Ma reaalselt ei tea, mis minuga täna juhtus, aga peale tööasjade lõpetamist oli selline tunne, et ma suren ära. Hommikust saati oli väike iiveldus sees, aga kuna ma olen siiski rase naine, siis ma üldiselt ei pööra sellistele sümptomitele nagu iiveldus, pearinglus, hapnikupuudus, väsimus, jõuetus ja muud säärased “toredused” mitte mingit tähelepanu. Kui aga kliendid lahkunud olid, ei suutnud ma püstigi seista, no nii halb hakkas lihtsalt. Vedelesin siruli ja ootasin käte värisedes taksot. Ise tänasin jumalat, et ma hommikul rattaga tööle tulnud ei olnud. Lihtsalt kohutav.

Tulin koju, lamasin mingi kuus tundi ja nüüd on natukene parem olla, kuigi uni tahab maha murda. Ämm arvab, et see on mingi … ilmastikurõhuga seonduv, aga ma panin oma sümptomid googlesse ja sain teada, et mul on kas infarkt, narko üledoos või rauamürgitus. Ei teagi, mida nüüd siis täpselt oma hauakivile graveerida lasta. Ilus oleks ju: “Mariann Treimann, kallis abikaasa ja ema, kuni rauamürgitus ta taevaiša juurde viis.”

Jah, kui ma suren, siis nii kirjutagegi.

Võite nüüd minuga hüvasti jätta, ma laman, käed risti rinnal diivanil, ja ootan vikatimeest.

Lõpetuseks pilt minust, mis ma tööl diivanil vedeles endast tegin, et Maigretile näidata, kui suremas ma olen. Võiks öelda, et ma peaks tihemini surema, sest ammu pole endast nii kabedat pilti näind.

#kaenlaaugupekk #rip #nüüdonminek #infarkt

Jaga: