äge värk

See on äge värk, et mu eile suur tusatuju läks üle ja asendus mingi imeliku hormonaalse õnnetundega. See peab hormoonidest olema, sest tegelikult olen ma praeguseks hoopis rohkem teada saanud, mis mastaabis Martti mind üle lasi, ehk siis ka veelgi rohkem aru saanud, kui loll ja naiivne ma olen. Lisaks ei saanud ka täna eile valmis saama pidanud pelletkamin valmis, mistõttu maja on endiselt ehitustolmu, torusid, kipsiplaate ja muud – minu kohutavast kibelusest hoolimata ei ole mul midagi täitsa ära koristada ja elan ehitusplatsil. Tööd on jube palju teha, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii palju töötlemata sessioone ootel olnud oleks, aga ometi on mul nii hea tuju!

Esiteks – nagu te näete, siis ma saan blogida! Nagu, jeesus kui õnnelik ma selle üle olen, jee! Jumal tänatud, et mu sõbranna mees mind praegu hädast välja aitab. See viib mind järgmise punktini, et nii-iii-iii paljud inimesed ja firmad mulle oma abi pakkunud on, suur-suur aitäh kõikidele, et tahate üht vaest lolli aidata. Aga kuna nagu öeldud, mul siin hetkel üks abiline head tööd teeb, siis pole vaja vast nii paljusid selle teemaga tülitada. Oleme juba jõudnud kokkulepeteni ja näed, õpin, teeme lepingu ka!

Mis veel rõõmustab – mu blogi paremal küljel on blogroll! Saate aru v? Martti väitis mulle, et selline nagu ma tahan (et oleks viimase posti värskuse järgi jne) on mingi 500€ plugin ja et ma peaks üldse raha küsima nende käest, kes mu blogrollis on jne. Kuna ma hetkel 500€ maksma ei pidanud, siis ma eeldan, et see lugu oli jälle üks käojaan, aga mis seal enam.

Ma eile pühalikult vandusin, et ma ei usu enam iial mitte kedagi, aga no krt, ma ei usu seda endast… Ma parem olen naiivne ja usun kõiki, kui muudkui kõiki umbusaldan. Selles suhtes, et ma õpin oma vigadest ja teen edaspidi lepinguid ja täpsemaid kokkuleppeid, aga minu viga ongi see, et ma võtan kõiki toredaid inimesi kohe sõbrana ja ma eeldan automaatselt, et sõber ju üle ei laseks. Noh, paraku olen ma vist NII silmatorkavalt loll, et isegi need, kes alguses ei plaani vb ära kasutada, siis lõpuks ikka nats tahaksid. Samas, lohutan ennast mõttega, et ma võin loll olla, aga Martti on järelikult veel lollim, et ta mul siis minna lasi. Ta oleks võinud mind veel rahus aastaid lüpsta ja ma poleks essugi aru saanud, ausalt! Ma just eile sõbrannaga arutasin, et tea, kas sain lapsepõlves tsutt liiga palju peksa, et ma peast nii lihtsake olen, või hoopis liiga vähe, et mõistust keegi pähe ei peksnud?.

Ühesõnaga ei ole sellises olukorras muud tegelt teha, kui enda üle naerda. Kõik läks ju hästi, blogi on tagasi ja töötab ja ma ei pea edaspidi mingi lollakaga maid jagama, seega on tulevik ainult helgem. Mis seal ikka! Küllap saab see kamingi valmis, ehk homme? Pole ju mõtet kurvastada, et hetkel natukene sassis on, kui varsti on soe ja ilus ja puhas ja – vaja vaid kannatust. Ootava töö üle vinguda ka ei maksa, sest palju hullem oleks, kui tööd ei oleks.

Tseki mind out, proua positiivsus and shit ?

Mari tahtis eile sünnipäeva mängida, mina tahtsin niisama sefiiritorti süüa, seega pälvisin Mari silmis parima emme tiitli maailmas ja mängusünna hõlmas torti, küünlaid ja kingitusi kah! Wohhoo! Kuigi ma võiks selle magusaga piiri küll pidada, seda mitmel põhjusel. Esiteks ükskord ma ostsin ühe roosa kleidi. Ämm oli just siin, näitasin talle käest seda kleiti ja ta arvas, et see mulle küll selga ei lähe, ilma, et ma nagu viiner välja näeks. Mingi hetk liipas ta minema ja õhtupoole proovisin ma kleiti siiski selga – sobis nagu valatult! Juhtumisi astus ämm just sisse ja ma tahtsin talle hõisata, et näe, sobis ikka ideakalt, aga enne kui ma jõudsin suu lahti teha, nentis ta: “Jah, oledki nagu viiner”.

Teine kord oli siis, kui ma Paavlist endale üliilusa sügismantli sain ja selle endale Kätu juures õhinal selga ajasin, et talle ka näidata. Tuppa astus tema ema, kes näitas näpuga mu peale, naeris ja küsis: “Misasi sul seljas on?!” Et jah, ma vist ei tohiks usaldada enam seda, mida ma arvan, et ma peeglist näen, sest tegelikult olen ma lihtsalt naeruväärselt paks või nii. *murrab kurvalt glasuuritult lehttaignakringlikesest tükikese*.

Kuna mul on traditsiooniks saanud postituse lõpus abitult nõu küsida, siis jätkame traditsioone:

• Kust ja milline tuhaimur pelletkamina jaoks osta?
• Ja üks daamilikum küsimus ka, et mul homme küünte aeg, et kas keegi oskab soovitada mõnda instakontot, kust ideid saada lühikesteks ja tagasihoidlikeks küünteks?

Muus osas, olge siis mõnnad ja nautige seda ilmelist õhtut. Ma küll naudin, sest ema viis Mari endaga kaasa ja keegi ei kakle siin nüüd pidevalt ja inise, et “Lende hammustaaaaas….!” Ja homme on Lende esimene lasteaiapäev, pöidlad pihku!