kasside ja koerte vastu allergia 🙁 vähemal leidis sealt varjupaigast tee koju Roy minu vanaema juurde. Royl oli päris kurb eellugu, ta oli sinna varjupaika kolm korda tagasi sattunud enne kui ta lõpuks püsiva kodu minu vanaema juures sai. Roy on väga seltsiv ja sõbralik ning tohutult energiline laika laadne kored nii, et mulle ei mahu lihtsalt pähe kuidas ta sai kolmel korral nii tore koerapoiss samasse varjupaika tagasi sattuda, enne kui ta tee meieni leidis.
No aga suurepärane, et tal nüüd hea kodu on!
Ma imestasin alati, miks Kadrioru lõbustuspark kogu aeg tühi on … kuni ma sinna sisse astusin. Mõtlesin, et vaatan üle, lasen ehk lapsel batuudil hüpata või mõne karusselliringi teha, aga ilmselgelt polnud atraktsioonid mõeldud kasutamiseks, sest kui ma pileteid ostsin, vaadati mind vihaselt, ja kui ma nende piletitega atraktsioonide juurde läksin, vaatasid töötajad mind nii tüdinud ja tülgastunud näoga, et mul tekkis kohe vastumeelsus. Karussellil sai laps küll sõita, aga tagasi küll ei kipu.
Meie ka ei kipu, need kõrvalolevad mänguväljakud on palju ägedamad ja tasuta kah.
Ma olen seal lastelõbustuspargis käinud 2 korda. Eelmine aasta ja see aasta. Mõlemal korral läksime sinna üldse Miia-Milla muuseumi, aga kuna juba seal olime käisime mänguväljakud ja lõbustuspargi ka läbi.
Mõlemal korral lubasin lapsel valida ühe atraktsiooni, kuna 3€ või rohkem on minu jaoks paari minuti eest ikka päris korralik summa, arvestades neid nägusid veel. Piletimüüja oli meiega küll sõbralik ja selle kulla kaevanduse noormees meile ütles ikka tere ja oli suhteliselt norm.
Aga see kullakaevandus oli minujaoks isegi jube 😀 päris tivolis käisin viimati ka lapsena, aga enam vist ei taha minna ka 😀
Aga eelmine aasta kui laps rongi valis, see tädi oli küll väga kuri.
No seal oli jah väga ebameeldiv ollla 😀
Lasin pealkirjast vilksti üle ja silme ees sähvatas sõna mandlijäätis ja ootasin põnevat retsepti. Postitust lugedes jäi silma MUNANDIjäätis. Vat sulle kiiret lugemist 😛
Võid mandlijäätist ka teha 😀
Kadrioru lõbustuspark? Ma tunnen ennast nagu aastas 1996. Aga mis see tegelikult on?
Mismõttes, mis see on. Lõbustuspark on 😀
Kunagine kadrioru lõbustuspark oli ikka hoopis teine tera. Praegu sealsest käkerdisest mööda jalutades tekib alati tunne, et kuidas see üldse lahti püsib 😀 kogu aeg tühi ja mingid umbkeelsed mauravad seal omaette. 😀
Aga kus see asub?
Appi see Lotte on ikka hea näuga seal kasimise pildi peal. Eriti rahul ? happy dog one.
Ja see Raffy naeratus on ka muidugi priceless.
Ja Mari on koerakesega nii ilus pildil. Tundub täiega rahul.
Ja üldse ma olen ka nii palju mõelnud, et tahaks varjupaigast mõne looma võtta, kui vaid oleks selline elu, mis võimaldaks. Kahte kodu Eesti eri otstes omades, vahel reisidel käies ja lõppude lõpuks ilma autota elades ja liigeldes, ei tule see kahjuks kuidagi välja. Lapsele ka ju megalt meeldiks mingi loom v parem veel, mingid loomad kodus. Ses mõttes ka ma täiega imetlen seda teie loomaaeda seal kodus. Ja ei imesta üldse, et sa seda käbikest endale koju lunisid.
Kadrioru lõbustuspargi posti ootan täiega, ega meilgi seal eriti head kogemused pole. Umbkeelsus ka, aga ükskord muuhulgas nt oli reaalselt selline tunne, et see tige tüüp, kes meid sinna ameerika mägede tüüpi rongile lasi, sõidutab meid reaalselt üle ääre alla, kui see vähegi võimalik oleks 😀 Nii tigeda näoga vaatas väiksele lapsele otsa, kui see talle rõõmsalt naeratades tere läks ütlema ja piletit andma, et pööra või seal samas ots ringi. Ega edasinegi ilus ei olnud, kohe oli näha, et ta lihtsalt vihkab oma tööd ja parema meelega oleks üldse mingi sari killer.
