maja, remont ja raha

Viimane postitus tõstatas paaris lugejas küsimusi ja mõtteid. Vastasin küll kommentaaridele, kuid see teema ei anna mulle rahu ja tahan selle üle veidi pikemalt arutleda. Äkki ma olen tõepoolest valedes elanud ja saan nüüd siit teie käest elamiseks uue perspektiivi.

Uuriks huvi pärast, et miks te nii palju siseviimistlusele jms kulutate, kui see on täitsa korrralik ja tipp-topp? Samas, kui maja vajaks väga palju just väljas tegemist, sh ka haljastus aias?

Ma olen enne ka kuulnud seda juttu, et issand jumal, maja on sellel Mallukal väljast nii räämas, aga näed, lubab endale seda ja teist, kaua ta juba seda remonti teeb, teistel oleks ammu tehtud selle ajaga. Esiteks ma tahaks üldse teada, kui paljudel nendest kobisejatest on oma maja? Kui on, siis peaksite te kursis olema, et kõik maja ehitustööd on jube kallid. Ausalt, ma tahaks ise ka elada majas, mis on üleni ilus. Kauni aiaga, ilusa fassaadiga, uute uste-akendega, mis sooja hoiavad ja no muidugi ilusa ja mugava sisekujunduse ja töötava tehnikaga. Kes ei tahaks?

Ma olen siin majas elanud umbes täpselt neli aastat. Ei tea, kas see on pikk aeg või mitte, aga selle ajaga olen ma lasknud välja vahetada aia, maja katuse, ehitada uue ahju, teha kapitaalremondi kõikides tubades, k.a WC ja vannituba, vahetada põrandad. Ülakorrusele lasknud juurde ehitada vannitoa, mida seal enne ei eksisteerinud. Aeda on juurde tulnud lastele mängumaja + kuur + kasvuhoone. Kohe lisandub siis veel pelletkamin.

Ütlen mina, sest eks enamik nendest asjadest on olnud minu algatus ja me alustasime ikka kriitilisest ja hädavajalikust. Näiteks katus. Kui me siia kolisime, lasi katus niimoodi läbi, et Kardo ema pani siia-sinna potte ja ämbreid, et vesi mööda põrandat ei jookseks. Kui katust vahetama hakati, ütles mu kasuisa mulle, et see katus poleks ühte talve enam üle elanud, oleks kogu kupatusega alla sadanud. Ehk siis kriitiliselt hädavajalik. Oli tarvis ära teha. Ei olnud siinkohal võimalik öelda, et kuule, pohui see katus, teeme haljastuse ilusamaks!

Järgmine väga suur väljaminek oli aia ehitus. Jälle midagi, mida me pidime tegema, sest siin maja ümber oli kunagi selline võrgust aed, mis oli kohati katki, kohati lääpas ja noh hea see ka välja ei näinud. Kohe nii mitte nii hea, et lausa Nõmme linnaosavalitsus saatis Leale korduvalt kirju, et kuulge, teie aed on nii kole, et vahetage välja. Mis seal ikka, vahetasime siis välja. Ütleme nii, et see odav lõbu ei olnud.

Edasi oligi vaja just sees tegema hakata. St jällegi “vaja” on lai mõiste, sest päris kaela ei hakanud midagi kukkuma, aga kuna me nagunii pidime võtma väikelaenu remondi jaoks, et katust ja aeda ehitada, siis võtsime veits rohkem, et sees ka teha. Mul pole eriti pilte majast, kui me siia kolisime, aga näete, umbes selline oli siis elutuba. All siis pilt samas suunas, mis on nüüd tehtud.

Nelja aasta tagune elutoa aknalaud, see mis ülemisel pildil paremat kätt jääb. Veits erinev…

Ühesõnaga, me oleme siin ikka iga aasta midagi teinud ja kõpitsenud ja nokitsenud. Jah, rohkem ikkagi seest, sest ma ju elan siin sees ja veedan siin tunduvalt rohkem aega kui õues. Noh, me elame Eestis ka, siin on ju 9 kuud aastas külm ja kõle, mil ei tahagi nagunii väljas olla.

Ja kui me räägime nüüd väljas tegemisest ja konkreetsemalt haljastusest – haljastus on VIIMANE asi, mida me teha saame. Kurb, aga tõsi. Sest praegu soojustame me trepiosa, eksole. Kui see on valmis, siis saame edasi liikuda vundamendisoojustuse juurde. Kui SEE on valmis, siis saab soojustada ära maja seinad ja kui SEE on valmis, siis saab tegeleda maja fassaadiga, ehk siis katta maja kas laudise või krohviga. Oleneb, kuidas me Nõmme LOV’iga jutule saame. Viimases astmes saame siis katta ka saunamaja uue fassaadiga.

Kui maja valmis on, siis saame edasi liikuda terrasside juurde. Ehk siis uued terrassid saunamajale ja meie elumajale. Ja kui me kunagi NEED KA valmis saame, vot siis. Siis on järgmine samm maja ette uue kiviparketi panemine, et tekiks nn sissesõit ja ilusam kõnnitee. Ja no kui SEE ka lõpuks valmis on. Siis me saame haljastada. Saame mõelda, et kuhu rajada ilusaid peenraid, kuhu istudada marjapõõsaid, või mingisuguguseid sirelipõõsaid või tublipeenraid või ma ei tea. Et no oleks see maja, et kõnnid mööda ja vaatad, et ooooo, nii ilus maja ja aed! See oleks tõesti, päris ausalt minu unistus ka.

Aga praegu on mul täpselt selline aed, nagu Eveliis ükskord kirjutas. Et vaatad sisse ja mõtled, et kas siin elab mingi pime või, et miks ta oma aeda korda ei tee. Täitsa ausalt ma võiks ju iga päev seal pühkida ja õunu korjata ja laste stuffi kokku kraamida, aga ausalt ma lihtsalt… ei viitsi. See on umbes see, et kui sul on mingi eriti rõve ja remontimata tuba, et sa vaatad seda ja mõtled, et ah kunagi saaab ehk selle ka korda ja küllap ma siis tegelen, las ta siis nii kaua olla selline nagu ta on. Ma mõtlen meie aiaga samamoodi 😀 St maja tagant on ju päris ilus isegi, muidugi võiks parem olla, aga no see pole niiöelda “pakiline”.

Kuigi ma tookord muuseas, selle postituse lugemise järgselt, koristasin mingi 6h aias ja tõesti sai tulemus veitsa parem, aga praeguseks on see jälle selline nagu see on ja tõesti, mul on nii palju muid asju ka teha vaja, et see ei ole mu prioriteetide seas esimene. Seega ma lihtsalt lepin siis praegu selle faktiga, et inimesed lähevad minu majast mööda, võdistavad õlgu ja mõtlevad, et ahaaa, siin urruaugus see Mallukas ennast peidabki.

Eks me oleme üritanud ka natukene paremaks olukorda teha, enamasti lilledega, aga nende maha panemisega on ka see häda, et kogu aeg mõtleme, et pole ju mõtet püsililli panna, kui “kunagi” läheb siin ka tööks ja vaja kõik üles kaevata. Kuhu mida üldse panna ja teha? Seega ongi maja ees kõik praegu sellised ajutised lahendused. Siia-sinna olen lilli pannud, kus tundub, et nad väga ette ei jää. Aeg-ajalt midagi rohin, ämm teeb seda muidugi tunduvalt rohkem. Ahjaa, mu väikevend pidi koolis suve jooksul loovtöö tegema ja tema ehitas mulle sellise asja, ilus ju!