Loomad on ägedad jaa, aga samas eks nendega ole omajagu tegemist ka, et siis laste kõrvalt pole alati kõige lihtsam ja toredam 😀 Aga see lõbustuspark, apppii. Ma reaalselt arvan, et koonduslaagris oli ka vähem reegleid kui seal 😀
No eks siis varsti loeme meediast pealkirja “Mallukas võrdleb koonduslaagrit lõbustuspargiga” 🙂
loe terviseks 😀
See on ka muidugi üks külg jah, et neid tuleb ju igati “kasida” ja laste kõrvalt on see suur kohustus veel lisaks. Igast need looma tarbed ja arsti käigud ja asjad on ju nii kallid ka, et … nõu nõu nõu. Meil jääb see lõbu ära. Isegi kui ma viitsik selle loomamajandusega tegeleda.
See lõbustuspark on horrorpark pigem mulle ka juba tundub.
Kass on mõneti easy loom, et ei taha väga palju tegelemist ja on palju omapäi, eriti kui on nagu meil, kes õues käivad 😀
Jaa..kassid, mu lemmikud, on leebem varjant jah, meil maal on kaks kassi õnneks (mõnes mõttes). Mul oli linnas ka kunagi, aga no..kui ikka kaheks nädalaks kuskile reisile lähed, siis üksi väga ei jäta koju teda. Ja mulle ausalt need korteri loomapidamised nüüd on juba täiesti out…vaene loom ikkagi, ta peab vahel õue saama ja oma kassi elu elada saama. See pole normaalne aint nelja seina vahel kükata, nagu paljud loomad terve elu. Horror.
Tead see kass korteris on kahe otsaga asi, et kui nad iial õue saanud pole, siis ega nad ei tea, mida igatseda ju ka 🙂
Nojaa, aga see pole normaalne ka ju. See on ikkagi loomuvastane ja eriti loomadel on tugevad instinktid, mis neid juhivad. Enamus kassid, kes ainult toas elavad, püüavad ka nähtamatuid kärbseid. Teisest küljest pole ka kuidagi loomulik, kui üldse värsket õhku ei saa hingata..no see on ebaloomulik 😀
Mu meelest ei pea harjuma selliste asjadega. Või no…ala see sama asi, et ah..ma elan müra sees, see on ok, see ei häiri mind, kuna ma olen sellega harjunud. See, et sa sellega harjunud oled, ei tähenda seda, et sa peaks müra sees elama ja seda olukorda mitte muutma. See on ju elukvaliteet mis kannatab.
Eks see on ikka kahe otsaga asi. Et ala kui ma elan korteris ja võtan varjupaigast kassi, kes enne elas 24/7 puuris, et siis ma ikka tagan talle parema elu.
Nõus
Lihtsalt mainin, et linnas elavatel (ja ka linnast väljas elavatel) õues käivatel kassidel on tohutu suur oht jääda autorataste alla, rebaste hambusse, saada teiste kassidega kakeldes FIV (nn kassi-AIDS) jm vigastusi, olgu see siis teiste loomade, looduse või inimeste tõttu. Ka siis, kui sinu arvates on liiklust vähe või väikesed teed, kassidele on õue lastes GPS külge pandud ja paar km seigelda pole nende jaoks mingi probleem. Osad varjupaigad näiteks ei taha anda linnakodanikele kasse, kes neid õue laseks, sest neil on, and I quote, “kõrini enda kiibitud laipade üles korjamisest.” Minu kassid on eluaeg olnud tubased ja ei ole nad piinatud ja loomuvastast elu elanud midagi. Minu jaoks on nende turvalisus ja tervis olulisem. 🙂 Kui on soov kassi õue lasta, siis on alati võimalik traksidega harjutada ja rihma otsas käia.
Also PS, lastele ei võeta koduloomi. Selle tagajärjel on tänavad ja varjupaigad täis hüljatud kasse-koeri.
See Kadrioru lõbustuspark on raudselt mingi rahapesukoht. Varakevadest hilissügiseni lahti, noorukesed venelased iga atraktsiooni kõrval passimas, ebanormaalselt kallid piletid ning ALATI inimtühi. Elame Kadrioru veerel ning mingi aeg sai lapsega ülepäeva sealt mööda jalutatud ja imestatud. Igasugune atmosfäär puudub, kui pole kilkavaid lapsi.