Samas kirjeldab see pilt elavalt majaesist seisu. Suvalt tuleb “maa seest” välja mingi kulunud kiviparkett. Pinnas on mega ebatasane, suur kuivus loob sellise kuiva ja koletunud maapinna välimuse. Pruun ja tuim. Kuigi ma alles rohisin, siis niidetud pole jupp aega (Kardo täna lubas vist niita) ja see kole ja pragunev krohvifassaad majal ei anna ka just mingit erilist ilu juurde. Oeh. Ühesõnaga, te ei pea mulle meelde tuletama, mis mul siin majas veel teha on, ma olen ka ise sellest üsna teadlik. Päris ausalt. Ja tegelen sellega 🙂

Teine kommentaar eilsest, mis kriipima jäi, oli see:

Mariann, kui sa nüüd käe südamele paned ja ausalt tunnistad, kui palju tarbetuid või ehk mitte tarbetuid, vaid antud ajahetkes väheolulisi asju, oled viimasel ajal ostnud ( nt. need riidest mähkmed, ehted, igasugused muud vidinad, ilma milledeta oleks sa saanud vabalt olla, kuni remondid ükskord läbi on), poleks sul mingit rahapuudust remondi tegemiseks. Tavaliselt ju nii tehaksegi, et on mingi eelarve, kui palju midagi maksab ja kui seda raha lihtsalt ei ole, siis mõtled ja kalkuleerid, kuidas saaks odavamalt ja ehk saaks mõne asja hoopis ära jätta. Kahjuks on sinu kreedo kohe prauhti ära otsustada ja siis mõelda. Alati see ei toimi! Ja ma ei kujuta ette, mis näoga sa emalt laenama läheksid, tema on ju kursis sinu pillava eluviisiga. Kahju, et Kardo on sinust niipalju sõltuv, et ta ei saa või ei taha ise neid remondiasju otsustada. Sa ütled ju muidugi selle peale, et ta ei oska, aga sina ju ka ei oska. Ja paraku võib tulla aeg, kus sinu sissetulekud ei ole ka sellised, nagu praegu – mis siis saab?

Esiteks, ma olen esimene tunnistamaks, et ma ei ole rahadega kõige arukamalt ümber käija. Pole kunagi olnud. Mulle on tõesõna lihtsam lihtsalt rohkem tööd teha ja juurde teenida, kui raha kõrvale panna, ma ei tea miks see nii on. Ja kohe kindlasti on tõsi see, et kui ma oleksin viimased neli aastat, mis ma siin elanud olen, rahaga paremini ümber käinud, siis oleks midagi nendest tegemata asjadest kindlasti tehtud olnud, ma ei kahtlegi selles.

Samas meeldib mulle elada nii, nagu ma praegu elan. Et kui tahan minna välja sööma, siis lähen. Ja kui tahan osta endale mõned ehted või koti, siis ostan. Ja kui tahan lapsele tellida sünnipäevaks niii võrratu printsessikleidi, mille kohta iga loogikaraas küsib, et kas SEE on siis nüüd mõttekas väljaminek, siis vot tellin kui saan, kui ma tean, et see teeb pikas perspektiivis kõik mu kolm tüdrukut kunagi õnnelikuks. Oleneb, millega ma võrdlen eks. Et kas see kleit maksab 6x restoranis käimist või kolm siseust…

Pilt: Nele Suurna

Pilt: Nele Suurna

Raha on ainult vahend. Ma ei ela nii, et käin restos söömas ja siis palun emalt iga kuu lõpp laenu. Kunagi ma küsisin tõesti kogu aeg emalt raha, aga aastaid ei ole ma seda juba teinud. Lihtsalt selle fassaadipuidu eest tuli korraga nii mitu tonni maksta, mida mul just SEE hetk täies summas ei olnud, mistõttu ta ostis selle ära ja ma andsin talle raha tagasi. Nii lihtne see oligi, ei maksa sellest välja lugeda midagi rohkemat.

Kui mul ei oleks võimalik hetkel teha remonti, siis ma ju ei teeks. Lihtsalt ma tahtsin korraks halada, et kõik läheb kallimaks nagu alati ja… No kurat võtku, minu blogi ja nüüd ei või inimene korraks mokaotsast halagi välja lasta, ilma, et kohe sõnu peale lugema ei tuldaks.

Ma ei ole üldse aru saanud sellest parastamisest, et “aga mismoodi sa siis elad, kui sul hakkavad väiksemad sissetulekud olema, või kui pead lastega üksi hakkama saama, ah?”. Nagu… Kui mul on väiksemad sissetulekud, siis ma ei kingi enam neile sünnaks selliseid printsessikleite, et silmadest hakkab südameid pudenema ja siis ma ei osta endale uut söögilauda, sest “tahaks nüüd ümmargust” ja siis ma ei mõtleks uue pesumasina ostmisest, kui eelmine veel töötab. Siis ma mõtleksin vastavalt oma vahenditele. Aga ma ei saa aru sellest loogikast, et miks ma peaks juba praegu nii elama, sest äkki ma kunagi pean? Et ei luba oma lastele midagi, sest äkki ma kunagi pole enam Mallukas ja blogi ei too mulle enam essugi sisse ja siis ma ei saaks ju nagunii lubada, et alustame siis parem kohe?

Nagu öeldud, ma saan aru säästude korjamise mõttest ja vajalikkusest, aga säästude mõte ongi ju osta midagi suuremat. Iga aasta ongi midagi suuremat ka tehtud, et noh, sellega võiks ju siis okei olla selle parastamise koha pealt? Ja kui keegi mult veel kunagi küsima peaks, et mis moodi ma üksi hakkama saaks, kui Kardot “ei oleks”, siis no ma ei tea. Me oleme juba pool aastat minu sissetulekutega elanud, st mina maksan kõik tema rahalised kohustused ka praegu kinni ja annan talle raha, et ta ka nagu inimene elada saaks 😀 Seega kui ma peaksin üksi jääma, siis mulle jääks rohkem raha kätte.

(Ok, Kardo kõrvalt ütles, et mul tegelt läheks sama palju, sest ta ei kuluta enda peale üldse, nii et okei, ma pean nõustuma temaga, sest ta eriti tõesti endale midagi soetanud ei ole).

Igatahes on mul tunne, et ma peaksi terve elu elama eluviisi, nagu ma oleks miinimumpalgaga üksikema, kellel on kolm last toita ja üleval pidada. Et JUHUKS, kui see lõpuks juhtuks, siis oleks mul võimalikult valutu üleminek reaalsusesse ja ei peaks mõtlema, et kus restoranis parimad kammkarbid või austrid on, sest minu menüü on sellest ajast makaronid ja jahukaste.

Ühesõnaga ei arva ma tegelikult, et mu probleemiks oleks “mõttetud” väljaminekud riidest mähkmete näol, sest need on nagunii tunduvalt odavamad, kui tavalised mähkmed. Või et kui ma ühe korra endale paar ehet lubasin, et siis see mu “eelarve” jube sassi lööks. Minu viga on siiani olnud pigem see, et ma olen mõelnud, et suva, võtan kõige odavama, peaasi, et uus ja korralik on. Aga need kõige odavamad ei ole kuigi vastupidavad ja pikaajalised, mistõttu vajavad üsna ruttu välja vahetamist. Seega proovin ma nüüd teistpidi targem olla. Et kui see kõige odavam välisuks + lukk tõesti on ju väga nadid (plz ärge paljaks röövige), et siis ma ju VÕIKS selle uksega edasi elada, sest ees ta ju püsib, aga mõttekam oleks osta uus ja kvaliteetne uks, mis tõepoolest pikalt meid teenib. Eks? Mõelgem seda siis nii, et noh, juhuks kui ma lõpuks olen siis miinimumpalgal Valdeku Maxima kassapidaja, kes üksinda kolme last ülal peab, et siis on mul vähemalt hea ukski olemas.

Vot, selline pikk jutt siis sellest, et miks ma ometi maja väljast korda ei tee ja ei haljasta. Loodan, et sobisid mu alandlikud vastused ja ma võin nüüd edasi elada 😀